Kes moodustavad järgmise valitsuse?

Ma ei ole selgeltnägija. Kui teaksin vastust pealkirjas toodud küsimusele, ei oleks vaja selle peale pikemalt mõeldagi. Vabade valimistega kaasneb alati mingi annus määramatust.

Valimismaratoni lõpuspurt seisab küll alles ees, enne hääletamise algust jõuavad paljud kandidaadid ennast veel hingetuks joosta, kuid mõningaid oletusi valimistele järgneva kohta saab praeguse seisu põhjal juba teha.

Rohelised, Elurikkuse Erakond (ERE) ja Vabaerakond on ilmselt suurest mängust väljas. Tõenäoliselt jääb neil valimiskünnis ületamata. Ma ei taha sellega öelda, et nende toetajad peaksid jätma oma hääle valimistel andmata. Sugugi mitte. Kui tahetakse, et mõni neist erakondadest üldse ellu jääks, tasub seda kindlasti valida.

Esiteks, iga saadud hääl annab neile jätkamiseks innustust. Teiseks, kui õnnestub koguda vähemalt 2% kõigist häältest, saab erakond järgmised neli aastat riigieelarvest 30 tuhat eurot aastas. Seda on kõvasti vähem kui parlamendiparteid sealt endale krabavad, kuid väiksematele erakondadele on seegi kahtlemata suureks abiks.

Ja viimaks, see ei ole kaugeltki vähem tähtis, näitab valimistulemus siiski erakonna või mingi poliitilise suuna toetajate osakaalu ühiskonnas. Sellega arvestavad mingil määral kindlasti nii teised erakonnad kui ka ajakirjanikud, kes poliitikas toimuvat kajastavad.

Ära ei maksa unustada sedagi, et parem tulemus annab väikestele erakondadele pärast valimisi parema positsiooni läbirääkimistel, mis puudutavad nende võimalikke ühinemisi teiste jõududega. Rohelised ja ERE sobiksid kõige paremini kokku omavahel ja nende jaoks ei ole see ehk väga oluline, aga vabaerakondlaste väärtus sõltub suuremate parteide silmis otseselt nende valimistulemustest.

Seega, kui soovitakse nende jätkamist poliitikas, tasub ikkagi valida ka selliseid erakondi ja kandidaate, kelle väljavaated parlamenti pääseda näivad olevat nüüd kesised, et mitte öelda praktiliselt olematud.

Isamaa ja Eesti 200 on kriitilisele piirile nii lähedal, et nende tegelikke tulemusi on üsna raske ette aimata. Kas künnise ületavad mõlemad, üks või mitte kumbki? Isamaa puhul tundub see tõenäolisem, aga seda võib-olla ainult Viljandist vaadates. Nii või teisiti jäävad nad nii nõrgaks, et saavad täita tulevases valitsuses üksnes kõrvalosa.

EKRE on ennast nii nurka mänginud, et ei pääseks valitsusse ilmselt isegi valimiste võitmise korral. Kui Isamaa sealt välja peaks langema, võib ehk oodata järgmise nelja aasta jooksul konservatiivsete erakondade ühinemist, mis annaks paremad šansid 2023. aastal, kuid vahepeal jääks see suund valitsuses täiesti esindamata.

Praegu on Isamaa ja sotsid täitnud koalitsioonis teineteist tasakaalustavat rolli. Keskerakond on olnud nende vahel justkui teljeks, millele toetudes nad kiiguvad. Kui üks pool võrrandist ära võtta, tasakaal kaob. Ka varasemad kolmikliidud Reformierakonnaga olid selles mõttes palju paremad kui need valitsused, kuhu oravate kõrval kuulusid ainult sotsid või ainult isamaalased.

Lõpuks sõltub kõik kohtade jaotusest parlamendis. Kuna EKRE on sellest mängust väljas, ei saagi võib-olla moodustada pärast neid valimisi valitsust, kuhu kuuluvad sotsid või isamaalased eraldi. Nad jagavad sama saatust. Ja kui peaks juhtuma, et Eesti 200 ületab künnise, tuleb Reformi- või Keskerakonnal võib-olla nemadki valitsusse võtta, et parlamendis enamus saada.

Neljast osapoolest koosnev segasumma koalitsioon oleks arvatavasti väga ebastabiilne ja laguneks juba enne järgmiseid valimisi. Reformi- ja Keskerakond eelistaksid sellele kindlasti omavahelist kaksikliitu.

See ei oleks nende kummagi esimene eelistus, sest siis oleks raskem valimistel teineteisele vastandudes hääli koguda, aga see võib kujunevas jõudude vahekorras olla parim lahendus. Kui nad muidugi kahepeale kokku parlamendis enamuse saavad.

Tegelikult võib ju juhtuda, et Reformi- ja Keskerakond ei saagi kahekesi enamusvalitsust moodustada. Sellisel juhul sõltub palju sellest, kes kaasatakse kolmandaks. Isamaa, sotsid või Eesti 200. Igaüks neist mõjutaks valitsuse poliitikat veidi erinevas suunas.

Kellest saab peaminister?

Ei ole mingi uudis, et Jüri Ratasel on head šansid sellel ametikohal jätkamiseks. Küsitlused näitavad, et tema isiklik reiting on kõrgem erakonna omast. Minu arvates on ka Kaja Kallas tugev poliitik. Kindlasti saaks temast hea justiitsminister. Kunagi võib-olla ka peaminister. Praegu ei ole lihtsalt nii selge, kuidas tema seda rolli täidaks.

Ühest vastust pealkirjas toodud küsimusele täna ei ole. Valijate häältest sõltub selles suures toolide mängus kahtlemata palju. Kindla erakondliku eelistuseta inimesel ei ole valikut langetada kerge. Eriti kui mõelda selle peale, kuidas erakonnad on täitnud oma varasemaid valimislubadusi. Aga see on juba järgmine teema.

Artikkel ilmus 17. jaanuaril 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Joseph Muscat 45

Malta peaminister Joseph Muscat, kes saab 22. jaanuaril 45-aastaseks, on kodumaal jätkuvalt väga populaarne. Väidetavalt soovib ta aga saada juba detsembris hoopis Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks.

1974. aastal sündinud Muscat on juhtinud vasaktsentristlikku Tööparteid üle kümne aasta, alates 2008. aasta juunist. Ta valiti selle esimeheks pärast seda, kui Tööpartei oli parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud.

Maltal valitseb kaheparteisüsteem. Võimu pärast võitlevad Tööpartei ja paremtsentristlik Rahvuslik Partei. Kord on peal üks, kord teine. Muscat on juhtinud Tööpartei kahel korral valimisvõiduni nii eurovalimistel (2009 ja 2014) kui ka kohalikel parlamendivalimistel (2013 ja 2017) ning praegu toetab tema erakonda küsitluste kohaselt enam kui 60% maltalastest.

Parlament valitakse seal ametisse viieks aastaks, kuid valitsus võib kutsuda esile ka ennetähtaegsed valimised. Just nii juhtus 2017. aastal. Hoolimata korruptsiooniskandaalidest, millega olid seotud Muscati lähedased võitluskaaslased (pikemalt on sellest juttu 2017. aasta 7. juuni Kesknädalas ilmunud artiklis “Korruptsioonisüüdistused ei suutnud murda Malta peaministrit”), õnnestus Tööparteil saavutada isegi veidi parem tulemus kui 2013. aastal. Erakonda toetas 55% valijatest, parlamendis saadi 37 kohta 67-st.

Muscat oli küll murdnud mõningaid 2013. aastal antud lubadusi (näiteks kuulutas ta enne valimisi, et tema valitsus ei saa kunagi olema suurem kui 13-liikmeline, kuid pärast valimisi astus ametisse Malta ajaloo suurim, 15-liikmeline valitsus, millele lisandus hiljem veel üks liige; 2017. aasta parlamendivalimiste järel moodustatud valitsuses on 14 ministrit), kuid valijad jäid tema esimese ametiajaga üldiselt siiski rahule.

Ametiühinguliikumisest võrsunud Tööpartei on ametlikult jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik erakond. Rahvusvaheliselt kuulub see Euroopa Sotsialistide Partei ridadesse. Euroopa Parlamendis istuvad Tööpartei saadikud, neid on seal kolm, sotside fraktsioonis. Aga sisuliselt on see erakond hakanud ajama liberaalset, tsentristlikku poliitikat, mis erineb kohati palju traditsioonilisest vasakpoolsusest.

Muscat oli üks erakonna ümberkujundamise veduritest juba enne selle esimeheks saamist. Tema poliitiline karjäär algas 1990-ndatel aktivistina erakonna noorteühenduses. Samal ajal töötas ta ajakirjanikuna sellega seotud või seda toetavates meediakanalites (Tööparteil on oma raadio- ja telekanal, Muscat toimetas ka erakonna uudisteportaali ja tema kolumn ilmus ühes ametiühingutele kuuluvas päevalehes). 2001-2003 töötas ta haridusküsimuste eest vastutajana erakonna büroos.

Ise on Muscat õppinud Malta Ülikoolis ärijuhtimist ja avalikku poliitikat ning saanud sealt 1997. aastal magistrikraadi Euroopa uuringute alal. Hiljem, 2007. aastal, kaitses ta Bristoli Ülikoolis doktoritöö teemal “Fordism, rahvusvahelised ettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted Maltal”.

2003. aasta sügisel juhatas Muscat aga Tööpartei üleriigilist kongressi. Sama aasta märtsis oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Tööpartei oli teinud kampaaniat selle sammu astumise vastu. “See viib meie riigi konkurentsivõime nõrgenemiseni,” selgitas Muscat siis ajalehele New York Times, lisades, et sellise juhtimisega struktuuris nagu Euroopa Liit ei ole sellisel riigil nagu Malta tegelikult ju mingisugust häält. Rahvuslik Partei oli seevastu tugevalt Euroopa Liiduga ühinemise poolt ja seda toetas ka 54% rahvahääletusel osalenutest.

Pärast rahvahääletust moodustas Tööpartei töögrupi, kuhu kuulus ka Muscat, mis töötas erakonnale välja uue poliitika Euroopa Liidu suhtes. Kuna olukord oli Euroopa Liitu astumisega kardinaalselt muutunud, tuli võtta omaks teistsugune lähenemine. Nii said euroskeptikutest Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eestkõnelejad ja toetajad. Jõuti järeldusele, et liitu kuuludes teenib Malta huve kõige paremini aktiivne panustamine.

2003. aasta novembris toimunud Tööpartei kongressil kiideti see uus poliitika heaks. Muscat ise kinnitati samas Tööpartei kandidaadiks 2004. aasta eurovalimistel. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kandidaadid olid nimekirjades tähestikulises järjekorras. Muscat oli Tööpartei valimisnimekirjas viimane, kuid kogus rohkem hääli kui ükski teine selle erakonna kandidaat. Seega võib kirjutada tema arvele tegelikult ka toona Tööpartei poolt eurovalimistel saadud võidu, kuigi erakonna esimees oli siis veel teine.

2008. aasta Malta parlamendivalimistel Muscat (eurosaadikuna) üldse ei osalenudki, aga pärast Tööpartei juhiks saamist võeti ta opositsioonijuhina ühe oma erakonnakaaslase asemel, kes tagasi astus ja hiljem europarlamenti läks, siiski kohaliku rahvusparlamendi liikmeks (Maltal on selline vangerdus võimalik). Esimest korda osales ta kohalikel parlamendivalimistel alles 2013. aastal.

Muscati esimesel ametiajal peaministrina hakkas Malta majanduslik olukord selgelt paranema. Majanduskasv hoogustus, riigieelarve väljus kroonilisest defitsiidist (2013. aastal oli veel -2,4%, aga 2017. aastal juba +3,9%) ning avaliku sektori võlakoorem vähenes (2013. aastal oli see 68,7% SKP-st, 2017. aastal 50,8%). Samal ajal viidi sisse mitmeid muudatusi, mis parandasid eelkõige vaesemate inimeste, lastega perede ning noorte elujärge. Üle väga pika aja tõsteti pensione.

Vastu võeti ka sooneutraalne kooseluseadus, mida Tööpartei oli oma valijatele lubanud. Ja teise ametiaja alguses, 2017. aastal, jõuti samasooliste abielu seadustamiseni. Kooseluseaduse puhul oli konservatiivne Rahvuslik Partei hääletust boikoteerinud, aga 2017. aastal lubasid nemadki juba oma valimismanifestis samasooliste abielu (küsitlused näitasid, et seda toetas ka enamik nende valijatest).

Soovi saada Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks ei ole Muscat avalikult kuulutanud, kuid Malta meedia on sellest korduvalt kirjutanud. Lisaks sotsidele olevat tema võimalikeks liitlasteks selle koha poole liikumisel Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE).

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2018 ajalehes Kesknädal.

Isaac Asimovi ennustused aastaks 2019

Paljud tulevikku puudutavad ennustused võivad näida vahepeal naeruväärsed, aga lõpuks siiski mingil kujul täituda. Liiga tõsiselt ei tasu neid samas muidugi kunagi võtta.

Öeldakse, et tuleviku ennustamine on tänamatu tegevus, mis kuulub pigem ulmekirjanike kui ekspertide valdkonda. Seega oli tuntud ulmekirjanik Isaac Asimov (1920-1992) just õige mees, kelle poole selles küsimuses 35 aastat tagasi pöörduda. Kanada juhtiv päevaleht Toronto Star avaldas toona tema nägemuse sellest, milline võib maailm olla aastaks 2019. Nüüd on see aeg käes. Asimovi ennustused on uuesti välja kaevatud ning kommentaatorid on asunud hindama nende paikapidavust.

1983. aasta 31. detsembril ilmunud artiklis tõi Asimov välja kolm olulist teemat: tuumasõda, arvutiseerimine ja ilmaruumi kasutuselevõtt. Need kõik olid sel ajal väga aktuaalsed. Hirm tuumasõja puhkemise ees oli ilmselt isegi suurem kui tänapäeval. Esimese laiema levikuga personaalarvuti oli IBM toonud Ameerikas turule juba paar aastat varem. Unistused avakosmose vallutamisest said hoo sisse 1960-ndatel.

Asimov märkis, et kui USA ja Nõukogude Liit vahepeal teineteisele lajatavad, siis ei ole mingit mõtet arutada seda, milline on elu aastal 2019, sest maailm on selleks ajaks tundmatuseni muutunud. Eeldusel, et tuumasõda ei tule, jätkub aga vältimatult arvutiseerimine.

Üleminekuaeg on läbi

Ulmekirjanik nägi ette, et ühiskonna muutumine üha keerukamaks muudab arvutid asendamatuks. Need saavad tavapärasteks ka inimeste kodudes. Arvutid muudavad inimeste tööharjumusi sama murranguliselt nagu tööstusrevolutsioon, mis tegi lõpu agraarajastule. Paljud senised töökohad kaovad – asemele tekivad uued, kus läheb vaja teistsuguseid oskusi. Need piirkonnad, mis selles arengus maha jäävad, kannatavad rängalt.

Asimov leidis, et need väga sügavad muutused, mis leiavad aset enneolematult kiiresti, saavad olema paljudele valusad. Inimesed peavad omandama “uue kirjaoskuse”, et saada hakkama kõrgtehnoloogilises maailmas. Nüüdseks peaks see üleminek olema aga enam-vähem lõppenud.

Tundub, et siiamaani on kõik täppi läinud. Kuid Asimovi ennustused tehnoloogia arengu ühiskondlike mõjude kohta võivad näida täna paljudele hoopis naiivsed. Nimelt lootis ta, et see aitab peatada planeedi ülerahvastumise, pöörata tagasi looduskeskkonna halvenemise ja vähendada vaenutsemist nii riikide vahel kui ka sees.

“Lühidalt, saab olema suurenev koostöö riikide vahel ning rühmade vahel riikide sees, mitte mingi idealismi või viisakuse äkilise kasvu tõttu, vaid tingituna külmaverelisest äratundmisest, et vastasel juhul ootaks meid kõiki häving,” arvas Asimov. “Aastaks 2019 võib siis vabalt olla, et riigid saavad omavahel läbi piisavalt hästi, et lasta me planeedil elada justkui mingi maailmavalitsuse all, mis põhineb koostööl, kuigi keegi ei pruugi tunnistada selle olemasolu.”

Inimeste avardunud võimalusi enese harimiseks väljaspool traditsioonilist haridussüsteemi, mille arvutiseerimine kaasa on toonud, nägi Asimov ette hästi. Tema ennustus, et tänu arvutitele ja robotitele, kes teevad ära suure osa tööst, on inimestel aastal 2019 tunduvalt rohkem vaba aega, mida saab kulutada kasulikult teaduse, kirjanduse ja kunstidega tegelemisele, ajab aga paljud ilmselt naerma.

Kosmos on jäänud alistamata

Asimov uskus, et aastaks 2019 on inimesed Kuul kindlalt kanda kinnitanud. Mitte üksnes ameeriklased, vaid mingisugune rahvusvaheline jõud. Ja sinna on rajatud kaevandusjaam, kust saadud toorainest valmistatakse materjale, millest ehitatakse suuri struktuure, mis pannakse tiirlema Maa orbiidile. Üheks selliseks struktuuriks võib olla näiteks päikesejõujaam, mille poolt kogutud päikeseenergia muudetakse mikrolaineteks ja saadetakse Maale.

Tema nägemuse kohaselt peaksid sellised seadeldised viima lausa ajajärguni, mil suur osa Maal tarbitavast energiast tuleb Päikeselt globaalsesse ühisomandisse. Nii aitaksid need ühtlasi tagada maailmarahu ja koostöö jätkumist riikide vahel.

Ilmaruumis peaksid olema juba avatud nii observatooriumid, laboratooriumid kui ka tehased, kus saab kasutada väga kõrgeid ja madalaid temperatuure, tugevat radiatsiooni, piiramatut vaakumit ja nullgravitatsiooni, et valmistada asju, mida oleks Maal toota väga raske või võimatu.

Asimov pakkus, et aastal 2019 võivad olla kavandamisel projektid tervete tööstusharude üleviimiseks Maa orbiidile. Tööstusega kaasnevad jäätmed viiks päikesetuul sealt kaugele minema. Nii õnnestuks inimkonnal vabaneda industrialiseerumise kõrvalnähtudest, kuid mitte selle hüvedest. Ja samuti peaks olema juba kavandamisel suurte inimasunduste rajamine. Igasugused väikesed kosmoseühiskonnad, kus elab koos kümneid tuhandeid inimesi, suurendaksid kõvasti inimkonna mitmekesisust.

Nojah, mida ühelt ulmekirjanikult ikka muud oodata, võib skeptiline lugeja siinkohal mõelda. Praktikas ei ole asjad ju nii läinud. Samas aga leidub ka neid, kelle arvates Asimov üldjoontes ei eksinud – tema ulmelised ennustused võivad veel täituda.

Kas tulevik lükkus lihtsalt edasi?

“Kosmosevõidujooks langes ära, kui Nõukogude Liit kokku varises. See võttis surve Ameerikalt, mis oli varem tundnud, et nad peavad lööma sovette poliitilistel ja prestiižiga seotud põhjustel. Muutus võimatuks eelarveid Kongressist läbi saada,” ütles BBC-le teaduskirjanik Calum Chase, kes on ise pühendunud tehisintellektiga seotud teemadest kirjutamisele.

2017. aastal teatas aga USA asepresident Mike Pence, et NASA saadab inimesed taas Kuule ning sinna on kavas ehitada ka alalisi rajatisi uurimistööde ja eksperimentide tarbeks. Praeguste plaanide kohaselt peaks esimene mehitatud lend toimuma 2022. aasta juunis. Oma Kuu-projektide kallal töötavad ka venelased, jaapanlased ja hiinlased.

Toronto Star pöördus omal ajal Asimovi poole, sest 1984. aastal möödus 35 aastat sellest, kui ilmus George Orwelli kuulus romaan “1984”. Nüüd märkis selle väljaande reporter Joe Hall, et mitmel moel meenutab tänane maailm selles raamatus kujutatut rohkem kui 1984. aastal. Kas võib juhtuda, et ka mõned Asimovi ennustused täituvad alles mitmekümne aasta pärast?

“Ma ei ole kindel, et keegi on mõistnud, kui suured on need muutused, mis järgmise kolmekümne aastaga tulevad,” ütles Chase BBC-le tehisintellektile viidates. “Maailma majandus kujuneb täiesti ümber. Ei ole enam elukutselisi autojuhte, kõnekeskusi, jaekaubandus on muutunud, ning me peame leidma endale uut tegevust. Kui me suudame leida viisi, kuidas see majanduslikult võimalikuks muuta, võime me eladagi sellist vaba elu, millest Asimov pajatas.”

Jah, unistada võib ju alati. Ilma selleta ei oleks mingit arengut.

Artikkel ilmus 9. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

EKRE soovitab, lugege kindlasti!

Kunagi Edgar Savisaare ajal Keskerakonna heaks töötanud EKRE propagandahoor Jüri Kukk (alias “Paul Lootsmann”) – vana alkohoolik ja väike parasiit, kes saab EKRE Riigikogu fraktsiooni palgalise nõunikuna iga kuu riigieelarvest tuhandeid eurosid maksumaksjate raha selle eest, et ta EKRE portaali Uued Uudised tegevtoimetaja ja sotsiaalmeedia libakontode haldajana päevad läbi internetis inimesi mõnitaks – juhtis täna tähelepanu kõnele, mille Helena Lotman pidas eile Vabadussõja mälestussamba juures Karksis.

Paraku, nagu tal kombeks, “unustas” see bolševistliku mentaliteediga parteiline propagandatöötaja lisada lingi Lotmani kõnele – siin see on, lugege (või vaadake-kuulake), EKRE soovitab!

Minu arvates väga hea kõne. Eelmine nii hea kõne, mis Eestis peeti, oli Mari-Liis Lille “Mis on sellel pildil valesti?” (2013. aastal, loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel). Lotmani “Kelle või mille eest peame meie täna end ühiselt kaitsma?” sobiks kohe selle järel mõnda silmapaistvate ja omas ajas ühiskondlikult oluliste kõnede kogumikku, kus võetakse kokku Eesti retoorikakunsti paremik läbi aegade.

EKRE valimisprogrammi ei pea ma vajalikuks siin kommenteerima hakata, sest tänaseks on juba lõplikult selge, et valitsusse neil pärast neid valimisi asja ei ole ning seega ei oma ka see programm reaalses maailmas pea mitte mingit tähtsust. Märgin vaid, et seda lugedes meenus mulle alltoodud muusikavideo…

A. N. Wilson “Viktoriaanid”

Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.

“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”

Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.

“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.

“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.

Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.

Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.

Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.

Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.

Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.

Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.

Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.

Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”

Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.

Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”

Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.

Vaadatud filmid (2018, 3/4 ja 4/4)

Aeg on lennanud nii kiiresti, et vahepeal jäi isegi tegemata üks kavas olnud postitus nähtud filmidest. Nii tuleb võtta nüüd siin selles osas kokku mitte ainult viimased kolm, vaid lausa kuus kuud. Tuleval aastal on mul plaanis minna rammusamale dieedile, iga nädal mõnda filmi vaadata, aga kas see ka tegelikult õnnestub… eks aeg näitab.

“The Last Movie Star” (2017)

Burt Reynolds mängib vana filmistaari, kes kutsutakse rahvusvahelisele Nashville’i filmifestivalile, võtma vastu elutööpreemiat, mille on varem saanud Robert De Niro, Jack Nicholson ja Clint Eastwood. Hiljem selgub, et ta oli neist ainsana piisavalt rumal, et kohale ilmuda. Tegemist ei ole päris sellise üritusega, mida ta ootas. Reynoldsi sõnul oli see kõige ausam roll, mida ta on kunagi mänginud. Filmi režissöör ja stsenarist Adam Rifkin kirjutaski selle just teda silmas pidades ning on öelnud, et kui Reynolds oleks sellest keeldunud, siis oleks film tegemata jäänud. Sai vaadatud juulis, paar kuud enne Reynoldsi surma.

“The Leisure Seeker” (2017)

Täpselt ei mäletagi, kas seda üldse (lõpuni) vaatasin. Kavas oli vaadata, treiler ja sisututvustus tulevad tuttavad ette, aga midagi täpsemat ei meenu. Võib-olla jäi nägemata. Lugu vanapaarist (Helen Mirren ja Donald Sutherland), kes sõidavad autoga läbi Ameerika, et jõuda Ernest Hemingway majamuuseumisse. Mees kannatab süveneva dementsuse all, naisel on vähk. (Täpsustus: abikaasa ütles, et mina seda ei vaadanudki – ta oli mulle minu palvel lõpu ära rääkinud, ja selle peale leidsin, et ma ikka ei taha seda filmi vaadata.)

“Destination Wedding” (2018)

Kaks võõrast (Winona Ryder ja Keanu Reeves) kohtuvad lennujaamas, aga see ei ole just armastus esimesest silmapilgust. Peagi selgub, et nad on teel samasse pulma. Mõlemad on elu käest kergelt peksa saanud, muutunud veidi küüniliseks. Film kujutab endast sisuliselt nende kahe dialoogi, sarkasmist nõretavat vestlust, kuid kulgeb samas siiski üsna hoogsalt. Filmi stsenarist ja režissöör Victor Levin on teinud varem põhiliselt teleseriaale, aga ka ühe mängufilmi, “5 to 7” (2014) – peaks vaatama ka seda.

“Oedipus Rex” (1957)

Sophoklese kuulsa värsstragöödia lavastus, kus lugu üritatakse anda edasi samal moel nagu seda võidi esitada antiikajal. Sisuliselt on tegemist filmi tarbeks mugandatud teatrilavastusega. Üles astub Stratfordi teatrifestivali trupp, lavastajaks Tyrone Guthrie. Tema lavastust oli mängitud juba varem nimetatud festivalil. Filmi teine režissöör oli New Yorgi juut Abraham Polonsky, kelle nimi jäeti tiitritest välja, sest ta oli sel ajal kommunistina mustas nimekirjas. USA satiirik Tom Lehrer kuulutas, et “Oedipus Rex” ei osutunud äriliselt edukaks, sest filmil puudus tunnusmeloodia, mida inimesed saanuks kaasa ümiseda – nii ei jäänud tal muud üle, kui see ise kirjutada.

“Edipo re” (1967)

Pier Paolo Pasolini autorifilm, mis läheneb aluseks võetud materjalile hoopis teisel moel. Pasolini ei kasuta loo jutustamisel seda ülesehitust, mis on tuntud Sophoklese näidendist, kus tragöödia hargneb lahti minevikus juhtunut tagantjärele uurides. Tema käsitluses algab see lugu lapse sünniga ja läheb sealt lineaarselt edasi – näidatakse Oidipuse eluteed, tema teekonda läbi elu. Lugu algab justkui sõjaeelsel perioodil Itaalias, kuid liigub sealt rõhutatult veidrasse, muinasjutufilmidele omasesse maailma, et jõuda lõpuks Pasolini enda kaasaega, kus pime Oidipus sarnaneb tavalisele eluheidikule, keda igaüks võib Itaalia tänavatel kohata.

“A Man for All Seasons” (1966)

Hollywoodi kuldajastust pärit käsitlus Thomas More’i elu viimasest kuuest aastast, mil tal tekkis veendunud katoliiklasena konflikt kuningaga (Henry VIII), kes lasi ta hukata süüdistatuna riigireetmises, sest More ei osalenud tema teise abikaasa (Anne Boleyn) kroonimisel kuningannaks. See oli nüüd äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte. Läbi käib palju ajaloolisi tegelasi. Anne Boleyn hukati (abikaasa tahtel) vähem kui aasta pärast More’i. Tema loost on tehtud film “Anne of the Thousand Days” (1969). Peaks vaatama kunagi ka seda.

“Paha lugu” (2018)

Viiest lühifilmist koosnev kassett. Eesti autorite toodang. Tegijate nimesid teadmata võinuks arvata, et tegemist on tudengifilmidega. Ja sellistena mõjunuks need nagu korralikud lõputööd – ei midagi väga erilist, aga lähevad arvesse. Kuna autorid on filmimaailmas aga juba vanad kalad, jäi mulje kokkuvõttes selline, et nad võtsid mingid ideekillud, mida ei suutnud kuidagi edasi arendada või mujal kasutada, ja tegid nende põhjal lühifilmid, mis sündisid peamiselt selleks, et oleks võimalik nende tegemiseks raha taotleda ehk ennast filmitegijana lihtsalt kuidagi tegevuses hoida.

“Zimna wojna” (2018)

Paweł Pawlikowski pärjati selle eest tänavu Cannes’is parimaks režissööriks. Tema filmidest oli mul varem nähtud ainult “Stringer” (1998), mis tundus omal ajal samuti suht hea. Peaks vaatama ka teisi. Pawlikowski on pühendanud selle filmi oma vanematele. Nad lahutasid 1969. aastal, kui Paweł oli 12-aastane. Tema isa oli juut, kuid Poolas oli vallandunud siis antisemiitlik kampaania juutide väljaajamiseks. Pawełi isa läks Austriasse. Paar aastat hiljem läks Paweł koos emaga Suurbritanniasse puhkusele, kuid see puhkus osutus hoopis põgenemiseks eksiili. Hiljem elasid nad ka Saksamaal, kus vanemad taas kokku said, Itaalias ja Prantsusmaal. See kogemus on olnud selle filmi tegemisel üldiseks aluseks, kuid tegelased ja lugu ise ei ole elust maha kirjutatud. Samas on see ikkagi üsna elutruu ja usutav. Väga hea film. Kandideerib praegu parima võõrkeelse filmi Oscarile. Soovitan. PS. Meeleolu kohati selline nagu Kriwi loos “Za tumanam”.

“Unga Astrid” (2018)

“Noor Astrid” ehk “Astrid Lindgreni rääkimata lugu” räägib, nagu eestikeelse pealkirja põhjal võib arvata, tuntud lastekirjanikust, kuid ajast, mil ta seda veel ei olnud, nagu võib arvata rootsikeelse originaalpealkirja põhjal. Hea film, kuigi osa loost jäetakse selles rääkimata. Ei ole teada, mida sellest arvaks Astrid Lindgreni poeg, kes suri juba 1986. aastal, aga tema poolõde Karin Nyman on nüüd öelnud, et ema ei oleks selle filmi tegemist mitte kunagi toetanud – tema olnuks täielikult selle tegemise vastu. Nymani sõnul on filmis kasutatud palju kunstilist vabadust selliste asjade kujutamisel, millest ema ei tahtnud rääkida isegi oma perekonnale. Nüüd on loonud neist oma nägemuse inimesed, kes teda ei tundnud. Samas aga toetab see film igati ettekujutust Astrid Lindgrenist kui suurest kirjanikust ja heast inimesest.

Läbi sai vaadatud ka kaks kodumaist teleseriaali, “Miks mitte?!” ja “PANK”. Viimase peale meenus kohe “Capital City”, mida kunagi 1990-ndatel ka ETV pealt näidati. Igasuguseid vihjeid oli sinna pikitud muidugi palju. Tulemus nii ja naa. Umbes 6.-7. osa paiku ütles abikaasa mulle, et see “PANK” on nagu aeglaselt uppuv laev. Seriaalis endas jõuti lõpuks Titanicu mainimiseni. Kui keegi on huvitatud põhjalikumast analüüsist, siis soovitan lugeda LHV Foorumit. “Miks mitte?!” oli jälle teistmoodi veider, aga see-eest tore.

Taaveti võitlus Koljatiga

Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu said minult täna alljärgneva kaebuse ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt. Kuna jõudude vahekord on nii ebavõrdne (ühel pool ju terve parlamendipartei oma palgaliste propagandatöötajate, tuhandete liikmete ja kümnete tuhandete toetajatega, teisel pool tavaline üksikisik, lihtne inimene, tavakodanik), saab ka minu vastus olla üksnes asümmeetriline, apelleerida eetikale, tugineda seadustele. Eks paistab, kas see kaebus üldse menetlusse võetakse. Põhimõtteliselt saaks selle ju ka lihtsalt kõrvale heita, sest rangelt võttes on Uued Uudised mitte ajakirjandusväljaanne, vaid selleks maskeerunud turunduskanal. Võib-olla peaks pöörduma hoopis tarbijakaitseametisse…

Kaebus ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt

13. detsembril 2018 avaldas ennast uudiste- ja arvamusportaaliks nimetav veebiväljaanne Uued Uudised, mille omanik ja vastutav väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, artikli pealkirjaga “Meeleavaldused Toompeal ja Vabaduse väljakul: vägivaldne jõud tuli alati väljaspoolt”, milles esitati terve rida sihilikult lugejaid eksitavaid väiteid, mis puudutasid minu poolt kirjutatud ning päev varem ajalehes Kesknädal avaldatud artiliklit “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge”.

Saatsin selle peale samal päeval vastulause/selgituse, mille avaldmisest portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk keeldus 14. detsembril 2018 põhjendusega, et tegemist on ideoloogiliselt kallutatud väljaande, erakondliku meediakanaliga. 15. detsembril 2018 avaldas Uued Uudised juhtkirja pealkirjaga “Uued Uudised kajastavad ainult rahvuskonservatiivset maailmavaadet, mitte meie vaenajate solvumisi”, milles korrati sisuliselt sama argumenti. Sellest tulenevalt esitasin 16. detsembril 2018 EKRE (kui kõnealuse portaali omaniku ning vastutava väljaandja) juhatusele taotluse lõpetada väärinfo levitamine; tunnistada portaalis Uued Uudised, et tegemist oli väärinfo levitamisega; avaldada samas avalik vabandus selle levitamise pärast. Kuna see taotlus on jäänud mõistliku aja (kümne päeva) jooksul rahuldamata, pöördun teie poole kaebusega ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt.

Sellised erakondadega seotud meediakanalid rikuvad Eesti ajakirjanduseetika koodeksit küll juba olemuslikult (need ei ole ju sõltumatud) ning nende nimetamine ajakirjandusväljaanneteks on rangelt võttes eksitav, kuid palun käesolev kaebus siiski täie tõsidusega läbi vaadata, mitte automaatselt kõrvale heita. Leian, et antud juhtum võimaldaks luua pretsedendi, millele saaksid edaspidi toetuda ka teised kodanikud, kes selliste parteiliselt kallutatud propagandakanalite hambusse jäävad. Sellised väljaanded (mitte üksnes Uued Uudised, vaid ka teised) ei pruugi ajakirjanduseetikast lugu pidada, aga see ju ometigi ei tähenda, et seda ei võiks neilt nõuda.

Minu konkreetsed etteheited portaalis Uued Uudised ilmunud artiklile on järgmised:

  1. Väide, et käsitlesin potentsiaalsete breivikutena vaid vihaseid EKRE toetajaid, on eksitav. Kogu loo puänt oli just hoopis selles, et karta tuleks ka EKRE toetajate ja liikmete vastu suunatud vägivalda.
  2. Väide, et vaatlesin kõnealuses loos vägivalda ainult läbi paremäärmusluse, on eksitav. Fookus oli küll paremäärmuslikul terrorismil, kuid samas oli juttu ka vasakäärmuslikust. Välja sai toodud isegi konkreetne Eestit puudutav näide.
  3. Väide, et see artikkel oli ideoloogiatöötaja kirjutatud, on samuti eksitav. Kesknädal maksab artiklite eest küll (üsna tagasihoidlikku) honorari, kuid mina olen siiski tavaline isehakanud poliitikavaatleja, kes väljendas lihtsalt enda isiklikku arvamust, mitte mõne erakonna palgal olev propagandatöötaja (nagu seda on portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk ise) või mõne erakonna veendunud toetaja.

Kokkuvõttes leian, et EKRE portaal Uued Uudised rikkus antud juhul Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkte 1.2. (“Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta.”), 1.4. (“Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”), 4.1. (“Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.”), 5.2. (“Vastulausega on õigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate.”) ning 5.3. (“Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.”).

Lisaks on portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk läbivalt vastuolus ajakirjanduseetika koodeksi punktidega 2.1. (“Ajakirjanik ei võta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja võivad vähendada tema usaldusväärsust.”) ning 2.3. (“Ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses.”).

Ma ei palu anda hinnangut sellele, kas Uued Uudised on sõltumatu ajakirjandusväljaanne või mitte, sest seda see (ka enese avameelse ülestunnistuse kohaselt) ilmselgelt ei ole. Küll aga palun hinnata antud juhtumi valguses seda, kas sõltuvusega ühest erakonnast võib õigustada ajakirjanduseetika koodeksi rikkumist ka teistes punktides. Teisi sõnu: kas otsene (ja täiesti teadlik) väärinfo levitamine ongi selliste parteiliste väljaannete puhul lubatav – või tuleks neilt siiski nõuda ajakirjanduseetika järgimist? Usun, et see on lähenevaid valimisi silmas pidades ühiskondlikult üsna oluline küsimus, mis väärib tõsist vaagimist.