Ma ei ole luuletaja

Kuna ma olen mitteluuletaja, siis olen kirjutanud luuletusi peamiselt teadmata põhjusel ehk oma lõbuks (see tähendab: lihtsalt selle pärast, et olen inimene), aga nüüd sai osa neist koondatud luulekoguks “Stereofooniline vaikus: luuletusi aastaist 1995-2002”, mille väljaandmiseks praegu Hooandja kaudu toetust kogun.

Võib juhtuda, et ainus viis selle luulekogu hankimiseks ongi toetada selle väljaandmist, sest ei ole kindel, et seda hiljem kusagilt osta saab. Teine võimalus on jagada ühte Facebookis tehtud postitust ja jääda lootma õnne peale, sest kavatsen loosida välja ühe luulekogu iga kümne jagaja kohta (seda muidugi üksnes juhul, kui Hooandja kaudu vajalik toetus kokku tuleb).

See luulekogu on pühendatud neile, keda enam ei ole, sealhulgas mulle endale – tehtud valik võinuks ilmuda enam-vähem samal kujul juba 15 aastat tagasi, kui ma olin 21-aastane, sest uuemaid luuletusi selles ei ole. Mõnda teksti olen küll veidi kohendanud ka hiljem, nüüd luulekogu toimetamise käigus, aga suuri muudatusi ei ole neis teinud.

Need luuletused peegeldavad minu toonaseid otsinguid, väljendavad toonaseid mõtteid ja tundeid, salvestavad hetki möödunud ajast. Ma küll ei tea, kui hästi suudavad need kõnetada nüüd neid, kellel ei ole nendega seotud mingeid nostalgilisi mälestusi, kuid loodetavasti on neist võimalik enda jaoks siiski midagi leida.

Oma vanu luuletusi üle lugedes avastasin, et neis leidub palju siirust, aga ka teravmeelitsemist, irooniat ja sarkasmi, mis on noorukitele sageli omane. Teistele võib see kohati tabamata jääda, sest trükitud tekst ei suuda anda alati edasi seda tooni, millega miskit on mõeldud. Mõnda asja võidakse mõista hoopis teisiti kui mina seda mõtlesin.

Nii mõnegi teksti puhul võib tekkida ka küsimus, kas sellist pahna maksab üldse avaldada. Leidsin, et objektiivsuse huvides on need kõik seal omal kohal. Need annavad esindusliku läbilõike minu toonasest luuleloomingust. Tegelikult saigi sinna pandud pea kõik eestikeelsed luuletused, mis mul sellest ajast on säilinud. Kokku umbes 70-80 teksti.

Kuna mul ei ole vähimatki ettekujutust, kas või kui suurt huvi selle raamatukese vastu võidakse tunda, siis otsustasin anda selle välja suhteliselt väikeses tiraažis (200-250 eksemplari) ja koguda Hooandja kaudu nüüd nö. ettetellijaid. Kas ilmub ka järgmine kogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 2003-2017, see sõltub sellest, kuidas läheb käesoleval projektil.

Ei ole ju mõtet lasta trükkida raamatuid lihtsalt selleks, et need hiljem endal kusagil toanurgas kastis seisaksid ja tolmuksid. Või siis niisama laiali jagamiseks inimestele, kes need ehk küll viisakalt tänusõnadega vastu võtavad, kuid pärast võib-olla kordagi ei ava. Maailm on juba niigi täis raamatuid, mida keegi ei loe.

Baudelaire “Kunstlikud paradiisid”

Prantsuse luuletaja, tõlkija, kriitik ja esseist Charles Baudelaire (1821-1867), kelle luulekogu “Kurja lilled” ilmus Loomingu Raamatukogus tema 100. surma-aastapäeva puhul 1967. aastal, esineb nüüd, mil tema surmast möödub peagi juba 150 aastat, eesti lugejate ees oma nö. osaluseksperimendi korras valminud traktaadiga hašiši ja oopiumi mõjust inimesele (prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak). Lisaks on samas avaldatud “võrdlus veinist ja hašišist kui individuaalsuse mitmekordistamise vahendeist”.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet leidis, et “Kunstlikud paradiisid” on tegelikult poeem, kus “nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind”, ning see on lausa “geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.”

Mina sellest küll nii suures vaimustuses ei ole. Baudelaire’i luuletused on kohati päris loetavad, aga see traktaat muutub sageli lihtsalt tüütuks heietamiseks, kuigi sisaldab tõesti ka kaunis poeetiliselt kõlavaid kohti, näiteks:

“Kuid järgmine päev! Kohutav järgmine päev! Kõik jõuetud, kurnatud organid, pingul närvid, pealetikkuvad nutuhood ja võimetus ühele tööle keskenduda annavad teile julmalt märku, et mängisite keelatud mängu. Eelmise päeva valgustatusest ilma jäetud närune loomus on ise nagu pidusöömaaja jäänused. Eelkõige on löögi all tahe, väärtuslikeim vaimuomadustest. Öeldakse, ja see on peaaegu tõsi, et aine ei põhjusta ühtki füüsilist vaevust, vähemasti mitte ühtki tõsist vaevust. Kuid kas võib väita, et teovõimetu mees, kes suudab üksnes uneleda, on tõepoolest heas vormis, olgugi et tema ihuliikmed kenasti töötavad?”

Mind veidi häirib see, et Baudelaire rõhutab korduvalt füüsiliste vaevuste puudumist. Lugejatele võib jääda sellest ekslik mulje, et nii ongi. Võis ju tõesti olla, et pidevas narkojoobes viibides tundis ta ise ainult tahtejõu nõrgenemist, aga meile on teada, et see lugu lõppes tema puhul ränga rabanduse ja halvatusega. Võib siis nähtavasti öelda, et tahtejõud jättis teda lõpuks täiesti maha.

Baudelaire rõhutab samas tabavalt, et meelemürgid ei ava indiviidile midagi peale tema enda ja inimesed võivad küll kujutleda, et “hašiš annab või vähemasti suurendab geniaalsust, kuid nad unustavad, et hašiši loomuses on vähendada tahtejõudu ja sedasi kingib ta ühest küljest juurde seda, mida teisalt võtab, andes meile kujutlusvõime, mida kasutada pole võimalik.”

Minu meelest ei ole see üksnes näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett. Baudelaire hoiatab nende eest päriselt, kiites seejuures täiesti otsesõnu ka keelupoliitikat. “Mitte ükski mõistlik riik ei suuda püsima jääda, kui seal pruugitakse hašišit,” leiab ta oma kogemustele tuginedes. “Kui mõne valitsuse huvides oleks valitsetavaid kõlbeliselt rikkuda, siis ei tarvitseks tal teha muud, kui julgustada neid hašišit pruukima.”

Ma ei tea. Võib-olla paistab see mingist “modernse moraalifilosoofia” vaatepunktist tõesti kuidagi teisiti ning ma tuginen liigselt nendele kodanlikele väärtustele, millest mõni on teinud endale klassikalise õlgmehikese, aga mulle tundusid need hoiatused küll päris siirad. Lihtsalt tekst muutus kohati liiga venivaks.

“Gifted” / “Before I Fall” / “The Last Word”

“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.

Sirpa Kähkönen “Graniitmees”

Sirpa Kähkönen on soome kirjanik, õppinud ka ajalugu, kelle “Graniitmees” (tõlkinud Piret Saluri) räägib 1920-ndatel Nõukogude Liitu põgenenud Soome vasaknoorte elust uuel kodumaal, nende illusioonide purunemisest ja oma koha otsimisest võõras ühiskonnas.

Lugu algab aastast 1922, kui noor minajutustaja, kes saab uueks nimeks Klara, pageb koos oma mehega suuskadel Soomest: “Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime.”

Suurema osa romaanist moodustabki Klara jutustus. Hiljem selgub, et ta pani selle kirja 1935. aastal, kui oli suremas, ning see konfiskeeriti lõpuks ühe tšekisti poolt, kes esineb selles alguses tsirkuseartistina.

Klara jutustusele on lisatud veel sadakond lehekülge teksti, kus tegevus jõuab viimaks välja 1937. aasta terrorini. Kui Klara jutustus moodustab küllaltki kompaktse terviku, siis romaani lõpuosa vajub veidi ära, laguneb kohati laiali ja jääb natuke venima, aga huvitav on seegi…

Mesimurak, tsirgukiri,
karu itk ja täheke,
teelehtlehed, kasetohud,
rannaliiva valendus.

See oli katkend ühest runost, “Tikkija laul”, mille Klara kirjutas üles Ingerimaal valgutuskäigul viibides. Kohtume sellega alles siis, kui tema abikaasa naisest järelejäänud pabereid öösel ühes tünnis põletab.

Kähkönen rääkis Postimehes ilmunud intervjuus, et tegi intensiivset uurimistööd ja valmistus selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Lugedes on tõesti tunda, et autor on ennast tolle ajajärgu eluoluga põhjalikult kurssi viinud. Eriti jääb kõlama tänavalaste-teema, mis oli üleval juba enne 1937. aasta isatust (siinkohal soovitan lugeda ka Vladimir Amlinski raamatut “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, mis lahkab sarnaseid teemasid), aga ka minajutustaja eksistentsiaalsed mõtisklused, mis omandavad kohati kaunis poeetilisi vorme.

“…ootamatult tabas mind seesama tunne, mis oli mulle sageli tulnud ka lapsest peast: ma imestasin, kas see siin olen mina ja kas see on maailm, kus pean elama. Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia see soov oli mind toonud.”

Romaani pealkiri, “Graniitmees”, viitab siiski ühele teisele tegelasele (“Nad kõndisid kevadistel õhtutel koos Galkiniga Peterburi tänavatel ja panid elavatest piltidest mõttes kokku loo, mille pealkirjaks pidi saama Graniitmees.”), jääb veidi kaugeks ja külmaks. Minu meelest sobinuks selleks paremini “Tikkija laul”, aga siis tulnuks kirjutada muidugi ka veidi teistsugune romaan.

Väikest katkendit saab lugeda selle lingi taga.

“Gogoli disko” (Ugala)

Mõne nädala eest Sakalas avaldatud intervjuus tunnistas lavastaja Ott Aardam, et Paavo Matsini romaani “Gogoli disko” lavale toomine on paras pähkel. “Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul,” lootis ta siis.

Käisime teatris teisipäeva õhtul, kolmandal etendusel, ja minu meelest ei olnud klotsid selleks ajaks veel paika saanud. Näitlejad andsid endast parima, nagu tavaliselt, aga sellest ei piisa, kui lavastus ise on nõrk.

Lavastuse parim koht oli selle lõpp, viimane minut, mis erines muidugi romaani omast (seal on see nii ulmeline, et seda olnuks sisuliselt võimatu lavale tuua) ja keeras peale sellise (enese)iroonilise vindi, milles võis näha ka omamoodi eneseõigustust nende vaatajate ees, kellele see tükk valmistas väikese pettumuse. Aitäh!

Näitlejad, nagu öeldud, andsid endast parima, aga üks põhjustest, miks see lavastus tööle ei hakanud, peitus samas kindlasti ka neis. Matsini loodud tegelased on ehtsad vene tüübid. Tema romaani lugedes jooksis silme eest läbi rida vanadest nõukogude komöödiatest tuntud näitlejaid (Juri Nikulin, Andrei Mironov jt.). Nüüd mängisid neid tegelasi eesti näitlejad, kes ei mõjunud neis rollides piisavalt usutavalt. Nad pidid kehastama venelasi, aga mõjusid lihtsalt mingisuguste tegelaste, mitte venelastena.

Kõige venelikumalt mõjus kummalisel kombel (ilmselt tänu võimsale parukale ja sensuaalsele olekule) baaridaam Katerina (Kadri Lepp), kes oli selles loos just ainuke eesti soost tegelane.

Kui selline nihestatus oli lavastaja teadlik valik, mis pidi lisama loole mitmekihilisust, siis jäi selles peituv iroonia minu meelest veidi liiga peeneks, vaatajatele peaaegu tabamatuks.

Suvelavastustena tuuakse tavaliselt välja kergeid jante, mille eesmärk on publikut naerutada. Tundus, et sama eesmärki oli peetud silmas ka antud juhul, kuid see jäi saavutamata. Tõsi, vaoshoitud turtsatusi ja mõminat kostus etenduse jooksul palju, aga ma ei kuulnud kordagi, et publik oleks laval (publik asus Ugala pöördlaval, mäng toimus selle ümber) südamest lõkerdanud. Ja oli väga palju selliseid kohti, mis olid ilmselt mõeldud publiku naerutamiseks, aga mitte keegi ei naernud.

Vahepeal mõtlesin, et kui vaatajad oleks purujommis, siis läheks see lavastus neile ehk paremini peale, tunduks naljakas, aga kaine peaga jättis külmaks, pani pigem lihtsalt õlgu kehitama. Võimalik, et see meeldiks ka Tujurikkuja fännidele, kelle jaoks maailma suurim nali on kahesõnaline: “Eesti huumor”. Nii halb see siiski ei olnud, et vaatajad vaheajal massiliselt lahkuma oleksid hakanud.

Väga palju oli nähtud vaeva lavakujundusega ja Ugala uusi tehnilisi võimalusi demonstreeriti nüüd kõvasti. Neid tasub vaatama minna, aga ainult sellest ei piisa. Tuleb kahjuks nõustuda ühe kriitikuga, kes märkis teatrist lahkudes: milline ruumi raiskamine!

Matsini “Gogoli disko” lavale toomine oli nii või teisiti riskantne ettevõtmine. Julgus seda teha väärib küll tunnustamist, aga tulemust ei saa kahjuks hinnata enamaks rahuldavast. Vaeva oli nähtud kõvasti, aga ma ei ole kindel, et dramatiseerija Ivar Põllu ja lavastaja Ott Aardam lõpuks isegi teadsid, mida nad täpselt teha tahtsid. Kuidagi sihituks jäi kogu see tõmblemine.

Romaanivõistluse lõpetamine

Eesti Kirjanike Maja musta laega saalis kuulutati eile välja kirjanike liidu korraldatud romaanivõistluse võitjad. Üritusel, kuhu ma sattusin pressikutsega, et seda siin veidi kajastada, peeti ka mitmeid kõnesid, millest toon ära mõningaid katkendeid. Esines akordionist Maimu Jõgeda, kelle mängu saab kuulata selle lingi taga.

I

Kõigepealt astus kõnepulti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev. “Nüüd tuleks rääkida, mis on kirjandus ja mis on hea kirjandus, aga ma ei tea seda,” tunnistas Aleksejev, “selle pärast, et hea kirjandus on seletamatu. Me võime kurta tema kadumise või hajumise üle, aga ta ei kao ega haju kuhugi. Ta läheb lihtsalt ühest vormist teise üle. Ja tõeline kirjandus on veel enamat kui peenelt vormistatud lause või autori rinda täitev rõõm selle üle, et ta on kirjanik. Tõeline kirjandus on midagi sellist, mida me kohe ära tunneme. Nii nagu me tunneme ära inimese, kellel on meie elus määratud täita oluline roll.”

“Ma olen mõelnud, et tõeline kirjandus peaks olema ka teatud alandlikkus, äratundmine, et see lugu, mis sinuni on jõudnud, ei ole, enamasti, sinu lugu. Ja sinu rolliks on see lugu ära rääkida, kirja panna. Ja kui sa seda tegema ei vaevu, siis tuleb keegi teine, kes selle töö ära teeb. Sest on lugusid, millest meile ei jää ridagi meelde, ja siis on lood, mis jäävad meid painama, nagu lapsepõlves nähtud veneaegsed õudusfilmid,” ütles ta samas.

Pean torkama siinkohal vahele, et minu arvates on parimad, kõige meeldejäävamad lood just need, mis on nii omanäolised ja lähtuvad nii tugevalt autori enda isikust, et neid ei oleks saanud panna kirja keegi teine. Ja selliseid romaane, mille autor võiks olla ka keegi teine, on maailmas juba piisavalt. Vaja on just rohkem autoriromaane, mitte lihtsalt hästi jutustatud lugusid.

“Ma olen mõelnud, et mis võiks olla kirjanduse roll praegu,” rääkis Aleksejev. “Võimalik, et üheks rolliks on anda eestlastele eneseuhkust ja eneseteadvust juurde. Sest et need lood, mis meil on, on väga erilised. Meil on olnud sajandeid orjaaeg, samamoodi on meil olnud sajandeid viikingiaeg. Me oleme ühe sajandi jooksul suutnud kätte võita iseseisvuse, selle uuesti maha mängida ja uuesti kätte võita. See kõik on väga tugev romaani aines.”

“Romaan on peen kunst,” märkis Aleksejev samas. “Romaan on kirjandusžanritest üks nõudlikumaid. See nõuab keeleannet, see nõuab fabuleerimisoskust, see nõuab karakteriloomet. Ja siis on veel vaja aega, teinekord aastakümneid. Ja siis on veel üks komponent, mille kohta Céline ütles, et see on teatud liiki väike muusika – une certaine petite musique. Kui tema käest küsiti, et mis siis romaanile selle viimase lihvi annab, siis ta ütles, et tegelikult on see väga lihtne, et see väike muusika tuleb üles leida ja stiili sisestada, ja ongi romaan valmis.”

II

Romaanivõistluse žürii esimees Jan Kaus alustas oma väikest sõnavõttu küsimusega: “Mis muudab romaanikunsti nõnda kütkestavaks, isegi veel 21. sajandi alguses, kiirete tempode ja lühisõnumite ajastul? Miks äratab romaan sageli teiste kirjandusžanrite kõrval aukartust? Kas mahukuse tõttu? On ju teada, et mahukus ei tee veel head romaani. Miski on alati veel. Kuidas portreteerida üht head romaani?”

“Milan Kundera on kirjutanud, et kõikide aegade kõik romaanid uurivad mina mõistatust,” meenutas Kaus. “Siingi võib peituda üks põhjus, miks romaanikunst on jätkuvalt kõnekas. Kuid samas pole raske väita, et luuletuski võib igati mõjusalt uurida mina mõistatust, või novell. Sellega seoses meenus üks hiljuti loetud lause Julio Cortázari romaanist “Keksumäng”. Tsiteerin: “Paljas fakt, et sa oled minust vasakul ja mina sinust paremal, teeb tegelikkusest vähemalt kaks tegelikkust.” Tsitaadi lõpp.”

“Justnimelt,” jätkas Kaus, “romaan uurib küll mina mõistatust, kuid teeb seda teatud kindlal viisil, kõrvutades üht mina teiste minadega, astudes mina seest välja, asudes ühtaegu mina sees ja kõrval. Heas romaanis kõlab reeglina paljude minade hääli. Romaanid uurivad mitme mina samaaegsuse mõistatust, häälte paljusust. Hääled ristuvad, põrkuvad, põimuvad ja lahknevad ning nende ristumiste, põrkumiste, põimumiste ja lahknemiste keelelisest kirjeldusest moodustubki muster, mida me oleme harjunud tähistama mõistega romaan. Sestap eeldab romaanikirjaniku positsioon just omamoodi positsioonitust, omaenda kindla positsiooni hülgamist, harjumatute, ootamatute, võõraste vaatenurkade omandamist.”

Jällegi veidi vaieldav postulaat. Vähemalt mulle on avaldanud kõige sügavamat mõju, jätnud kõige tugevama mulje just sellised romaanid, kus lugu antakse edasi valdavalt ühe minajutustaja vaatepunktist – nii, et ma saangi lugejana justkui selle tegelase sisse minna, näen tema pähe ega jää lihtsalt mingiks kõrvaltvaatajaks, kelle silme all sündmustik lahti rullitakse.

“Kui vaadata lähemalt 2017. aasta romaanivõistlust, siis täna auhindamisele tulevad käsikirjad paistsid just silma tahtega, võimega vaadata mina mõistatust erinevate, sageli vastandlike häälte kogumina, mitte vaid ühe mina seest,” ütles Kaus. “Peab tunnistama, et nii mõnigi võistlusel osalenud hea potentsiaaliga lugu takerdus autori suutmatusse iseendast lahti lasta.”

III

“Võib kindlalt öelda, et täna tunnustamisele tulevatest käsikirjadest kuuleme lähitulevikus korduvalt,” teatas žürii esimees. “Auhinnatud töödest kaks heidavad valgust Eesti lähiajaloole, ent mõlemad autorid on suutnud vältida tavapärasust nii ajalises plaanis kui ka tegevuskohtade valikul. Mõlemat käsikirja iseloomustab häälte paljusus ja oluliste teemade dramaatiline esitus. Võidutöös kääritab inimesi aeglane, ent vääramatu kättemaks, mis ühel hetkel hävitavalt plahvatab.”

“Teises auhinnalises loos saame elada kaasa sellele, kuidas armastus ei jaotu inimeste vahel kunagi ühtlaselt ja üheselt ning et hing on sama kõver ruum kui maailm,” lisas ta samas. “Kolmas auhinnatöö liigitub iseenesest hämara mõiste ulme alla, ent ennekõike võlus žüriid käsikirja autori peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugeja oma fantaasiamaailma ilma pikemate selgitusteta omaks võtma. Kaks äramärgitud tööd on haardelt ehk mõnevõrra kitsamad, kuid armastus on intensiivselt esitatuna alati kõnekas, leidku ta siis aset moodsas paneelilõhna ja positiivset ellusuhtumist tulvil kohvikus või ääretult intensiivse stiiliga jutustatud eht tartulikus armastuskolmnurgas.”

Esikoha pälvis Vahur Afanasjev käsikirjaga “Serafima ja Bogdan”. Žürii andis välja ka kaks teist kohta, mille vääriliseks hinnati Eva Koffi “Sinine mägi” ja Triinu Merese “Lihtsad valikud”. Lisaks märgiti ära Liisi Õunapuu ja Ustav-Esko Mikelsaare käsikirjad. Postimees tunnustas oma eripreemiaga Taavi Kangurit. Kokku saadeti võistlusele 67 tööd.

“Suur tänu, loomulikult, žüriile. Vägev töö! Mul oli paks raamat, lihtsalt selle lugemine juba oli tükk tööd,” ütles Afanasjev oma võidukõnes. “Kuidas see raamat tuli, kuidas see juhtus? Lugesin umbes 5-6 aastat tagasi järjest läbi “Kolmevalitsuse” ja Aleksei Tolstoi “Peeter Esimene” vene keeles. Ja tekkis see tunne, et Eesti on ikkagi nii kihvt maa küll, et ei pea olema nii, et ainult suurtel rahvastel on suured raamatud. Võib neid ikka juurde teha küll. Ja ei ole siin Eestis ka kõik need veel valmis tehtud.”

“Romaani kirjutamine on tõsine ja mõneti vaevarikas töö, aga ma siiski innustaksin kõiki,” lisas ta samas, “ma usun, et siia võistlusele tuli tegelikult väga palju väga häid töid. Kindlasti see valiku tegemine ei olnud nii lihtne. Ma arvan, et neid häid töid ja häid lugusid on veel ja veel. Ja tegelikult see, et praegu on üks kord romaanivõistlus lukku pandud – kohe varsti kuulutatakse järgmine välja. Kes pole jõudnud, asugu tööle. Mul läks viis aastat ja pidevalt tuli lihtsalt kirjutada.”

Looming nr. 5, 2017

Luuletustega esinevad Kalle Kurg, Peeter Ilus, Martin Vabat, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Hanneleele Kaldmaa, Mari Karilaid ja Antonio Gamaneda. Üks neist teatab: “Mõnikord vaim tulebki / pagendusest peale.” Tabavalt öeldud. Häid, kauneid kujundeid leidub teisigi, näiteks “ajame üksteist teineteisega segi”, “vöökirja kootud me lugu”, “armusängi laotub sumedus” jms. Üldiselt aga midagi vapustavalt hingeminevat mina enda jaoks ei leidnud.

Kurg astub lisaks üles novelliga “Euroopa öö”, mis mõjub väga filmilikult. Kujutasin lugedes ette, et meespeategelast võiks mängida umbes 40-aastane Jüri Järvet, ühte politseinikku Raivo E. Tamm. Teistesse rollidesse ei suutnud ma oma mälusopist kohe sobivaid näitlejaid leida. Kui jõudsin lõppu, siis leidsin sealt märke: “Novelli eelvariant esitati Klassikaraadios aastal 2004.” See on veebis järelkuulatav (autori enda esituses).

Film oleks muidugi parem, aga selleks oleks vaja Järvetit, keda enam ei ole, ja teisi näitlejaid, lavastajat, produtsenti ja otse loomulikult ka raha, mille eest nad selle valmis saaksid teha. Nii jääb sellest kõigest vaid kujutlus minu peas – päris hea film oleks, kuigi suhteliselt lühike, umbes 45 minutit. Täispika mängufilmi tegemiseks oleks vaja ka teist lugu, teist novelli, mis sellega kuidagi haakuks, hästi kokku sobiks, või siis laiendada veel seda, mis juba olemas. Aga nii või teisiti on täna juba liiga hilja (parim aeg telelinastuseks oli 2004. aasta mais, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga).

Avaldatud on katkend Stepan Karja romaanist “Käbi ja känd”, mis kujutab endast varem ilmunud romaanide “Eelkoolid” ja “Võõrad majas” mõttelist järge, viies lugejad potisetode maailma. Seejärel esinevad lühiproosaga Ülar Ploom, Kristjan Haljak, E. K. Mägi, Paul Johannes Raud. Viimane on saanud maha päris hea novelliga “Anonüümsed autorid”, mis räägib salakirjanikust, kes kirjutab ennast lõpuks täiesti põhja.

Ilukirjandusliku osa lõpetab järjekordne jagu seriaalist “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus Toomas Kall kehastub sel korral Jaan Kaplinskiks. Tasub samuti lugeda.

Järgneb üks Meelis Friedenthali mõtisklus, siis Kärt Hellerma pikem kirjutis Livia Viitoli novellistikast. “Viitoli novellid [teevad seda], mida hea kirjandus ikka: otsivad maailma tuuma ja elustavad seda. Lugude psühholoogilisele sügavusele liitub hea tehnika ja viimistletud vormistus, ei mingit liigliha. Siin tuleb kindlasti kasuks Livia Viitoli varasem luuletajakogemus,” kirjutab Hellerma.

Aidi Vallik annab põhjaliku ülevaate eelmise aasta lastekirjandusest ühe asjaosalise pilgu läbi. “Vana hea Wimberg oma koguga “Ahoi!” on selle aasta lasteluuletajate hulgas kõige vabama, vaheldusrikkama ja mängulisema vormikeelega autor, kes puistab just nagu varrukast nii vaba- kui riimvärssi, on vaimukas, leidlik ja lõbus,” kirjutab Vallik. Debütantidest tõstab ta eriti esile Kadri Leppa.

Veronika Kivisilla kirjutab Tiia Toometi mõttekogumikust “Vanaduse võlud”, aga ka mõningates tema vanematest lasteraamatutest. Jan Kaus mõtiskleb düstoopia paratamatuse, utoopia võimalikkuse teemal, mainides muu hulgas Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat”. Paistab, et see teos tekitab inimestes ikka igasuguseid mõtteid, annab tõesti ainest olulisteks vestlusteks.

Kätlin Kaldmaa kirjutab kirjutamisest, kirjastamisest ja kirjutatust kirjutamisest. Hästi kirjutab. Leiab, et Eestis oleks vaja hakata ülikoolis õpetama loovkirjutamist ja kirjastustoimetamist. Ta märgib muu hulgas, et “kui ilmub järjekordne arvustus, kus ühes lauses on koos Dostojevski, Tolstoi ja Lotman kui püha kolmainsus, siis võib selle sama hästi ka lugemata jätta.” Nõus.

Samas aga kuulutab ka, et tihti võib näha “arvustusi, kus teatatakse, et kirjutaja ei saa aru, mida autor on oma teosega öelda tahtnud. Ei saa aru? Loe uuesti. Ja siis veel kord. Ja siis mõtle natuke. Kas ikka veel ei ole selge? Kui autor on kirjutanud raamatu ja selle ka avaldanud, ei ole ta seda kirjutanud endale.”

Nii kategoorilise väitega on siiski raske nõustuda. On ju täiesti mõeldav, et autor ei tahagi oma teosega midagi öelda, et ta ei mõtle kirjutades üldse lugeja peale või üritabki lihtsalt lugejatel juhtmed kokku jooksutada. Või siis tõesti ei suudagi ennast teistele arusaadavalt väljendada.

Leo Luks kirjutab Mart Kanguri luulekogust “Liivini lahti”, Mari Peegel Maimu Bergi novellikogust “Hitler Mustjalas”, Meelas Karutald (kellegi kodanikunimi?) Andrei Hvostovi romaanist “Šokolaadist prints” ja Maarja Vaino Viivi Luige artiklikogust “Pildi ilu rikkumise paratamatus”.