Autor: Andres Laiapea

Peaministri nõuniku päevikust

djVladimir Juškin on tänapäeva Eesti poliitikahuviliste laiemale ringile tuntud tänu sellele, et kommenteerib Balti Venemaa Uurimise Keskuse juhina aeg-ajalt meedias mitmesuguseid Venemaaga seotud teemasid. Nimetatud keskus on tegelikult väike osaühing, mis koosnebki vaid ühest inimesest. Eesti iseseisvuse taastamise kõige dramaatilisemal perioodil oli ta aga valitsust juhtinud Edgar Savisaare nõunik. Mina teda sellest ajast ei mäleta, kuid lugesin nüüd tema päevikut.

Kuidas Moskvas sündinud, Vene ohvitseri perekonnast pärit Juškin siis üldse nö. Eesti poolele sattus? Suure osa vastusest annab ilmselt see, et nüüd kirjastuselt Varrak ilmunud raamatu on ta pühendanud oma “abikaasale, kelle jutud oma rahva keerulisest saatusest näitasid mulle teed Eesti laulva revolutsiooni juurde.”

Päevik hõlmab perioodi 1990. aasta aprilli lõpust, kui Savisaar ta valitsuse poliitiliste küsimuste ja rahvustevaheliste suhete nõunikuks kutsus, 1992. aasta jaanuari lõpuni, kui ametisse astus uus, esimene Tiit Vähi juhitud valitsus. Sellesse aega jäi Eesti lahtirakendamine NSV Liidust, muutused toimusid nii riigi sisus kui ka välises vormis.

1990. aasta 8. mail “jõustus seadus Eesti sümboolikast. Eesti NSV kui riigi ametlik nimi kadus igaveseks, taastus endine – Eesti Vabariik. Lõpetatakse Eesti NSV vapi, lipu ja hümni kui riiklike sümbolite kasutamine. Eesti riigikeeleks saab jälle eesti keel, rahvusvärvideks ajaloolised sinine, must ja valge,” kirjutab Juškin. “Kodus kuulen juba esikus, kuidas mu ämm Nora laulab vaikse häälega vanu eesti laule, aga silmis on pisarad – ta on õnnelik, et elas päevani, mida oli oodanud viis aastakümmet.”

Mina seda konkreetset päeva vist ei mäleta, aga eks toimunud muutused olid näha ka lastele, isegi ajalehest Säde sai Meie Meel. Kõige selgemalt on jäänud mulle sellest ajast meelde 1991. aasta 3. märtsil toimunud rahvahääletus Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses.

“Hommikul pärast kella kümmet lähen valimisjaoskonda ja hääletan Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Kogu päev kulgeb tulemuste ootuses. Kella üheksast õhtul istun televiisori ees. Viimaks kell 3 öösel algab Arnold Rüütli pressikonverents. Üle kahe kolmandiku elanikkonnast hääletas ühemõtteliselt Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Oluline: eestlasi toetas märkimisväärne osa mitte-eestlastest,” kirjutab selle päeva kohta Juškin. “Referendum lõi kindla tagala, et survestada Kremlit. Tõsi, poliitilisi liidreid on võimalik tappa või ära osta, aga mida teha niisuguse jonnaka rahvaga? Kui Gorbi tõepoolest joob toniseerivaid ravipreparaate, siis peaks manustama topeltdoosi.”

Juškin ei hakanud kirjutama seda päevikut avaldamiseks, vaid tegi lihtsalt märkmeid paberilehtedele, kuid ühendas need hiljem oma arhiivi kogunenud ametlike dokumentide ja muude materjalidega. Töö teose kallal kestis aastaid ja raamatuga on kaasas ka CD, millel leidub paberile trükitud tekstiga umbes samas mahus materjale Juškini arhiivist.

Niisama lugemiseks ei ole see väga kerge tekst, sobib pigem allikaks ajaloolastele, sisaldades arvukalt üleskirjutusi tööst poliitikalava tagatubades, kohtumistest suletud uste taga. Savisaare kõrval on tähtsamateks tegelasteks näiteks Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin, eestlastest veel Raivo Vare, Arnold Rüütel, Hardo Aasmäe ja teised siis otsustele lähedal seisnud inimesed.

Mart Laari ei ole mainitud üldse ja Tunne Kelam, kes oli siis Eesti Kongressi ja Eesti Komitee esimees, käib raamatust läbi ainult kahel korral ning sedagi lihtsalt loetelus, teiste nimede keskel. Seega ei ole tegemist mingi kõikehõlmava käsitlusega toona Eesti poliitilisel maastikul toimunust.

Küll aga saab sellest raamatust küllaltki põhjaliku pildi Savisaare tegevusest Eesti iseseisvuse taastamisel, välissuhetest ja suhetest vene demokraatidega, võitlusest intritega ja kohalike venelaste poliitilistest heitlustest. Lugedes tuli mõte, et peaks ikkagi hankima ka Savisaare enda oopuse “Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992”.

Juškini tekst oli algselt vene keeles, mina lugesin eestikeelset väljaannet. Tõlge tundub väga hea, kuigi üksikuid näpukaid on siiski sisse jäänud, näiteks Koonderakonnast on saanud tagasi eesti keelde panduna Koalitsioonipartei.

Parteipoliitilistest asjadest on juttu suhteliselt vähe, aga leiab ikkagi ka seda, näiteks lõpetuseks siin üks veidi pikem katkend, mis räägib tänavu 12. oktoobril kahekümne viie aastaseks saava Keskerakonna asutamisest.

Katkend raamatust

Möödunud laupäeval tekkis Eesti poliitilisele maastikule uus küngas – Eesti Rahva-Keskerakond.

Parteil on 14 territoriaalset organisatsiooni (v.a. Hiiumaa) ja 350 liiget. Partei esimeheks valiti Edgar Savisaar. Partei juhatusse kuuluvad aga väga tuntud inimesed – Mati Hint, Ignar Fjuk, Küllo Arjakas, Arvo Junti, Peet Kask, Siiri Oviir jt.

Juhan Hindov räägib, et enamik uue partei liikmeid varem suurt poliitilist aktiivsust pole ilmutanud.

Savisaare esinemise peamised teesid olid järgmised:

1) Sellisel kujul nagu Eesti eksisteeris 1939. aastal, ei saa ta enam taassündida, sest maailm meie ümber on oluliselt muutunud.

2) Eesti peab saama avatud ühiskonnaks.

3) Me ei tohi taastada õiglust nende arvel, kes siin viiskümmend aastat on töötanud.

4) Rahva-Keskerakonnale on kõige lähemal sotsiaaldemokraadid, põllumehed ja rohelised.

5) Partei moodustamine ei tähenda Rahvarinde lagunemist (paljud rahvarindlased ei ühine kunagi ühegi parteiga).

Näib, et Edgar hakkab valmistuma tulevasteks parlamendivalimisteks. Ta tahab ilmselt hõivata positsiooni poliitilise spektri keskel. Siiski, nagu parteilasi hoiatas Peet Kask, on see väga keeruline ülesanne. Kui veel kahe kuu eest erinesid parteide programmid iseseisvuse saavutamise eri teede poolest, siis praegu tunnistab osa parteisid ainult vabariigi taastamist ega taha midagi kuulda uue ühiskonna ülesehitamisest. Seetõttu tuleb tsentril arvestada mõlema poole arvamusega.

Tundes Edgarit, pean talle tutvustama jaapani vanasõna: Rumal on inimene, kes sööb fugusuppi, aga rumal on ka inimene, kes seda ei söö.

PS. Olen praegu maal, Ärmal, ning tegin lihtsalt meelelahutuseks, ajaloo populariseerimiseks Facebooki väikese lehekülje, kuhu hakkan panema aeg-ajalt kirja päevakajalisi fakte ajaloost. Lühidalt. Ilma kommentaarideta.

Usalduspresident Kaljulaid

Kaljulaid

Meie tuleval esmaspäeval ametisse astuvale uuele presidendile kleebiti nüüd juba enne tema nime selgumist külge mitmeid epiteete, mis ei kõla just kuigi kaunilt. Mina nimetaksin teda usalduspresidendiks.

Kaljulaid ise ütles läinud nädalal oma väljavaateid kommenteerides korduvalt, et ta usaldab riigikogulasi. Eile avaldas talle usaldust 81 riigikogulast. Parlamendi nii suurt usaldust ei ole varem pälvinud ükski president. Ja oodatakse, et ka rahvas seda otsust usaldaks. Kaljulaid on ju lubanud seda usaldust õigustada.

Tema valimine presidendiks oli nii ootamatu, et vaevalt teab ta veel isegi, milline president temast täpselt tuleb. Mina usun, et temast tuleb püüdlik president, kelle suhtes tasub jääda äraootavale seisukohale, hinnanguid anda on vara (ta ei ole ju veel isegi ametivannet andnud).

Usun ühtlasi, et Kaljulaid suudab vastata EKRE esimehe Mart Helme tagasihoidlikele ootustele, sest paistab olevat tõesti eetiline, aus inimene. Võib-olla ei saa ta kõigist asjadest päris hästi aru ega ole kõigega hästi kursis, aga vähemalt kiirgub temast soovi mõista, olla omamoodi usaldusisik, rahva psühhoterapeut.

Seda ei olegi nii vähe, kui meenutada viimased kümme aastat valitsenud Ilvese vaimset terrorit.

Iseküsimus on muidugi, kas tema enda närvid sellel ametikohal vastu peavad. Telekast vaadates tundub, et ta on ikkagi kuidagi krampis, väga vabalt ja mugavalt ennast nüüd ei tunne. Lõpuks võib ju mõjuda halvasti ka liigne püüdlikkus.

Viskasin siin ise pärast valimiskogu õhku ühe teise nime, aga minu vaatepunktist on ka Kaljulaid täiesti vastuvõetav.

Minu meelest on kõige olulisem Eestil lähiajal ees seisev väljakutse Euroopa Liidu eesistumine ning saate “Eurominutid” järjepideva kuulajana olen ma veendunud, et Kaljulaid on ennast vajalike teemadega juba pikki aastaid kursis hoidnud, kuigi ma ei saa öelda, et temaga alati päris kõiges nõustunud oleksin.

Tema muude sõnavõttude vastu ei olnud ma varem huvi tundnud, kui mitte arvestada viimase nädala jooksul antud intervjuusid, aga lugesin nüüd poliitika.guru kokkuvõtet ja ka seal leidus sümpaatseid seisukohti. Presidendi volituste piiratust arvestades ei ole nendega küll eriti midagi peale hakata, aga tore teada ikkagi.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker saatis talle juba sõbraliku õnnitluse, milles väljendas lootust, et sellised teemad nagu töökohad, majanduskasv ja investeeringud ning konkurentsivõime parandamine digitaalse ühisturu tugevdamise ja energiasõltuvuse vähendamise kaudu on Kaljulaidile eriti südamelähedased, teatades ühtlasi, et ootab juba peatset kohtumist, et kõiki neid asju arutada. Hea algus.

“Suffragette” (2015)

Tuleval aastal möödub 100 aastat päevast, mil naised said Eestis valimisõiguse. Kui mõned samasooliste kooseluseaduse toetajad, näiteks sotside esimees Jevgeni Ossinovski, on nüüd Eestis väitnud, et 100 aastat tagasi ei pooldanud rahvas ka naistele valimisõiguse andmist, siis tegelikult ei toimunud siin sel teemal mingeid debatte.

Küsimus otsustati Peterburis veebruarirevolutsiooni tagajärjel võimule tulnud Ajutise Valitsuse poolt. Kui see avaldas oma tegevuskava, siis ei olnud selles naistele valimisõiguse andmisest juttu, aga selle eest seisnud naisõiguslased korraldasid suure meeleavalduse, millest võttis osa umbes 40 tuhat naist, ja saavutasid oma tahtmise.

Nädal hiljem toimus Peterburis ka eestlaste suur meeleavaldus, millest võttis samuti osa umbes 40 tuhat inimest, millega avaldati toetust eestlaste asuala ühendamisele üheks kubermanguks. Ka see soov täideti.

Nii juhtuski, et naistel oli siin valimisõigus juba 1917. aastal Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Maapäeva), Vene Impeeriumi Riigiduuma ja Ülevenemaalise Asutava Kogu, aga ka esimestel Eesti Asutava Kogu valimistel, mis 1918. aastal enamlaste poolt osaliselt läbi viidi, enne kui need sakslaste pealetungi tõttu katkestati.

Seega oli naistel võimalik siin juba enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist neljal korral valimas käia, kui mitte arvestada oma esindajate valimist nõukogudesse. Loomulikult ei hakanud siis keegi, kui mitte arvestada Balti Hertsogiriigi loomise katset, nende valimisõigust siin enam hiljem kahtluse alla seadma.

suffragetteLäinud aastal kinodesse jõudnud “Suffragette” räägib võitlusest naiste valimisõiguse eest Suurbritannias. Tänapäeval, kui angloameerika kultuuriväljas kasvanud Eesti noored tunnevad USA ja Briti ajalugu juba paremini kui omaenda kodumaa oma, on minu meelest täiesti kohane teha sellega seoses siin hoopis rohkem juttu meid lähemalt puudutanud asjadest, mis omasid pealegi ka laiemat rahvusvahelist mõju.

Film on hästi tehtud, päris hea, aga mitmed kommentaatorid on juhtinud tähelepanu sellele, et see ei räägi tegelikult kogu lugu sellest, kuidas naised Suurbritannias valimisõiguse said. Nimelt keskendub see äärmuslikule ja suhteliselt väikesele osale naisliikumisest, mille aktsioonid mõjusid pigem kontraproduktiivselt.

Teisalt leidub ka ajaloolasi, kelle hinnangul on seda osa naisliikumisest ajaloolaste poolt alahinnatud, pisendatud. Ja mind hämmastab, et kogu poleemikas ei ole pööratud mingit tähelepanu muutunud rahvusvahelisele kontekstile, justkui poleks Venemaal toimunud revolutsioonilised pöörded mõjutanud üldse teiste riikide käitumist.

Minu meelest on küll päris selge, et mitmete 20. sajandil paljudes riikides toimunud progressiivsete reformide (mitte üksnes naistele valimisõiguse andmise, vaid ka näiteks 8-tunnilisele tööpäevale ülemineku jms.) taga oli muu hulgas ka valitsevate kihtide hirm revolutsioonilise vägivalla ees, mida nähti lahvatamas Venemaal – üritati vältida sarnase olukorrani jõudmist.

Ja ka Venemaal endal ei viinud naiste valimisõiguseni vaid üks rahumeelne meeleavaldus, kus viibis muide aukohal Vera Figner, tuntud terrorist, üks tsaar Aleksander II tapmise kavandajaid. Kui jätta kõrvale veebruarirevolutsioonile eelnenud terroristlikud kampaaniad, siis avaldasid Ajutisele Valitsusele survet ka paralleelselt tegutsenud nõukogud enamlaste juhtimisel.

Eks olnud ju siis ka Peterburis toimunud eestlaste suure meeleavalduse üks peamisi korraldajaid ja juhte enamlane, Artur Vallner, kellest sai hiljem koguni Eesti Maapäeva esimees. Ainuke Maapäeva liikmeks valitud naine, Anna Leetsmann, oli samuti enamlane, kes hiljem püss seljas ringi käis.

Päris huvitav, milline film tuleks välja siis, kui need kaks 1917. aasta märtsis Peterburis toimunud suurt meeleavaldust ja neile siin järgnenud arengud üheks looks kokku siduda.

Hildesheimeri “Armutud legendid”

HildesheimerWolfgang Hildesheimeri (1916-1991) kogu “Armutud legendid” ilmus saksa keeles esmakordselt 1952. aastal, koondades varem ajalehtedes avaldatud lühijutte. Järgnevate aastate jooksul kirjutas ta neid veel juurde ja töötas osaliselt ümber, mõned aga jättis välja. Lõpuks kuulus tsüklisse 26 lugu. Eestikeelses väljaandes on neid 18 (tõlkinud Liina Uudelt).

Hildesheimer sündis Saksamaal, aga emigreerus 1933. aastal, kui Hitler võimule tuli, koos vanematega Palestiinasse, kus õppis mööblitisleriks ja sisearhitektiks. Seejärel õppis ta Londonis maalikunsti, kangadisaini ja lavakujundust. Teise maailmasõja puhkedes naases Inglise luureohvitserina Palestiinasse ning pärast sõda töötas tõlgi ja protokollide toimetajana Nürnbergi protsessil (hiljem on tõlkinud saksa keelde näiteks Djuna Barnesi romaani “Öömets”, mis ilmus tänavu lõpuks ka eesti keeles).

Sellist elukäiku silmas pidades võinuks arvata, et tema esikteos on mingi sünge lugu juutide kannatustest, aga selle asemel iseloomustab seda hoopis vaimukas teravmeelitsemine kunsti, kirjanduse, muusika jms. teemadel, kuigi kohati kõlavad siiski läbi ka traagilised noodid (alates juba jutukogu avaloost “Ühe maailma lõpp”).

Eestikeelne väljaanne põhineb 1962. aastal saksa keeles ilmunul, kust on jäetud välja osad varasemad lood. Samuti ei ole need toodud kronoloogilises järjekorras ning järjekord erineb ka sellest, mille autor koostas 1983. aasta väljaande jaoks, kuhu läks 26 lugu. Lõpuks ei olegi see aga oluline, sest kõige parem on neid jutukesi lugeda nii, nagu need kõigepealt ajalehtedes ilmusid: eraldiseisvate lugudena, alustada nendega oma päeva, et saada kohe hommikul hea meeleolu.

Paar näidet Hildesheimeri loodud tegelastest: pianist, kelles on läinud kaduma kindlustusagent (“Ja ikkagi, nagu František mulle ükskord hiljem tunnistas, kuulub aeg, mil ta luges öösiti teki all Baumgartneri “Kindlustusasjade kohtupraktikat” ja kirjutas omaenese – muuseas üpris kenasti välja kukkunud – katsetust “Kapitalireserv ja sissemaksete süsteem” tema elu kõige õnnelikumate perioodide hulka.”); noor mustkunstnik, kes muudab end ööbikuks (“Ööbiku kuju ei olnud meelevaldne valik. Tahtsin olla lind, kuna mõte ühest puuladvast teise lendamisest võlus mind väga. Seejuures tahtsin osata laulda, sest armastasin muusikat. Kaalusin loomulikult ka mõtet, et nüüd võisin ma ise olla see, kes häirib kellegi teise elu, näiteks tema und segades.”). Jne.

Lood on kirjutatud üldiselt minajutustaja vaatepunktist, ühe neist leiab tervikuna selle lingi tagant.

Kahju, et eestikeelsetes ajalehtedes tänapäeval selliseid jutukesi ei ilmu. Minu meelest sobiksid need hästi nädalalõpulehtedesse. Selline formaat aitaks ühest küljest ilukirjandust populariseerida, aga mõjuks teisest küljest arendavalt ka kohalikele kirjanikele või selles suunas liikujatele endile.

Lõpetuseks ehk lihtsalt isu tekitamiseks siin veel üks katkend (“Minu päevaraamatust”): “22. september. Nädala sündmus: Mario Molé uute pildiraamide esitlus Krölleri galeriis. Eile pärastlõunal avamine šerri ja esmaklassiliste juustkukangidega. Külastajad võtsid ka seekord enesestmõistetavalt seda, et raamides ei ole pilte. Raamid, nagu kataloogis kirjas, on ise nii meisterlikud objektid, et ükskõik mis pildid nende sees rikuksid täiuslikkust, juhiksid vaataja tähelepanu kõrvale. Raam kui otstarve iseeneses: lausa l’art pour l’art vahest kõige äärmuslikum kasutus. Probleem, mis peaaegu väljub puhta esteetika valdkonnast…”

Riigikogu sai uue võimaluse

Viibin vaatlejana valimiskogus, esindades ennast #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile valimiskogus. Päev algas bussis magades. Kui Tallinnas maha läksin ja kombekohaselt sõidu eest tänasin, siis soovis bussijuht edu. Estonia kontserdisaali jõudsin juba varsti pärast seda, kui uksed avati. Rahvast oli veel vähe. Tegin majas väikese tiiru ja otsisin endale rõdul hea vaatega koha, lugesin seal ajaviiteks Wolfgang Hildesheimeri novellikogu “Armutud legendid”.

Kuna ma eelnenud ööl eriti ei maganud, siis olin tegelikult kogu päeva vaid poolärkvel seisundis. Ma ei osanud ennustada, kes võiks pääseda teise vooru, seis tundus äärmiselt tasavägine, aga Hildesheimeri absurdihuumorist inspiratsiooni saades kirjutasin Facebookis: “Lingvistilise prognoosi kohaselt on kõigil teistel paremad šansid kui Kaljurannal, sest Eesti kõigi eelmiste presidentide nimed on olnud ju ühe- või kahesilbilised. Kui Kaljurand ikkagi võidab, siis näitab see seda, et ühiskonnas valitseb suur nõudlus muutuste järele, ja poliitikutest oleks rumal seda ignoreerida.”

Inimesi vaikselt kogunes. Marina Kaljurand istus alguses kohale, mille loovutas hiljem Allar Jõksile (õiguskantsleri ja peaministri taga). See tundus kohe kuidagi sümboolne, veidi hämmastav. Peast käis läbi mõte, et ta tõugatakse ka valimistel tahapoole. Nii juhtuski.

Jälgitakse valimiskasti sulgemist #eesti #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui valimiskasti sulgema hakati, siis tõmbas minu tähelepanu hoopis see, et Keskerakonna peasekretär Oudekki Loone tõusis tagareas püsti, et paremini näha. Kast jäi minu juurest vaadates veidi nurga taha. Tegin pärast all koridoris telefoniga hulga pilte ka kasti juurest lahkujatest, nende ilmetest, aga need tulid suht udused. Võib-olla panen hiljem flickrisse või teen neist mingi kollaaži.

Rõdul istusid esimesel poolajal minu kõrval mõned kongressil külalistena viibinud keskerakondlased. Kuulsin, et üks neist oli soovitanud oma naisel, kes istus all saalis valimiskogu liikmete hulgas, valida Kaljuranda. Seetõttu tundus hiljem üllatav, et ta jäi isegi Mailis Repsist tahapoole.

Mart Helme kuulutas pärast, et EKRE saavutas presidendivalimistel kõik seatud eesmärgid – tema kogutud 16 häält, mis jäi alla isegi kandidatuuri registreerimisel nõutud allkirjade arvule, vaevalt soovitule vastas, aga valimiskogu lõppotsusega võib EKRE muidugi rahul olla.

Kui hääli lugema hakati, siis maandus minu kõrvale Sakala ajakirjanik Rannar Raba, kes päeva jooksul lehte usinalt nupukesi treis, aga lõpuks päris pettunud oli selles, et valimiskogu kedagi ikkagi ära ei valinud.

Sakala ajakirjanik tööhoos #eesti #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kahe vooru vahel vaatasin Twitterist, et Kaljuranna põrumine mõjus paljudele naisterahvastele täiesti masendavalt. Üks kuulutas, et tekkinud olukord on feministi õudusunenägu. Teine pajatas, et käis poes ja seal kõik nutsid, ja ta ise ka nuttis. Jne.

Koridoris vestlesid omavahel Juhan Kivirähk, Tõnis Saarts, Rein Toomla ja Priit Simson. Küsisin neilt, kas nad on juba välja mõelnud, kes need valimised võidab. Simson ütles, et meedia on igal juhul võitja. Toomla arvas, et president valitakse teises voorus siiski ära, aga nime keegi ei pakkunud.

Jõksi ja Kallase heitlus oli väga tasavägine ja tulemus lõpuni ennustamatu, aga kui see lõpuks selgus, siis olin vist üks vähestest, kes ajakirjanike rõdul Riigikogule antud uue võimaluse üle rõõmustas. Üldiselt paistis valitsevat pettumus nii all saalis kui ka üleval publiku hulgas.

Mõtlesin kuidas saada tagasi Viljandi ja otsustasin minna hääletama, et uurida täiesti juhuslike tavakodanike arvamust valimiskogus toimunust. Kui juba tee ääres seisin, siis helistas Meelis Kaldalu, kutsus kohtumisele ühe inimesega, kes tahab nüüd samuti presidendiks kandideerida, aga ma ei hakanud siiski tagasi kesklinna vantsima.

Passisin tee ääres üle poole tunni, läks juba vaikselt pimedaks. Lõpuks võttis peale Halliste valijamees Andres Rõigas (IRL), kellega sain otse Viljandi. Tema oli eilses tulemuses väga pettunud. Ta toetas ise Jõksi, aga ütles, et oleks leppinud ka Kallase saamisega presidendiks.

Mina olen rahul. Andsin ka ise veebis allkirja Jõksi toetuseks, sest tema seisukohad õigusriikluse ja võimude lahususe kaitsmisel on äärmiselt sümpaatsed, aga tuleb tunnistada, et muus osas ei veaks ta presidendina vist hästi välja. Vähemalt on nüüd selline mulje jäänud. Tema tugev tulemus valimiskogus saatis selge sõnumi, aga hea, et temast ei saanud president.

Avaldasin juba enne valimiskogu arvamust, et tühjad sedelid viiksid mitte katastroofini, vaid annaksid uue võimaluse: “…võib oodata, et sellisel juhul ei seata erakondade poolt Riigikogus üles enam ühtegi neist kandidaatidest, kelle abil endale nüüd tähelepanu on püütud (ka mitte Kaljuranda, kes andis selle võimaluse ise käest, kui otsustas kandideerida valimiskogus), vaid tehakse tõsine katse jõuda laiapõhjalise kokkuleppeni, mille tulemusel valitakse presidendiks mõni täiesti uus kandidaat, kes on vastuvõetav võimalikult paljudele. Minu arvates võib Eesti saada nüüd just nii kõige parema presidendi.”

Nüüd ongi riigikogulastel võimalus valida presidendiks täiesti erakondadeväline isik, kes esineb mitte suure juhi, rahva isa või emana, vaid täidabki just seda rolli, mille põhiseadus presidendile ette näeb. Kes see võiks olla?

Presidendiks peaks saama naine. Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks inimeste määramist kohtadele nende soo või mingite muude selliste näitajate alusel, aga praegu on kujunenud olukord, kus suur osa ühiskonnast tunneb ennast petetuna, sest juba ootas naispresidendi saabumist. Kui Riigikogu valiks nüüd presidendiks mõne mehe, siis nende inimeste pettumus üksnes süveneks.

Minu arvates oleks kõige sobivam kandidaat Kadri Liik, kes on piisavalt tasakaalukas ja soliidne, vaieldamatult kompetentne välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes, intelligentne ja erakondadest sõltumatu, suudab ennast selgelt ja arusaadavalt väljendada jne. Ta ise ei pruugi seda kohta küll üldse tahtagi, aga olekski hea, kui presidendiks saab inimene, kes võtab selle ameti vastu mingi vastutustunde, mitte ambitsioonikuse pärast.

Igatahes läheb erakondadel nüüd kiireks, et leida koos sobiv kandidaat, kes soostuks sellega, et ta Riigikogus presidendiks valitakse. Tahtjaid võib ju olla jätkuvalt palju, aga mõnikord on parem otsida nende hulgast, kes ise väga ei tahagi.

“Kuningas Kristiina” (2015)

kkMika Kaurismäki “Kuningas Kristiina” räägib meie esimesest naissoost riigipeast, Rootsi kuningannast Kristiinast (1626-1689), kelle eluajal ühendati tänapäeva Eesti alad esmakordselt ühe riigi alla.

Filmis ei saa see fakt ega üldse Eestiga seonduv mingit tähelepanu. Välja on jäetud loomulikult ka paljud teised ajalooraamatutest tuntud seigad, sest 103 minutit on liiga lühike aeg selleks, et anda ülevaade kõigest, kuid sellele vaatamata mõjub film temaatiliselt ülekoormatuna. Lõpuks ei ole see nii väga tugev ei ajalookursuse ega ka lihtsalt loona. Usutavust kahandab seegi, et film on inglise, mitte rootsi keeles.

Loo huvides on kaldutud samas korduvalt kõrvale sellest, mis on ajaloost teada. Näiteks jääb filmist mulje, et René Descartes ja Kristiina olid äärmiselt lähedased mõttekaaslased, kohtudes lõpuks väga sageli, kuigi tegelikult soostus Descartes sõitma Rootsi alles siis, kui tal paluti panna seal püsti teaduste akadeemia, veetis seal vaid oma elu viimased neli kuud ja kurtis ise üsna lõpus, et oli kohtunud kuningannaga ainult 4-5 korda, kuigi pidanuks andma talle eratunde kolm korda nädalas. Film toetab vandenõuteooriat, mille kohaselt suri Descartes mürgitamise tagajärjel, mitte selle tõttu, et ta pidi pidevalt hommikul kella viiest külma ilmaga lossi vantsima, saades sedasi kopsupõletiku, mis lõppes surmaga. Filmis ei ole mingeid märke nende erimeelsustest ega sellest, et nad tegelikult, nagu pärast kohtumist selgus, teineteisele eriti ei meeldinud – jäetakse hoopis vastupidine mulje.

Eeltoodust tulenevalt jääb filmis veidi segaseks ka see, miks Kristiina ikkagi pöördus katoliku usku. Kuna katoliiklasi on kujutatud üldiselt variseridena, siis tundub lõpuks, et ta langetas sellise otsuse seetõttu, et avastas enda jaoks Saatana. Ja troonist loobumise põhjusena kujutatakse üksnes seda, et ta ei tahtnud abielluda ega sünnitada troonipärijat, mitte tõsiasja, et tema poliitilised otsused olid viinud riigi raskesse sotsiaal-majanduslikku olukorda, millest ta ei näinud väljapääsu – lahenduseks oligi siis pagemine Rooma.

Brigitta Davidjants kirjutas Sirbis, et “kõnealune film on ilmselgelt kantud praegu moes feministlikust ja kväärmõttest”, aga mulle tundub nüüd tagantjärele mõeldes järjest selgem, et selle on teinud ikkagi mees, lähtudes mehe vaatepunktist, mitte naise perspektiivist (võrdluseks võib vaadata näiteks Sofia Coppola filmi “Marie Antoinette”). Ja soomlane, mitte rootslane, mistõttu leiab Kristiina selles filmis kokkuvõttes lihtsalt kujutamist, mitte mõistmist. Kristiina Rebane märkis Eesti Päevalehes mingis mõttes õigustatult, et see film “jätab toore mulje ja pole kuigi veenev”, aga samas ei annaks ma ka soovitust seda mitte vaadata. Kohustuslike filmide nimekirja samuti ei paneks.

Soome-ugrilaste olukorrast

Jaak Prozes Viljandi raamatukogus #viljandi #fennougria #jaakprozes #raamatukogu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogus esines eile Jaak Prozes, asutusest Fenno-Ugria, kes rääkis soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal, aga mõningal määral ka Eestis. Üritus kestis umbes poolteist tundi.

Prozes märkis, et varem on Fenno-Ugria asutus tegelenud ka ühiskondlik-poliitiliste küsimustega, aga Venemaal toimuvaid arenguid silmas pidades seda praegu ei tehta, sest ei taheta jõuda selleni, et seal elavate soome-ugri rahvastega ei oleks üldse võimalik tegeleda (tekivad probleemid viisade saamisega jms.). Seetõttu on tõusnud esiplaanile kultuuri- ja haridusteemad.

Sarnased organisatsioonid on olemas ka Soomes ja Ungaris.

“Kust me üldse teame, et me oleme soome-ugrilased? Kust need mõtteviisid üldse tulevad? Tegelikult algpõhjus on siin 18. sajandi ungari keeleteadlaste avastusel, et ungari keel ja saami keeled on sugulaskeeled,” rääkis Prozes, lisades, et 19. sajandil toimunud rahvuslikkuse tõusu ajal haarasid sellest keeleteadlaste avastusest kinni ungari rahvuslased, samuti ka soomlased, kelle mõju oli tuntav Eestiski, näiteks Mihkel Veske hakkas kirjutama maridest ja mordvalastest, käis isegi maride pühades hiites, nähes seal seda, mis võis olla tema arvates enne sakslaste tulekut ka siin. Sellele ungari keeleteadlaste avastusele rajatigi siis ideoloogia, mis hakkas propageerima soome-ugri rahvaste koostööd. Eesti kontekstis oli oluline see, et rahvuslikul ärkamisajal nähti Soomes suurt eeskuju.

Eesti keelele kõige lähedasemad keeled on liivi ja vadja, alles seejärel soome keel.

Liivi keelt kui esimest keelt ehk emakeelt ei räägi tänapäeval enam keegi, aga selle valdajaid on kokku umbes sada. Liivlaste asuala võis ulatuda kuni Pärnu jõeni, sealses murdes on peidus liivi keelele omaseid sõnu. Liivlastest põlvneb ka umbes kolmandik lätlastest. Viimane rahvaloendus näitas küll, et liivlaste arv on Eestis plahvatuslikult kasvanud, selle märkis oma rahvuseks 22 inimest, aga selle arvu taga on ka eestlasi, kes tegelikult liivi keelt ei valda, vaid lasid ennast lihtsalt niisama liivlaseks lugeda, sest vanaema või vanaisa oli liivlane. (Venemaal elas viimase rahvaloenduse esialgsete tulemuste kohaselt isegi üle seitsmesaja marslase, aga peaegi selline rahvus andmetest siiski kustutati.)

Venemaal esinevad suured käärid selle vahel kui paljud märgivad ennast mõnda soome-ugri rahvusse kuuluvaks ja kui paljud valdavad selle rahvuse keelt, toimub kiire venestumine. Rahvaloenduste andmetel on mõningad soome-ugri rahvad seal küll arvukamaks muutunud, aga selle põhjuseks on asjaolu, et inimestel on kasulikum ennast nende põhjarahvaste hulka märkida, sest selle eest makstakse osades föderatsiooni subjektides dotatsiooni, antakse tehnikat jms. Keeleoskuse osas muutub pilt üha halvemaks. Laste arv on soome-ugrilaste peredes küll suurem kui venelaste endi omades, aga need lapsed sageli assimileeruvad. Kaasa aitavad sellele ka vanemad ise, näiteks kui soovivad, et koolis õpetataks rohkem inglise keelt, vähendades selle arvelt nende emakeele tundide arvu.

Vadja keelt räägib Venemaal emakeelena alla seitsmekümne inimese.

Põhiprobleemiks on seal see, et soome-ugri keeltes ei ole võimalik saada Venemaal mingit haridust. Neid on küll võimalik üldhariduskoolides õppida, aga neis ei saa õppida keemiat, füüsikat, matemaatikat vms. Keeleseadused ei toimi – mitmetes vabariikides on soome-ugri keeled ametlikult riigikeele staatuses, aga sisuliselt on olukord teine, nende oskust ei nõuta üheski ametis. Ja ajakirjandusväljaannete tiraažid on väga väikesed, raamatuid antakse välja vähe, näiteks mari keeles vaid paarkümmend aastas, omakeelseid telesaateid on 2×2 tundi nädalas. Raadio osas on olukord veidi parem, pea igal suuremal rahval on üks oma jaam, aga rekord on saatepäeva osas hommikul kaheksast õhtul kaheksani (maridel). Tegemiseks pole raha ja ei ole ka piisavalt tarbijaid, et need ennast ise ära tasuks, kõik nõuab dotatsioone.

Lisaks veel see, et soome-ugrilased on Venemaal oma vabariikides vähemuses ja võimuorganites alaesindatud, nende rahvusteadvus on nõrk, kodanikuühiskond ei ole eriti arenenud. Eesti üritab aidata nende rahvuslike eliitide kujunemisele kaasa sellega, et pakub võimalusi siinsetes ülikoolides õppimiseks.