Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”

On suvi, lähen mere äärde, võtan kaasa raamatu, aga ei loe. Võtan konspektid kaasa, aga ei õpi. Istun seljaga muuli poole, ootan. Jälgin tõusuvett.

Annie Saumont (1927-2017) oli üks parimaid prantsuskeelseid novelliste, enam kui neljakümne kogumiku autor, märkis tema surma puhul avaldatud järelehüüdes ajalehe Le Monde kirjandustoimetaja Josyane Savigneau.

“Novellide kirjutamine, eriti Prantsusmaal, kindlustab pääsemise tuntusest. Annie Saumont sellest ei hoolinud, tal oli truu lugejaskond ning kriitikud, kes teda hindasid. Ja pealegi ei meeldinud talle olla rambivalguses, ta eelistas olla vaatleja, mitte täht,” lisas Savigneau.

Prantsuse novelliturust ja Saumont’i kohast sellel maastikul on kirjutanud ajakirjas Looming pikemalt Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, kes koostas ja toimetas ka käesoleva kogumiku.

“Annie Saumont on ise öelnud, et tema meelest on novell lühike, dramaatiliselt intensiivne ja tugeva puändiga tekst, kusjuures oluline on ka see, et kõike ei tohi ära jutustada, lugejale peab jääma ruumi kaasa mõelda,” selgitas Tamm. “Just neist reeglitest Saumont’i enda tekstid kinni peavadki.”

Prantsuse keelest tõlkis need viiest kogumikust pärit 21 teksti (kokku kirjutas Saumont üle kolmesaja novelli) Maria Esko, kes kirjutas ka järelsõna.

“Oma tegelaskujude loomisel on Saumont noppinud ainest enamasti elust enesest, ehitanud jutu üles näiteks juhuslikult kohvikutes kuuldud lausekatketele, ning tema tegelased on pea eranditult “tavalised”, mingis mõttes nähtamatud inimesed,” märkis Esko.

Ühte neist lugudest, minu arvates mitte kõige paremat, saab lugeda selle lingi taga.

See on tegelikult päris hea stiilinäide. Tekstides on sageli kasutatud tegelaste sisekõne ja rahvalikke kõnekeelseid väljendeid. Enamasti on üldmulje samas ikkagi naturaalselt peen, mitte kunstlikult labane.

Kõik lood mulle küll erilist muljet ei jätnud, osad ei vastanud hästi minu maitsele, mõni mõjus isegi tüütult ja tekitas vastumeelsust, aga mõned teised, näiteks “Rotangtugitool” ja “Allah on suur”, olid üsna liigutavad.

PS. Varem on eesti keeles ilmunud temalt kaks novelli Tanel Lepasoo tõlkes ajakirjas Vikerkaar, mille vastavaid numbreid veebist vabalt alla laadida saab (“Teisipäevane kõrvakiil” ja “Pall vastu seina”).

Jaga seda lugu ka teistega!