Juhuslikke kokkulangevusi

Selle nädala laul on ilmselt “Moon River”, sest ei ole möödunud päevagi, mil see ennast mulle justkui juhuslikult meelde ei tuletaks.

Esmaspäeval oli selliseks meeldetuletuseks FB-s teade homse muusikaviktoriini kohta, mida illustreerib pilt filmist “Breakfast at Tiffany’s” just selle koha pealt, kus Audrey Hepburn seda laulu esitab (oletatavasti vihje sellele, et sel neljapäeval on teemaks filmimuusika, aga võib-olla ka mitte).

Eile õhtul esinesid Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin kultuuriakadeemia tudengid, kes esitasid muu hulgas ka selle laulu, soovitades samas publikul ära arvata, mis filmist see pärineb.

Hea küll. Viljandi on väike linn ning ei saa ilmselt välistada võimalust, et nad said oma kava jaoks inspiratsiooni sellest esmaspäeval FB-s ilmunud teatest. See näitaks head, kiiret reageerimist parajasti õhus olevatele teemadele.

Siiani oli kõik mõistuspäraselt seletatav.

Aga kui tõenäoline on see, et ma avan täna hommikul FB ja esimese asjana vaatab mulle vastu ühe ameeriklase postitatud link selle laulu loole? Tuleb välja, et see on äärmiselt tõenäoline, sest just nii juhtuski.

Loomulikult võis ka tema märgata seda esmaspäevast teadet, kui ma ennast muusikaviktoriinil osalejaks märkisin, saada sellest mingi tõuke, jõuda just tänu sellele lõpuks toodud lingi postitamiseni. Kuid on ikkagi ülimalt kummaline, et see laul ennast mulle iga päev meelde tuletab.

Mida ma peaksin sellest välja lugema? Nendest sõnadest…

Moon river, wider than a mile,
I’m crossing you in style some day.
Oh, dream maker, you heart breaker,
wherever you’re goin’, I’m goin’ your way.
Two drifters, off to see the world.
There’s such a lot of world to see.
We’re after the same rainbow’s end –
waitin’ ’round the bend,
my huckleberry friend,
moon river, and me.

Tundub, et mingi märguanne see nüüd on. Mängus oleks justkui jälle mingid salapärased jõud, mis üritavad mind kuhugi suunata, kuigi… võib-olla on see ainult minu fantaasia.

Äritsen helikassettidega

90’s coming back 😉 Kuna uute eurolaulude kuulamisest ei saanud läinud nädalal asja, siis hakkasin kuulama läbi hoopis vanu kassette, millest enamik on seisnud juba üle kümne aasta nii, et ma ei ole neid kordagi kuulanud.

Kui hiljuti ühte kassetti kuulama hakkasin, siis lendas kõigepealt makist välja see nublakas, mis linti kerib – proovisin teises augus, juhtus sama. Nähtavasti oli riistvara pikalt tööta seistes rivist välja läinud. Tuli võtta teine makk.

Aga hakkasin siis mõtlema, miks ma veel üldse kassette alles hoian, kui neid enam tegelikult ei kuula ega tõenäoliselt hakkagi enamikke kuulama – võtavad lihtsalt ruumi ja koguvad tolmu.

Tänapäeval on pea kogu see vanem muusika, mida nende pealt aeg-ajalt võib-olla kuulata tahaksin, kättesaadav ju veebi kaudu. Ja otse loomulikult otsin mõne sellise vanema loo, kui tahtmine tuleb, välja pigem YT-st ega vaata kassettide poolegi.

Lõpuks jõudsin sedasi otsusele need nüüd järjest viimast korda läbi kuulata ja osta.ee kaudu müüki panna, alghinnaga 10 senti tükk.

Ma loodan, et nii võivad need jõuda nendeni, kes veel tõesti kassette kuulavad. Mina isiklikult ühtegi sellist inimest vist ei tunne.

Või siis kollektsionääride kätte, kes tunnevad rõõmu vähemalt nende omamisest – minu jaoks on need muutunud ju lihtsalt üleliigseteks asjadeks, mida lihtsalt mälestuste pärast hoida pole mõtet.

Praegu paistab, et need hakkavadki minema, kui üldse, alghinnaga ehk 10 senti tükk, millele lisandub muidugi postikulu, mis võib olla kümneid kordi suurem.

Kätte võib saada ka otse minu käest: Viljandis suht kiiresti, Tallinna vist enne märtsi ei satu, reedel võin tuua mõne, mille oksjon selleks ajaks läbi saab, ära Pärnu.

Kuulan läbi umbes 3-4 kassetti päevas ning vastavalt sellele lähevad need järjest ka sinna osta.ee oksjonitele.

Iseenesest muidugi äärmiselt paljastav selle kohta, mida ma 1990-ndatel kuulasin, kuigi paljud kassetid on aja jooksul ka kuhugi kaduma läinud ja lisanduvad veel plaadid.

Tegelikult peaks tegema ka oma plaatide hulgas väikese harvenduse, aga ma veel mõtlen, kas hakkan seda tegema.

Esialgu piirdun kassettidega.

PS. Uut muusikat kuulan ma põhiliselt YT kaudu, näiteks just praegu kuulan sealt taustaks Radiation City värsket albumit “Synesthetica”, mis on toodud ära ka käesoleva postituse alguses.

Veelkord teatripäevadest

Tudengite Teatripäevad on selleks korraks läbi, aga teen siin nüüd veel lühidalt juttu ka nädalavahetusel nähtust. Reedestel etendustel sai juba veidi peatutud.

Polygoni Teatrikooli “Olevused” oli ühtlaselt tugev, kõige terviklikum lavastus, mis kuulis ohtralt kiidusõnu teatritarkadelt ja osutus ka publiku suurimaks lemmikuks. Tutvustuses kirjutati nende kohta muu hulgas: “harrastajad, kes ei tegele harrastusteatriga, vaid kes ihkavad rohkemat.” Asjal oligi tõesti juures mingi professional touch, kuigi ei saa öelda, et poleks üldse aru saanud, et tegemist ei ole elukutseliste näitlejatega. Selles mõttes nad siiski päris ära ei petnud.

Zona “Help!” kannatas selle all, et algselt lätikeelne tükk oli seda osaliselt ka nüüd, mistõttu publik ei saanud vahepeal lihtsalt aru, mida laval räägitakse ja mis üldse toimub. See tekitas selgelt segadust, ei lasknud vaatajatel hästi keskenduda. Lugu tundus muidu olevat päris huvitav ja meie temperamentseid lõunanaabreid oli hea vaadata. Aga, jah, kui pool tekstist kohale ei jõua, siis jääbki asi ju vaatajate jaoks veidi poolikuks.

Tallinna Ülikooli Üliõpilasteater TYYT tõi publiku ette Maeterlincki “Pimedad”, mille valis nende jaoks välja lavastaja Linnar Priimägi, kes jagas ka rollid. Oli tunda, et osatäitjad olid väga erineva tasemega. Ühes kandvaimas rollis üles astunud Maarja Korstnik tundus mulle nüüd samas aga ühe nende teatripäevade tugevaima naisosatäitjana. Teda tahaks kindlasti veel kunagi laval näha.

Vahepeal taas üks lugemissoovitus: Maurice Maeterlincki “Tarkus ja saatus”, mille võtab lühidalt kokku esimene lause: “Ses raamatus on palju kõnet tarkusest, saatusest, õiglusest ja armastusest.” Mida ta seal selle kõige kohta kirjutab, seda tuleks muidugi igaühel endal lugeda.

Helsingi Üliõpilasteater tegi oma lavastusega “Kukin” kestvusrekordi, poolteist tundi, aga see saavutati nii, et aeg pandi vahepeal venima. See tähendab, et istuti laval ja imetleti lilli. Praktiliselt liikumatult, sõnatult. Ma aega ei võtnud, aga selle peale läks kindlasti rohkem kui kümme minutit, vahepeal panin silmad kinni. Kui kogu uimerdamine välja jätta, siis olnuks tegemist üpriski hoogsa jandiga.

Ruutu 10 impro oli päris hea. Ma olin kah üks neist, kes mõtles vaatamise ajal, kui palju on seal tegelikult improvisatsiooni ja kui palju varem harjutatud naljasid, aga hiljem järgnenud arutelul kinnitasid nad, et tegemist oligi ikka päris improga. Hämmastavalt sujuv kokkumäng, kuigi neil on ilmselt juba seljataga ka suht kõva trenn ning oli näha, et tüübid on hingega asja kallal. Viljandis saab neid taas näha 24. märtsil Koidu seltsimajas, aga kavas on neil ka rida üritusi Tallinnas ja Tartus. Soovitan kõigil ise vaatamas käia. Huvitavad tegijad.

Teatripäevad lõpetas T-Teater ehk Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteater, mille poolt toodi lavale Becketti “Sõnadeta mäng”. Stiilselt tehtud, aga vaadates meenus mulle legendaarne nukufilm “Nõiutud saar”, mis tundus lapsepõlves ühest küljest kohutavalt igav, aga mida sellegi poolest korduvalt huviga vaadatud sai. Samavõrd vastakaid tundeid tekitas ka see tükk. Teist korda siiski ei vaataks. Ühest piisab.

Kokkuvõttes tundub, et üritus andis selles vallas toimuvast kena läbilõike. Aitäh korraldajatele!

Valentinipäeva laulud

Nädal tagasi sai lubatud siin jätkata nüüd ülevaadetega Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikest eelvoorudest, aga paistab, et selle ülesande täitmine on minu jaoks praegu liiga raske.

Üritasin vahepeal küll kuulata tänavu Albaania rahvuslikus eelvoorus osalenud laule, aga ei pidanud neist ühegi puhul vastu üle kümne sekundi. See kogemus oli nii kohutav, et jätsin kogu ettevõtmise vähemalt esialgu katki.

Selle asemel tegin tänaseks hoopis väikese esitusloendi, kuhu läksid meenumise järjekorras esimesed viis laulu, mis mulle nüüd seoses valentinipäevaga pähe kargasid.

Tuleb muidugi mainida, et mina ei ole seda päeva kunagi tähistanud. FB-st ja blogidest mulle nüüd silma jäänud temaatilised postitused on olnud selle suhtes enamasti negatiivsed või iroonilised (vaid mõned üksikud erandid). Ja otsese tõuke selle esitusloendi koostamiseks andis video pealkirjaga “10 Anti-Love Songs That Will Make You Cry On Valentine’s Day”, aga…

Minu valik ei ole kindlasti mõeldud selleks, et kedagi nutma panna. Pigem võiks see tekitada ikkagi positiivseid meeleolusid – panna muigama, naeratama.

Ja kõik need viis laulu meeldivad mulle endale loomulikult väga – olen kuulanud neid kõiki kunagi, erinevatel perioodidel, kümneid kordi, mõnda võib-olla sadu.

Tudengite Teatripäevad

Esimesed etendused on juba olnud ning esimene päev läbi. Ootame põnevusega kõike edaspidist! Koidke end kursis! 🙂 #tudengiteteatripäevad

A photo posted by Tudengite Teatripäevad (@tudengiteteatrip2evad) on

Viljandis käivad praegu Tudengite Teatripäevad, mille kavast eile juba kaks tükki publikuni jõudis. Kuna mul ei olnud õhtul aega jääda tarkade kommentaare kuulama, siis pean siia jälle midagi ise välja mõtlema.

Niisiis. Tartu Üliõpilasteater mängis Tšehhovi “Kirsiaeda” work in progress versioonis, mis tähendab, et see oligi nagu work in progress ehk veel lõpetamata töö, mitte päris valmis, täis otsinguid, hüppeid erinevates suundades, kuid mitte väga sujuv tervik.

Kohati oli leitud päris huvitavaid lahendusi, aga samas leidus ka nõrgemaid kohti. Kohati tundus liiga flegma, kohati ülepingutatult kriiskav, aga vahepeal oli siiski saavutatud ka sobiv tasakaal.

Kui üritan aga kujutada ette, millise mulje see võis jätta neile, kes lugu ennast varasemast ei tea, siis mingit selget pilti mulle ette ei löö. Selles mõttes ei saa seda lavastust liigses publikusõbralikkuses süüdistada.

Aga samal ajal ei saa ma mitte tunda sellise lähenemise suhtes teatavat sümpaatiat, sest mäletan veel liiga hästi aega, kui oluline oli vaid etenduse maailm ja meie selle sees. Tore äratundmisrõõm.

Omaette küsimus on muidugi, mil määral on üldse õigustatav lava määrimine. Antud juhul aeti sinna mulda, šampust ja muud sodi. NO99 on läinud küll palju kaugemale, aga näitabki sellega minu arvates halba eeskuju. Efektne, kuid nii erinev sellest (ilmselt siis vanamoodsast) käsitlusest, mille kohaselt lava on püha pind, võlumaailm, kus näitlejad isegi kõnnivad hõljudes.

TÜ Pärnu Kolledži tudengiteater K-äng2 tegi oma lavastuse “MTKO” palju lühemalt, aga samuti eksperimentaalselt, hajutades trupi publiku sekka.

Mind alati hämmastab nende julgus, kes seda võtet kasutavad, sest kunagi ei või ju ette teada, kas saalis ei karga järsku püsti mõni suvakas, kes otsustab häirida etenduse rahulikku kulgu, et näha kuidas näitlejad selle peale reageerivad. Minult endalt nõuab alati tohutut tahtejõudu, et seda mitte teha.

Nende tükk oli ehitatud üles sõnamängude peale, mis kutsusid publikus esile sagedasi naerupahvakaid, aga kui üritan nüüd järgmisel hommikul meenutada, mida nad seal konkreetselt rääkisid, siis ega ausalt öeldes eriti midagi ei meenu.

Kui seda juttu siin peaks juhtuma lugema mõni asjaosaline, kes tunneb ennast sellest kuidagi häirituna, siis enese õigustuseks võin tsiteerida klassikuid: kiitus on nõrkadele, väärtust omab vaid kriitika. Loodetavasti olete piisavalt tugevad, et seda taluda. Tegelikult hindasin ma seal mõlemad lavastused heaks.

Müürilehes toodud tarkade raamatusoovitustele lisaksin omalt poolt, et kindlasti tasuks lugeda läbi Phyllis Hartnolli “Lühike teatriajalugu”, sest minevik on mitte üksnes tänapäeva alus, vaid võib olla ka ammendamatu inspiratsiooniallikas.

Teatrivälisest kirjandusest soovitan tudengitele Ernest Hemingway ja Jack Kerouaci teoseid, kuid hoidumist nende eluviisi järgimisest.

PS. Postituse kirjutamise ajal kuulasin taustaks The Divine Comedy albumit “Absent Friends”. Nostalgia.

Dokke vaatamisnimekirja

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manhattani hundid ehk eelmisel aastal Sundance’i Filmifestivalil žüriilt USA dokfilmide kategoorias peapreemia saanud loo “The Wolfpack” kuuest vennast, kes kasvasid üles lukustatuna koduseinte vahele, kus nad vahtisid kõvasti filme ja neid samas ise läbi hakkasid mängima. Huvitav teema, aga film võinuks olla veel parem. Sellele tahaks näha mingit “elu pärast” järge, kus vaadatakse, mis neist edasi saab, kuidas läheb nende kohanemine suure ja laia maailmaga.

Jaanuari lõpus jagati Sundance’is välja selle aasta auhinnad. Ma ei ole näinud veel ühtegi seal pärjatud filmi, aga kuulasin lõike nende YT kanalilt ja Democracy Now! intervjuusid.

USA kontekstis tundub mulle dokkidest kõige olulisem Dawn Porteri “Trapped”, mis räägib abordiõigusega seonduvast ning sai nüüd žürii eripreemia sotsiaalse mõjuga filmitegemise eest. Eesti vaatajatele võib see jääda kaugeks ja ebahuvitavaks, sest USA olukord on selles osas äärmiselt spetsiifiline, aga kui kedagi siiski huvitab, siis selle lingi taga asub pikem temaatiline intervjuu.

Silma jäi veel “Life, Animated” (lugu ühest autistlikust poisist, kes ei suutnud aastaid rääkida, aga jättis meelde kümneid Disney kompanii filme ning hakkas lõpuks nende dialoogidele tuginedes maailmaga suhtlema), mille eest Roger Ross Williams sai lavastajapreemia. Pikemat lugu sel teemal saab näha selle lingi taga.

Samuti ka “Audrie & Daisy”, mis “räägib kahe teismelise tüdruku loo, kes läksid pidudele, jõid alkoholi, kaotasid pildi eest ja kellele tungiti seksuaalselt kallale poiste poolt, keda nad pidasid enda sõpradeks. Pärast avastasid mõlemad tüdrukud, et need kuriteod salvestati mobiiltelefonidega. Videosid ja pilte levitati. Nende elud muutusid igaveseks.” Üks sooritas enesetapu, teise juttu võib kuulata selle lingi taga leiduvast videost (alates 25:45). Ühtegi auhinda see ei saanud, aga teema peaks olema aktuaalne ka Eesti vaatajate jaoks.

Rull & Co. / Superliustik

Tsitaadid ja vanasõnad #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #toomasrull #raunjuurikas #allanjärve #mihkelmälgand

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin tehti jälle ajalugu. Esmakordselt astus üles kvartett koosseisus Toomas Rull, Raun Juurikas, Allan Järve, Mihkel Mälgand, teemaks “Tsitaadid ja vanasõnad”.

Meeolud ulatusid vaiksest liuglemisest raju kütmiseni, mille peale jäi isegi veel pärast lisalugu sisse tunne, et kõik sai läbi kuidagi väga ruttu, tahaks veel, kuigi kava kestis umbes poolteist tundi. See materjal on kavas saada ka plaadi peale.

Rull ja Juurikas on juba varem esinenud kahekesi ja ka eile tehti üks lugu nii – see oli samuti väga huvitav, umbes sarnane meeleolu nagu “Hukkunud Alpinisti hotelli” alguses, kui näidatakse mägesid ja Glebsky saabumist, aga muidugi mitte päris sama helikeel.

Kus neid järgmisena kuulata saab, seda peab veel uurima (panen hiljem postituse lõppu täienduse). Rull tõi ühes hiljutises intervjuus küll välja konkreetsed kohad ja kuupäevad, aga paistab, et need enam ei kehti*, näiteks Fookus pandi Pärnus nüüd ju üldse kinni.

Superliustik varustas mind oma sügisel ilmunud kauamängivaga (tänu sellele, et lugesin tähelepanelikult ühte head ülevaatlikku artiklit, kus neid positiivselt ära märgiti), mis kannab nime “Approaching great distance”.

Seitse lugu, kokku veidi üle poole tunni.

Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad, nagu öeldakse ka selles viidatud artiklis.

Niisama kuulata on samuti päris lahe, sobiks hästi näiteks hommikuvõimlemise taustamuusikaks. Mitte et mina seda nii kasutama hakkaksin, aga see on kohe selline energiline, et paneb lausa hüppama.

Huvitav, mis juhtuks, kui Vikerraadio laseks oma virgutusvõimlemise taustaks Viive Ernesaksa klaverimängu asemel Superliustiku “Tigude marssi”? Okei, see jutt hakkab siin juba päris pööraseks minema, aeg lõpetada. Kui keegi tunneb nende vastu nüüd lähemat huvi, siis YT ja SC annavad maitse kätte.

* Intervjuu siiski mitte hiljutine, vaid juba eelmise aasta veebruarist. My bad.