“Ema” groteskne sotsrealism

Eile õhtul, kui Kadri Kõusaare uus mängufilm “Ema” esilinastus Jõhvi kontserdimajas, vaatasin seda Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Saal oli rahvast täis, aga ekraan siiski väike, mistõttu kavatsen vaadata filmi tuleva kolmapäeva ennelõunal ikkagi ka Sakala Keskuses, kus see on vaid veidi suurem. Loogiline, eks?!

Kuna plaan hakata korrapäraselt magama on viinud selleni, et magan praegu umbes viis tundi ööpäevas, siis ei ole kindel, et filmi tajumist ei mõjutanud eile liiga palju õhtuks minu pähe saabunud “higher state of consciousness”.

Ma ei suuda veel otsustada, mida sellest filmist kokkuvõttes arvata.

Alguses tundus, et lugu ei saa hästi vedama, aga siis läks käima ja lõpus sai päris järsult pidama. Puänt ei olnud täiesti ootamatu, sest vihjeid sellele anti juba ette, aga see oli loole hea punkt õigel hetkel, et see pikemalt venima ei jääks.

Tegijad on määratlenud “Ema” thrilleriks, kuid mulle tundus, et teha üritati hoopis mingit omapärast komöödiat. Kahjuks need naljad alati hästi ei toiminud, jätsid kuidagi osavõtmatuks. Ei tekkinud sellist tunnet, et elan filmi sisse, vaid jäingi nagu kõrvaltvaatajaks.

Samas oli see stiilselt tehtud ning läbi käidi terve rida olulisi ja ka valusaid teemasid. Kui võtta kokku ainult kahe sõnaga, siis oleks minu määratlus: groteskne sotsrealism. Selles mõttes, et üle vindi keeratud sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik realism vms.

Võimalik, et hommikul puhanud peaga vaadates jääb teistsugune mulje. Eks järgmisel nädalal paistab.

Teemavahetus: instagrameerusin.

#koolijazz #jazzikool #viljandi #udupilt

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Põhiliselt selleks, et teiste pilte vahtida, aga ka selleks, et panna aeg-ajalt üles fotosid, mida toppida seejärel siia postitustesse, nagu see kolmekordne Koolijazz-Jazzikooli lõpetamiselt. Võtke luup kätte ja vaadake lähemalt, sest paljusid neist võib näha muusikalavadel kindlasti ka edaspidi. Publikule meeldis see kontsert hästi 🙂

Jazzikooli staaresinejad

Koolijazz=Jazzikooli raames esinesid eile sellest osavõtjatele ja teistele huvilistele Iñaki Sandoval ja Trump Conception. Järjest, eraldi, kuigi väga huvitav võiks olla muidugi ka see, kui nad teeksid midagi koos, ühiselt.

Sandoval (kui keegi veel ei tea, siis tegemist kultuuriakadeemia uue rektoriga, kes on pärit Hispaaniast) mängis klaveril oma loomingut, sealhulgas paar värsket pala, kirjutatud siin, üks nimega “Viljandi”.

Veidi kummaline asi juhtus seoses ühe tema vanema looga, mis meeldis mulle isegi kõige rohkem. Seda kuulates torkas kohe pähe New York ja mõtisklesingi suurema osa ajast selle linnaga seonduvast.

Pärast teatas Sandoval, et see oli inspireeritud Paul Austeri romaanist “The Brooklyn Follies”.

Mul lihtsalt ei ole sõnu, väga hästi tabatud, soovitan nii lugu, millel nimeks “Hotel Existence” (siin toodud loomulikult plaadil leiduv versioon), kui ka raamatut.

Tegelikult ikkagi hämmastav, et muusika kaudu võib anda ühe linna meeleolu edasi nii hästi, et kuulates tulebki mulle pähe just see linn. Andekas tegelane see Sandoval, kuigi “Viljandi” mulle selle pealkirja teadmata ilmselt siiski Viljandiga seostunud ei oleks.

* * *

Vähem kui aasta eest tegevust alustanud Trump Conception annab tänu Hooandjale aprillis välja juba oma debüütplaadi, kuid esinenud olid nad varem ainult kahel õhtul augustis Philly Joe’s. Sellest on ka mõned salvestused veebis. Kuulake oma kõrvaga!

Kavas on neil veel palju muud, sealhulgas uuemat kraami.

Vaatasin statistikast järgi, et enamik selle blogi lugejatest tuleb Tallinnast. See tähendab, lugupeetud kodanikud, et teil on võimalik neid täna õhtul ise kaema minna. Nad esinevad asutuses nimega Kivi Paber Käärid.

Kollektiivi nimimees Janno Trump ütles eilsel üritusel, et tuleks Viljandisse hea meelega ka kevadel plaadiesitluskontserdile, kuid mingit kindlat lubadust siiski selles osas veel ei andnud.

Eks see väikelinnades esinemine ole, jah, kümneliikmelise orkestri puhul üsna riskantne ettevõtmine. Praegu oli kuulamas küll suht palju jazzikooli tulnud noori ja kutluuriakadeemia tudengeid, aga mõnel teisel korral ei pruugi piletituludest isegi sõidukulusid tagasi saada, rääkimata muust.

Nii et ka nendel viljandlastel, kes eile võimalust ei kasutanud, tasuks hoida silmad lahti suuremates linnades toimuvate kontsertide suhtes, mitte oodata, et Trump Conception kohe jälle, kui nende plaat kevadel ilmub, koju kätte tuleb.

* * *

Sandoval oli andnud jazzikoolis noortele soovituse kirjutada rohkem oma muusikat. Täiesti õige mõte, aga soovitaks kuulata lisaks hästi palju teiste loomingut. Seda ei ole mõtet hakata matkima, aga see kindlasti on arendav ja õpetlik.

Ma ise kuulasin pärast õhtul veel plaaditäie Gershwini – see NY-teema jäi nii kummitama, et ei saanud teisiti.

Uudiseid Viljandist

Viljandi Vibes, mille missiooniks on “tutvustada digitaalsete live-muusikavideode kaudu erinevate muusikastiilide esindajaid Eestist” (pikemalt saab ettevõtmise tausta kohta lugeda selle lingi tagant), tegi eile otsa lahti. Nähtavasti üritatakse teha midagi sarnast, kuigi mitte päris sellist nagu BalconyTV ja Sofar.

Hea, et ei tehtud lihtsalt nende kohalikku osakonda. Ma kuulusin vahepeal isegi mõlema vaatajate hulka, aga siis loobusin, sest need kasvasid liiga suurteks (vahest võis tulla mõlemast kuni kümme video päevas) ja esinejate tase muutus väga ebaühtlaseks, mistõttu lihtsalt ei jõudnud ega viitsinud neid enam jälgida.

Ilmselt ei olnud ma ainus, sest kui varem oli seal videodel vaatajaid tavaliselt tuhandetes, siis nüüd paistab, et sadades – tundub, et need kanalid on langenud oma edukuse ohvriks: muutusid populaarseks ja hakkasid tänu sellele kiiresti haaret laiendama, kuid see viis vaatajate huvi langemiseni.

Viljandi Vibes, mis piirdub Eesti artistide tutvustamisega, nüüd sellist saatust tõenäoliselt kartma ei pea. Vähemalt algus on neil suht hea. Ja selleks, et edasi läheks sama hästi või veel paremini, saab Hooandja kaudu hoogu anda, et nad saaksid soetada endale oma videotehnika ega peaks seda edaspidi enam rentima.

Teine uudis on see, et Viljandis käib praegu Koolijazz=Jazzikool, kuhu on sõitnud kokku hulk noori kogu meie suurelt ja laialt kodumaalt. Käisin eile kuulamas nende ansamblite võistumängimist ja juba homme algusega kell 16 toimub Pärimusmuusika Aidas tasuta lõppkontsert, kuhu muidugi kõigil minna soovitan.

See on harukordne võimalus näha-kuulda varakult nii Eesti tulevasi professionaalseid muusikategelasi kui ka neid andekaid noori, kes lähevad hiljem mõnda teist teed ega pruugi tulevikus enam üldse muusikaga tegeleda. Ja samuti tasub käia vaatamas kooliteatrite festivale, kui see on vähegi võimalik.

Kafka (100 aastat hiljem)

Lugesin 2016. aasta saabumise puhul sellest sügisel ostetud Kafka kirjade kogust, millest siin juba korduvalt juttu on olnud, läbi 1916. aastast pärinevad kirjad, mida oli kokku alla paarikümne lehekülje.

Esimene kiri on alles 5. juulist, saadetud Marienbadist Max Brodile. Kafka kirjutab: “Päeva tujule mõjus, muide, ka jube unenägu, mille kummalisus seisnes selles, et see ei kujutanud midagi jubedat. Ainult tavaline kohtumine tuttavatega tänaval. Üksikasju ei mäleta ma üldse, arvan, et Sind polnud seal juures. Jubedus oli aga selles tundes, mis mul oli neist tuttavatest ühe vastu. Sellist laadi unenägu pole mul veel ehk üldse olnudki.”

Andsin endale – Kafka, aga ka ühe Telegrami ajakirjast loetud inteka mõjul – lubaduse hakata korrapäraselt magama, öösiti. Ja sedasi, et unenäod meelde jäävad. Tahaks siiski teada, mida ma unes näen. Õpetuse unenägude meeldejätmiseks leidsin Delfi Naistekast.

Juuli keskel saatis Kafka Brodile pikema kirjelduse Belzi rabi ja Jiří Langeri külaskäigust Marienbadi, millega seoses meenus see laul, just Nina Stilleri esituses, väga kafkalik.

Edasi tuli ainult kirjavahetus kirjastajaga, millest toon välja ühe katkendi hoopis 1915. aasta oktoobrist:

“Viimati Te kirjutasite, et “Metamorfoosile” joonistab kaanepildi Ottomar Starke. Noh, mind tabas väike ja tõenäoliselt väga ülearune kohkumus, nii palju kui ma kunstnikku “Napoleoni” põhjal tunnen. Kuna Starke ju tõepoolest illustreerib, siis torkas mulle pähe, et ta võiks tahta näiteks joonistada putukat ennast. Seda mitte, palun seda mitte! Ma ei taha tema võimuvalda kitsendada, vaid üksnes paluda sel põhjusel, et loomulikult tunnen ma lugu paremini. Putukat ennast ei või joonistada. Teda ei või isegi kaugelt näidata.”

Starke putukat ei joonistanud, aga hiljem ei ole Kafka õpetust enam üldse järgitud. Vastupidi, pea kõike on hakatud võtma sõna-sõnalt, saamata aru, et putukas on tegelikult vaid kujund, sümbol.

Kafka ei olnud religioosne kirjanik, kuid tema meetod lähtub selgelt juudi müstikast, kabalistikast. Katsed tema tekste visualiseerida on määratud enamasti juba ette ebaõnnestumisele, nagu näitavad ka tema teoste põhjal tehtud filmid, mis on olnud minu meelest kõik suured läbikukkumised.

Laulusõnade remiksimine

Laulude remiksimine on aeganõudev tegevus, milleks läheb vaja eraldi programme ja päris kõvasti harjutamist, aga laulusõnade remiksimiseks piisab palju vähemast.

Minu valik 1977. aasta Briti singlitabelitest sisaldab kolmekümmend laulu, kuid vaja läks ainult kolme, et saada kokku alltoodud tekst.

Proovige ise! Laulusõnade remiksimine ei nõua mingeid erilisi oskusi, aga see on huvitav, lõbus ja samal ajal ühtlasi ka arendav tegevus.

The last thing I want (is to drive you away)

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away

the first time I stood
close to you
I made a little
toast to you

may you remain
forever free
but spend the rest
of your life with me

you are the one
who makes me happy
when everything else
turns to gray

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away

Aasta esimene filmielamus

Vaatasin eile ära “Joy”, mis nüüd ka Eestis kinodes jookseb.

See ei ole lihtsalt üks järjekordne lugu teemal “Julge unistada!”. “Joy” on huvitav film mitmel tasandil, kuigi võib-olla mitte päris igaühe tassike teed.

Lugu räägib Joy Manganost, kes leiutas narmasharja ehk mopi. Mina ei olnud temast varem midagi kuulnud ja mopid ei lähe mulle kah üldse korda. Peategelast kehastav Jennifer Lawrence ei ole minu lemmiknäitleja. Ausalt öeldes vaatasin ma seda filmi plakati pärast.

Almost-Famous-Joy

See meenutas sellist filmi nagu “Almost Famous” (2000), mis on üks lahe dramaatiline komöödia. “Joy” on rohkem humoorikas draama. Need filmid on umbes sama kreisid ja räägivad mõlemad trying-to-make-it loo, aga sellega sarnasused enam-vähem ka piirduvad, sisult ja vormistuselt on need küllaltki erinevad.

Samas tuleb pärast vaatamist öelda, et Lawrence võib tõesti olla uus Kate Hudson – tema tegelaskujud sobiksid talle hästi, kuigi Joy päris selline ei ole.

Teisest küljest võib see valmistada pettumuse tema fännikestele, kutsudes esile negatiivseid arvustusi, sest “Joy” ei ole üldse selline nagu “The Hunger Games” või “X-Men”. Hollywoodi standardite järgi ebatavaline, mõjub veidi euroopalikult.

Lisapunkt heliriba eest.

Režissöör David O. Russell on teinud samade näitlejatega, Lawrence ja Bradley Cooper, varem juba kaks filmi, kuid soovitan vaadata lisaks hoopis kolmandat, Susanne Bieri filmi “Serena” (2014), kus nad samuti koos esinevad (hoiatus: see on sünge film, kaugel naljast).

Henriksoni “Saatuse sõrmed”

HenriksonLoomingu Raamatukogu selle aasta viimane number.

“Kui ma saaksin pöörata aega tagasi,” laulis kunagi Cher, “siis võtaksin ma tagasi need sõnad, mis tegid sulle haiget, ja sa jääksid.”

“Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi. Kui ma vaid oleksin öelnud, mida ma ikka veel varjan,” kahetses hiljem Aqua. “Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi, ma jääksin ööseks.”

Kui lauludes pööratakse aega tagasi tavaliselt isiklikus plaanis, siis kirjanduses sageli ühiskondlikus, ajaloolises, luues alternatiivseid stsenaariume sündmuste arenguks laiemas ulatuses. Eestis on viljelenud seda žanri näiteks Mart Laar.

Rootsi kirjanik Alf Henrikson laseb muuta sündmuste kulgu saatusejumalannal endal. Tema “Saatuse sõrmed” on ühest küljest iroonia alternatiivajalugude aadressil, aga teisest küljest üheaegselt nii tunnistus ajaloo juhuslikkusest kui ka ettemääratusest. Humoorikas raamat.

Vaid üks näide. Kui Rootsi oleks võitnud Poltava lahingu, kas see oleks siis siiamaani suurriik?

“Muidugi,” kinnitab üks taevastest daamidest, aga “selles riigis on rumalad rootslased muidugi vähemuses. Pommeris, Bremenis, Verdenis ja Wismaris elavad sakslased, Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägivad aadel ja kodanlus samuti saksa keelt, lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi rahvalaule igaüks omas keeles, Soomes elavad soomlased, Ingerimaal Käkisalme läänis venelased, ja endise Novgorodi suurvürstiriigi rahvaarv ületab mitmekordselt võiduka Rootsi hõreda elanikkonna, kes väheste eranditega elab kasinalt, kuid ausalt maal oma taludes, ägades suure maksukoorma all riigi ühtsuse kaitseks.”

“Kunagi ei kostunud kaebusi riigimaksude üle, sest pisimatki piuksu trahviti rangelt,” selgitab autor samas.

Rootslased on kirjutanud ka tõsimeelset alternatiivajalugu, kus Poltava lahingu võitmine muudabki kogu ajaloo kulgu, ilma irooniata, aga Henrikson naerab selle üle üsna varjamatult, sest tõsiasi on ju see, et suurriigi pidamine oligi rootslastele päris koormav.

Minu jaoks on ajalugu vaid õppetund tuleviku jaoks – kui ma saaksin pöörata aega tagasi, siis jätaksin selle tegemata.* See on moraal, mida ka Henrikson paistab jagavat. Ta vaid mängib ajaloo muutmise mängu, aga teeb seda huvitavalt.

* Ühiskondlikus plaanis. Isiklikus plaanis ma selles nii kindel ei ole, aga kahjuks või õnneks reaalses maailmas sellist võimalust ei eksisteeri, muidu võib-olla keriks pidevalt aega tagasi, ilma et see kokkuvõttes midagi oluliselt muudaks.

PS. “Love Life”, Roman Neimanni film lumelauduritest, nüüd veebis kõigile vabalt vaadatav.