Autor: Andres Laiapea

“Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal”

Alo Särg on juba varem kirjutanud eraldi raamatud pea kõigi Eesti maakondade (va. Tartu) mõisatest ja mõisnikest. Kui keegi tahab leida infot, mis on seotud mõne konkreetse mõisaga, siis on mõistlikum otsida seda neist. Praegu kõne all olev raamat annab üldisema ülevaate, maalib lugejatele laiema pildi baltisaksa aadlist Eesti- ja Liivimaal. Juttu on muidugi ka paljudest mõisatest, aga fookus on teine.

Alustasin siin sellise sissejuhatusega, sest seda raamatut kätte võttes pani mind kõigepealt imestama see, et puudub kohanimede register. Isikunimede register on olemas. Mõtlesin, et mis siis ikka, koostan lugemise käigus ise kohanimede registri nende mõisate kohta, mis mulle isiklikult rohkem huvi pakuvad, ja pistan selle paberilehe raamatu vahele, et hiljem otsitavad leheküljed vajadusel kiiresti üles leiaksin. Lõpuks jäi see leheke aga üsna tühjaks, sest neist paikadest oli selles raamatus juttu suhteliselt vähe.

Näiteks Riidajat oli vaid mainitud korra pikemas loetelus, kus oli toodud näiteid paikadest, mille kohanimi on tulnud perekonnanimest: “…Riidaja (Fridachid)…”

Panin siia vahele väljavõtte 1929. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirjas Eesti Kirjandus avaldatud M. J. Eiseni artiklist “Helme kohanimesid”, et võimalikud huvilised selle kohta lähemalt lugeda saaksid.

Ligi pool raamatu põhitekstist on pühendatud suurtele baltisaksa suguvõsadele, kuid pikemalt on peatutud siiski vaid nende silmapaistvamatel esindajatel. Ja nendegi hulgast on tehtud valik, kuhu pääsemiseks pidi olema tõesti tähtis isik. Näiteks kuulsat krahv Bergi, kes aretas “Sangaste” rukki, on küll mainitud, kuid lehekülgede kaupa on juttu hoopis tema onust, kes oli aastaid Soome kindralkuberner ja Poola asekuningas.

Esile on toodud eelkõige selliseid tegelasi, kes võivad äratada huvi laiemas lugejaskonnas. Autor ei eelda lugejatelt sisuliselt mingeid eelteadmisi ajaloo kohta ja selgitab isegi kõige lihtsamaid asju (alates sellest, et “Eesti praeguse territooriumi põhjaosa moodustas Eestimaa kubermangu ja lõunaosa koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu”), kuid samas saab teemast siiski küllaltki põhjaliku ülevaate.

Esimese poole raamatust võtavad enda alla kirjeldused aadlike elulaadist (mõisatest, mõisakompleksidest, elust mõisas jms.) ja matmiskommetest. Hiljem on juttu ka muumiatest. Lisaks on avaldatud baltisakslastest Püha Georgi ordeni kavaleride nimekiri (välja jäi ordeni neljas järk, sest selle kavalere on nii palju, et neid poleks jõutud üles lugeda) koos lühikeste tutvustustega.

Üldiselt tundub, et teos on mõeldud kaasahaaravaks sissejuhatuseks, mille abil tõmmata lugejaid kogu kõnealust temaatikat lähemalt uurima – sobib hästi kinkimiseks gümnasistidele, et nad läheksid ülikooli ajalugu õppima.

Huvipakkuvat leidub samas muidugi mitte üksnes ajaloohuvilistele, vaid ka näiteks kirjandushuvilistele. Lahatud on küsimust, kas Jaan Krossi novellis “Michelsoni immatrikuleerimine” kujutatud kindral Michelson oli ka päriselt eestlane, ja tutvustatud Lev Tolstoi romaani “Sõda ja rahu” ühe peategelase, vürst Andrei Bolkonski üht prototüüpi, krahv Ferdinand von Tiesenhauseni, kes langes 23-aastaselt Austerlitzi lahingus. Põgusalt on juttu ka Puškini esivanematest.

Raamat on varustatud rohke pildimaterjaliga, tekst on liigendatud kergesti loetavaks. Sisukorra ja pikema stiilinäite leiab selle lingi tagant.

Eestis on loomisel uus erakond

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Elver Loho

Paari kuu eest registreeritud MTÜ Eesti Otsedemokraatliku Erakonna Algatusgrupp on seadnud sihiks koguda kokku 500 liiget, et reorganiseeruda erakonnaks ja osaleda järgmisel aastal Riigikogu valimistel. Algatusgrupi ideoloog Elver Loho selgitas ettevõtmisega seonduvat.

Otsedemokraatide lubaduste kohaselt hakkavad nende saadikud hääletama Riigikogus igas küsimuses täpselt nii nagu rahvas e-hääletab samas küsimuses nende veebilehel. Samuti esitavad nad ainult neid eelnõusid, mida toetab e-hääletusel enamus hääletanutest.

Kuidas tuli mõte luua selline ebatavaline erakond?

Loho: Sellise erakonna loomine on olnud tehnoloogiliselt võimalik juba väga pikka aega, kuid minu pähe tekkis mõte otsedemokraatliku erakonna võimalikkusest alles aastal 2011. Tol ajal ei näinud ma sellise erakonna järgi vajadust. Täna on vajadus olemas.

Ajakirjandus paljastab iga päev neid vigu ja probleeme, mis sünnivad tänases esindusdemokraatia süsteemis. Selle tulemusel – mis juhtub? Vanad on väsinud poliitikast ja eelistavad erakondi ja liidreid, kes lubavad senise võimusüsteemi pea peale keerata. Noored ei taha poliitikasse minna, sest läbi ajakirjanduse on selge, et seal peab valetama, oma südametunnistuse maha müüma ja käituma partei juhiste järgi. Väga palju häid ja tarku inimesi ei taha ennast määrida poliitikaga. Eesti kannatab, sest head inimesed hoiavad võimust eemale. Otsedemokraatlik erakond pakub siin selget ja väga idealistlikku alternatiivi. Tule ja õpeta rahvast, aga lase rahval otsustada!

Erakonna algatusgrupp on juba tutvustanud oma ideed avalikel aruteludel Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Mida inimesed sellest arvavad?

Loho: Sellise erakonna idee selgitamine on olnud kohati väga raske. Isegi paar ajakirjanikku on jätnud kodutöö tegemata ja erakonna tööpõhimõttest täiesti valesti aru saanud. Õnneks tänaseks on meil kodulehel (www.otsedem.ee) erakonda tutvustav animatsioon, mis annab asja sisu edasi ühe minutiga. Kes on ideest aru saanud, need jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. On neid, kes tahavad, et Riigikogus oleks väike fraktsioon otsedemokraate. Ja on neid, kes kardavad, et Eesti rahvas on liiga loll, et osaleda poliitika otsustamises.

Küünikud armastavad öelda, et parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga. (Seda ütlust omistatakse ekslikult Winston Churchillile, kuid tema oli keskmisest valijast tegelikult palju kõrgemal arvamusel.) Kas te ei karda, et selles on omajagu tõtt?

Loho: Tuleb rääkida kauem kui viis minutit. Kui suhelda inimesega pealiskaudselt, siis võib temast jääda hea mulje. Kui suhelda inimesega süvitsi, siis jääb ka reeglina hea mulje. Viis minutit on kõige halvem periood, sest selle ajaga jõuad heas esmamuljes pettuda, aga ei jõua inimese sisuni.

Veebihääletustest osavõtt võib jääda väga tagasihoidlikuks. Kas ei oleks parem tugineda Riigikogus nupule vajutades sotsioloogilistele uuringutele, mis võivad anda adekvaatsema pildi rahva hulgas domineerivatest seisukohtadest?

Loho: Tänased erakonnad juba teevad seda üsna palju. Muidugi on täiesti võimalik, et suure osa valijate jaoks ongi tänane esindusdemokraatia süsteem piisav ja vajadus otsedemokraatliku erakonna järgi ühiskonnas ei ületa Riigikogu valimiste künnist. See on valijate ühine otsus kas nad soovivad tänast esindusdemokraatia süsteemi täiendada väikese otsedemokraatide fraktsiooniga või mitte.

Mida teeksite Riigikogus siis, kui mõnes küsimuses (näiteks narkopoliitika osas) läheks e-hääletuse kaudu saadav suunis sügavalt vastuollu teie enda veendumustega?

Loho: Hääletaksin nii nagu rahvas soovib. Tõenäoliselt ropendaksin natuke. Ütleksin, et rahvas otsustas valesti. Põhjendaksin. Aga hääletaksin ikka nii nagu rahvas soovib. Selleks mind sinna ju valiti.

Kuidas tagada seda, et teie e-hääletusi ei hakka kasutama enese huvides ära teised erakonnad, mis saavad ju suunata oma tuhandeid liikmeid hääletama ühe või teise otsuse poolt või vastu?

Loho: Nad on teretulnud seda tegema. Erakonna liikmeks olemine ei ole patt. Enda maailmavaate järgi hääletamine ka mitte. Las inimesed hääletavad nii nagu soovivad. Kui erakond soovitab rahval hääletada ühel või teisel viisil mingis küsimuses ja nad põhjendavad oma seisukohta piisavalt hästi, et rahvas tõesti teeb seda, siis see ongi ju demokraatia. Kui mõnele suurele muutusele on selge rahva toetus, siis see muutus tekitab ühiskonnas vähem jamasid. Otsedemokraatliku erakonna rahvahääletused aitavad kindlasti legitimiseerida mitmeid suuri otsuseid ja riiklikke eksperimente, mis võivad meile potentsiaalselt palju tulu tuua. Samuti saab läbi otsedemokraatia luhtunud eksperimente efektiivselt tagasi pöörata. Meie erakond teeb tänase süsteemi ühtlasi nii paindlikumaks kui ka sitkemaks.

Eestis tegutseb ka otsedemokraatia edendamise sihtasutus Terve Rahvas, mis nõuab rahvaalgatuse ja rahva algatusel toimuva rahvahääletuse institutsioonide taastamist meie esimestes põhiseadustes esinenud kujul. Mida te sellest arvate?

Loho: Rahvalt riigipöördega röövitud õiguste taastamine on suurepärane idee turunduslikult. Aga loomulikult ma arvan, et Otsedemokraatliku Erakonna pakutav otsedemokraatia mudel on lihtsam, selgem, paindlikum, sõbralikum ja sobib paremini tänasesse ühiskonda.

[ Vana-Kreeka linnriikides rakendati otsedemokraatiat juba antiikajal ja ka elektroonilise otsedemokraatia juurutamine ei ole enam uus idee. Esimest korda leidis see maailmas laiemat kõlapinda 1990-ndatel aastatel, kui tehnoloogiaettevõtja Ross Perot tõstatas selle ühe olulise teemana USA presidendiks kandideerides.

Esimesed erakonnad, mille ideeks sai elektroonilise otsedemokraatia rakendamine oma saadikute kaudu esindusdemokraatia raames, loodi siiski alles käesoleva sajandi alguses.

2002. aasta kohalike valimistega pääses Rootsis ühe kohaga Vallentuna volikokku erakond Demoex, mille saadik hääletas volikogus vastavalt eelnevalt veebis toimunud hääletuste tulemustele. Ühtlasi pakkus see kohalike noorte loodud erakond oma veebikeskkonna registreeritud kasutajatele võimalust eelnõude algatamiseks. Demoex sai Vallentuna volikogus ühe koha ka järgmisel kahel korral.

2014. aastal ühinesid Demoex ja veel kaks sarnast kohaliku tasandi väikeparteid erakonnaks Otsedemokraadid, mis üritas pääseda Rootsi parlamenti. See ei õnnestunud ja samal aastal langesid otsedemokraadid välja ka Vallentuna volikogust.

Sarnaseid erakondi, mis kujutavad endast vaid tehnilist platvormi otsedemokraatia rakendamiseks esindusdemokraatia raames, on loodud kümnetes riikides. Valimistel on nende tulemused jäänud siiski tagasihoidlikuks. Rekord kuulubki Demoexile, mis sai 2006. aastal Vallentunas 2,85% häältest.

Paremini on läinud erakondadel, mis rakendavad küll elektroonilist otsedemokraatiat oma poliitika kujundamisel ja otsuste langetamisel, kuid omavad ka laiemat programmi ehk poliitilist platvormi. Edukaim selline erakond on praegu Itaalias tegutsev Viie Tähe Liikumine. ]

“Eesti riigi 100 aastat. I osa”

Kirjastuse post_factum suure raamatusarja avaraamat kannab alapealkirja “Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni”, kuid algab tegelikult ülevaatega 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast ja 1905. aasta revolutsioonist.

Kui raamatu pealkirjas rõhutatakse, et see räägib just “riigi” ajaloost, siis ootaks selle kaante vahelt veidi suuremat keskendumist riigiõiguslikele küsimustele, just selles vallas käinud vaidluste ja toimunud arengute kokkuvõtet, aga neist lennatakse kohati üle üsna kõrgelt. Selles mõttes on raamatu autorid Mart Laar ja Toomas Hiio läinud justkui kergema vastupanu teed, vältinud mitmeid raskeid teemasid.

Alustades algusest. Veidi pikemalt on küll juttu Balti hertsogiriigi loomise katsest, aga 1918. aastal osaliselt läbiviidud Eesti Asutava Kogu valimiste kohta kirjutatakse ainult: “Arvestades, et Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised läksid enamlastele suhteliselt edukalt, uskusid nad, et Eesti Asutava Kogu valimiste ajaks 21. ja 22. jaanuaril (3. ja 4. veebruaril) 1918 on nende positsioonid veelgi tugevamad. Loetud oli pea kaks kolmandikku häältest, kui selgus, et enamlastele antud häälte osakaal on pigem langenud ja iseseisvuse toetajad saavad Asutaval Kogul enamuse. Seepeale otsustasid enamlased 27. jaanuaril (9. veebruaril) valimised sootuks katkestada, tuues ettekäändeks Balti rüütelkondade palved Saksa vägedele maa enamlaste käest päästa.”

Aga miks kogusid enamlased seal, kus need valimised õigeaegselt läbi suudeti viia, kokku 37,1% häältest? Miks oli Eesti toona üks Vene impeeriumi punasemaid piirkondi? Millised olid enamlaste plaanid Eesti riigiõigusliku tuleviku osas? Miks eestlased neid nii massiliselt toetasid? Nendele küsimustele see raamat sisuliselt ei vasta.

Kerime edasi. 1934. aasta riigipöörde kohta kirjutatakse: “Kaitseseisukorra kehtestamisel väideti, et vabadussõjalased valmistusid riigipöördeks, sest allkirjade kogumisel riigivanema kandidaadi Andres Larka heaks ei saavutatud loodetud edu. Samuti üritasid vabadussõjalased saavutada kontrolli sõjaväe ja Kaitseliidu üle.”

Korratakse seega lihtsalt riigipöörajate juttu, üritades justkui jätta muljet, et tegemist oligi nö. ennetava riigipöördega. Seejuures jäetakse mainimata, et Larka toetuseks koguti rohkem allkirju kui kõigile teistele kandidaatidele kokku. Samuti ei peeta vajalikuks mainida, et riigipöörajad rikkusid ka toona kehtinud seadusi. Seda riigipööret üritatakse lugejate silmis legitimiseerida ka hilisemate arengutega – näiteks sellega, et vabadussõjalaste hulka kuulunud Hjalmar Mäest sai Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Mäe motiividel seejuures loomulikult ei peatuta.

Väga hästi on kirjeldatud vaikival ajastul toimunud suuri muutusi, milles nähakse ka nii mõndagi positiivset, näiteks seoses lipukampaaniaga: “1980. aastate lõpul toodi peidust välja tuhandeid lippe, mida oli peidetud kogu sovetliku okupatsiooni poolsajandi vältel ning mis tõestasid, et Eesti omariiklus on jäänud eestlaste südameasjaks. Neid lippe poleks lipukampaaniata olemaski olnud.”

Huvitaval kombel ei ole autorid samal ajal märganud, et korporatiivse riigi ülesehitamise ja ajakirjanduse muutmisega riikliku propaganda suuvoodriks jõudis Eesti juba poolele teele sovetiseerimise suunas. Võiks ju ka väita, et baaside leping ja juunipööre olid pärast seda lihtsalt järgmised loogilised sammud – pind nende astumiseks valmistati ette juba varem.

Mööndakse, et president Konstantin Päts kirjutas alla “kõigile Varese valitsuse aktidele, mis eeldasid Vabariigi Presidendi allkirja, osaledes niiviisi Eesti riigi likvideerimisel, mille rajamine oli suures osas ka tema teene. Tema allkirju oli vaja palju, sest 1937/1938. aasta põhiseaduse Eesti oli presidentaalne riik. Millega teda selleks sunniti, pole tänini teada – okupatsioonivõimud oleks oma tahtmise läbi viinud ka ilma tema allkirjadeta.”

Näete, kuidas toimub Pätsi toonase käitumise õigustamine? Ta kirjutas alla iseseisva Eesti Vabariigi likvideerimisele, aga ka selle loomine oli tema teene, pealegi ei sõltunud tema allkirjadest ju midagi. No-noh.

Veidi varem mainitakse, et “peaminister Uluots olevat lubanud kohtumisel Soome diplomaatidega soomlastel [Talvesõja ajal] isegi Eestis asuvaid lennuvälju pommitada, kui ainult ei rünnata Tallinna.” Samas ei ole aga mainitud seda, et 1940. aasta juunis ametist lahkumisel peetud raadiokõnes rõhutas Uluots “võimalikkude eksiarvamuste kummutamiseks, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.”

Uluotsa 1944. aasta üleskutseid markeeritakse vaid lausega: “Sakslaste survel toetas mobilisatsiooni oma raadiointervjuus 7. veebruaril ka Jüri Uluots.” Väga huvitav, kuidas siis käis see survestamine, mille tulemusel Uluots kuulutas veel samal aastal bolševismi vastu peetud võitluse meie Vabadussõja jätkuks?

Raamat on iseenesest huvitav, aga kahjuks kipub vaatama sealt just kõige kriitilisemate kohtade pealt vastu selline ajalookäsitlus, mida võib nimetada küll tänapäeva vaatepunktist “poliitiliselt korrektseks”, kuid mis annab ajaloost üsna moonutatud ettekujutuse. Need ongi selle raamatu kõige nõrgemad kohad. Just neist asjadest, mis vajaksid põhjalikumat selgitamist, libisetakse kergelt üle. Nii on muidugi mugavam. Aga kas ka õigem?

Orbáni režiim püsib opositsiooni killustatusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.

Vaadatud filmid (2018, 1/4)

Käesoleva aasta kolme esimese kuu jooksul olen ma jõudnud vaadata kolm täispikka mängufilmi ja kolm dokumentaalfilmi. Piisavalt vähe selleks, et saaks teha neist nüüd lühikesed kokkuvõtted ühes postituses, enne kui need meelest lähevad.

Mängufilmid

“Everybody Loves Somebody” on romantiline komöödia edukast naistearstist (Karla Souza), kellel on keeruline eraelu. Kui tema vanemad otsustavad lõpuks abielluda, siis värbab Clara ühe meeldiva töökaaslase täitma oma kaaslase rolli nende pulmas, kuhu ilmub kohale ka tema endine armastatu, kelle ootamatu lahkumine murdis kunagi naise südame. Mis siis edasi saab? Pole raske arvata. Lühidalt: kerge meelelahutus, kuid hästi tehtud. [treiler]

“Golden Exits” on antiromantiline draama tavalistest inimestest, kes tegelikult midagi ei tee. Kuigi selle keskne tegelane (Emily Browning) ütleb ühe vestluse käigus, et sellistest inimestest kunagi filme ei tehta, on režissöör Alex Ross Perry üritanud teha nähtavasti just seda. Ma vist ei ole ühtegi tema varasemat filmi näinud. Peaks vaatama. Teemaks jälle keerulised inimsuhted, aga neist isegi huvitavam on režissööri käekiri. [treiler]

“Please Stand By” on koomiliste sugemetega, aga tegelikult küllaltki tõsine draama noorest autistlikust naisest (Dakota Fanning), kes põgeneb hoolekandeasutusest, et viia oma käsikiri kultussarja “Star Trek” stsenaariumisvõistlusele. Mõned autistid on filmi arvustades märkinud, et peategelast kujutatakse päris tõepäraselt, talle omaseid jooni on nemad täheldanud ka enda puhul. Hea, et selline film on tehtud. Paneb mõtlema. [treiler]

Dokumentaalfilmid

“Nõukogude hipid” räägib hipiliikumisest Nõukogude Liidus, aga ulatub välja ka tänapäeva. Näha võib mitmeid vanu hipisid. Huvitav, kuidas kommenteeriks seda endine EELK peapiiskop Andres Põder, kes olla olnud nooruses “hipipastor”. Ilmselt oli see liikumine siiski palju mitmekesisem ja eripalgelisem kui sellest filmist paistab. Kokkuvõttes pigem hoiatusfilm. Mitte küll “Reefer Madness”, aga kinnistab teatud stereotüüpe. [treiler]

“Tabamata ime” on saanud ilmselt nime Eduard Vilde tuntud näidendi järgi, aga võinuks laenata selle sama hästi tema tädipoja Eduard Bornhöhe teoselt “Kuulsuse narrid”, kuigi siis muutunuks režissööri suhtumine nii varjamatult selgeks, et võib-olla keeldunuks loo tegelased isegi projektis osalemisest. Päris kindel selles muidugi olla ei saa. Iseenesest ülikõva dokk, lausa potentsiaalne kultusfilm. Veebis täispikkuses vaadatav. Soovitan.

“Rodeo” viib ekskursioonile Mart Laari esimese valitsuse aega, kapates hoogsalt läbi terve rea toonaseid sündmusi, katsumusi ja probleeme. Film on üsna hästi tehtud, kuid juurde tasub kindlasti lugeda ajakirjas Teater.Muusika.Kino ilmunud Jaak Alliku arvustust. “Rodeo” on praegu ETV lehel täispikkuses järelvaadatav (vaid seitse päeva, kasutage võimalust!). Sobib mingil kummaliselt veidral viisil kokku ka nende teiste dokkidega.

PS. Päevapoliitiline avaldus: Minu arvates võiks Mart Laar veel viis aastat Eesti Panga nõukogu esimees olla, kui ta on ise jätkuvalt nõus seda ametit pidama. Mulle tundub, et kogu sel teemal käiv ažiotaaž on seotud vaid erakondade võimuvõitluse, mitte tema isikuga.

Linnavolikogu istungitest

Viimasel kahel korral ei juhtunud ma Viljandi linnavolikogu istungite otseülekandeid kuulama ja pidin seega hiljem järelkuulama salvestusi, aga et see on tehniliselt veidi ebamugav, siis jäi nendest istungitest kokkuvõtete tegemine venima, mistõttu jõudsingi selleni alles nüüd, käesoleva aasta kolmanda istungi eel. Ühtlasi saatsin linnavalitsusele täna alljärgneva kirja, milles soovitan ühte lihtsat lahendust, mis istungite järelkuulamise palju mugavamaks teeks.

Lugupeetud linnavalitsus!

Soovitan lasta suunata Viljandi linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei ole vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saab kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Usun, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus. Kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.

Kui mälu mind ei peta, siis ma tegelikult juba kunagi aastaid tagasi saatsin neile ühe sellise kirja. Või vähemalt mõtlesin selle saatmise peale. Igatahes ei ole see istungite järelkuulamise ebamugavus mingi uus probleem.

25. jaanuari istungil olid suuremad arutelud seotud linna käesoleva aasta eelarve, ühe Ranna puiesteel asuva kinnistuosa võõrandamise, järveäärse ujula ja spaahotelli detailplaneeringu, sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra ning mitmete protseduuriliste küsimustega, mis ei paku ilmselt laiemat huvi.

Istung oli pikk ning selle lõpuks oli jäänud saali rohkem linnavalitsuse esindajaid kui volinikke. Selles mõttes kipuvad volikogu istungid sarnanema paraku Riigikogu omadele, kuigi seal on asi muidugi veel palju hullem. Kavas olnud päevakorrapunktide arutamise ajal oli enamik volinikke siiski kohal. Lihtsalt lõpus, kui jutuks tuli volikogu kirjavahetus, millele järgnesid veel sõnavõtud ja linnavalitsuse informatsioon, vajus kaader laiali.

22. veebruari istungil olid pikemalt jutuks tänavanimede muutmisega seonduv, Riia mnt 55 linnale kuuluva mitteeluruumi võõrandamine ning varaliste kohustuste võtmine Männimäe lasteaia energiatõhususe parandamiseks ja linna tänavate aastaringse hoolduse riigihanke korraldamiseks, linna haridusasutustele toitlustusteenuse ostmisega seonduv, aga ka muudatused, mis puudutasid sotsiaaltoetusi ja huvikoolide õppetasusid.

Räägiti vajadusest vaadata üle linna praegune arengukava ja eelarvestrateegia ning loodi ajutine komisjon, mis hakkab koostama linna arengukava ja eelarvestrateegiat aastateks 2020-2024. Komisjoni esimeheks valiti Helmut Hallemaa, Keskerakonnast kuulub sinna veel Karl Õmblus. Reformierakonda esindavad Tiit Jürmann ja Taavi Kerner, IRL-i Harri Juhani Aaltonen ja Marko Tiitus. SDE poolt on seal Juhan-Mart Salumäe ja Tiiu Männiste, EKRE leerist Jana Pähklemäe ja Rein Suurkask.

Volikogu kirjavahetuse osas tõstatusid taas nii selle Ranna puiestee kinnistuosa võõrandamise kui ka järveäärse spaa detailplaneeringuga seonduv. Viimasest räägiti veel sõnavõttude rubriigis ja sellel peatus hiljem paari sõnaga ka linnapea. Sel korral oli linnavalitsuse informatsiooni kuulama jäänud rohkem inimesi ja selgeks räägiti mitmeid huvitavaid küsimusi.

Selle istungiga seoses peatun siin paaril asjal, mis ei olnud arutusel olnud teemadest ilmselt kõige olulisemad, aga väärivad siiski eraldi tähelepanu.

Esimese päevakorrapunkti juures, kus otsustati anda Side tänavale tagasi Itaalia nimi, tõstatus küsimus, kas selles piirkonnas ei tuleks võtta ette kunagiste tänavanimede taastamine laiemalt. Minu arvates võiks sellest hoiduda. Tänavanimede muutmine toob elanikele kaasa siiski hulga sekeldusi. Kui nende hulgas leidub aktiviste, kes suudavad oma naabreid selle vajalikkuses veenda, siis võib volikogu muidugi oma heakskiidu anda, aga linn ise ei peaks selles osas kindlasti mingit initsiatiivi haarama.

Teema puudutab Tehnika, Terase, Vase, Malmi, Vabriku, Lennuki, Tina ja Metalli tänavat, mis võiksid saada osade arvates tagasi kunagised nimed: Prantsuse, Belgia, Serbia, Jaapani, Inglise, Ungari, Rootsi ja Poola. Ma ei tea, kas sealsed elanikud tunneksid ennast siis paremini. Minu arvates ei ole neil praegustel nimedel viga midagi. Igatahes ei ole need sellised, mida oleks vaja tingimata muutma hakata.

Teine teema. Linnale kuuluva kinnisvarafondi korrastamise käigus otsustati müüa maha (hinnaga 48 tuhat eurot) Riia mnt 55 kümnendal korrusel asuv raadiostuudio, kus tegutses kunagi Mulgi Raadio. Seda linnalt rentiv AS Eesti Meedia ostmisest huvitatud ei olnud ja nõustus üürilepingu lõpetamisega. Raadio Kuku peatoimetaja Hindrek Riikoja kinnitas linnavalitsusele, et saated Viljandist jätkuvad ja ettevõte otsib endale ise uued ruumid.

Riia mnt 55 maja läheb renoveerimisele, tööd peaks algama tuleva aasta jaanuaris, seega tulnuks raadiostuudio sealt ilmselt nii või teisiti mujale kolida. (Meil just praegu renoveerimistööd käivad ja võin kinnitada, et sellise müra taustal raadiosaateid küll teha ei saaks.) Teoreetiliselt oleks kõige parem avada uus stuudio Sakala majas, sest tegemist on sama kontserniga ja saateid teevad siin Kukule põhiliselt Sakala ajakirjanikud, aga eks asjaosalised ise teavad neid asju paremini. Samas oleks huvitav, kui AS Eesti Meedia hakkaks arendama nüüd Sakala baasil midagi sellist nagu on praegu Äripäeva raadio.

Siinkohal soovitan kuulata ka volikogu istungite eel eetris olnud Viljandi Linnatunni saateid, kus kohalikud poliitikud lahkasid lähemalt mõningaid õhtul arutamisele tulnud teemasid.

Üks asi, mida selle saatega seoses märkima peab, on aga Jaak Madisoni järjekindel puudumine. Kuna ta ei ole jõudnud tänavu veel ka ühelegi linnavolikogu istungile, siis paistab, et tema valimiseelne jutt valmisolekust panustada oma aega Viljandi kohalikku ellu, oligi lihtsalt jutt. Kui sellel tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei suuda ennast isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile vedada, siis oleks õigem loovutada oma koht seal mõnele erakonnakaaslasele, kes päriselt Viljandis elab.

EKRE esineb siin üldse väga kahvatult. Põhiliselt võtavad volikogu istungitel opositsiooni poolelt sõna ikkagi sotsid. Nende vanade tegijate kõrval, nagu Juhan-Mart Salumäe ja Randel Länts, paistavad samas asjalike küsimustega silma ka uued tulijad, eriti Liis Aedmaa.

Hollandis jõuti rahvahääletustega ummikusse

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mõne aasta eest jõustus Hollandis seadus, mis võimaldab kutsuda kodanikel rahvaalgatuse korras esile nõuandvaid rahvahääletusi vastuvõetud seaduste ja ratifitseeritud lepingute tühistamiseks. Nüüd aga üritatakse seda seadust ilma rahvahääletust korraldamata tühistada.

Võitlus rahvaalgatusõiguse eest on kestnud Hollandis juba kaua. 20. sajandi esimesel poolel olid selle eestkõnelejateks sotsiaaldemokraadid ja vasakliberaalid, aga ka kommunistid, kuid toona poliitilisel maastikul domineerinud kristlikud erakonnad ei tahtnud sellest midagi kuulda.

Teema tõusis tõsisemalt päevakorda pärast seda, kui 1966. aastal asutati erakond Demokraadid 66 (D66), mis seadis oma sihiks Hollandi ühiskonna ja poliitilise süsteemi radikaalse demokratiseerimise. Tühistamisreferendumite sisseviimine oli siis üks selle erakonna peamistest eesmärkidest. Esialgu kukkusid katsed seda teha parlamendis läbi, kuid lõpuks võeti ühe valitsuskriisi järel D66 survel vastu ajutine referendumiseadus, mis kehtis aastatel 2002-2005.

See seadus nägi ette, et tühistamisreferendumid on siduva iseloomuga ja nende esilekutsumiseks tuleb kõigepealt esitada taotlus, millel on vähemalt 40 tuhat allkirja, seejärel aga koguda kuue nädala jooksul kokku vähemalt 600 tuhat allkirja, mille andmiseks peab igaüks isiklikult linnavalitsusse kohale minema. Need nõudmised olid nii karmid, et ühtegi rahvahääletust selle seaduse alusel ei korraldatud.

Euroopa-teemad tekitavad tüli

2005. aastal viidi aga eraldi seaduse alusel läbi nõuandev rahvahääletus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle. Vastava eelnõu algatasid siis D66, punarohelised ja sotsiaaldemokraadid. Valitsus seda ei toetanud, kuid parlamendis olid selle vastu ainult kolm kristlikku erakonda.

Rahvahääletuse eel tegid eelnõu algatanud jõud kampaaniat JAH poolt, aga kristlikest erakondadest kaks väiksemat kuulus EI-leeri. Võitis viimane. Kuna sama leping oli mõned päevad varem Prantsusmaal juba rahvahääletusel tagasi lükatud, siis ei omanud see enam suurt sisulist tähtsust, sest jõustumiseks vajas see kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu, kuid selle rahvahääletuse tulemus on oluline edasiste arengute mõistmiseks.

Pärast seda ei tahtnud paremliberaalid enam toetada rahvahääletuste võimaldamist. Uuesti hakkasid asjad liikuma 2013. aastal tänu vahepeal kerkinud euroskeptilisele Vabadusparteile, millega rahvaalgatusõiguse toetajad said parlamendi mõlemas kojas vajaliku enamuse. 2014. aastal toimunud hääletusel olid seal uue seaduse vastu paremliberaalid ja kolm kristlikku erakond. Kõik teised toetasid.

Selle seaduse alusel tuleb nõuandva tühistamisreferendumi esilekutsumiseks koguda kõigepealt nelja nädala jooksul vähemalt 10 tuhat allkirja esialgsele taotlusele, seejärel kuue nädala jooksul vähemalt 300 tuhat allkirja lõplikule taotlusele. Tühistamisreferendumi võib algatada pea iga seaduse või lepingu suhtes, mis on vastu võetud või ratifitseeritud, kuid ei ole veel jõustunud.

Kuningakoja, eelarve ja põhiseadusega seotud asjade kohta see ei kehti, aga rahvusvaheliste lepingute suhtes käib küll. Kui rahvahääletusest võtab osa vähemalt 30% valimisõiguslikest kodanikest, siis peab selle tulemusega arvestama. See tähendab, et tagasilükkamise korral läheb asi tagasi parlamendi ette, kus seda hakatakse uuesti arutama, heidetakse kõrvale või viiakse sisse muudatusi.

Problemaatilised tulemused

Seadus jõustus 2015. aasta suvel. Esimene rahvahääletus toimus selle alusel 2016. aasta kevadel, kui häältega 38,2% poolt, 61,0% vastu ja 0,8% tühje sedeleid lükati tagasi Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud assotsiatsioonilepe. Hääletusest võttis osa kõigest 32,3% kodanikest.

Enne rahvahääletust kuulutas parlamendi alamkoja enamus, mis oli selle lepingu juba eelnevalt heaks kiitnud, et austab rahvahääletuse otsust, kui osavõtt tuleb enam kui 30% (eriarvamusele jäid paremliberaalid ja D66, kes seda lepingut kõige enam pooldasid). Hiljem üritati saavutada lepingus muudatusi ning seati tingimusi selle interpreteerimiseks, kuid lõpuks see läinud aastal siiski ratifitseeriti.

Hollandis tehti katseid kutsuda esile rahvahääletusi ka Euroopa Liidu poolt Moldova ja Gruusiaga sõlmitud assotsiatsioonilepete tagasilükkamiseks. Need algatused ei suutnud palju allkirju koguda, kuid mõjutasid poliitikute suhtumist rahvaalgatusõigusesse.

D66 oli olnud rahvahääletuste võimaldamise kõige järjekindlam toetaja ja lubas jätkata seda võitlust ka eelmisel aastal toimunud parlamendivalimistel, kuid nõustus lõpuks paremliberaalide ja kristlike erakondade nõudmisega panna koalitsioonilepingusse kirja 2015. aastal jõustunud seaduse tühistamine. Ja vastavat eelnõu pidi parlamendis kaitsma nüüd just selle ridadesse kuuluv siseminister.

Parlamendi alamkoda kiitis nõuandvate tühistamisreferendumite kaotamise veebruaris juba häältega 76:69 heaks. Tõenäoliselt läbib see peagi ka parlamendi ülemkoja. Tühistamisreferendumi esilekutsumist selle otsuse enda suhtes soovitakse vältida selle kiire jõustamisega.

Viimane rahvahääletus

Läinud nädalal toimus Hollandis aga teine rahvaalgatuse korras esile kutsutud tühistamisreferendum. See puudutas riigi uut julgeolekuseadust, mille algatas eelmine valitsuskoalitsioon, kuhu kuulusid paremliberaalid ja sotsiaaldemokraadid.

Algatusega referendumi korraldamiseks tulid välja neli üliõpilast, kelle hinnangul mindi selle seadusega eriteenistuste õigusi laiendades liiga kaugele. Sama meelt olid D66, punarohelised, sotsialistid, loomaõiguslased. Paremliberaalid, sotsiaaldemokraadid, kristlikud erakonnad ja Vabaduspartei leidsid, et tegemist on vajalike muudatustega, mis aitavad tagada kodanike turvalisust.

Rahvahääletuse ametlikud tulemused tehakse teatavaks homme, kuid esialgsete tulemuste kohaselt saavutas EI-pool napi ülekaalu. Samas oli nii palju tühje sedeleid, et seda toetasid siiski vähem kui pooled hääletamas käinutest. Viimased küsitlused ennustasid JAH-poole kindlat võitu, kuid läks teisiti.

Sel korral võtsid rahvahääletusest osa enam kui pooled kodanikest ja seda ei saa kirjutada üksnes sellega üheaegselt toimunud kohalike valimiste arvele, sest nendest osavõtt oli mõnes kohas hoopis madalam. Nähtavasti läksid paljud hollandlased hääletama, et väljendada nii ühtlasi enda vastuseisu tühistamisreferendumite kaotamisele.

Seda kinnitavad mingil määral kohalike valimiste tulemused. Eelmise korraga võrreldes kaotasid kõvasti maad nii D66, mis toetas parlamendis tühistamisreferendumite kaotamist, kui ka sotsiaaldemokraadid, kes pooldavad uut julgeolekuseadust, kuid tõusid punarohelised, kes esindavad mõlemas küsimuses vastupidist seisukohta. Nende arvates vajavad nii rahvaalgatusõigus kui ka uus julgeolekuseadus lihtsalt parandamist.