Looming nr. 1, 2017

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming sai sel aastal uue kujunduse, mis harmoneerub hästi Loomingu Raamatukogu omaga, sest mõlema autoriks on Asko Künnap, kes on kasutanud seal sarnaseid motiive. Mulle meeldib isegi see, et ajakiri sai endale maskoti. Pegasus võib küll näida vanamoodne, aga samas rõhutabki see seda, et Looming on klassikaline kirjandusajakiri. Minerva mõjuks võib-olla liiga sõjakalt.

Kui vaadata esimese numbri sisu, siis on kõige nõrgemaks kohaks luuletused, mille kohta sobivad üldiselt Jüri Kolki sõnad: keegi kurat ei vaja mu värsse / võta ükskõik milline mõõtkava / peale egotsentrismi. Kui see tabav hinnang kõrvale jätta, siis leiab selles osas midagi huvitavat ainult Vaapo Vaheri kirjutisest Asta Willmanni kohta, kes tegutses muu hulgas ka luuletajana. Paul-Eerik Rummo 75. sünnipäeva puhul tõstatab Sirje Kiin küsimuse, kas “Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud, aga seda mõtisklust lugedes jõudsin järeldusele, et sellel ei olegi enam kuhugi jõuda (Rummo kuulus luulekogu pakub tänapäeva kontekstis veel vaid kultuuriloolist huvi).

Andrus Kivirähk esineb Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva puhul eaka haritlase juubelikõnega, mis on üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul ja sellisena vist omamoodi märk autori enda vaimsest lõhestumisest, kahetisest suhtumisest antud teemasse. Avaldatud on üldse suht palju mälestusi, minevikukaemust.

Ingvar Luhaäär meenutab usuelu nõukogude ajal. Paavo Matsin toob kilde ajast, kui ta töötas 1990-ndate keskpaigas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maarja Vaino on teinud temaga intervjuu, kus põgusalt juttu ka Viljandist. Urmas Vadi näidend “Kus sa oled, Juhan Liiv?”, mis juba lavalt läbi käinud, on hea lisa Eeva Parki “Geeniuste algkursusele” – Vadi on teinud Liivist Jumala poja, kes tuleb maa peale luulet looma, justkui lausa Jeesus Kristuse. Jällegi see… üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul – nähtavasti mingi tänapäeva eesti kirjanike hulgas laiemalt levinud suhtumine minevikupärandisse, kohalikku kultuurikaanonisse.

Jan Kausi novell “Üle mere” jättis mulle päris hea, mitte lödi mulje. Vahepeal küll mõtlesin, et kuhu see jutuke välja viib ehk mis see point üldse on, aga lõppu jõudes meenus Aleksandr Grin. Väga hea on Livia Viitoli “Ristimisvaagen tammepuust põranda all”, mille pealkiri küll alguses eriti lugema ei kutsunud, aga mis osutus vist Loomingu selle numbri kõige kestvamat, püsivamat väärtust omavaks tekstiks. Võiks minna kuhugi antoloogiasse, kooliõpikuisse (lugemikesse) jms. raamatuisse.

Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva puhul avaldati uus osa Toomas Kalli sarjast “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus sel korral kujuteldavaks autoriks Olev Remsu, kes ise kirjutanud arvustuse Toomas Raudami raamatule “Vihm”. Mõlemad on omapärased. Huvitavad. Ja mulle meeldivad.

Jaak Jõerüüt kirjutab riiklusest ja riigimehelikkusest, teatades muu hulgas: “Riigikorralduste paljususe mitteteadmine, mittetundmine ja mitteanalüüsimine raskendab mu meelest meie koduseid vaidlusi suurtel poliitilistel teemadel, eriti neid, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone või põhiseadust ennast. Mul on alatasa tunne, et vaidluses Eesti riigi, selle korralduse ja toimimise üle tuleb meil liiga sageli ette lahmimist, tundelist tõmblemist või oma kinnisideede tõestamist, argumentide asemel kasutatakse aga väljamõeldisi. Või siis tardutakse kuiva juriidikasse, milles puuduvad kogemuste vürts ja loorber ning teised elu halja puu viljad, millest kirjutas juba Johann Wolfgang von Goethe.” Kahjuks ta sel teemal pikemalt ei peatu, detailidesse ei lasku, heietab niisama üldist juttu.

Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg kirjutab territoriaalsest terviklikkusest. Seda nii traditsioonilises mõttes kui ka… “Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski – ei eestlasi ega Eesti riiki,” kirjutab Kronberg.

Kõigel siin peatuda ei jõua. Eraldi mainin veel Heli Alliku ülevaadet 2016. aasta Prantsuse kirjandusauhindadest, millega seoses tahaks väga loota, et vähemalt Goncourt’i auhinna võitnud Leïla Slimani “Chanson douce” (“Unelaul”) ka eesti keelde tõlgitakse.

“Romanovid. 1613-1918”

Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” on riiulisse asetatuna sama paks nagu kogumik “20. sajandi mõttevoolud”, aga kui viimasest saab päris põhjaliku ülevaate möödunud sajandi filosoofilistest suundumustest, elufilosoofiast postkoloniaalsete uuringuteni, mis mõjutavad inimeste mõtlemist veel tänapäevalgi, siis “Romanovid” räägib uusaja edukaimast dünastiast, mis langes juba pea saja aasta eest.

Kuid leidub neidki, kes seda jätkuvalt taga nutavad. Ja eks mõned pea omamoodi monarhiks ka praegust Venemaa presidenti Vladimir Putinit. “Ajalugu ei kordu kunagi, aga ta laenab, varastab minevikust, kajastab ja riisub seda, luues hübriidi, midagi ainulaadset mineviku ja oleviku elementidest,” kirjutab Montefiore. “Romanovid on kadunud, kuid vene isevalitsuse kitsikus elab edasi.”

Kui vaatluse all on enam kui 300 aastat, siis ei saa isegi nii mahukas raamatus anda kaugeltki kõikehõlmavat pilti, paratamatult peab autor tegema mingeid valikuid. Neist kõige põhjapanevam puudutab muidugi vaatenurka ja stiili.

Montefiore käsitlus Romanovitest on laiemale lugejaskonnale suunatud teos, mis teenib ajaloo populariseerimise eesmärki, jutustades kaasahaaravat lugu, mis erineb tavalisest romaanist vaid selle poolest, et tugineb faktidele, konkreetsetele allikatele.

Montefiore alustaski kunagi romaanide kirjutamisega, kuid ei saavutanud nendega nii suurt edu nagu hiljem ajalooraamatutega. Siingi kasutab ta loo jutustamiseks pigem just neile omast tehnikat, mitte akadeemilist stiili. Seega võib see pakkuda huvi mitte üksnes tõsistele ajaloohuvilistele, vaid võib-olla veelgi enam neile, kes vaatasid südame põksudes tuntud Türgi teleseriaali “Sajandi armastus”.

See tähendab, et nende kaante vahelt leiab palju nn. kollast ajalugu. Montefiore pöörab siin kõvasti tähelepanu Romanovite intiimelule, tsiteerides minu meelest isegi põhjendamatult sageli nende vastavaid erakirju. Või, noh, põhjenduseks on nähtavasti see, et paljusid lugejaid taoline kroonika just huvitabki. Nii et siin on palju juttu abieludest, armukestest jms. asjadest.

Loomulikult ka sõdadest, võimuvõitlusest, kõikvõimalikest vandenõudest ja intriigidest. Palju vägivalda, jõhkrutsemist, toorust. Eelkõige seda, mis peaks mõjuma lugejatele kuidagi dramaatiliselt, kõnetama neid emotsionaalsel pinnal. Analüüsi on vähe ja poliitika nö. igavamast poolest ehk selle tegelikust sisust ratsutab Montefiore paljuski lihtsalt üle.

Lugesin raamatut peamiselt selle mõttega, et vaadata mida ta kirjutab Eestiga seonduvast. Ei kirjuta eriti midagi. Mõnda asja on põgusalt mainitud, läbi käib siit pärit baltisakslaste nimesid, aga üldiselt oleks vaja hoopis eraldi raamatut pealkirjaga “Romanovid ja Eesti”, mis võtaks luubi alla nende sidemed just selle paigaga siin. Montefiore raamat sobiks selle kõrvale ülevaateks nende loost laiemalt.

Samas peaks see olema kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes Eestis ikka veel monarhiat idealiseerivad ja ihalevad – saaks ehk lõpuks mõned logisevad kruvid paika.

“Laustud sõna lagub”

Arvo Krikmanni koostatud valik eesti vanasõnu, mis pidi ilmuma Loomingu Raamatukogu esimese numbrina 1975. aastal, kuid läks siis juba trükituna ootamatult hävitamisele, nägi uuesti trükivalgust nüüd väljaande kuuekümnenda sünnipäeva puhul.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: vanasõnad, mida hästi tuntakse ja mis on ka tegelikult olemas; vanasõnad, mis pole üldtuntud, kuid mis on siiski olemas; ütlused, mis võivad olla tuntud trükiallikate kaudu, kuid mille rahvapärasus on teadmata või kaheldav või mitterahvapärasus kaheldamatu. Nende vahel paar kõrvalepõiget, kus koostaja arutleb vanasõna mõiste ning tüüpide ja variantide teemal. Lisaks muidugi lugu raamatu langemisest tsensuuri ohvriks.

Esimeses osas on toodud ära vanasõnad, millest on Eesti Rahvaluule Arhiivis olemas 20 või rohkem üleskirjutust. Seda edetabelit juhib “Kelle jalg tatsub, selle suu matsub”. Raamatu koostamise ajaks oli sellest teadaolevate (autentsete ja mitteautentsete, käsikirjaliste ja trükitud) tekstide üldarv 565, kuid rahvaehtsaid tekste oli sellest vanasõnatüübist arhiivis umbes 360, seega päris palju.

Teises osas on toodud sellised vanasõnad, millest on arhiivis olemas ainult üks üleskirjutus, mida ei olnud koostaja teada seni avaldatud üheski trükiallikas, mis on enamasti pandud kirja usaldusväärsete üleskirjutajate poolt, vastavad igati eesti vanasõna poeetilistele mallidele, aga ei koosne liiga stereotüüpsetest elementidest. See ongi minu arvates selle raamatu kõige huvitavam osa.

Vanasõnad on esitatud selles osas geograafilises järjestuses maakondade ja kihelkondade kaupa. Vaid mõned näited: peenem olla siga kui mõni saks (Viljandi); tark astub ka vahest tallesita sisse (Suure-Jaani); Karksi om põhuvald, Abja om teravald (Karksi); sõna lähäb metsa, hoop lähäb pihta (Paistu); paremb lühike lori kui pikk palve (Tarvastu); kala om üts kallis asi, ossa ei massa ommetegi (Helme); kange om hummal, hummalest kangemb om uni (Sangaste).

Kolmas osa sisaldab aga selliseid ütlusi, mida võidakse küll pidada sageli vanasõnadeks, kuid mille allikas on kusagil mujal. “Meie arhiivis tuleb ette nii üleskirjutajate omaloomingut kui ka rohkeid mahakirjutusi trükiallikatest; trükiallikad ise aga (eriti vanemad) on nii meil kui mujal ammutanud oma ained peamiselt teistest, veelgi varasematest raamatutest või käsikirjadest, tundmata kuigivõrd huvi kasutatavate tekstide ehtsuskvaliteedi vastu ning pöördumata ka ise elusa rahvatraditsiooni poole,” selgitab Krikmann.

Seal on siis näiteks Piiblist pärinevaid ütlusi ning Kreutzwaldi väljamõeldisi nii suuresti tema fantaasial põhinevast “Kalvepojast” kui ka mujalt, mida on kirjutatud vanasõnade kogumise käigus üles kümneid kordi ja ka hiljem vanasõnade pähe avaldatud.

Raamatut, mida soovitab ka Peeter Helme, päris ühe jutiga lugeda ei maksa, sest paljudel selles toodud kildudel tasub peatuda pikemalt, mitte neist lihtsalt silmi üle lasta. See on selline raamat, mida võib ka hiljem aeg-ajalt kätte võtta, sirvida, mõnest kohast lugeda, siis jälle kinni panna, et seda kõike kunagi taas korrata.

Koristame maailma ära?

Tallinnas toimus läinud nädalal Puhta Maailma Konverents 2017, millega valmistuti järgmisel aastal saabuvaks suureks üleilmseks koristuspäevaks, kus tahetakse saada prügi korjama 380 miljonit inimest. Viibisin seal vaatlejana, et sellest siin blogida.

Ma olen põhimõtteliselt seisukohal, et juba konverentsiturism ise on keskkonnavaenulik akt, sisuliselt mittevajalik nähtus maailmas, kus saab pidada iga kell videokonverentse, aga kuna samale päevale langes veel kaks asja, mille pärast Tallinnas olla, siis läksin reede hommikul bussi peale, et sinna jõuda. Ja jõudsingi.

Sarnastel rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse küll alati palju vajadusest tõsta inimeste teadlikkust oma mõjust keskkonnale, aga nende toimumine ise on samal ajal hoopis omamoodi märk selle puudumisest.

Kokku oli sõitnud delegaate kuuekümne viiest riigist, paljud neist kindlasti lennukiga.

Lennuliiklus on tänapäeval teatavasti kõige keskkonnavaenulikum transpordiviis, see paiskab õhku tohututes, üha kasvavates kogustes süsihappegaasi, mis kutsub esile üleilmseid kliimamuutusi, viies mitmesuguste looduskatastroofideni.

Eelmisel aastal saavutati küll lõpuks esimene kokkulepe, mis näeb edaspidi ette kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramist rahvusvahelises lennundudes, aga see tuli tegelikult üsna tagasihoidlik.

Pealegi ähvardab Donald Trumpi saamine USA presidendiks ka selles osas maailmale väga kahetsusväärselt mõjuda, kuigi mitmed USA kompaniid on teatanud, et jätkavad seatud eesmärkide poole liikumist tema poliitikast hoolimata.

Kui pidevalt rõhutatakse, et kõik saab alguse igast inimesest endast, igaühe enda valikutest, aga selle vana kulunud jutu korrutamiseks (tõsi, antud juhul räägiti siiski ka muust) sõidetakse kogu maailmast kokku, kasutades kõige keskkonnavaenulikumat transpordiviisi, siis jääb asjast paratamatult veidi kummaline mulje.

Ma ei arva, et selle konverentsi toimumine oli viga. Vastupidi, puhtalt mainekujunduslikult oli see Eestile kindlasti väga kasulik, nagu tuleb kasuks ka see, et Eesti Vabariik 100 programm sisaldab üleilmset “Teeme ära, maailm!” koristuspäeva, isegi kui sellest ei võta osa kaugeltki nii palju inimesi nagu korraldajad eesmärgiks seadnud.

Lihtsalt. Kui üritusel esinejad rõhutavad ka ise, et liikumine puhtama maailma poole algab just väikestest asjadest, igaühe enda tagahoovist, kohalikest algatustest, siis on loogiline jõuda järeldusele, et seda ei saa korraldada ülemaailmse hoogtöö ehk mingi kampaania korras.

Feministeeriumi sünnipäeval

Feministeerium tähistas reedel sünnipäeva. 27. jaanuaril möödus täpselt kaks aastat sellest, kui nad esimesed lood veebi üles panid.

Kuna läinud aastal ilmus seal ka üks minu kirjutatud lugu, siis sain kutse pidulikule koosviibimisele, mis toimus ühes ministeeriumi paljudest büroodest ehk ühe toimetaja juures kodus.

Vabas vormis üritusel viibis umbes 20-30 inimest. Tervitusi saatsid veel paljud, kes tulla ei saanud. Mina seal väga kaua ei olnud, aga tundus, et teistel jätkus juttu kauemaks.

Aet Kuusik, üks toimetajatest, pidas samas kõne, milles tõi välja, et eelmisel aastal avati ministeeriumi venekeelne versioon ja korraldati lookirjutamise töötube, avaldati 165 lugu, läbi käis 35 külalisautorit, avati osakond Instagramis, saadi võrdse kohtlemise võrgustiku ning arengukoostöö ümarlaua liikmeks jne. jne. Kõike ma enam täpselt ei mäletagi.

Üldiselt rõhutati, et Feministeerium on kõigi autorite kollektiivne ühislooming. Võimalik, et kirjutan neile midagi ka sel aastal.

Ma muidugi arvasin, et kõik on seal äsja alanud Trumpi ajastu tõttu mustas masenduses, aga tegelikult oli meeleolu sünnipäevale kohaselt äärmiselt positiivne. Kuulsin, et Trumpi omavahelistes vestlustes küll vahest mainiti, aga rohkem räägiti muust.

Huvitav, kas Objektiiv kah sel aastal oma sünnipäeva kuidagi sedasi tähistab ja mis meeleolud siis seal valitsevad…

Näitusel pilte lasteraamatuist

Viljandi Muuseumis avati eile pidulikult selle aasta esimene näitus. Anne Linnamägi ja Catherine Zaripi lasteraamatute illustratsioonide näitus “Sajand”, mis koostati eelmisel aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Kumbki kunstnik ise küll kohal ei olnud, aga muuseumi direktor Jaak Pihlak märkis, et kuna tänavu on laste ja noorte kultuuriaasta, siis on väga asjakohane, et avati just selline näitus.

Muuseumi näitusekorraldaja Liina Roht rääkis, et näituse pani kokku Viive Noor ja Viljandis on pandud välja tegelikult umbes pooled pildid – osad müüdi vahepeal juba maha jne.

Näituse nimi tuli sellest, et sügisel said mõlemad kunstnikud 50, kokku seega sajand. Zarip õppis tegelikult keraamikat, Linnamägi graafikat, aga mõlemad jõudsid lasteraamatute illustreerimise juurde.

Roht ütles samas, et need pildid ei ole mõeldud tingimata üksnes lastele – need on hästi müstilised ja detailirohked, huvitavad ka täiskasvanutele.

Viljandi Linnaraamatukogust oli toodud kaheksa raamatut, mida igaüks näitust külastades kohapeal lugeda saab (keset ruumi asub mugav diivan, kuhu on võimalik ennast selleks istutada).

Pikema sõnavõtuga esines Mare Hunt, kes rääkis nii enda töödest-tegemistest kui ka üldisemalt lasteraamatute illustreerimisest.

Ta märkis, et on huvitav vaadata erinevaid lähenemisi: mõni läheb tekstist võimalikult kaugele, aga mõni on selles väga kinni; mõni väljendab ennast äärmiselt nappide vahenditega, aga mõni läheb pildi peal väga tihedaks. Hunt ütles, et käekirjad võivad ka ühel inimesel aja jooksul muutuda.

Ta rääkis veel, et praegusel ajal on illustraatoritel ebameeldivaid emotsioone vähem, sest trükitakse paremini, aga nõukogude ajal tekitas suuri pingeid see, et võis küll ilusad pildid valmis teha, aga protsess oli pikk ja tulemus ei pruukinud olla lõpuks päris selline nagu sooviti.

“Sätendav pimedus” (Ugala)

Taago Tubina lavastatud Martin Alguse näidend “Sätendav pimedus” on reklaami kohaselt arktiline triller, aga täpsem oleks ehk öelda, et koomiline košmaar, kus esineb õudust, mis on pööratud naljaks, aga lõpeb tõsiselt. Või kas ikka lõpeb?

“Mis temast sai?”

“Jäi sinna ja külmus ära.”

Need lausungid kõlasid eile saalis minu seljataga, kui pimedus kustus ehk etendus läbi sai. Selgus, et nähtud tulevärk jättis mõned otsad publiku jaoks siiski lahtiseks, võimaldades asuda tööle fantaasial, et mõelda välja alternatiivne lõpp.

Mina usun, et kui nad vahepeal ära ei ole surnud, siis elavad veel tänapäevalgi. See tähendab, et sellele näidendile võib tulla ka järg. Vähemalt teoreetiliselt.

Lugu leiab aset aastal 1967, kui ilmus biitlite “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band”, mis on Lennoni biograafi James Woodalli arvates võtmeks tolle aja noorte mõistmise juurde. Markku Koski kohaselt mõjutas seda kõige enam sürrealism.

“See ühendas muretult ja rohmakalt üksteisega sobimatuid ideid, ilminguid ja esemeid,” kirjutas Koski, “see väljendas tabavalt kapitalismi tava kraapida ühte hunnikusse kõik, mis päikese all, ja teha sellest “loomulikuna” näiva süsteemi osakesi.”

Lavastuse helikujundus sisaldab laule ka biitlite varasematelt albumitelt ja viirastumas võib näha isegi ansamblit ennast, kuid ühtegi nende fänni me selles loos ei kohta. Sellegi poolest sobib Koski kirjeldus iseloomustama ka nähtud tükki.

Kus tegevus täpselt toimub, seda ei ole otsesõnu öeldud, aga kõik viitab Gröönimaale. Igatahes leiab see aset ühes kõrvalises suusakuurortis, kuhu saabub kuningliku naftakompanii järelevalveinsener Kryssnar (näitleja Märt Avandi), et selgitada välja ühe oma kolleegi kadunuks jäämise põhjused. Kuurorti pansionaadis, kus ta peatub, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Ja pansionaat ise jääb laviini tõttu lumevangi.

Kui see kõlas veidi nagu “Hukkunud Alpinisti hotell”, siis olete ilmselt õigel teel selles mõttes, et sarnaste teemadega seal mängitakse, kuid rõhk ongi seejuures just sõnal mängitakse. Kohata võib vihjeid ka mitmetele teistele tuntud teostele, näiteks “Ice Station Zebra”, aga kui üritada kasutada neid niidotstena, mis peaksid kuhugi välja viima, siis märkab peagi, et need vihjed on veidi eksitavad. Käib omamoodi mäng vaatajate ootuste ja ettekujutustega sellest, mis nende silme ees lahti hargneb.

Lava on kasutatud ära küllaltki hästi, aga vahepeal võib ajada veidi haigutama see, et seal läheb lihtsalt lugude jutustamiseks. Need lood on samas kohati üsna jõledad. See tähendab, et lastega ei tasu seda vaatama minna. Ja pole soovitatav ka nõrganärvilistele.