Juba vahetult pärast märtsis toimunud valimisi arvasid paljud, et ainsaks lahenduseks Itaalias tekkinud poliitilisele olukorrale on uued valimised. Paraku ei pruugi need muuta kujunenud jõudude vahekorda.
Valimistel enim hääli kogunud populistlikud erakonnad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord jõudsid valitsuse moodustamise keerulises mängus peaaegu lõppu, kuid lendasid sealt viimasel hetkel tagasi esimesele ruudule. See oli nende endi valik.
Lega ja Liikumine leppisid kokku koalitsioonilepingus, peaministrikandidaadis ja valitsuse koosseisus. Itaalia president Sergio Mattarella kasutas aga õigust lükata tagasi üks ministrikandidaatidest. Kuna sündinud koalitsiooni osapooled ei nõustunud esitama tema asemele kedagi teist, andis presidendilt valitsuse moodustamiseks ülesande saanud peaministrikandidaat Giuseppe Conte selle õiguse tagasi riigipeale.
Valitseb poliitiline mängurlus
Lega ja Liikumine esinesid selle peale kohe teravate avaldustega vajaduse kohta president Mattarella ametist tagandada, kuid nende solvumine on vähemalt osaliselt teesklus. Isegi kui sündmuste käik ei olnud nende poolt sedasi planeeritud, oli tegemist võimalusega, millega nad olid kindlasti arvestanud.
Lega juht Matteo Salvini kuulutas laupäeva õhtul presidenti survestada üritades, et valitsus kas alustab lähematel tundidel tööd või siis “on parem korrdaldada uued valimised ja võtta absoluutne enamus.” Kandidaat, kelle president vetostas, oli Lega poolt majandus- ja rahanduministriks pakutud Paolo Savona, kes on tuntud Euroopa ühisraha euro terava kriitikuna. Tema surumine ministriks oli juba muutnud ärevaks aktsiaturud.
Savona toetamine sündinud koalitsiooni poolt oli loogiline, aga ka presidendi vastuseis tema kandidatuurile täiesti ettearvatav. Keeldumine tema asemel kellegi teise esitamisest näitab, et Lega ja Liikumine ei olnud selle valitsuse sünnist praegu tegelikult väga huvitatud. Nad tahtsid küll valijatele näidata, et suudavad omavahel kokkuleppele jõuda, kuid pidasid samal ajal pidevalt silmas uusi valimisi.
Nähtavasti oli see nii ka koalitsioonilepingu koostamisel. Silvio Berlusconi, varasem Lega liitlane, nimetas seda “naiivseks unistusteraamatuks” ning teatas, et tema erakond Forza Italia ei saa seda toetada ja peab minema parlamendis opositsiooni.
Kui vaadata asja selle pilguga, et koalitsioonileping oli mõeldud mitte kasutamiseks teekaardina riigi juhtimisel, vaid lihtsalt oma populistlike valimislubaduste ülekordamiseks, et võita uute valimiste eel enda taha veel rohkem toetajaid, muutub Lega ja Liikumise käitumine palju arusaadavamaks. See oli lihtsalt üks omamoodi poliittehnoloogiline trikk.
Mida ütles koalitsoonileping?
Populistide programm oli sisuliselt järgmine: suured maksukärped rikastele, toetused vaestele, raha trükime nii palju kui vaja, Euroopa Liidu eelarvereeglitest kinni pidama ei hakka, las sakslased (loe: konservatiivsema eelarvepoliitikaga riigid, sealhulgas Eesti) maksavad! Aga seal oli ka muud.
“Olenemata sellest, kas nende koalitsioon jääb ellu või laguneb mõne kuuga laiali, on need kaks erakonda juba võitnud Itaalias sellise “kultuurisõja”, mida edendab globaalselt Steve Bannon,” märkis Al Jazeera uudisteportaalis Norras elav itaalia poliitikaanalüütik Vito Laterza.
“Nad on saavutanud ideoloogilise konsensuse üle poliitilise spektri sellise idee kohta Itaalia rahvast, mis toetub meie fašistlikule ja kolonialistlikule minevikule,” selgitas Laterza. “Kas see saab olema see koalitsioon või mõni teistsugune, mis selle fantaasia poliitikaks muudab, ei ole oluline. Olulised on selle düstoopilise ühiskondliku lepingu murettekitavad sätted, mis on võitnud rahva heakskiidu.”
Koalitsioonilepinguga nähti ette üle kogu Itaalia uute kinnipidamiskeskuste rajamine, et pista sinna dokumentideta immigrandid, kes on plaanis riigist välja saata. Ühtlasi aga taheti, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid võtaksid Itaalia käest enda kanda rohkem asüülitaotlejaid.
EKRE esimees Mart Helme juba rõõmustas selle koalitsiooni sündi tervitades, et Lega Nord on oma maailmavaatelt põhimõtteliselt küllaltki lähedane tema erakonnale. Sellega võib nõustuda eriti selles osas, mis puudutab suhtumist immigrantidesse. Kuid sarnane suhtumine ei tähenda tingimata ühesuguseid seisukohti, sest Itaalia olukord pagulastevoo ees seisva piiririigina erineb kardinaalselt Eesti omast.
Lega ja Liikumise koalitsioonileping nägi muu hulgas ette loobumist Dublini määrusest, mille kohaselt on Euroopa Liidus asüülitaotleja vastuvõtmise eest vastutav see liikmesriik, kus ta ennast esimesena registreerib. Sama on soovinud ka Itaalia varasemad valitsused, kuid nüüd oleks vastav surve Rooma poolt just Mart Helme sealsete aatekaaslaste nõudmisel kasvanud. Selles osas saime praegu veidi ajapikendust.
Koalitsioonilepingus leidus aga ka selliseid punkte, mis olid suunatud seaduslikult Itaalias elavate immigrantide vastu. Näiteks leiti, et lasteaiakohad peavad olema tasuta ainult itaallastele. Immigrandid peaksid nende eest maksma (isegi kui lapsed, kes lasteaias käivad, on sündinud Itaalias).
Mis seal nüüd lõpuks juhtub?
Lõpuks peaksid tulema ikkagi uued valimised. Viimaste küsitluste kohaselt saaksid Lega ja Liikumine kahepeale kokku isegi rohkem hääli kui märtsis. Kuidas on rahva eelistusi mõjutanud viimased arengud, mille tulemusel nende valitsus jäi sündimata, ei ole veel teada. Samuti ei ole selge, mis saab edaspidi Lega ja Forza Italia koostööst. Määramatust on hetkel palju.
Veidi meenutab olukord mõne aasta eest Kreekas toimunut. Seal õnnestus populistidel moodustada pärast valimisi valitsus, mis püsis mõned kuud. Uute valimiste järel jätkas nende koalitsioon juba oluliselt mõõdukama programmiga ja selles pettununa pöörasid paljud toeatajad neile peagi selja. Tõetund saabub tuleval aastal, kui toimuvad järgmised parlamendivalimised.
Kui asjad lähevad Itaalias sarnase stsenaariumi järgi, võib ennustada, et jutud euro peatsest surmast on liialdatud. Lega ja Liikumine võivad leppida Euroopa Liidu eelarvereeglitega lõpuks samal moel nagu seda tegid Kreekas SYRIZA ja ANEL.
Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Keiserliku Vene kindralstaabi kapteni, Vladimiri ordeni, samuti Pärsia päikese ja Lõvi ordeni kavaleri Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno) räägib sellest, kuidas ta käis 1817. aastal keiserliku Vene saatkonnaga, kuhu kuulus umbes 300 inimest, Pärsias, kinnitamas kahe impeeriumi “igavest sõprust”.
