Õppige valgustajateks!

Eile toimus Viljandis etenduskunstide visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta puhul konverents, kus kuuldud ettekannetel ei hakka ma peatuma, sest need lähevad ilmselt üles TÜVKA videolattu, kust igaüks saab neid soovi korral ise vaadata.

Mainin siin vaid nii palju, et lõpus olnud üliõpilaste sõnavõtust jäi kõlama mõte, et lavastajad jne. võiksid arvestada ka rohkem nende erialade esindajate ajaga, mitte tulla oma plaanidega alles viimasel hetkel, lootuses, et valgus jms. kuidagi nipsu lastes paika saab.

Pärast käisin Vilma majas asuvas õppehoones ekskursioonil, mille järel jäin seal kuulama vanemate teatritegelaste mitteformaalset arutelu, kus tõstatus samuti eriti just valgustajate teema.

Teemaväline lugemissoovitus: Ernst Peterson-Särgava “Rahvavalgustaja” – illumineeriv.

Neid on suht vähe, mistõttu värvatakse neid juba koolist ära kõikvõimalikesse kohtadesse, sest neid vajavad ju mitte üksnes teatrid, vaid ka kontserdimajad, kontsertide korraldajad, tele jne. Samuti oleks neid vaja rohkem juba teiste erialade kooliprojektide toetamiseks.

Lühidalt: valguskujundaja eriala tasub õppida, sest selle esindajaid on Eestis täna kõvasti puudu, nagu ka huvilisi, kes tahaksid seda õppida. Sama kehtib etenduskunstide multimeediaspetsialisti eriala kohta.

Samas räägiti ka, et avatud ülikool on osutunud praegusel kujul problemaatiliseks, sest tööd ja õppimist on selles vallas siiski raske sobitada, kui inimesed sageli õhtuti poole ööni tööd peavad tegema – väljalangevus on suur.

Sofia Rubina & Co. #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kuna jäin kauaks kuulama seda huvitavat arutelu, siis jõudsin Fellinis toimunud jazziklubi üritusele hilinemisega, aga sain sellegi poolest osa suuremast osast Sofia Rubina & Co. esinemisest.

Ka seal oli alguses midagi filmitud, homse “MI” tarbeks, aga kui mina kohale jõudsin, siis võeti kaamera juba jalalt maha.

Meeleolu oli väga hea. Rubina suutis panna publiku isegi “Nehamat” kaasa laulma. Uskumatu 🙂

“Jane Got a Gun”

Selle filmi tegemist saatis algusest peale uskumatu ebaõnn, kuid kõigi tagasilöökide kiuste jõudis see lõpuks ikkagi vaatajateni. Tulemus ei ole küll silmapaistvalt erakordne, aga see on siiski päris meeldiv film.

2011. aastal läks Brian Duffieldi kirjutatud stsenaarium nn. musta nimekirja. See on igal aastal detsembris koostatav nimekiri USA filmitööstusega seotud inimestele meeldinud stsenaariumitest, mis ei ole jõudnud tootmisse. Ligi kolmandik neist on aga hiljem filmideks vormitud ning nende hulgast on tulnud ka päris hinnatud töid, näiteks viimati “Spotlight” ja “The Revenant”.

“Jane Got a Gun” ei jõudnud sellesse nimekirja viimaste seas, kuid oli siiski tabeli teises pooles, saades enam kui kolmesaja küsitletu käest (iga vastaja võis tuua välja kuni kümme stsenaariumit) kokku üheksa häält. Võrdluseks, et “Saving Mr. Banks” sai neid samal aastal 13, aga “Self/less” ainult kuus.

2012. aasta kevadel teatati, et filmis hakkab mängima peaosa Natalie Portman, keda võibki ilmselt tänada selle olemasolu eest (ta on ka üks filmi produtsentidest). Protsessi käigus vahetusid nii režissöör, operaator kui ka juhtivad meesosatäitjad (korduvalt).

Esilinastus oli kuulutatud välja 2014. aasta augustisse, aga lükati korduvalt edasi, kuni filmile õigusi omanud levifirma läks pankrotti. Seejärel omandas need teine ettevõte, mis kavatses lasta filmi kõigepealt välja Euroopas, esilinastus pidi leidma aset eelmise aasta novembris Prantsusmaal, aga lükati seal toimunud terroriaktide tõttu jälle edasi.

Jane-Got-A-GunLõpuks jõudis “Jane Got a Gun” tänavu siiski mitmetes riikides kinolevisse (Eestisse vist ei tulegi), aga osutus seal läbikukkumiseks ja ka kriitikud ei ole seda nüüd väga kõrgelt hinnanud, kusjuures ära jäeti isegi pressilinastused.

Aga mitte seetõttu, et see oleks halb film, mille pärast on põhjust häbi tunda. “See oli veider juhtum, kus stuudio ning levitaja lihtsalt otsustasid, et nad on nagunii vastu näppe saanud ega tahtnud pressilinastustega vaeva näha,” märkis Scott Mendelson @ Forbes, kelle sõnul väärinuks see film paremat kohtlemist.

Jah, see ei ole ilmselt midagi sellist, mis läheks kinoajalukku, aga see on päris hea, suht rahulik western, tehtud suure lugupidamisega selle žanri suhtes. Tõenäoliselt saab sellest üks unustatud film, mida suurematel filmihuvilistel on tulevikus ikka ja jälle meeldiv avastada.

Kuna ma üritan ärata selle postitusega filmi vastu huvi, mitte selle vaatamist rikkuda, siis ei hakka ma selle sisu siin üldse lahkama, vaid panen lõpetuseks lihtsalt viite torrentilehele.

Vähemalt mulle see küll meeldis. Ja Portman on selles võib-olla isegi ühes oma parimas rollis, kuigi see ei ole kaugeltki nii suurejooneline nagu mitmed tema varasemad osatäitmised – ma nii mõistan, miks ta seda filmi nii väga teha tahtis, et see lõpuks ikkagi valmis sai.

PS. Kui keegi tahab nüüd siiski lugeda rohkem filmi sisu kohta, siis soovitan kiigata selle lingi taha, mis viib leheküljele, kus pakutakse USA lapsevanematele informatsiooni, mis peaks abistama neid lastele filmide valimisel. Seal on üldse väga huvitavad sisukokkuvõtted, kuigi seda filmi näiteks alla 16-aastastele ei soovitata – ja eriti naljakas on lugeda sealt neid tekste tegelikult pärast filmi vaatamist, kui on juba teada, mida see endast täpsemalt kujutab.

Nemesi “Sauli poeg”

Ugala Teatrikinos sai eile nähtud László Nemesi “Sauli poeg” (“Saul fia”). Film on väga realistlik, aga ebausutav selles mõttes, et reaalsuses oleks lugu lõppenud tõenäoliselt palju varem.

Sauli poegSünopsis (spoileritega): Saul (Géza Röhrig) kuulub koonduslaagri vangidest moodustatud Sonderkommandosse (e.k. erikomando), mis tegeleb saabujate gaasikambrisse juhatamise, nende riiete läbiotsimise, laipade väljavedamise ja kambri koristamisega. Ühest laibakuhilast leitakse veel vaevu hingitsev poiss, erakordne haruldus, kelle eluküünla kustutab arst. Saul asub lausa maniakaalselt tegutsema, et korraldada talle juutide usutavadele vastavad matused. Hiljem väidab ta, et tegemist on tema abieluvälise pojaga, aga õhku jäetakse ka võimalus, kahtlus, et see oli lihtsalt üks poiss.

Kaamera jälgib Sauli antud oludes justkui hullumeelset, psühhootilist sebimist, mis on suunatud laiba kättesaamisele, rabi leidmisele ja poisi mahamatmisele, aga annab seejuures jooksvalt ülevaate kogu surmalaagri toimimisest, näitab milliseks see on inimesed muutnud, kuidas sundolukorda asetatutel on säilinud ikkagi mingi inimlikkus, aga piiramatu võim teiste üle on muutnud tooresteks jõhkarditeks.

Soovitan kindlasti lugeda Sirbis ilmunud intervjuud Nemesi endaga, kus ta selgitab, et “Auschwitzis ei olnud küsimus ellujäämises, vaid surmas. Tahtsin minna sellesse aega ja asetada vaataja ühe inimese nahka, kes oli kõige selle keskel. Tahtsin tuua mineviku olevikku.”

Kaspar Viilup @ ERR soovitab seda oma arvustuses kõigile, märkides vaid, et “esimesel kohtingul ei tasu võib-olla tõesti seda filmi vaatama minna. Võib segaseid tundeid tekitada.” Nojah, nii ja naa, oleneb ju ka kohtingu eesmärgist. Kui tahetakse saavutada teise inimesega mingit sügavamat kontakti, siis ongi võib-olla just hea alustada kohe selliste teemade arutamisest.

Viilup peab oluliseks punktiks seda, et “meile ei suruta hinnanguid peale, vaid sa pead need ise looma. Vastumeelselt ei vaataks seda filmi ilmselt ka tulihingeline nats, sest tema peaks sellisel juhul Sauli lihtsalt anti-kangelaseks ning hoiaks pöialt kõigile filmis figureerinud väeülematele.”

Mina ei näinud seal küll ühtegi vähegi positiivsest küljest kujutatud natsi, kellele oleks võimalik kuidagi pöialt hoida, kuigi selle kohta oleks iseenesest ju päris huvitav lugeda näiteks Jaak Madisoni filmikommentaari. Ja on tegelikult kohutav, kui see kõik ei mõju šokeerivalt, vaid näib lihtsalt põnevikuna. Ma arvan, et sellisel juhul ei ole see film oma otstarvet täitnud.

Ugalas vaatas publik seda väga vaikselt. Ja kui alguses mõni haigutas, siis hiljem kostus vesistamist.

Maarja Tinn @ Õpetajate Leht kirjutab, et see film “sobib ühteaegu nii inimsusevastaste kuritegude teema sissejuhatuseks kui ka refleksiooniks, kuna annab lahkesti kätte mitmeid võimalusi hilisemaks tunnitööks, näiteks toetab ekraanilt nähtu dialoogi tekkimist”, jagades seejuures oma kogemusi tööst õpilastega.

Ma ise vaatasin kunagi, kui see alles välja oli tulnud, ajalootunnis “Schindleri nimekirja” (klassis, telekast). Sellele järgnes samuti huvitav arutelu, aga nö. retkeks ajalukku sobib “Sauli poeg” ilmselt paremini, selles on vähem hollywoodilikke kaanoneid.

Tegelikult võiks näidata koolides muidugi mõlemat. Ja mitte õpilastele kohustuslikuna, vaid pakkuda neile lihtsalt võimalust neid vaadata. Põhimõtteliselt saaks seal ju sedasi igal aastal holokausti ohvrite mälestuspäeval mõnda teemakohast filmi näidata, sest sellisteks asjadeks see päev ju lõpuks mõeldud ongi, et inimesed ei unustaks.

Andrei J. Liimets @ Sirp toob omakorda sisse rahvusluse tõusulaine tänapäeva Euroopas, resümeerides: “Ma ei ole kindel, kas vaataja väljub kinost parema inimesena või saab klassikaliselt katartilise elamuse osaliseks. “Sauli poeg” manab aga Euroopa mineviku deemonid ette piisavalt jõuliselt sundimaks tegema kõik võimaliku selleks, et ajalugu ei korduks.”

Seda kindlasti, aga samas võib seda filmi vaadata ka kujundliku loona ühe rahvuse sünnist.

Enne holokausti ei olnud sionism, see tähendab toetus ideele juutide oma rahvusriigist, juutide hulgas kaugeltki nii levinud, aga juhtunu tõestas paljudele, et üks kindel linn ja varjupaik on siiski vajalik, sest teiste rahvaste heatahtlikkuse peale ei saa loota – Saksamaal olid juudid ju assimileerunud isegi paremini kui paljudes teistes riikides, aga see ei lugenud midagi.

“Sauli poeg” näitabki ka seda kuidas need erinevatest maadest pärit, erinevaid keeli kõnelevad inimesed, kes teineteise jutust alati hästi arugi ei saanud, suruti holokausti kaudu ehk välise vaenulikkuse poolt kokku üheks rahvuseks.

Juudi mütoloogias on Saul muide ühendatud Iisraeli esimene kuningas, küllaltki vastuoluline kuju, kes oli muu hulgas valmis hukkama oma armastatud poja Joonatani, sest liisk näitas, et just tema oli patustanud väljakuulutatud paastu vastu, mistõttu Jumal ei andnud vastust küsimusele, kas Saul peaks jätkama sõda vilistide vastu, et nad täielikult purustada, ja kas see sõda osutub edukaks. Joonatani elu päästis üksnes teiste juutide sekkumine.

“Sonderkommando tegelik roll ja olemus on pakkunud ajaloolastele üpris elavat vaidlusmaterjali. Pole lihtne hinnata, kas nad olid kollaborandid, kes abistasid massimõrvareid pajukipisku eest, või teistest holokaustis elu kaotanutest pikemalt kannatama sunnitud ohvrid – õigupoolest on teada päris mitu Sonderkommando korraldatud mässukatset,” kirjutab Liimets.

Selles filmis on üks kõrvaltegelane ka dr. Miklós Nyiszli, päriselt eksisteerinud juudist arst, kellest sai Auschwitzis kurikuulsa Josef Mengele sunniviisiline kaastöötaja. Tema annab oma mälestustes nendest erikomandodest tegelikult hoopis negatiivsema pildi.

Tõenäoliselt ongi just nende täidetud roll põhjuseks, miks Iisrael ei soostunud seda filmi rahastama: riik, mis loodi selleks, et kaitsta maailma juute, ei saa juba põhimõtteliselt toetada ise sellise filmi valmimist, milles kujutatakse kuidagi inimlikena neid, kes aitavad viia läbi teiste juutide tööstuslikku tapmist – see oleks mõeldamatu.

Sakslased olid vangide enda kasuks tööle panemisel aga üldse väga osavad, minnes sõjavangide puhul isegi nii kaugele, et värvasid nende hulgast lõpuks üksusi, mis tegelesid vangilaagrite valvamisega, näiteks Viljandis rakendati selleks põhiliselt ukrainlasi.

Heili Sepp @ Müürileht on kirjutanud samuti huvitava arvustuse, aga ma ei hakka seda siin kommenteerima, sest see postitus on veninud juba niigi liiga pikaks. Tasulist lugemist pakuvad Greta Varts @ Ekspress, Liina Ristoja @ EPL ja Karlo Funk @ Postimees.

Piero Messina “Ootus”

Kinokolmapäeval Sakala Keskuses sai vaadatud Piero Messina “Ootus” (“L’attesa”), millest jäänud muljed said nüüd mõned päevad settida, et jõuaksin kirjutada Messina kohta enne väikese sissekande eestikeelsesse Vikipeediasse.

Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis meenus kohe Dino Buzzati “Tatarlaste kõrb” – Itaalia film nimega “Ootus” tuletas automaatselt meelde raamatu, mille ühesõnaline sisukokkuvõte võiks olla just selline: ootus.

Kui Buzzati romaanis raiskab peategelane terve oma elu oodates lahingut, milles tal ei ole määratud lõpuks osaleda, siis Messina filmis oodatakse kadunud poja tagasitulekut, ülestõusmist, mis jääb saabumata.

Intriig hakkab hargnema sellest, et ootamatult saabub poisi tüdruksõber (Lou de Laâge), kellele leinav ema (Juliette Binoche), kes ei ole veel isegi oma poja surmaga leppinud, ei suuda öelda, et poiss on surnud.

ootusMinu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.

Nähtamatut nii otse näidates läks Messina kergema vastupanu teed. Ja see valmistas väikese pettumuse, sest üldiselt on tema esimene täispikk mängufilm päris tugev, kuigi sisaldab veidi liiga palju igasuguseid viiteid, kristlikku sümbolismi.

Samas, kes olen mina, et teha teistele taolisi etteheiteid, kui alustasin ise juba ühte oma esimestest luuletustest sõnadega:

tatarlaste kõrbes
kulgeb needuste allee
see on meie ainus lootus
meie ainus tee…

– esimeses reas viide Buzzati romaanile, teises aga Roger Zelazny ulmekale “Needuste allee”. Messina filmis on igasuguseid sümboleid ja viiteid pea sama tihedalt, iseasi kui paljud vaatajad (eriti Eestis, kus katoliiklus oma tavade ja kommetega on siiski suhteliselt võõras) neid märkavad – osadele võib see kõik tunduda ju lihtsalt mingi jamana.

Film põhineb ametliku tutvustuse kohaselt ühel Luigi Pirandello näidendil, aga tema teosed olid stsenaariumi kirjutamisel (sellega tegeles neli inimest ja kogu protsess kestis neli aastat)  tegelikult rohkem inspiratsiooniks kui aluseks.

Palju selliseid vaateid ja kaadreid, millest saaks sobivaid pilte ajakirja National Geographic.

Ühtegi eestikeelset arvustust ma selle filmi kohta ei leidnud, vaid väike sisukokkuvõte PÖFFi ajast, aga inglise keeles pakuvad lugemist näiteks Hollywood Reporter, Variety ja The Film Stage (viimane avaldas huvitava intervjuu Messina endaga).

PS. Ugala Teatrikino toob täna viljandlasteni László Nemesi debüüdi “Sauli poeg”, mis sai hiljuti Oscari võõrkeelsete filmide kategoorias. Tõenäoliselt kordumatu võimalus näha seda siin suurelt ekraanilt.

Saksakeelne pop

YouTube andis nädalavahetusel soovituse kuulata Xavier Naidoo viimast singlit “Frei”, mille peale meenus kohe tema esimene singel “Freisein” (koos Sabrina Setluriga), mis oli üks esimesi mulle kunagi meeldinud saksakeelseid poplaule.

Tuleb välja, et Naidoo on ringi täis saanud. 1. aprillil ilmub nö. 2. osa tema 1998. aastal avaldatud debüütalbumile “Nicht von dieser Welt”. Vahepeal on ilmunud seitse kauamängivat, mille pealt ma ei ole eriti midagi kuulnud (silma on jäänud vaid muid temaga seotud uudiseid), aga tema esimesed viis singlit (lisaks nimetatule “20.000 Meilen”, “Nicht von dieser Welt”, “Führ mich ans Licht”, “Sie sieht mich nicht”) meeldisid mulle siis väga. Seetõttu ootan nüüd juba huviga, mida endast täpsemalt kujutab “Nicht von dieser Welt 2”.

Panin kirja esimesed kümme saksakeelset poplaulu erinevatelt esitajatelt, mis mulle meenusid, ning seadsin need kronoloogilisse järjekorda. Tulemus on näha ülal, aga ka selle lingi taga. Pärinevad need peamiselt aastatest 1998/99, mil ma intensiivselt saksakeelset muusikat kuulasin, aga mõned ka hilisemast ajast, kusjuures neist esitajatest ongi jäänud mul sõelale ainult viimane, Anett Louisan, keda olen kuulanud vist kõige rohkem ja kelle albumid, ka hiljem avaldatud, on mul praegugi arvutis.

Ma üldiselt ei ole saksakeelses muusikas toimuvat jälginud ja uutest artistidest ei tea midagi. Louisan on ainuke, kelle tegemistel ma FB kaudu veidi silma peal hoian. Peaks tegema endale viimase 10-15 aasta kohta väikese järeleaitamiskursuse.

Minu enda lähem kokkupuude saksakeelse popmuusikaga piirdub sellega, et 1998. aastal tegin Sabrina Setluri loost “Folge dem Stern” ühe remiksi, mille nad siis oma plaadifirma veebilehele üles panid (nagu kümned teised, mis neile vastava üleskutse peale saadeti).

Ühisloome krahh

Läinud nädalal said ebaõnnestunud lõpu kaks konkurssi, ühega otsiti nime lennukompaniile ning teisega Eestile uut märki ja hüüdlauset. Võtsin neist mõlemast osa, sest olen juba põhimõtteliselt väga ühisloome kasutamise poolt.

Esialgu ei olnud mul küll üldse kavas seda teha, aga kui järelkuulasin 10. oktoobri õhtul Keskpäevatundi, kus ironiseeriti selle üle, et Nordic Aviation Group pöördus rahva poole üleskutsega teha oma pakkumisi lennukompanii nime osas, siis ei saanud jätta sellele reageerimata.

Hakkasin guugeldama ja leidsin Postimehe ingliskeelse artikli, kus oli toodud ära aadress, kuhu oma pakkumine saata. Seejärel guugeldasin järjest pähe tulnud nimesid, et vaadata kas need on veel vabad. Nii jäi lõpuks sõelale SkyEst ning saatsin teele järgmise kirja…

Tere,

pakun uue lennufirma nimeks SkyEst.

Paljud teised sellisele lennufirmale sobivad nimed on juba erinevate ettevõtete poolt kasutusel (Flyest, Airest, Estline, Estwing, Estways), aga SkyEst paistab olevat veel vaba ja see kõlaks minu meelest paremini kui näiteks Estjet või Estbird, väljendades ühtlasi omamoodi järjepidevust senisega: Estonian Air – SkyEst. See oleks üheaegselt nii ülimalt rahvusvaheline (omades inglise keeles head positiivset laengut) kui ka riigile viitav. Ja kuna see erineks tavapärasest air-teemast, siis torkaks see teiste lennufirmade hulgast paremini silma, jääks inimestele kergemini meelde.

Aga ükskõik millise nime te sellele ettevõttele valite, soovin jõudu ja edu!

Kõige selle peale kulus umbes pool tundi. Hiljem mõtlesin lisaks välja veel ka kolm loosungit, mida lennukompanii saaks koos selle nimega kasutada: “SkyEst – fresh start”, “SkyEst – around the world”, “SkyEst – cool vibes”. Viimane lähtus jutust, et NAG aims to create the world’s coolest airline, aga oli loomulikult ühtlasi ka viide Vannila Ninja kunagisele hitile.

SkyEst ise läinuks hästi ühte ritta sellise brändiga nagu Skype, mille kaudu Eestit ju samuti maailmas juba tuntakse.

Kui selgus, et ettevõtte uueks ärinimeks saab Nordica, siis oli see üllatav selles mõttes, et otsiti ju eestipärast ja rahvuslikku nime, aga nüüd järsku kuulutati, et “meie strateegiline eesmärk on igati eristuda Estonian Airi nimekujust.”

Mind ei üllatanud see, et Nordica nime ei pakkunud välja ükski konkursil osaleja. Ma mõtlesin isegi alguses kõigepealt, et tuletaks midagi Nordic Aviation Groupist, kuid heitsin selle kohe kõrvale, sest lähteülesanne (see pidev rahvuslikkuse rõhutamine) näis eeldavat, et nimi sisaldab ka viidet riigile.

Tõenäoliselt ei olnud ma ainus, kes pakkus välja nime SkyEst (peaks tegelikult uurima kui palju erinevaid nimesid üldse pakuti ja milliseid kõige rohkem), aga on siiski mõneti kergendav tunne, et minu poolt pakutud nime ei valitud, sest nüüd ei saa mulle laieneda ka kaasvastutus selle ettevõtte käekäigu eest.

Nordica bränd on iseenesest päris huvitav, aga vaid sellest korralikult toimiva lennukompanii ülesehitamiseks ilmselgelt ei piisa.

Ootan nüüd siis seda supersoodsat lennupiletit ja isiklikku tänukirja, mis kõigile nime pakkunud inimestele e-maili teel saata lubati.

Mis puudutab nime SkyEst, siis vaatasin äriregistrist järgi, et kunagi oli sellenimeline OÜ, aga see tõmbas otsad kokku juba nelja aasta eest. Nii et praegu on see vaba. Kui on mõni hea mõte, mida selle nime all teostada, siis krabage ära, sest see on kindlasti selline nimi, mis igaveseks kasutuseta ei jää.

mark-600x327

Keskpäevatundi kuulasin ma taas alles möödunud nädalavahetusel, vahepeal ei kuulanud ühtegi saadet. Nüüd ironiseeriti seal selle teise konkursi üle, millega otsiti Eestile uut märki ja hüüdlauset. Arvan, et rohkem ma oma elu selle saate kuulamise peale ei raiska.

Ma ei saanud tegelikult isegi pärast selgituste kuulamist hästi aru, miks see konkurss nurjunuks kuulutati, sest sinna oli saadetud ju ka päris korralikke töid, kuigi ma ise kulutasin märgikavandi peale vaid umbes viis minutit ja selle ainus mõte oli anda sisendiks hüüdlause “Estonia – discover yourself”, mis lähtus sellise märgiotsingu toimumisest endast.

Aga muidugi ka laiemalt ühiskonnas toimuvast ning sellest, et mina isiklikult tahan, et Eestisse tuleksid eelkõige need inimesed, keda kõnetab just selline loosung – nii oleks mulle isiklikult kõige huvitavam. Ja ma arvan, et see tuleks kasuks ka Eestile laiemalt.

Probleemi näen ma nüüd mitte niivõrd selles, et need konkursid loeti ebaõnnestunuks, vaid selles, et nii kahaneb Eestis inimeste valmisolek edaspidi taolistest konkurssidest osa võtta.

Läheb ära poliitiliseks

Hea näide on selles osas hiljuti avatud veebileht rahvaalgatus.ee, millele osaks saanud vastuvõtt on olnud pehmelt öeldes tagasihoidlik, sest sellele eelnenud analoogilised ettevõtmised (Täna Otsustan Mina, Osalusveeb, Rahvakogu) on andnud paljudele negatiivse kogemuse, võtnud usu, et ladvik kodanikke tegelikult kuulda kavatseb võtta.

Panin sinna eile allkirjade kogumiseks üles kollektiivse pöördumise otsedemokraatia arendamiseks, mis lähtub mitte niivõrd soovist hakata nende teemadega taas aktiivsemalt tegelema, vaid on tegelikult hoopis omamoodi nali.

Inspiratsiooni sain politsei poolt Varro Vooglaiule antud vastusest, mille kohaselt teise inimese nime ja pildi all arvamusartiklite avaldamine ei ole tingimata identiteedivargus – pöördumine sai pandud kokku SDE ja IRL-i valimisprogrammidest ning see tugineb kehtivale koalitsioonilepingule.

Minu arvates võiksid seda sisuliselt toetada vabalt ka need, kes nüüd opositsioonist või väljastpoolt parlamenti otsedemokraatia trummi taovad (kasvõi selleks, et panna valitsuserakonnad piinlikku olukorda), aga praeguseks hetkeks on sellel ainult minu allkiri. Ja saab olema huvitav näha, kas keegi teine nüüd seda pöördumist seal lõpuks üldse toetab.

Kui see peaks aga tõesti parlamendi menetlusse jõudma, siis võib ju hakata saatma edaspidi Riigikogule seda kaudu palvekirjasid ka kõigi teiste selliste koalitsioonilepingu punktide osas, mis kipuvad jääma vaid sõnadeks paberil. Nii saaks sellest uuest veebilehest vähemalt ühe toreda huumoriportaali.

Brontë “Vihurimäe” ainetel

kingitusLP saatis aprillis ilmuma hakkava uue raamatusarja “Aegumatud armastuslood” avateose, milleks on Emily Brontë “Vihurimäe”. Ei olnud seda varem lugenud, aga olin näinud mitmeid selle ainetel tehtud filme.

Raamat sai loetud tegelikult juba eelmisel nädalavahetusel Eesti Laulul käies (üks olmeline vahemärkus: Tallinnas maksab üks ots linnaliinidel nüüd sama palju nagu Viljandi-Tallinn edasi-tagasi, st. kaks eurot), aga vaatasin vahepeal uuesti üle ka need filmid.

Selle raamatu põhjal on tehtud kümneid filme, mina olen näinud vaid kolme: aastaist 1939, 1970 ja 1992. Ükski neist ei järgi täpselt raamatu teksti, muudetud on tegelaskujusid, sündmustikku, ühe tegelase tekst pandud hoopis teise suhu jne.

Mõnes filmis leidub ka asju, mis on olemas teises, aga puuduvad raamatus. Kui keegi kirjutaks nende põhjal raamatu, kuhu lähevad sisse kõik muudatused, siis erineks see ilmselt oluliselt Brontë teosest, kuigi põhiliin on siiski äratuntav.

Neist kolmest meeldib mulle enim 1992. aasta film. Kriitikud sellest küll vaimustuses ei olnud, aga raamatut annab see edasi kõige ulatuslikumalt, kuigi samuti mitte täht-tähelt, kaugel sellest.

Pealegi mängib seal Juliette Binoche, kes on üks mu lemmiknäitlejaid alates päevast, kui teda esimest korda ekraanil nägin.

BleuTegelikult võib-olla veel varasemast – hetkest, mil nägin Rubiini vaateaknal seda juuresolevat plakatit, mis jäi kohe silma ja tekitas minus suure tahtmise kinno minna.

Kieślowski “Trois couleurs: Bleu” (1993) läks Binoche’i filmograafiasse kirja järgmisena, pärast Brontë teose ekraniseeringut, aga mina nägin seda esimesena ja tõenäoliselt on tema roll selles mõjutanud ka seda, kuidas ma näen teda teistes filmides.

“Bleu” on tõeline meistriteos, mille kõrval sellele eelnenud film kahvatub, aga… ka see on vaadatav.

Ja ma soovitan seda vaadata, kui veel näinud ei ole, pärast raamatu lugemist, sest film annab ette konkreetse pildi, mis võib seada hiljem lugemisel raamid enda kujutlusvõimele, aga pärast raamatu lugemist on ju huvitav vaadata, milline film selle põhjal on tehtud.

Ma hakkasin ise neid filme nüüd uuesti vaatama seetõttu, et lugemise ajal tekkis pidevalt tunne, et filmides olid mõned asjad kuidagi teisiti, aga ma täpselt enam ei mäletanud kuidas. Nüüd siis jälle tean – kuni uuesti unustan.

Mis puudutab seda uut raamatusarja, siis selles ilmuvad teosed on kõik juba varem eesti keeles avaldatud, aga valdavalt läbi müüdud või saadaval kõrgema hinnaga kui see kuus eurot (miinus üks sent), millega neid nüüd pakutakse.

Kokku kolmkümmend teost. Mina ei ole kunagi olnud suur armastuslugude neelaja, aga olin lugenud neist seni läbi kuus, lisandus seitsmes. Kõik on tõesti täiesti loetavad – selles mõttes tundub tehtud valik päris hea.

Aga selle sarja tellijat minust siiski ei saa, sest eelistan osta raamatuid üldiselt veel odavamalt (maksimaalse allahindlusega) või siis saada täiesti tasuta, nagu tuli see.

Pealegi on riiulites niigi palju selliseid, mis ootavad lugemist, aga milleni ma ei ole veel jõudnud. Tegelikult peaks tegema endale neist mingi lugemisnimekirja ja sellest ka kinni pidama, eraldama iga päev tunni või paar ilukirjandusele, nagu olen üritanud teha nüüd filmide ja muusikaga.

Kui jutt juba muusikani jõudis, siis ei saanud muidugi jätta siia lõppu lisamata Kate Bushi käsitlust antud teemast, mis täidab ühtlasi ka raamatu sisukokkuvõtte rolli.

Mis puudutab minu iganädalast kokkuvõtet YT muusikavoost, siis selle leiab selle lingi tagant.

Lisaks soovitan kuulata Heron Oblivioni, üks minu viimase aja lemmikutest, omanimelist kauamängivat.