EKRE tõetund läheneb

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmistel kohalikel valimistel saadud viletsat tulemust, mis jäi kõvasti alla isegi Rahvaliidu neli aastat varem kogutud ülimalt tagasihoidlikule häältesaagile, põhjendasid Helme & Co. sellega, et erakond oli alles “loomisel”, kuigi tegelikult oli tegemist ju mitte päris uue erakonna, vaid lihtsalt ümberpakendatud Rahvaliiduga. Sel aastal nad enam sellist vabandust kasutada ei saa.

Kui eelmise aasta oktoobris kuulutas Mart Helme, et EKRE läheb oma nimekirjaga kohalikele valimistele seitsmekümnes omavalitsuses, siis käesoleva aasta märtsis käis jutt juba poole väiksemast arvust. 2013. aastal suutis EKRE tulla oma nimekirjaga välja ainult kolmeteistkümnes omavalitsuses. Eks paistab kui palju neid sel korral lõpuks tegelikult katta suudetakse, aga pealahing tuleb kindlasti Tallinnas.

Eelmistel kohalikel valimistel kogus EKRE Tallinnas 2.72% häältest, jäädes sellega kindlalt valimiskünnise alla, kuid 2014. aasta eurovalimistel saadi juba 3.23% ja 2015. aastal Riigikogu valimistel 5.98% häältest. Nüüd näitavad küsitlused, et seda erakonda võib toetada sügisel kohalikel valimistel pealinnas umbes seitse protsenti valijatest. See oleks juba arvestatav tulemus.

Kuid küsitlused on üks asi ja valimised teine. Kohalikel valimistel on vaja ka tugevat kandidaatide nimekirja. Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme, kes kandideerib nüüd hoopis Pärnu linnapeaks. Tallinna linnapeaks tahab sel korral saada tema poeg Martin Helme, kes kandideeris Pärnu linnapeaks 2009. aastal valimisliidu “Aus Pärnu” esinumbrina.

Pärnus üritas Martin saavutada edu sellega, et kuulutas senised linnajuhid korrumpeerunud lurjusteks ning lubas linnapeaks saamise korral enda palka poole võrra vähendada, aga tema häältesaak jäi tagasihoidlikuks. “Aus Pärnu” kogus 3.75% häältest. Helme ise sai seal siis vähem hääli kui neli kuud varem toimunud eurovalimistel, kuigi valimas käinute arv tuli kõvasti suurem.

On loogiline, et ta nüüd Tallinnas oma isa asemel linnapeaks kandideerib, sest tegelikult sai ta temast rohkem hääli juba 2013. aasta kohalikel valimistel, aga Mart Helme kandideerimine Pärnus nõrgestab samas paratamatult EKRE nimekirja Tallinnas. Kui ka teised tuntumad tegijad seal nüüd oma panust ei anna, siis võib valimiskünnise ületamine osutuda erakonnale ju lõpuks ikkagi ületamatult raskeks.

Nii lähevad omavahel vastuollu soov tulla enda nimekirjaga välja võimalikult paljudes omavalitsustes ja eesmärk pääseda Tallinna volikokku.

Martin Helme kuulutas erakonna kongressil, et just EKRE õlgadel lasub Keskerakonna väljavahetamine Tallinnas, sest IRL on kokku varisemas ja Reformierakond pakub lahjat programmi lahja esinumbriga. Reformierakonna linnapeakandidaat ei ole tegelikult küll veel teada (Kristen Michali asemel võib selleks saada lõpuks siiski hoopis Eerik-Niiles Kross, kellel on näidata ette tugev tulemus 2013. aastast IRL-i linnapeakandidaadina), aga kindlasti kuulub teiste paremerakondade nõrkus nende faktorite hulka, mis aitavad kaasa EKRE edule valimistel.

Põhiküsimus on seega, kas teised Tallinnas opositsiooni kuuluvad jõud on ennast valijate silmis piisavalt täis teinud selleks, et nende nõrkus kaaluks üles EKRE puudused. Vastuse saame 15. oktoobril.

PS. Fotol on eelmiste kohalike valimiste eel EKRE poolt loodud “Tallinna valitsemise varikabinet”, millest ei olnud pärast valimisi enam midagi kuulda, sest erakond linnavolikokku ei pääsenud.

Ajalugu (aprill 2017)

Ajakirja Ajalugu käesoleva kuu numbris on Eesti autoritelt kaks pikemat lugu.

Andres Adamson kirjutab usunditest Eestis muinasajast reformatsioonini, esindades vaadet, mille kohaselt kristlus saabus siia ristisõdadeta, enne seda valitses barbaarsus, aga pärast rikkus reformatsioon jälle kõik ära, eestlaste “muinasusund” on tuletatud alles uusajal kristlusest ning inkvisitsioon oli luterlikes maades toimunuga võrreldes näide “tervest mõistusest ja humanismist” (nii ongi kirjutatud).

Katoliiklased on vaimustuses, aga noh…

Hanno Ojalo on kirjutanud suhteliselt hea ülevaate 1944. aasta veebruaris toimunud Meriküla dessandist, mida rikuvad vaid mõned veidi vaieldavad spekulatsioonid.

“Plaani kohaselt pididki dessantlased ja 8. armee väeosad koos läbi lõikama maantee ja raudtee (Auvere jaama juures) ning seejärel oleks kogu armeegrupp “Narva” olnud sissepiiratud. Ilmselt nägi Leningradi rinde juhtkond juba oma unistustes uue “Stalingradi” korraldamist Narva juures ja sellele järgnevat ordenitesadu ning edasist pealetungi Tallinna suunas,” kirjutab Ojalo.

“Märkida tasub sedagi, et igal juhul on üks selgitus Meriküla dessandi toimumisele ka selline, et Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs tahtis sellega lihtsalt ülemustele ja Narva rindel võitlevale maaväele näidata, nagu ka tema laevastik ikkagi sõdiks, mitte ei istuks tegevusetult,” lisab ta hiljem.

Esiteks, võrdlus Stalingradiga on küll ebaproportsionaalne, sest seal olid vastamisi miljonid mehed, kuid õige selles mõttes, et nähtavasti oli tõesti ka siin plaanis vaenlane kotti võtta ja sundida alistuma, nagu juhtus kindral Pauluse armeega. Seda arvestades oligi ju täiesti loomulik, et plaani kaasati ka Balti laevastik. Kummaline olnuks pigem see, kui taolist dessanti ei oleks proovitud. See ebaõnnestus, aga õnnestumise korral kujunenuks 1944. aasta Eestis ilmselt veidi teistsuguseks.

Teiseks, ordenid võivad sõjaväelastele küll olulised olla, aga ma ei usu, et need olid siis peamised asjad, mis Leningradi rinde juhtkonda motiveerisid. Alles mõned nädalad varem oli murtud Leningradi blokaad, mille ajal Nõukogude poolel langes ja suri nälga miljoneid inimesi. Tundub tõenäoline, et ordenitest rohkem motiveeris venelasi siis soov vaenlased kas täielikult hävitada või Venemaast võimalikult kaugele lüüa, nagu lõpuks juhtuski.

Ojalo seda ei maini, aga toona levitati Eesti ajakirjanduses ka võigast fotot tapetud noorest emast koos väikese lapsega, kes oli mõrvatud täägipistega pähe, ning vangistatud mereväelaste väidetavaid ülestunnistusi, mille kohaselt oli neile antud käsk tappa ka kõik ettejuhtuvad tsiviilisikud, sõltumata soost ja vanusest, sest tegemist olevat valdavalt vaenulikult meelestatud mittevene elanikkonnaga, mis võib osutada abi vaenlasele. See mõjus 1944. aastal Idarindel vastupanu osutanud eestlastele kindlasti motiveerivamalt kui lootus saada Raudrist.

Sõda on üldiselt ikkagi väga jõhker ja julm nähtus ning ordenid sageli ju vaid särav tänu veretööde eest, et inimeste tapmine näiks millegi ülla, mitte ebainimlikuna.

Arvustatud on kolme teost, kõik tõlkeraamatud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi” räägib sellest, mida tegid kunstnikud, kirjanikud ja riigimehed 1913. aasta suvel, enne ilmasõda (“Huvitav on lugeda, milline keiserliku Saksamaa patrioot oli 15-aastaselt hilisem maailmakuulus punakirjanik Bertold Brecht.”).

Stephen Hawkingi “Universum pähklikoores” olevat mõeldud olema veel lihtsam kui tema “Aja lühilugu”.

Carl Mothanderi “Rootsi kuninga valge laev” räägib rannarootslaste Eestist lahkumisest, aga ka muust. “Iseäranis vaenulikud olid tema [Mothanderi] tegevuse suhtes [rannarootslaste ümberasustamisel] aga hoopis eestlased, täpsemalt siinne poliitiline politsei ja omavalitsustegelased, kes olid natsimeelsemad kui sakslased ise ja püüdsid talle igal võimalusel takistusi teha,” kirjutab arvustaja.

Tuleb välja nagu teinuks eestlastest siis “natsimeelsed” see, et ei aidatud kaasa sajandeid siin elanud rootslaste lahkumisele nende etnilisele emamaale. Väga omapärane “natsluse” vorm. Peaks seda raamatut kunagi lugema.

“Male ja sõjakunst”

Maleõpetaja Al Lawrence, endine USA Maleliidu tegevjuht, ja rahvusvaheline suurmeister Elshan Moradiabadi (pärit Iraanist, aga esindab nüüd Ameerika Ühendriike) on kirjutanud õpiku, kus selle mängu tutvustamisel tuginetakse Sun Zi kanoonilisele teosele “Sõjakunst” ehk “Sõja seadused”, mida riigi- ja väejuhid on kasutanud juba tuhandeid aastaid oma strateegiate ja taktikate kujundamisel.

“Male pärineb sõjast ja on seega tsiviliseerituks muudetud lahing,” teatavad nad sissejuhatuseks, lisades, et “Sõjakunst” on “kõige mõjukam raamat, mis kunagi on kirjutatud sellest, kuidas armeed lahingutes juhtida.”

Samas rõhutavad nad, et “erinevalt sõjast toob male inimkonnale kasu. Male parandab keskendumisvõimet, loogilist ja kriitilist mõtlemist, visadust, eneseusaldust, enesekontrolli ja sportlikkust. Seda teeb ta nii laste kui ka täiskasvanute puhul.”

Kõnealune õpik sobib kasutamiseks kõigile, mingeid eelteadmisi malest ei ole vaja – alustatakse malelaua, nuppude ja nende käikude tutvustamisest, liikudes lihtsade asjade juurest keerulisemateni, avangust lõppmänguni. Viimane peatükk on pühendatud näidislahingutele.

Kogu õppetegevust saadavad tsitaadid Sun Zi kuulsast traktaadist:

“Vaenlast segadusse viia, eksitada ja üllatada on sõja üks esimesi põhimõtteid.”

“Kui su vastane on keevalise temperamendiga, proovi teda ärritada. Teeskle nõrkust, et tema võiks muutuda upsakaks.”

Jne.

Raamat on kergesti loetav, peatükid hästi liigendatud, jutt selge ja arusaadav – asju seletatakse lihtsalt, kuid põhjalikult. Suured leheküljed, palju pilte ja skeeme.

Kui seda tõesti õpikuna kasutada, siis võiks selle järgi umbes 10-12 tunniga maletama õppida, kuid mitte ühe päeva jooksul, vaid lastes omandatud teadmistel ja oskustel vahepeal settida, erinevaid kombinatsioone harjutada jne. Väärt raamat.

Ja tänapäeval ei ole ju vaja otsida vastasmängijaks isegi teist inimest, vaid võib pöörduda arvuti poole. Maletamisega saab tegeleda seega igaüks, kes seda teksti siin praegu loeb.

Vikerkaar nr. 3, 2017

Luuletustega esinevad Jüri Kolk, Hanneleele Kaldmaa, Maarja Kangro. Lühiproosat pakuvad Motojirō Kajii, Mart Kuldkepp, Tõnis Vilu, Armin Kõomägi. Kolmekümne viie lehekülje peale kokku vaid kaks rida, mis mulle veel järgmisel hommikul meenuvad.

ma olen enesele mõistatus
mis teistele on põhjusteni selge

Jüri Kolk. Lööv, tabav, tähenduslik. Üldiselt aga… liiga palju põhku. Ma ei jõua lugeda nii palju sõnu, mis mulle midagi ei ütle. Selline tüütu avang muudab apaatsemaks ka järgneva suhtes.

Silvia Federici, Piret Karro, Keiu Virro, Paavo Piik ja Janek Kraavi kirjutavad kokku üle poolesaja lehekülje seksuaalsusest, seksiärist ja muudel sellistel teemadel, mis peaksid olema nähtavasti müüvad, aga ma läbin selle vahemaa vähem kui viie minutiga. Loen küll siit ja sealt, kuid sirvin edasi, midagi pikemalt lugema ei hakka, sest ei viitsi.

Margus Ott kirjutab Maarja Kangro romaanist “Klaaslaps”. Mõtlen, et selle loo loen nüüd küll läbi, aga siis hakkab kohe pihta selline heietamine, mis sunnib ikkagi lehekülgesid kiiremini keerama, neist silmi vaid põgusalt üle lastes.

Harold James võrdleb “Trumpi revolutsiooni” bolševike omaga. Lühike lugu, loen läbi, aga ise mõtlen, et see on täielik idootsus. Trumpil puudub selge ideoloogia ja suur visioon tulevikust, aga bolševikel muud ei olnudki. Adekvaatsem oleks võrrelda tema toetajaid mustasajalistega. Ja see, mida nimetatakse “Trumpi revolutsiooniks”, on kõigest sähvatus, mis kaob järgmiste valimistega.

Kunstilugu. Elo-Hanna Seljamaa “Elu võimalikkus masinavärgis ja Britta Benno loomingus” on väga hea artikkel, loominguline, sisukas, kunstniku teoste vastu tõepoolest huvi äratav. Lasin enne tema joonistustest lihtsalt üle, neid vaatamata, aga nüüd kerisin tagasi.

Krabisevas kilekotis liigub õhk, andes märku ja kinnitust elu võimalikkusest.

See üks lause on väärt rohkem kui 35 lehekülge põhku.

Jõudsin kõige huvitavama osani. Arvustused. Marju Lepajõe kirjutab pikalt Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest”. Raamatust endast on juttu tegelikult suhteliselt vähe, palju auru läheb tausta maalimisele ja autori suureks kirjutamisele, aga nähtavasti on tegemist teosega, mis väärib siiski kohta riiulis, et sealt aeg-ajalt kätte sattuda.

Hanna Linda Korp kirjutab Lauri Sommeri “Lugusid lõunast. 2012-2016” kohta, et Sommer on “avaldanud nüüd teose, mis lähtub kindla struktuuriga narratiivist ja kuhu tema enda lugu on vaid näpuotsaga sisse kirjutatud. Kogumikku korjatud jutud on pärit autori lähikondsetelt, aga ka Seto- ja Võrumaalt, Peipsi ja Lämmijärve äärest ning isegi Venemaalt. Sommer rändas, diktofon taskus, Eesti kaguosas ringi ja kogus lugusid inimestelt, kelle nooruspõlv jäi pigem sõjaeelsesse aega ja kelle jutud kujutavad niisugust maailma, mida enam alles ei ole.” Tundub huvitav.

Meelis Oidsalu kirjutab, et Mihkel Muti “Eesti ümberlõikaja” on “poliitiline pamflett. Häda on aga selles, et pamflettide ajastu on läbi. /—/ See raamat on vile, kulunud ja skemaatiline. /—/ Nõukogude ajal oleks “Eesti ümberlõikaja” ehk mõne tsensori tähelepanu pälvinud, tänapäeval ootaks ühiskonnakriitikalt suuremat nüansseeritust.”

Triin Toomesaar arvustab Mart Sanderi romaani “Litsid”. Kuna varasemalt on jäänud mulje, et see liigitub minu jaoks ebaolulise bulvarikirjanduse alla, siis ei hakka seda arvustust lugema.

Vilja Kiisler kirjutab Mart Kadastiku elutööraamatust “Nüüd ma siis kirjutan” ja Juku-Kalle Raidi koostatud artiklite kogust “Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab”, keskendudeksi seejuures just Kadastiku ja Margus Linnamäe vastasseisule. Tundub, et Kiisler ei ole Kadastiku raamatut ise tegelikult lugenudki. Või siis on teinud seda väga pisteliselt, pealiskaudselt. Aga kirjutab samas muidugi veenval, enesekindlal toonil. Kohe näha, et vana hack writer.

Andra Teede kirjutab Jim Ashilevi “Armastuskirju teatrile” kohta, et “autor on ülikriitiline nii enda rollide, teda ümbritsevate teatraalide kui kogu kunstiliigi vastu.” Raamatu suurim nõrkus oli Teede jaoks see, et ta kõikus “tõsise teatriraamatu ja kergema eluloo vahel”, kuid kokkuvõttes “oli raamat huvitav ja eriti oleks ma tahtnud midagi sellist lugeda teatrikooli ajal, kui otsisin just enda vanusekaaslasi, mitte kõrgeid ja kaugeid ammu surnud iidoleid, kes aitaksid mõtestada ning kellega saaksin samastuda.”

Terje Toomistu kirjutab Zygmunt Baumani ja Rein Raua teosest “Iseduse praktikad”, mida Akadeemias arvustas Leo Luks. “Jääb vaid loota, et Baumani ja Raua personaalse poliitilisega sidunud dialoogil on ka reaalsed tagajärjed,” märgib Toomistu. “Tuleb endalt küsida, kuidas luua tingimused, mis lubaksid olla ja samas jääda ka iseendaks.”

“Bilbao – New York – Bilbao”

Päris hea lühikokkuvõtte sellest raamatust annab teoses endas autor ise. “Rääkisin Fionnale oma romaani kavandist. Minu idee oli täpsustunud: raamatu keskmes on siiski lennureis Bilbaost New Yorki. Eesmärk on rääkida ühe perekonna kolmest põlvkonnast, aga mitte XIX sajandi romaanide vaimus. Näidata raamatu kirjutamise protsessi ja fragmentaarselt, väga fragmentaarselt kolme põlvkonna lugu,” teatab minajutustaja lugejatele keset lennureisi, mille käigus meenutab muu hulgas ka õhtusööki, kus rääkis ühele kirjastajale kavandatavast romaanist.

Kirmen Uribe on baski kirjanik, kelle esikromaan “Bilbao – New York – Bilbao” (2008) võitis Hispaania riikliku romaanipreemia. Baski keelest tõlkis selle Merilin Kotta, kes on kirjutanud nüüd raamatule ka väga põhjaliku ja hariva saatesõna, kus annab hea ülevaate baski kirjanduse, aga ka üldisemalt baski keele ja kultuuri olukorrast nii minevikus kui ka tänapäeval.

“XXI sajandi üks levinumaid motiive baskikeelses proosas on möödunud sajandi vägivald, mille vallandavad kodusõda, diktatuur ja ETA,” märgib Kotta. “Kõik kolm viimast teemat on esindatud ka käesolevas Uribe romaanis.” Tõlkija mainib muu hulgas, et Franco režiimi ajal oli keelatud isegi Uribe eesnimi Kirmen, baski keeles ei tohtinud avalikult rääkida ega kirjutada ja hispaaniakeelsetes õppematerjalides kujutati baske “halbade hispaanlastena”.

Huvitav, mida arvaks sellest raamatust kunagi Franco apologeedina esinenud Peeter Helme? Kuidas kommenteeriks tema seda kirjanduskriitikuna, aga ka ajaloolasena?

Uribe romaanis on palju juttu kunstist ja merendusest, kalapüügist, baski kalameestest, kellega seonduvat autor veidi uurib. Muu hulgas kirjutab ta sellest, kuidas käis 2004. aastal rahvusvahelise kirjanike grupiga Käsmus, seal räägitust ja kuuldust. Ta vahendab ühte Doris Kareva räägitud vana lugu ja toob ära isegi ühe tema luuletuse.

Kirjastus ja kriitikud on nimetanud seda romaani “autofiktsiooniks”, mis peaks tähendama autobiograafiliste sugemetega väljamõeldist. Kotta märgib, et “Uribe siht on olla ühtaegu nii uuenduslik kui ka arusaadav.” Minu meelest see tal ka õnnestub. Raamatu lugemiseks kulub 3-4 tundi. Soovitan. Allpool on toodud väike katkend (pikemat saab lugeda ERR-i kultuuriportaalist).

Pablo Picasso “Guernica”

Olin Artetast ja tema iseloomust palju kuulnud. Oma eluajal oli ta väga armastatud kunstnik. Temast pidasid lugu nii konservatiivid kui ka rahvuslased ja sotsialistid. “Võimalik, et selle põhjuseks oli tema uje loomus,” selgitas Bakedano.

Ma olin kuulnud ka sellest, kuidas ta kodusõja ajal Mehhikosse põgenes. Pärast Gernika pommitamist tellis valitsus Artetalt suurejoonelise maali. Kogu maailmale tuli teada anda, mis Gernikas oli juhtunud, näidata natside korraldatud veresauna. Tellitud maalist oleks võinud saada Arteta elutöö. Ometi lükkas ta pakkumise tagasi. Ta põhjendas keeldumist sellega, et on sõjast väsinud, et tahab olla koos perekonnaga ja Mehhikosse eksiili minna. Seejärel tehti pakkumine Pablo Picassole. Järgnev on juba kõigile teada. Gernika sündmusi kajastav maal oleks tähendanud Arteta karjäärile otsustavat hüpet, kuid ta loobus sellest. Ta valis kunsti asemel elu. Eelistas pere seltsi sellele, et tulevased põlved teda mäletaksid.

Tõenäoliselt tundub paljudele, et Arteta valik oli vale. Kuidas võis ta hetkeoludest sõltuvalt lasta käest oma elu võimaluse? Kuidas sai ta seada kunsti asemel esikohale armastuse pere vastu? Küllap on neidki, kes talle seda otsust eal ei andesta, ja arvavad, et loomeinimese peamine kohustus on looming.

Olen endalt korduvalt küsinud, mida oleksin teinud mina Arteta asemel? Millise tee oleksin mina valinud?

“Mina olengi regilaul”

Kõik mõtlevad, et Kristiina Ehin on ingel. Ingleid ei ole olemas, on regivärss.

Margus Mikomägi mõttekogu “Mina olengi regilaul. Koguja raamat 2015-2016” sisaldab ligi veerandsada mõtisklust, mis ilmusid peamiselt Maalehes. Need on tegelikult kõik vabalt loetavad Teatritasku lehelt, aga kuna raamatul puudub sisukord, mille järgi neid sealt otsida, siis tuleks lugeda huvilistel läbi ilmselt kõik eelmise kahe aasta jooksul Teatritasku läinud postitused – neid on muidugi mõnevõrra rohkem kui jõudis raamatukaante vahele. Lühidalt: lihtsam on lugeda seda mõttekogu paberkandjalt.

Mikomägi kirjutab teatrist, ajakirjandusest ja kirjandusest, üldse kultuurist, ajaloost, poliitikast, maailmast ning lihtsalt elust. Tema mõtisklusi on raske liigitada või selgelt piiritleda. Ta teeb neis juttu nii endast, oma vanematest ja vanavanematest kui ka teistest inimestest, kellega on kokku puutunud või kes on teda kuidagi mõjutanud. Palju on elulisi näiteid Rapla kandist.

Viitan siin kõige esimesele mõtisklusele, mis peaks andma maitse kätte neile, kes ei ole tema kirjutistega varem tutvunud.

Autoriga on võimalik kohtuda järgmisel nädalal Raplas toimuval temaatilisel kontsertkõnelusel, mille kohta leiab lähemat infot kultuur.info portaalist. Nüüd laupäeval esitleb seal oma uut luulekogu muide Kristiina Ehin, kes ka Mikomägi mõtisklustest korduvalt läbi käib, nagu selle postituse alguses toodud katkest (üheaegselt nii teravmeelne kild kui ka sügavamõtteline tõdemus) mõista võib.

Kui võrrelda seda valikut hiljuti loetud Mihkel Muti teosega “Mõtted”, siis Mikomägi mõttearendused on pikemad, mitte nii lakoonilised, hargnevad rohkem laiali. Kõigega ei pruugi muidugi nõustuda.

Mõtlesin näiteks juba eelmisel aastal, kui lugesin Mikomägi kirjutatud Maalehe juhtkirja “Me nägu ei kõla enam tuttavalt”, et probleem on mitte selles, et meedia asus Ilvest kritiseerima, vaid asjaolus, et see juhtus alles pärast tema teise ametiaja lõppu, kui see ei omanud enam suuremat tähtsust, kuigi paljudele oli juba enne tema esimese ametiaja algust teada, milline väiklane inimene ta on (repressioonid teisitimõtlejate vastu algasid kohe pärast tema ametisse saamist).

Minu silmis esindas Ilves ülimalt kahepalgelist poliitilist kultuuri, mille puhul kõlavate loosungite varjus levis laialdaselt moraalne korrumpeerumine, mis laastas kogu Eesti ühiskonda (kala hakkab mädanema peast). Kaljulaidi tulekuga saabus seevastu nagu värske tuuleiil, mis puhastas õhku sinna kümne aasta jooksul kogunenud saastast, tuues muu hulgas päevavalgele eelmise presidendi sahker-mahkereid, millele enam läbi sõrmede ei vaadata. Mina ei näe küll mingit põhjust Ilvest haletseda.

Niisiis. Peaks siin nüüd otsad kokku tõmbama, et jutt liiga laperdama ei läheks. Selle pealkirjas kasutatud regilaulu-kujundi kohta kirjutab Mikomägi ise järelsõnas: “Nüüd meeldib mulle mõtelda, et need, kes seda raamatut loevad, ongi Eesti regilaul. Laul, kus on kordused sees ja kus “sink sale proo” ei tähenda mitte midagi, vaid on lisatud ilu pärast. Selleks, et mõte jõuaks. Kui ilu ära võtta, ei tähenda ka regilauluks olemine mitte midagi.” Kõlab ju täitsa kaunilt.

PS. Vikerraadio intervjuud autoriga saab kuulata selle lingi taga.

“Lugulaul krahv Hermannist”

Viio Aitsami “Lugulaul krahv Hermannist, kes Raikkülas eestlaseks kätte ära läks” on väike raamatuke, mis anti välja Raikküla/Raela esmamainimise 800. aastapäeva puhul ehk eelmisel aastal.

Lugulaul ise, mille esmaettekanne oli Raikküla vallas Kabala mõisapargis 4. juunil 2016, koosneb viiekümne seitsmest salmist. See räägib Raikkülas krahviks olnud Hermannist, kes läheb suurele jalutuskäigule läbi samanimelise valla.

Kord Raikkülas krahviks oli Hermann,
kes pikk ja kena, palju reisind.
Ta hommikuti tegi joogat.
Ka oma valla servast serva
mees otsustas, kui trepil seisis,
ta rändab läbi ühe hooga.

Krahv seikleb külast külla, tutvustades nii lugejatele Raikküla valda, kohtudes teel ka erinevate inimestega. Ta jahib eestlaste olemust ja leiab selle lõpuks endast – tegelaskuju on inspireeritud Hermann von Keyserlingist, kes pidas ennast tema poja sõnul eestlaseks. Teksti saadavad fotod, millel peategelast kehastab Margus Mikomägi.

Poole raamatu mahust moodustavad peenes kirjas seletused ja kommentaarid, mis autori sõnul ei tugine laiahaardelisele ajaloo uurimisele, kuid annavad siiski küllaltki laiahaardelise pildi lugulaulus mainitud kohtadest ja inimestest.

Huvitav kodulooline materjal.

Näiteks, kui ühes salmis on kirjutatud “Üks rändur läbi Raela sammus, / vist kuskil Ärma kandis peatus, / end jutuks korraks pingil toetas”, siis selle kohta lisatakse selgituseks: “Hermanni peatumine Ärmal viitab talule, kus tegutses ka mõisate piima kokku ostev meierei. Seal käis tihti ka päris Hermann Keyserling.”

See vald, mille Hermann lugulaulus läbi rändab, on siiski praegustes piirides, mitte varasemates. Hetkel on sealt kolm küla üleandmisel Märjamaa vallale ja sügisel saab ülejäänud Raikküla vallast osa suurest Rapla vallast, aga vähemalt täna kehtivad veel need piirid, mida võib näha ka selles raamatus toodud kaardil.

Seda kohta Henriku Liivimaa kroonikast, kus Raikküla praegu teadaolevalt esmakordselt mainiti, ei ole samas ära toodud. Olgu öeldud, et see räägib ristisõdijate esimesest sõjakäigust Harjumaale.

“Õndsa neitsi taevaminemise päeval [rukkimaarjapäeval, 15.08.1216] aga tungisid nad Harju provintsi, mis on keset Eestimaad, kus ka kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid Raikkülas iga aasta nõupidamiseks kokku tulla,” kirjutas kroonik. “Kui me sinna jõudsime, jaotasime oma sõjaväe nii kõiki teid ja külasid kui ka selle maa provintse pidi laiali, pannes põlema ja laastades kõik, tappes, mis iganes meessugu, võttes naised ja lapsed kinni, ajades palju kariloomi ja ka nende hobuseid ära. Lõpuks me tulime kokku suure Loone küla juurde, mis on oja taga keset metsa, ja seal kolm päeva puhates rüüstasime kogu maa ümberkaudu ja jõudsime Revala küladeni välja.”

Ajaloo verisemast küljest kõnealuses raamatukeses eriti juttu ei ole, seal keskendutakse positiivsematele asjadele. Ja tõe huvides tuleb ka märkida, et Keyserling võis küll nimetada ennast elu lõpupoolel eestlaseks ning igatseda tagasi Raikküla kanti, aga Eesti Vabariigi asemel taotles ta Landeswehri sõja ajal hoopis Balti ühisriigi loomist, kus pidanuks mängima vähemalt esialgu juhtivat rolli kohalikud sakslased. Eestlased olid tema arvates siis pooleldi bolševikud, kõlbmatud omariikluseks ja enese valitsemiseks. Nii et inspireerivalt võis tema isik nüüd küll mõjuda, aga otsustaval hetkel krahv Hermann ennast tegelikult siiski eestlaseks ei pidanud.

Raamat on ilmselt kasutatav ka teejuhina, mille järgi igaüks saab ise Raikküla mail ringi kolada, vahepeal kommentaaridest läbitavate paikade kohta infot ammutades. Tegelikult võiks ju igal vallal mõni sarnane raamat olla. Kas just lugulaulu sisaldav (kui seda matkima asutaks, siis ei oleks see enam omapärane, välja võib ju mõelda ka midagi muud), aga vähemalt sedasi valla ajalugu, sellega seotud inimesi ja külasid tutvustav.