Autor: Andres Laiapea

“Sätendav pimedus” (Ugala)

Taago Tubina lavastatud Martin Alguse näidend “Sätendav pimedus” on reklaami kohaselt arktiline triller, aga täpsem oleks ehk öelda, et koomiline košmaar, kus esineb õudust, mis on pööratud naljaks, aga lõpeb tõsiselt. Või kas ikka lõpeb?

“Mis temast sai?”

“Jäi sinna ja külmus ära.”

Need lausungid kõlasid eile saalis minu seljataga, kui pimedus kustus ehk etendus läbi sai. Selgus, et nähtud tulevärk jättis mõned otsad publiku jaoks siiski lahtiseks, võimaldades asuda tööle fantaasial, et mõelda välja alternatiivne lõpp.

Mina usun, et kui nad vahepeal ära ei ole surnud, siis elavad veel tänapäevalgi. See tähendab, et sellele näidendile võib tulla ka järg. Vähemalt teoreetiliselt.

Lugu leiab aset aastal 1967, kui ilmus biitlite “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band”, mis on Lennoni biograafi James Woodalli arvates võtmeks tolle aja noorte mõistmise juurde. Markku Koski kohaselt mõjutas seda kõige enam sürrealism.

“See ühendas muretult ja rohmakalt üksteisega sobimatuid ideid, ilminguid ja esemeid,” kirjutas Koski, “see väljendas tabavalt kapitalismi tava kraapida ühte hunnikusse kõik, mis päikese all, ja teha sellest “loomulikuna” näiva süsteemi osakesi.”

Lavastuse helikujundus sisaldab laule ka biitlite varasematelt albumitelt ja viirastumas võib näha isegi ansamblit ennast, kuid ühtegi nende fänni me selles loos ei kohta. Sellegi poolest sobib Koski kirjeldus iseloomustama ka nähtud tükki.

Kus tegevus täpselt toimub, seda ei ole otsesõnu öeldud, aga kõik viitab Gröönimaale. Igatahes leiab see aset ühes kõrvalises suusakuurortis, kuhu saabub kuningliku naftakompanii järelevalveinsener Kryssnar (näitleja Märt Avandi), et selgitada välja ühe oma kolleegi kadunuks jäämise põhjused. Kuurorti pansionaadis, kus ta peatub, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Ja pansionaat ise jääb laviini tõttu lumevangi.

Kui see kõlas veidi nagu “Hukkunud Alpinisti hotell”, siis olete ilmselt õigel teel selles mõttes, et sarnaste teemadega seal mängitakse, kuid rõhk ongi seejuures just sõnal mängitakse. Kohata võib vihjeid ka mitmetele teistele tuntud teostele, näiteks “Ice Station Zebra”, aga kui üritada kasutada neid niidotstena, mis peaksid kuhugi välja viima, siis märkab peagi, et need vihjed on veidi eksitavad. Käib omamoodi mäng vaatajate ootuste ja ettekujutustega sellest, mis nende silme ees lahti hargneb.

Lava on kasutatud ära küllaltki hästi, aga vahepeal võib ajada veidi haigutama see, et seal läheb lihtsalt lugude jutustamiseks. Need lood on samas kohati üsna jõledad. See tähendab, et lastega ei tasu seda vaatama minna. Ja pole soovitatav ka nõrganärvilistele.

Loomingu Raamatukogu 60

Kirjutasin selle pealkirja all juba paari nädala eest veidi kultuur.info blogis, aga see jutt siin on pühendatud Loomingu Raamatukogu juubeli puhul ilmunud erinumbrile, mis sisaldab kahte artiklit väljaande ajaloost.

Alustan viimasest, Anu Saluääre omast, kus on muu hulgas tsiteeritud ühte Loomingu Raamatukogu kolleegiumi koosoleku protokolli aastast 1986, kus leidub ka järgmine lause: “25. jaanuaril 1987 saab 30 aastat LR-i esimese numbri ilmumisest.”

Sel aastal tähistati 60. sünnipäeva juba 18. jaanuaril. Millal see esimene number siis tegelikult ilmus?

Toonasest ajakirjandusest saab teada, et tellimuste vastuvõtmise tähtaega pikendati 15. jaanuarini. 18. jaanuaril ilmus ajalehes Sirp ja Vasar rubriigis “Uusi raamatuid” küll juba Pentti Haanpää “Elu suurelt maanteelt” tutvustus, aga selle juurde lisatud pildil olev kaanekujundus erineb veidi päriselt trükitud raamatu omast. Mina ei tea, millal see siis tegelikult lugejate kätte jõudis.

Loomingu Raamatukogu ajalugu ei ole alati väga täpselt kirja pandud, nagu nüüd sellele pühendatud erinumbrist selgub. Võib-olla on siis tõesti ka isegi sünnikuupäeva osas põhjust asja veel põhjalikumalt uurida.

Kommunistid ja progressiivsed kirjanikud

Sirje Oleski artiklist jäi silma üks lause 1960-ndatel Loomingu Raamatukogus avaldatud raamatutest statistiliste ülevaadete koostamisel kasutatud liigituste kohta.

Olesk kirjutab, et “tagantjärele on üsna võimatu vahet teha kapitalistlike maade kommunistidest kirjanike ja välismaa progressiivsete kirjanike vahel, aga küllap rahustas niisugune jaotus sel ajal ideoloogiavalvurite südametunnistust.”

Minu meelest on vahet teha väga lihtne. Kommunistideks loeti need, kes olid mõne kommunistliku partei liikmed, näiteks Pierre Gamarra. Tavaliselt mainiti see siis ka eraldi ära.

“Sõja ajal võttis osa antifašistlikust vastupanuliikumisest, pärast sõda on kaasa löönud Prantsuse Kommunistliku Partei võitluses demokraatia ja rahu eest,” seisab Gamarra novellikogu “Päikesekonservid” eessõnas. “Ta kuulub tänapäeva prantsuse kirjanduse progressiivse suuna järjekindlamate esindajate hulka ning tema loomingu laadis võib täheldada väga tugevat kallakut sotsialistliku realismi poole.”

Kommunistid olid siis juba definitsiooni poolest progressiivsed kirjanikud. Teised välismaa autorid, nagu näiteks ameerika kirjanik-realist J. D. Salinger, loeti lihtsalt progressiivseteks kirjanikeks, sest nad ei olnud kommunistid.

Loomingu Raamatukogu trükiti Viljandis

Huvitav fakt on see, et vahepeal trükiti Loomingu Raamatukogu ka Viljandis, kuigi see kestis vaid mõned aastad ja tekitas siis omajagu segadust: “Ebakorrapärasust süvendab veel see, et iga neljas number trükitakse Viljandis, mistõttu juhtub, et hilisem number tuleb vahel enne müügile kui varasem.”

Olesk kirjutab, et “alates 1959. aastast tehakse osa tööd Viljandis, trükikojas nimega “Bolševik”. Sellest loobutakse siiski varsti, sest lugejad protesteerivad, et trükikiri on tuhm.”

Praegu vaatasin, et Viljandis trükiti Loomingu Raamatukogu veel 1962. aastal ning vähemalt need eksemplarid, mis mul riiulis leiduvad, on küll täiesti loetavad, ei erine kvaliteedilt Tallinnas trükitutest.

Trükikoda Bolševik asus toona Viktor Kingissepa nime kandnud Lossi tänaval, majas nr. 31, kus oli juba enne sõda trükikoda. Nüüd enam mitte.

Tsensuur jättis raamatuisse oma märgi

Palju tähelepanu on pööratud nendes artiklites muidugi tsensuurile, millega seoses…

“Reeglit, et liiduvabariigis võib avaldada ainult neid välismaa autorite teoseid, mis olid juba vene keelde tõlgitud, tegelikult ei olnud. See oli lihtsalt levinud praktika, sest niimoodi püüti ära hoida võimalikke avaldamiskeelde,” kirjutab Olesk.

“Üheks kriteeriumiks tõlgitavate teoste valikul oli nõukogude ajal see, et vastav teos – või vähemalt mõni sellesama autori teos – oli vene keeles ilmunud. Siis võis (peaaegu) kindel olla, et selle avaldamine eesti keeles ei tekitanud probleeme,” märgib Saluäär.

Võib-olla on huvitav teada, et eeltsensuuri märgiseks oli nõukogude ajal raamatutes MB- ja seal järel viiekohaline number.

“La La Land” / “Kimi no Na wa”

Kaks filmi, mis mõlemad pärit küll juba eelmisest aastast, kuid minul alles läinud nädalavahetusel vaadatud said.

Mõne nädala eest seitse kuldgloobust võitnud “La La Land”, mida peetakse nüüd suureks favoriidiks ka Oscarite jagamisel, teeb suuri kummardusi sellistele filmiklassikasse kuuluvatele muusikalidele nagu “An American in Paris” ja “Singin’ in the Rain”.

Lugu räägib näitlejahakatisest (Emma Stone) ja džässmuusikust (Ryan Gosling), kelle juhuslik kohtumine ei tõota esialgu midagi. Peagi jõutakse siiski armulooni, millega põimub nende liikumine unistuste täitumise poole.

Nostalgiline film nii sisult kui vormilt, aga hästi tehtud ning isegi ootamatuid pöördeid sisaldav. Ühtlasi suur armastusavaldus Los Angelesele, sealsele kultuurile ja inimestele. Tänapäevane, kuid Hollywoodi kuldaega meenutav.

“Kimi no Na wa” ehk “Your Name” jookseb veel kinodes, kuid on juba Jaapani üks läbi aegade suurimaid kassahitte.

107 minutit kestev romantiline multikas kahest kooliõpilasest, poisist ja tüdrukust, kes unes omavahel kohad vahetavad, üksteise kehade sisse asuvad. Ärgates, nagu enamasti ikka, kipuvad unenäod ununema, aga lõpuks peavad nad siiski päriselt kohtuma.

Sellele fantastilisele loole lisab dramaatilisust taevast langev komeet, mille eest peategelastel ühe väikelinna elanikud päästa tuleb.

“Kimi no Na wa” on veidi rabedam, mitte nii sujuvalt kulgev nagu “La La Land” (ja subtiitreid on kohati raske lugeda), aga viimase lõpp ei ole minu meelest nii õnnelik. Korralikud peavoolufilmid on need samas muidugi mõlemad.

Trump ei ole Reagan ega Bush


Eile astus ametisse Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump, keda tema toetajad Eestis on võrrelnud kahe varasema vabariiklasest presidendi, Ronald Reagani ja George W. Bushiga. Tegelikult ei saaks miski olla kaugemal tõest.

Reagan oli küll endine näitleja, aga mitte poosetaja. Ta võis teha dramaatilisi avaldusi, kuid ei lõksutanud lõugu lihtsalt niisama. Kui tema tahtis, et üks müür maha lõhutaks, siis Trump nõuab nüüd teise ehitamist. Üks oli müüride lõhkuja, teine on nende ehitaja. Mõlemad olid alguses demokraadid, aga Reagan ei olnud poliitiline tuulelipp.

“Mina ei lahkunud Demokraatlikust Parteist, Demokraatlik Partei jättis mind,” ütles Reagan korduvalt, selgitades, et kui tema nooruses demokraate valis, siis seisis see erakond bürokraatia ja valitsuskulude vähendamise, osariikide ja kohalike omavalitsuste autonoomia suurendamise, madalamate tollimaksude ja rahvusvahelise kaubanduse eest. Vabariiklik Partei tuli samal ajal välja protektsionistlikumate algatustega.

Mõlemad erakonnad muutusid. Ajapikku said vabariiklastest vabakaubanduse eestvõitlejad ja see oli Ronald Reagan, kes hiljem kuulutas, et tema arvates on konservatismi südameks ja hingeks libertaarsus. Trump, kes tuli võimule vabakaubanduslepinguid rünnates, esindab sisuliselt hoopis teistsugust lähenemist.

Reagan võitis 1980. aastal presidendivalimised pea enneolematu ülekaaluga. Tema taga oli 44 osariiki ja üle kaheksa miljoni hääle rohkem kui Jimmy Carteril. Trump sai seevastu ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton, saades nüüd presidendiks üksnes tänu USA valimissüsteemi omapäradele, kusjuures pärast seda on ameeriklaste toetus talle veelgi langenud.

Trump maandus vabariiklaste hulka võõrkehana, kes esindab anti-intellektuaalset suunda, aga Reagani suur võit oli konservatiivide aastakümneid kestnud intellektuaalse võitluse tulemus. Tema sai selle võidu, mis jäi 1964. aastal saamata Barry Goldwateril, keda Reagan tugevalt toetas ning kelle võitlust ta Vabariikliku Partei sees jätkas. Goldwateri vabariiklaste intellektuaalse tuumiku moodustasid suuresti endised Trumani demokraadid, kelle ideoloogilised mantlipärijad ja järglased olid nüüd kõik Trumpi presidendiks valimise vastu.

Täiesti kohatu on ka tema võrdlemine George W. Bushiga, kes tegi küll kohutavaid vigu, kuid seda ilmselt oma kohatisest lihtsameelsusest, mitte selle pärast, et ta olnuks jõhkard, halva iseloomuga mees.

Trumpi ja Bushi tõenäoliselt kõige tõsisemate tagajärgedega erinevus on nende lähenemine islamile ja moslemitele. Bush, kelle ametiaega jäi 9/11, hoidus oma sõnavõttudes väga hoolikalt islami kui sellise demoniseerimisest ja põhimõttelisest vastandumisest moslemitele, sest sai aru, et suur võitlus käib islamimaailma enda sees. Trump muudab oma retoorikaga USA jaoks aga võimatuks sealt liitlaste leidmise. Kui ta kujutab vaenlastena moslemeid, mitte lihtsalt islamiste, siis kallutab ta neid järjest enam islamistide leeri, sest muudab ka mõõdukate moslemite jaoks võimatuks ameeriklastega koostöö tegemise. Sellisel lähenemisel võivad olla lõpuks täiesti katastroofilised geopoliitilised tagajärjed, Türgist Pakistanini.

Reagan ja Bush apelleerisid oma poliitikat kujundades sisuliselt ühiskonna peavoolule, aga Trump panustas sellele, et tekitada inimestes mingit ohvrimentaliteeti, mis motiveeriks neid teda toetama. Need on põhjapanevalt erinevad lähenemised. Reagan ja Bush ehitasid üles suuri poliitilisi koalitsioone, aga Trump tuli nüüd võimule lihtsalt vastandumise kaudu. Kui ta oma esimese ametiaja üle elab, siis teiseks teda tõenäoliselt ei valita, aga Reagan ja Bush võitsid mõlemad oma teise ametiaja veel kindlamalt kui esimese. Nemad olid tõelised konservatiivid. Trump on lihtsalt populist.

Mare Murumets “Legend”

15 aastat tagasi avaldatud väike luulevihik, mille autor on pärit Viljandist, kuid oli elanud selleks ajaks juba 15 aastat Hiiumaal, kannab sama nime nagu üks eelmisel aastal Viljandis avatud lokaal, kus ma küll kordagi käinud ei ole, kuid mis tundub fotode põhjal otsustades päris kena koht.

Tehnilised andmed: 28 lehekülge, 16 luuletust ja viis joonistust (illustreerinud Ilme Novek). Autori esimene luulekogu, kus sisalduvad värsid on pärit aastatest 2000/2001, lisaks üks aastast 1995, maksab praegu Raamatukoist ostes 26 senti, sisaldades peamiselt loodus- ja lembelüürikat, mis sageli põimitud on ühte.

Sind kutsusin endaga kaasa,
et näha, kuis voolavad veed.
Sa nõustusid.
Olid mu saatjaks,
lauslompide lõputul teel.

Autor kirjutab tagakaanel, et Hiiumaa imepärane loodus ja rahulik elustiil sobivad kokku tema natuuriga ning on olnud inspiratsiooni allikaks mõtete kirjapanekul. Ta märgib samas veel, et elab vägagi perekeskset elu.

Hästi vara, kui teised magavad
ja väljas veel peaaegu pime –
ma tunnen, et elu on elamist väärt.
Ma tunnen, et ELU on IME.

Ilusad, kaunid, kenad, südamlikud luuletused.

“Cherbourg’i vihmavarjud” (1964)

ETV näitas hiljuti selle filmi järgi tehtud muusikalavastust, aga siin tuleb nüüd veidi juttu siiski Jacques Demy kuulsast filmist endast, mis on vähemalt praegusel hetkel vaatajatele kättesaadav isegi YouTube’is.

Lugu räägib noorest neiust ja noormehest, kes on armunud ning kavatsevad abielluda, kuid siis kutsutakse üks neist kaheks aastaks ära sõjaväkke. Neiu on rase. Tema kätt palub ka üks jõukas härrasmees. Neiu on küll tõotanud armsamat igavesti oodata, aga lahus olles võõrdub temast aegamisi ja läheb lõpuks teisele. Kui noormees armeeteenistusest naaseb, siis ei oota teda enam keegi.

Või tegelikult ootab. Tema vana ja haige tädi, ristiema, kes ta üles kasvatas, kuid mõne aja pärast sureb. Aga leidmata eest oma armsamat noormees kibestub ja käib päris alla. Kui enne sõjaväkke minekut töötas ta rõõmsalt automehaanikuna, siis pärast läheb ühel päeval ülemusega tülli ja lahkub töölt. Hiljem teeb ta saadud päranduse eest teoks ammuse unistuse soetada bensiinijaam. Vahepeal leiab aga õnne tütarlapsega, kes põetas tema haiget ristiema. Filmi lõpus kohtub ta veel viivuks vana armsamaga, kes tuleb bensiinijaama kütust tankima.

Selline võiks olla lühidalt kokkuvõetuna selle filmi sisu.

Lisaks armastusloole on see lugu aga ka omamoodi klassisuhete analüüs. Noormees ja tema ristiema põetanud tütarlaps, kellest saab hiljem tema naine, esindavad töölisklassi. Lõpuks saavad neist tänu saadud pärandusele, edasipüüdlikkusele ja töökusele juba väikekodanlased, tanklaomanikud. See teine neiu, kelle ema on vihmavarjudega kauplev väikepoodnik, on juba oma päritolult väikekodanlane, sellest kihist, mis pidevalt oma olemasolu eest peab võitlema ja suurkapitalile protsente teenib. Juveelikaupmehega abiellumise kaudu tõuseb temagi kõrgemasse kihti.

Jacques Demy (1931-1990), kes kirjutas ise ka stsenaariumi, kuulus Prantsuse uue laine andekaimate režisööride hulka. “Cherbourg’i vihmavarjud” on paljude arvates tema parim film. Muu hulgas silmapaistev sellegi poolest, et see oli üldse üks esimesi (ja tänini väheseid) filme, kus puudutakse Alžeeria sõja teemat.

Eriliseks teeb selle veel filmikeel, mis oli omas ajas küllaltki novaatorlik. Demy sisuliselt taasleiutas muusikali. Kogu tekst antakse edasi lauldes (helilooja Michel Legrand, dialoogid kirjutas Demy). Sarnaseid filme on tehtud hiljemgi, viimastest meenub (juba enam kui aasta tagasi vaadatud) “London Road”, aga teist nii head mina küll näinud ei ole. Mulle meeldivad ka kasutatud värvid, võttepaigad, dekoratsioonid, riided ja aksessuaarid, mis teevad sellest ühe täiusliku 1960-ndate filmi. Nostalgiline juba omas ajas, suur pisarakiskuja ka tänapäeval.

“Navigaator Pirx” (1978)

Eilne päev oli mitte üksnes maagiline, nagu väitis alkeemia.ee, vaid täiesti enneolematu ning kindlasti kordumatu selle poolest, et ma abiellusin. Kuna mulle, erinevalt paljudest teistest blogijatest, üldiselt ei meeldi oma eraelust avalikult kirjutada, siis sellel siin pikemalt ei peatu, vaid üksnes mainin, et kui me enne registreerimisele minekut seda filmi vaatasime, siis ütles tulevane abikaasa, et see on ikka rohkem meestekas. Nii see vist on jah (naised esinevad selles filmis vaid episoodilistes kõrvalosades), kuigi ta vaatas kah huviga.

Stanisław Lemi jutustuse “Rozprawa” (“Juurdlus”) järgi režissöör Marek Piestraki käe all valminud Poola-Eesti koostööfilm “Navigaator Pirx” on vana ulmedraama, mis võib näida noorematele vaatajatele aeglane ja konarlik, isegi naljakas. Tegevus toimub tulevikus, kus leiavad aset kosmoselennud Marsile ja Veenusele, kuid kogu stilistika meenutab rohkem 1970-ndaid – seda aega, mil see film valmis.

Teema ise on aga samas praegu kindlasti juba palju ajakohasem kui toona. Euroopa Parlamendi õiguskomisjon kiitis just neljapäeval heaks raporti robootikat käsitlevate tsiviilõigusnormide kohta, millega kutsutakse Euroopa Komisjoni üles looma õiguslik raamistik järgmise 10-15 aasta jooksul uue tööstusrevolutsiooni käigus turule tulevate robotite jaoks.

Jutt käib seal küll veel mitte päris sellistest inimnäolistest robotitest, keda kujutatakse kõnealuses filmis, aga ikkagi… tegemist on mitte nalja, vaid äärmiselt tõsise asjaga, kusjuures üks ettepanek ongi “robotite jaoks eraldi juriidilise staatuse loomine, nii et kõige keerukamaid autonoomseid roboteid saaks lugeda elektroonilisteks isikuteks, kellel on kindlad õigused ja kohustused.”

Filmis ei ole inimõigused robotitele veel laienenud ja vaevalt nad kunagi päris sellised õigused saavadki, kuigi on seal päris inimeste moodi. Nii väliselt kui ka käitumiselt.

Lühidalt sisust: komandör Pirx nõustub minema katselennule, kus tuleb testida uut tüüpi meeskonda, mis koosneb osaliselt robotitest, kes ei ole eristatavad inimestest.

ETV+ valis selle filmi näitamiseks väga hea aja. Kahe nädala jooksul on see veebis veel järelvaadatav. Soovitan seda teha, lugeda Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni poolt heakskiidu saanud raportit ja nende teemade üle mõelda. Film on tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et üks seal kõlava muusika autoritest on Arvo Pärt.