Vikerkaar nr. 6, 2017

Vikerkaare selle numbri teemadeks on vene diasporaa, emigratsioon, lähivälismaa.

Otsa teeb lahti Igor Severjanini (1887-1941) Toilas kirjutatud “Õnne poees” (1915) Jaan Unduski tõlkes, millele järgneb tõlkija kirjutis Severjanini loomingulistest suhetest Eesti ja siurulaste, eelkõige Henrik Visnapuuga.

Seejärel tuleb Ivan Narodny (1869-1953) “Tehismees” (ilmunud 1912. aastal Ameerikas) Triinu Pakki tõlkes (hea, humoorikas lugu), mida saadab Toivo Kitveli kirjutis antud nime all esinenud Jaan Sibulast endast.

1984. aastal Leedus sündinud Taissija Orali viis luuletust Maarja Kangro tõlkes, autorit tutvustab Igor Kotjuh.

Kotjuhi enda luuleproosat Aare Pilve tõlkes. Andrei Ivanovi “Klaasitükike” Veronika Einbergi tõlkes.

Sergei Zavjalovi (sünd. 1958) “Nõukogude kantaadid” Aare Pilve tõlkes, koos tõlkija saatesõna ja kommentaaridega. Tagapool tuleb veel Pilve intervjuu Zavjaloviga, mis on minu meelest märksa huvitavam kui need tekstid, mis tema loomingut siin esindavad.

Kevin M. F. Platti essee “Vene kultuuri hääled Balti lähivälismaal”, millele kajavad samas vastu Pille-Riin Larm, Boris Veizenen ja Sergei Moreino. Viimane torkab irooniliselt: “Ja tõlgibki siis ameerika poiss (professor!) vene keelest ja püüab meie kohta (meile?) midagi öelda.” Konkreetsemalt: Platti tekstidel “on oma sisemine loogika; isegi kui ta kirjutab ilmselget jama, nagu et “Vabavärss mõjub harilikult alati vene kõrvale omamoodi šokeerivalt”, meeldib mulle mõelda, et talle meeldib nõnda mõelda. Mind ei ärrita, et ta kirjutab, nagu oleks tal piisav teadmistevaru teema kohta, sest juba esimestest ridadest ma kuulen: he travels light.” Kohati räägivad autorid üksteisest täiesti mööda, kuid sellegi poolest huvitav mõttevahetus. Sellist vormi, kus kellegi esseele järgnevad teiste pikemad kommentaarid, võiks ehk rohkemgi kasutada.

Mart Niineste mälestuskildude kogumit “Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu” asusin lugema kerge eelarvamusega, mille on tekitanud tema viimase aja enesekordustesse kalduvad heietused, kuid see osutus üldse kõige sisukamaks ja huvitavamaks Niineste sulest pärinevaks tekstiks, mida ma olen kunagi lugenud.

Liisa Kaljula “Sots-art – Ida-Euroopa poliitiline pop” oli samuti päris huvitav.

Kunstiloo rubriigis teeb Elnara Taidre juttu Alexei Gordinist, nõukogudejärgse kunstniku seiklustest kapitalistlikus maailmas. Ühtlasi on avaldatud ajakirja kaanel ja sees reprosid Gordini töödest.

Lõpetuseks Jaan Puhveli lühike kirjutis, kus ta kuulutab Jakob Georg von Bergi (1760-1844) “Eestimaa priiuse mahavaikitud võtmekujuks”. Berg heideti 1821. aastal Eestimaa rüütelkonnast välja, süüdistatuna 80 tuhande rubla ärandamises. Enda kaitsmisest ta loobus, väites, et kasutas seda raha puhtalt Eestimaa hüvanguks. Puhvel arvab, et Berg maksis selle altkäemaksuna Venemaa siseministeeriumi tagurlikule juhile, et saada tema heakskiit orjuse lõpetamisele Eestimaa kubermangus.

Looming nr. 6, 2017

Luuletustega esinevad Enn Lillemets, Leelo Tungal, Piret Bristol, Carolina Pihelgas, Anneli Tõevere, Hando Põldmäe, Asta Põldmäe ja Thavet Atlas. Tungal kirjutab (luuletuses nimega “Kaasaeglane”):

Ta astub sinust üle, sinust läbi –
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.

Poetessi juubeli puhul (22. juunil sai ta 70-aastaseks) on Ilona Martson teinud temaga pika intervjuu, kus Tungal ütleb muu hulgas järgmist: “Mina võtan väga südamesse ja põen, ja natuke nutan ka, kui omaette olen – näiteks siis, kui minu raamatu kohta mõni kuri arvustus ilmub. Sellepärast ehk julgengi rohkem kirjutada lastele kui täiskasvanutele.”

Mind võib vabalt kritiseerida

Mina, hoopis vastupidiselt, ootan juba kannatamatult, et selle peagi ilmuva luulekogu kohta, mille väljaandmiseks praegu viimaseid päevi Hooandja kaudu toetust kogun, ilmuks mõni kuri arvustus, mis võimaldaks mul kriitikuga diskussiooni laskuda, ennast kuidagi õigustada või midagi selgitada, võib-olla isegi mõne terava tähelepanekuga nõustuda.

Aga, jah, kuna osad loomeinimesed on nii tundlikud, et kriitika läheb neile valusalt hinge, siis ei teagi hästi, kas millegi kohta ise midagi väga teravat öelda ehk kirjutada maksab. Pärast tuleb järsku välja (või õigemini: jääb teada saamata), et keegi on mõne minu ettevaatamatult pillatud läbimõtlemata märkuse pärast midagi tegemata jätnud. Ja see oleks küll väga halb, üldsegi mitte hea.

Tungla ainetel esinevad sõnavõttudega veel Ivo Linna, Berk Vaher ja Linnar Priimägi.

Proosatekste pakuvad Livia Ulman, Reet Kudu, Raido Õis ja Jan Kaus, kes kirjutab: “Sellest hoolimata, et mulle meeldib kirja panna mõtisklusi, mille eesmärk on heita olemisele mingitki valgust, on selgemast selge – ma ei oska elada. Mõnikord on tunne, et pole mõtet püüdagi.” Sarnane pessimistlik meeleolu vaatab vastu ka teiste eelnimetatud autorite töödest.

Samuti on tavapärasest süngem Toomas Kalli mõtteharjutus teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus Kall jõuab Maimu Bergi matkides selleni, et Joosep Tootsist saab “Stalini toore karakteri leebem põhjamaine variant”.

Aapo Pukk on lasknud avaldada “Isa portree”, mis on peen ja tundlik, mõtlemapanev, aga samas jällegi… ka valus.

Mugavuspoliitik ajab taas jama

Mugavuspoliitik Andres Herkel heietab kokku kohutava segapudru, mille peale siiski ei saa jätta kurjalt märkimata: milleks on vaja avaldada sellist asjatundmatut jama, kus žongleeritakse autoriteetsel toonil teemadega, mida autor tegelikult ei valda?

Näiteks kuulutab Herkel hoogsalt: “Macroni loosung Ni de droite, ni de gauche – ei parem ega vasak – kõneleb veel ühe lõpu võimalikkusest. See on traditsioonilise parem- ja vasakpoolsuse lõpp. Rohkem kui kaks sajandit tagasi võeti need mõisted Prantsusmaa parlamendis kasutusele selle järgi, millised jõud juhataja poolt vaadates kummale käele jäid. Nüüd aga tõuseb noorusliku puhanguna esile mees, kelle sõnum on see vastandus lihtsalt lammutada.”

Jumal hoidku! Paistab, et Herkel on küll teadlik sellest, kust mõisted parem- ja vasakpoolsus pärinevad, kuid täielik võhik kaasaja Prantsusmaa poliitikaelu teemadel ega ole seetõttu kuulnud üldse mitte midagi tsentristlikust traditsioonist, mida esindas presidendina ka Valéry Giscard d’Estaing, kes oli ametis aastatel 1974-1981, ning pakkus sel sajandil varem juba kolmel korral presidendivalimistel François Bayrou, kelle toetusbaasi, võrgustikud ja ka loosungid Macron nüüd lihtsalt üle võttis, kusjuures tsentristide eesmärgiks on mitte parem-vasak jaotuse “lammutamine”, nagu Herkel väidab, vaid nende pooluste ühendamine, valitsemine keskelt.

Meenus, kuidas sama mees kuulutas 2008. aastal, kui Barack Obama valiti USA presidendiks, et Prantsuse ühiskond ei ole millekski selliseks valmis, sest “kuigi Pariisi ja ka väiksemate linnade tänavapildis on mustanahalisi rohkesti, pole ma kohanud ühtegi Prantsusmaa valitsuse, Rahvusassamblee või Senati liiget, kes oleks niisama tõmmu, kui on Obama”, kuigi just samal ajal kuulus Prantsusmaal konservatiivide valitsusse Obamast märgatavalt tumedama nahavärviga Rama Yade ja parlamendivalimistel oli mustanahalisi kandidaate isegi Rahvusrindel, aga selline on Eesti “ekspert-poliitikute” tase, mis parata. Lihtsalt kahju kodanikest, kes sellist pseudointellektuaalset jura taluma peavad.

Arvustused valmistasid pettumuse

Margus Ott arvustab Aare Pilve luulekogu “Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007-2015)”, aga ma ei suutnud seda arvustust pikalt lugeda, toon siin ühe suvalise stiilinäite: “Kõik eespool mainitud aspektid töötlevad ka subjekti: meenutuses endaga kontaktis olemine, mis toob subjekti kokku tema olemise teatava jõuga; tajumises oma teiste jõudude nüansseerimine; unenäos ülessulamine, mittemeetriliseks muutumine; aja neljandas aspektis lendumine.” Selline hookus-pookus.

Maarja Kangro arvustus Mihkel Muti romaanile “Eesti ümberlõikaja” oli õnneks loetavam. Tema sõnul ei ole tegu “mitte niivõrd iroonilise, kuivõrd karikatuuriraamatuga”, aga Muti pildid on “sageli nii ülekarikeeritud, et muutuvad kuivaks.” Ei tekitanud tahtmist seda raamatut lugeda.

Kaupo Meieli arvustus Urmas Vadi “Neverlandi” kohta andis juba pealkirjas mõista, et tegemist on mingi peenisejuraga. Selle peale hüppasin kohe viimase lõigu juurde, mis lõpeb sõnadega: “Hoia kõva, Urmas!” Meieli sõnul võib “Neverland” olla “lõbustav, ehk isegi huumoriküllane romaan, aga jätab ometi hinge lootusetuse.” Ma vist ei taha seda lugeda.

Peeter Helme märgib, et I. V. vanglaromaan “Aedniku päevik” oleks vajanud “veel ühte, kahte või lausa kolme toimetamis- ja lühendamiskuuri, ent täidetud on paar olulist eeltingimust: autor teab, millest ta räägib, ja…”

Lühidalt: ise võiks neist lugeda ehk Pilve luulekogu, kui see kusagilt kätte puutub, kuigi just selle kohta kirjutatud arvustus oli minu meelest küllaltki loetamatus stiilis, vähemalt kohati.

Vaapo Vaherilt on pikem, päris huvitav käsitlus Ernst Enno elust, loomingust ning selle retseptsioonist. Toob muu hulgas välja, kuidas mõningad kriitikud, näiteks Suits ja Tuglas, teda maatasa üritasid teha. Noh, vähemalt panid tähele, võinuks ju ka lihtsalt maha vaikida.

Lugesin veel Peeter Oleski kirjutist Peeter Tulvistest, Tartust ja psühholoogiast. “Ma ei saa lõpetada käesolevaid ridu tõdemusega, et niisugune professor Peeter Tulviste oli. Ta oli märksa suurem kui mõni lehekülg tema mälestuseks. Mis on selle suuruse mõõduks? Töö ja tulemused,” kirjutab Olesk lõpetuseks. Sama võib öelda ka Loomingu kõnealuse numbri kohta: see on märksa suurem kui vaid minu kokkuvõte. Kel huvi, see lugegu ise!

Akadeemia nr. 6, 2017

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.

Wittman ja Kinney “Kurjuse päevik”

Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.

Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.

Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”

Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.

Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.

Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.

Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.

Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.

Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha.

Ma ei ole luuletaja

Kuna ma olen mitteluuletaja, siis olen kirjutanud luuletusi peamiselt teadmata põhjusel ehk oma lõbuks (see tähendab: lihtsalt selle pärast, et olen inimene), aga nüüd sai osa neist koondatud luulekoguks “Stereofooniline vaikus: luuletusi aastaist 1995-2002”, mille väljaandmiseks praegu Hooandja kaudu toetust kogun.

Võib juhtuda, et ainus viis selle luulekogu hankimiseks ongi toetada selle väljaandmist, sest ei ole kindel, et seda hiljem kusagilt osta saab. Teine võimalus on jagada ühte Facebookis tehtud postitust ja jääda lootma õnne peale, sest kavatsen loosida välja ühe luulekogu iga kümne jagaja kohta (seda muidugi üksnes juhul, kui Hooandja kaudu vajalik toetus kokku tuleb).

See luulekogu on pühendatud neile, keda enam ei ole, sealhulgas mulle endale – tehtud valik võinuks ilmuda enam-vähem samal kujul juba 15 aastat tagasi, kui ma olin 21-aastane, sest uuemaid luuletusi selles ei ole. Mõnda teksti olen küll veidi kohendanud ka hiljem, nüüd luulekogu toimetamise käigus, aga suuri muudatusi ei ole neis teinud.

Need luuletused peegeldavad minu toonaseid otsinguid, väljendavad toonaseid mõtteid ja tundeid, salvestavad hetki möödunud ajast. Ma küll ei tea, kui hästi suudavad need kõnetada nüüd neid, kellel ei ole nendega seotud mingeid nostalgilisi mälestusi, kuid loodetavasti on neist võimalik enda jaoks siiski midagi leida.

Oma vanu luuletusi üle lugedes avastasin, et neis leidub palju siirust, aga ka teravmeelitsemist, irooniat ja sarkasmi, mis on noorukitele sageli omane. Teistele võib see kohati tabamata jääda, sest trükitud tekst ei suuda anda alati edasi seda tooni, millega miskit on mõeldud. Mõnda asja võidakse mõista hoopis teisiti kui mina seda mõtlesin.

Nii mõnegi teksti puhul võib tekkida ka küsimus, kas sellist pahna maksab üldse avaldada. Leidsin, et objektiivsuse huvides on need kõik seal omal kohal. Need annavad esindusliku läbilõike minu toonasest luuleloomingust. Tegelikult saigi sinna pandud pea kõik eestikeelsed luuletused, mis mul sellest ajast on säilinud. Kokku umbes 70-80 teksti.

Kuna mul ei ole vähimatki ettekujutust, kas või kui suurt huvi selle raamatukese vastu võidakse tunda, siis otsustasin anda selle välja suhteliselt väikeses tiraažis (200-250 eksemplari) ja koguda Hooandja kaudu nüüd nö. ettetellijaid. Kas ilmub ka järgmine kogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 2003-2017, see sõltub sellest, kuidas läheb käesoleval projektil.

Ei ole ju mõtet lasta trükkida raamatuid lihtsalt selleks, et need hiljem endal kusagil toanurgas kastis seisaksid ja tolmuksid. Või siis niisama laiali jagamiseks inimestele, kes need ehk küll viisakalt tänusõnadega vastu võtavad, kuid pärast võib-olla kordagi ei ava. Maailm on juba niigi täis raamatuid, mida keegi ei loe.

Baudelaire “Kunstlikud paradiisid”

Prantsuse luuletaja, tõlkija, kriitik ja esseist Charles Baudelaire (1821-1867), kelle luulekogu “Kurja lilled” ilmus Loomingu Raamatukogus tema 100. surma-aastapäeva puhul 1967. aastal, esineb nüüd, mil tema surmast möödub peagi juba 150 aastat, eesti lugejate ees oma nö. osaluseksperimendi korras valminud traktaadiga hašiši ja oopiumi mõjust inimesele (prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak). Lisaks on samas avaldatud “võrdlus veinist ja hašišist kui individuaalsuse mitmekordistamise vahendeist”.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet leidis, et “Kunstlikud paradiisid” on tegelikult poeem, kus “nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind”, ning see on lausa “geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.”

Mina sellest küll nii suures vaimustuses ei ole. Baudelaire’i luuletused on kohati päris loetavad, aga see traktaat muutub sageli lihtsalt tüütuks heietamiseks, kuigi sisaldab tõesti ka kaunis poeetiliselt kõlavaid kohti, näiteks:

“Kuid järgmine päev! Kohutav järgmine päev! Kõik jõuetud, kurnatud organid, pingul närvid, pealetikkuvad nutuhood ja võimetus ühele tööle keskenduda annavad teile julmalt märku, et mängisite keelatud mängu. Eelmise päeva valgustatusest ilma jäetud närune loomus on ise nagu pidusöömaaja jäänused. Eelkõige on löögi all tahe, väärtuslikeim vaimuomadustest. Öeldakse, ja see on peaaegu tõsi, et aine ei põhjusta ühtki füüsilist vaevust, vähemasti mitte ühtki tõsist vaevust. Kuid kas võib väita, et teovõimetu mees, kes suudab üksnes uneleda, on tõepoolest heas vormis, olgugi et tema ihuliikmed kenasti töötavad?”

Mind veidi häirib see, et Baudelaire rõhutab korduvalt füüsiliste vaevuste puudumist. Lugejatele võib jääda sellest ekslik mulje, et nii ongi. Võis ju tõesti olla, et pidevas narkojoobes viibides tundis ta ise ainult tahtejõu nõrgenemist, aga meile on teada, et see lugu lõppes tema puhul ränga rabanduse ja halvatusega. Võib siis nähtavasti öelda, et tahtejõud jättis teda lõpuks täiesti maha.

Baudelaire rõhutab samas tabavalt, et meelemürgid ei ava indiviidile midagi peale tema enda ja inimesed võivad küll kujutleda, et “hašiš annab või vähemasti suurendab geniaalsust, kuid nad unustavad, et hašiši loomuses on vähendada tahtejõudu ja sedasi kingib ta ühest küljest juurde seda, mida teisalt võtab, andes meile kujutlusvõime, mida kasutada pole võimalik.”

Minu meelest ei ole see üksnes näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett. Baudelaire hoiatab nende eest päriselt, kiites seejuures täiesti otsesõnu ka keelupoliitikat. “Mitte ükski mõistlik riik ei suuda püsima jääda, kui seal pruugitakse hašišit,” leiab ta oma kogemustele tuginedes. “Kui mõne valitsuse huvides oleks valitsetavaid kõlbeliselt rikkuda, siis ei tarvitseks tal teha muud, kui julgustada neid hašišit pruukima.”

Ma ei tea. Võib-olla paistab see mingist “modernse moraalifilosoofia” vaatepunktist tõesti kuidagi teisiti ning ma tuginen liigselt nendele kodanlikele väärtustele, millest mõni on teinud endale klassikalise õlgmehikese, aga mulle tundusid need hoiatused küll päris siirad. Lihtsalt tekst muutus kohati liiga venivaks.

“Gifted” / “Before I Fall” / “The Last Word”

“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.