Mari Jürjensi “27”

Mari-JürjensPärimusmuusika Aidas toimus eile Mari Jürjensi värske albumi “27” esitluskontsert. Kuna plaat õnnestus mul saada juba paar päeva varem, siis pakkus see nüüd huvitavat võrdlusmomenti, sest enamasti käivad asjad ju vastupidi: kõigepealt kuulan kontserti ja seejärel (võib-olla) hangin plaadi.

Antud juhul ärkas minus huvi selle kauamängiva vastu vist koguni enne seda kui Jürjensil tuli mõte see teha – eelmise aasta detsembris, kui veebi jõudis kolm Ugalas välja tulnud lastelavastuse “Väike Pii ja kiigelaud” jaoks kirjutatud laulu. Kontserdil kõlas neist eile kaks, plaadilt leiab ühe, kõige helgema, millele viidatakse nähtavasti ka kaanekujunduses.

On isegi veidi kahju, et teised selle peale ei jõudnud, sest minu meelest moodustavad need kolm laulu väga huvitava, omapärase komplekti, aga samas muidugi mõistetav, et sellest albumist tuli nüüd hoopis laiem kokkuvõte, kuhu kõik ei mahtunud, mitte tema viimase kolme aasta laululoomingu täielik kogu.

Mari Jürjens “27” esitluskontsert #viljandi #marijürjens #kontsert

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokku tosinkond laulu, ülaltoodud katkend pärineb kolmandast.

Kui sageli reastatakse laulud albumitel mingi kindla kontseptsiooni järgi, millest peetakse tavaliselt kinni ka neid lavalt ette kandes, siis Jürjens esitas vähemalt eilsel kontserdil mitte üksnes plaadi esimese laulu viimasena, vaid nende järjekord oli ka muidu hoopis teine.

Ja see kauamängiv kõlabki tegelikult rohkem nagu kogumik, kuhu on pandud kokku erinevad killud, mitte nagu kontseptuaalne album, kus üks laul kasvab loogiliselt üle järgmiseks ja kõik kokku moodustab mingi ühtse terviku. See tähendab, et on kokkuvõttes küllaltki mitmekesine.

Mõni plaadil leiduv laul jäi vist kontserdil esitamata (täpselt ei mäleta, sellest on ju möödas juba terve öö), aga kui seal kõlas tema esimeselt albumilt “22” pärit “Paradiis”, siis hakkas mul järsku peas mängima Vanessa Paradis aastast 1992 – loogiline, eks ole!?

Ja kummaline kokkusattumus, aga võib-olla mitte päris juhuslik, et Jürjens oli kaastegev ka kahe siin juba jutuks olnud tänavuse albumi juures, mis mulle samuti väga meeldisid: Talsi ja Aru “Vähemalt täna” ning Üksküla “Uinunu laul”.

+ Plaat on müügil Apollos ja Rahva Raamatus, mõned sellel leiduvad palad aga vabalt kuulatavad autori helipilvest.

Naivism ja kollaažid

Kondase Keskuses avati eile kaks uut näitust. Pidulik tseremoonia, kuhu olid saabunud ka pressikorpuse esindajad, keskendus Jean-Louis Cerisier’ ülevaatenäitusele, mida oli tulnud avama Prantsuse suursaadik Michel Raineri, kes on Cerisier’ sõber. Kunstnik ise peaks olema kohal augustis toimuval lõpetamisel.

Kui Eestis seostub naivism eelkõige Paul Kondase (1900-1985) nimega, siis Prantsusmaal on selliseks klassikuks Henri Rousseau (1844-1910), kes oligi üldse esimene, kelle tööde kirjeldamiseks kasutati mõistet art naïf. 1967. aastal avati tema sünnilinnas Lavalis, kus elab umbes 50 tuhat inimest, kohalike kunstnike eestvedamisel naivismimuuseum, mis oli Prantsusmaal esimene selline naiivsele kunstile pühendatud institutsioon.

Laval tegi naivismist endale veel suurema kaubamärgi kui Viljandi. 1968. aastal anti seal Rousseau nimi isegi ühele lütseumile ja järgnenud kümnendil toimus naivismi võimas tagasitulek, mis tipnes 1978. aastal suure näitusega Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Cerisier’ sündis 1957. aastal Châteaubriant’is, mida lahutab Lavalist vaid ligi 70 kilomeetrit, ning kasvas üles Pariisis ja Mayenne’i departemangus, mille keskus on Laval, tuvudes juba nooruses kohalike kunstnikega ja olles seega varakult naivismi mõjuväljas. 1970-ndatel hakkas ta ka ise maalima.

Vahepeal töötas ta aastaid õpetajana Poolas, kus temaga tutvus ka Raineri, kes asus 1989. aastal diplomaatilisse teenistusse minnes tööle Prantsuse suursaatkonnas Varssavis (Cerisier’ oli tema poja õpetaja).

Lõpuks kodumaale naastes kujunes Cerisier’ Lavali ümbruskonna isehakanud kunstnike seltskonnas üheks võtmeisikuks. Ta on aidanud korraldada juba üle poolesaja näituse ning neist üks oli ka eelmisel aastal Raineri vahendusel Kondase Keskuses toimunud ülevaatenäitus Mayenne’i piirkonna art brut loomingust, mis viis omakorda eile avatud näituseni ja selleni, et Kondase Keskus sai kutse korraldada 2018. aastal Eesti naivistide ülevaatenäitus Lavalis.

Cerisier’ ise on kasutanud tervet rida erinevaid tehnikaid, mida sellel näitusel ka näha saab, keskendudes viimasel ajal nähtavasti rohkem kollaažidele, mis on ühtlasi ka teise eile avatud näituse keskmes.

John Digby (1938. aastal Londonis sündinud kunstnik ja luuletaja, kes elab 1978. aastast Ameerikas, Long Islandil) kollaažinäitus “Kuu on luuletus” avamisel eriti tähelepanu ei saanud, sest Digby poolt ühtegi esindajat kohal ei olnud, aga see ei tähenda, et see oleks kuidagi vähem tähelepanuväärne.

Digby kollaažid olid Kondases väljas juba 2014. aastal, aga nüüd on ta tagasi täiesti uue kavaga, mis on inspireeritud peamiselt hiina keelest ja kultuurist, kuid sisaldab ka töötlusi mälestustest, mis on seotud toonase Eestis käimisega.

John Digby ja tema abikaasa Joan, kes on inglise keele ja kirjanduse professor Long Islandi Ülikoolis ning ka ise luuletaja ja fotograaf, omavad muu hulgas väikest kirjastust, mis annab välja originaalseid kunsti- ja luuleraamatuid (sajalistes tiraažides, kõik eksemplarid nummerdatud) – üks selline ilmus ka eile avatud näituse puhul.

“Chinese Moon Poems: translated into English and Estonian” sisaldab 8.-11. sajandi hiina klassikute (Xue Tao, Zhang Ji, Li Bai jne.) poolt kuule pühendatud luuletuste hiina-, inglis- ja eestikeelseid tekste koos tõmmistega kollaažidest, mida võib näha näitusel. Ingliskeelsed tõlked on teinud Hong Ai Bai ja John Digby, eestikeelsed Mathura.

Raamatu võib saada Kondase Keskusest, aga kuna neid on trükitud ainult sada ja mulle antud eksemplar kannab juba järjekorranumbrit 54, siis tasub minna seda hankima võimalikult ruttu. Väike tekstinäide ühest Li Bai luuletusest: oh kuu / on sajandeid ju uuritud su sära / põlvkondi sündinud ja surnud / selle paistel on.

Panin siia üles vahepeale ühe video, kus John Digby tutvustab oma tööd ja tehnikaid. Selle teinud Think Long Island First ajaveebist saab pikemalt lugeda nii tema kui ka tema abikaasa tegemiste kohta (sealt leiab ka nende endi kirjutatud luuletusi).

PS. Avastasin nüüd Digby kohta linke otsides, et Anvil Press Poetry, mis kirjastas ka mõned tema luulekogud, pani hiljuti uksed kinni. Nii kahju! Aga ilmselt näitab see seda, milline on praegu maailmas üldse seis luule kirjastamisega (asjad püsivad üksikute entusiastide õlul ja kui nemad lõpuks ära vajuvad, siis ongi lõpp).

Päris pikk postitus

Iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost kestab sel korral üle paari tunni, aga järgnevalt sealt eraldi välja toodud üheksa laulu kokku vaid ümmarguselt 35 minutit ehk mitte rohkem kui üks lühike kauamängiv.

Kina Grannis – California (3:31)

See laul on lahutamatu selle taga olevast loost, mida saab lugeda autori veebilehelt. Lühidalt: Grannis pidi andma Jakartas ühe kontserdi, alustama sellega oma suurt ringreisi, aga jäi sinna kinni sajaks päevaks, sest selgus, et korraldajad ei olnud hankinud talle ja tema bändile tööviisasid.

Steve Gunn – Park Bench Smile (3:25)

Kui Grannis esindas USA läänerannikut, siis Gunn tuleb idarannikult (Brooklynist, New Yorgist), laul tema järgmisel reedel ilmuvalt kauamängivalt “Eyes On The Lines”. Siin saigi see toodud nüüd välja just seetõttu, et need esiletõstetud laulud moodustaksid mingi (vähemalt minu jaoks) loogilise rea.

Fallulah – Bob Dylan (3:20)

Fallulah tuleb hoopis Taanist, aga tema laulu sõnad (Bob Dylan on müügiks / kogu maailm on müügiks / aga meil ei ole üldse raha / nii läheme me lihtsalt põrgu / Bob Dylan on müügiks / ja kõik keda sa tunned / üritavad sulle midagi müüa) resoneeruvad päris omapäraselt eelnenud teemadega.

Cass McCombs – Opposite House (4:22)

Seda kassid ostaksid! Laul augustis ilmuvalt kauamängivalt “Mangy Love” kõlab just nii, et seda võiksid kuulata kuumal suvepäeval aknalaual pikutavad kassid. Pealegi ühendab McCombs endas nii USA lääne- kui ka idaranniku muusikalisi traditsioone ja kogemust, kõlades ühtlasi nagu tänapäeva Bob Dylan.

Linda Guilala – Monstruo (4:19)

Linda Guilala ei kõla üldse nagu tänapäeva Bob Dylan, aga see laul sobib hästi eelmise jätkuks, jätkates siin ühtlasi traditsiooniliseks muutunud vähetuntud Hispaania artistide rida. Nende peagi ilmuvat teist albumit “Psiconáutica” on oodatud juba kaua – seda lahutab esimesest seitse aastat.

IRAH – Mirroring (5:46)

Taani bänd IRAH (jah, Insert Relevant Acronym Here) oli minu jaoks selle nädala suurim avastus, sest neist ei olnud ma varem üldse midagi kuulnud, aga tänu sellele loole hakkasin kohe hoogsalt guugeldama ja kavatsen nüüd kindlasti kõrvad lahti hoida, et neid edaspidigi kuulata.

Laura Gibson – Not Harmless (3:14)

Laura Gibsoni aprilli alguses ilmunud “Empire Builder” on üks minu selle aasta lemmikalbumeid ning see laul on tegelikult juba käinud nendest kokkuvõtetest läbi koos videopildiga, aga nüüd pani ta oma YT kanalile üles kõik plaadil leiduvad palad ja see meeldib mulle eriti, kuigi kuulata soovitan kõiki.

Lea Kliphuis – Stardust (3:04)

Lea Kliphuis tuleb Hollandist, laul tema juba jaanuaris ilmunud teiselt kauamängivalt “The World Owes Me Nothing”. Jälle üks selline suvine laul, mis sobib hästi selle ilmaga, mis vähemalt praegusel hetkel akna tagant vastu vaatab.

Katja von Kassel – Lili Marlene (4:04)

See on tegelikult juba vana laul, mille Katja nüüd viimistletumal kujul uuesti singlina välja lasi (koos selle värske videoga, mis sai Jonathan Weberi käe all professionaalsema väljanägemise kui varasem). Eile tegi ta endale lõpuks ka sellise FB lehekülje, mida kõik meeldivaks saavad lisada.

Ise armastab ta määratleda oma stiili sõnadega “Electro Weimar Cabaret” ja see on nii camp, et seni on teda fännanud peamiselt imepisike vähemus sellest vähemusest, kelle jaoks Eurovisioon on peavool. Aga, kui lähtuda nüüd tema laulu sõnadest, siis: mina usun, et hea muusika ei sure kunagi.

Kuna ta on siin mainitutest ilmselt kõige vähemtuntum, aga samas ainuke, keda ma ise veidike tunnen, siis sai manustatud postituse algusesse just selle laulu video, kuigi pikemas esitusloendis, kus lood on kronoloogilises ehk sellises järjekorras nagu need YT-sse pandi, platseerus see hoopis kõige lõppu.

Ja kuna praegu paistab muutuvat Eestis kogu aeg järjest populaarsemaks veganlus (Jennifer Nimmerfeldti teene?), siis soovitan seda laulu eriti taimetoitlastele, sest Katja on samuti vegan. Videost võib jääda küll mulje, et ta kannab karusnahka, aga tegelikult armastab ta (ka selles osas) omanäolist imitatsiooni.

Et laulud ei lõpeks…

Margit Nageli TÜ VKA lõpukontsert #margitnagel #tyvka #kohvikfellin #viljandi

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Läksin eile õhtul kella seitsmeks kohvikusse Fellin, kus paar TÜ VKA tudengit andis oma lõpukontserdi, aga lahkusin sealt juba pärast esimest, sest kui oleksin jäänud kuulama ka teist, siis oleksingi seda tõenäoliselt teinud. See tähendab, et ei oleks jõudnud Romaanis toimunud muusikaviktoriinile kella kaheksaks, kui see algas, vaid umbes pool tundi hiljem.

Margit Nageli laulmist kuulates meenus paratamatult Milan Kundera “Tühisuse pidu”, sest olin alustanud selle lugemist paar päeva varem just Fellini ees ja seal on paar tegelast, näitlejat, kes teenivad raha ettekandjatena kokteilipidudel. Kuna Nagel töötas kooli kõrvalt ettekandjana Fellinis, nagu seda teevad paljud tudengid, siis oli paralleel vältimatu.

Tema kava ulatus dramaatilistest helgemate toonideni, sisaldades valdavalt enda kirjutatud laule, täis erinevaid sügavaid emotsioone, mis olid nähtavasti ka isiklikult läbi tunnetatud. Mina ei olnud teda varem laulmas kuulnud, aga seal räägiti, et kooli astudes oli tal olnud hästi madal hääl, mis aastate jooksul järjest muutus.

* * *

Muusikaviktoriinil sain järjekordse kinnituse, et tuleb siia blogisse ikka igasuguseid asju kirja panna, sest mälu kõike ei pea: tuli küll meelde selle laulu video, aga mitte esitaja, ja ka aasta panin valesti, kuigi see pidanuks olema jäänud täpselt meelde asjade kaudu, millega see laul mulle toona seostus.

Samuti ei tulnud meelde, et “Because the Night” on Patti Smithi laul. Ja mulle meenus nagu oleks seda kaverdanud Scooter, aga tegelikult tegi seda Jan Wayne. Scooter kaverdas hoopis Valerie Dore’i laulu “The Night”. Mälu seega mitte üksnes unustab, vaid toodab selle käigus ka valeinfot, ajab asju segamini.

Viljandi Gümnaasiumi öölaulupidu #viljandi #gümnaasium #öölaulupidu

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Romaanist läks kogu võistkond Viljandi Gümnaasiumi öölaulupeole, kus olid lisaks VG noortekoorile, solistidele ja bändile kaastegevad TÜ VKA segakoor ja Viljandimaa Kammerkoor. Muu hulgas käisin koolimaja katusel, kust avanes päris kaunis vaade nii ühes kui ka teises suunas.

Praegu on katusele pääsemine raskendatud, tuleb kasutada tuletõrjeredelit, aga ühes kohas on maapind sellele nii lähedal, et sinna saaks põhimõtteliselt paigaldada trepi ning teoreetiliselt võiks ju kogu sellest katusest kujundada ühe suure vaateplatvormi.

Paistis, et seal üleval ikka käiakse, sest astumise jälgi oli palju, aga see redelit mööda ronimine ei ole muidugi just kõige ohutum, mistõttu ei soovita seda teha. – Ennast vabandan loomulikult sellega, et ma olen sündinud ahvi aastal.

Kui pärast kodu poole kõndisin, siis läksid mõtted ühe juhuslikult pealt kuuldud vestluse ajel taas uitama mineviku radadele ja meenus üks laul, millega mina lõpetaksin 1990-ndatest rääkiva mängufilmi (laseksin seda lõputiitrite taustaks): Stellahi “Olgu siis möödas see”, mis on ühtlasi tänane kuulamissoovitus kõigile koolilõpetajatele.

Kultuurielu vilkas rütmis

Harri Heinsoo Trio džässibaari Jasm avamisel #jazzbar #jasm #jazzbarjasm #harriheinsoo #diplomikontsert #viljandi

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

25. mai 2016 ehk eile oli see ajalooline päev, kui publik lasti esimest korda sisse džässibaari Jasm, mis asub Koidu Seltsimajas ehk hoones, kus ennevanasti oli Ugala, nüüd aga toimetab Viljandi Teatrihoov.

Jasm asub seal all, esimesel korrusel, tänavate poole jäävas nurgas, kus kunagi oli kohvik, enne seda aga väike saal, kus tehti proove, mängiti vahest isegi etendusi, viidi läbi aktuseid ja muid selliseid üritusi (minu meelest oli seal vahepeal avatud lausa nääri- või jõuluvana vastuvõtt).

Esines Harri Heinsoo Trio, kuhu kuuluvad Harri Heinsoo (kitarr), Sander Kahu (kontrabass) ja Tõnu Tubli (trummid). Esitati seadeid tuntud ja vähemtuntud paladest, teemaks “Trio a la Kenny Burrell”.

Kuula ka: Kenny Burrell Trio

Ühtlasi oli see Heinsoo diplomikontsert ja see oligi tegelikult põhjus, miks Jasm praegu lahti tehti – päris avatud see veel ei ole, mõningad asjad vajavad kõpitsemist (proovid käisid, nagu kinnitab videotõestus, päris mürina saatel).

Ruum oli rahvast puupüsti täis, aga see oli ilmselt tingitud ürituse erakordsusest. Tavaolukorras kipub Jasm jääma Viljandi jaoks tõenäoliselt isegi liiga avaraks selles mõttes, et täituvusega võib probleeme tekkida, kui just mingid džässituristide hordid seda kohta enda jaoks ei avasta.

Hea aeg Viljandit avastada on muidugi 3.-5. juunil toimuvad hansapäevad. Seda enam, et mina olen sel ajal ära ega saa siis toimuvat siin blogis kajastada. Soovitan vaadata mujalt tulijatel üle kogu see Koidu Seltsimaja kompleks, kuhu kuuluvad lisaks veel raamatubaar Romaan ja hiljuti avatud galerii Supersonicum.

Teatrihoovi hansakava leiab selle lingi tagant. Samal ajal on avatud Kunsttükkide Tänav ja toimub palju muud põnevat, kõige kohta täpsemalt: hansa.viljandi.ee

Silver Sepp õpetab rahvale oma kohvilaulu tantsusamme #viljandi #silversepp #kohvikfellin

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Mõne aja eest kurtsin siin, et suve saabudes saavad kõik üritused järsku läbi ja varsti ei ole mul enam millestki kirjutada, aga hetkel seda ohtu veel siiski ei ole. Viljandis toimub jätkuvalt nii palju huvitavaid üritusi, et need sõidavad teineteisele sageli sisse.

Näiteks teisipäeval jälgisin (lugedes samal ajal Kundera “Tühisuse pidu” – see osutus veaks, pidin alustama hiljem otsast peale, aga sellest tuleb juttu edaspidi) veidi seda, kuidas Fellini ees Silver Sepa uuele singlile video tehti, aga läksin sealt juba enne lõppu TÜVKA omakultuuriakadeemiasse, kus Priit Raud rääkis küllaltki huvitavalt etenduskunstide teemal, kuid lahkusin sealt juba enne lõppu, et minna vaatama ühte tantsukat, mis oli samuti täitsa huvitav.

Täna on õhtul kavas üks Fellinis toimuv tudengite lõpukontsert, mida tahaks kuulata otsast lõpuni, aga sellele sõidab sisse muusikaviktoriin Romaanis, millele sõidavad omakorda sisse ansamblid Ropka ja Nebula Flowers samas kõrval. Peaks nüüd muusikaviktoriinil tegelikult ikkagi korralikult algusest lõpuni kohal olema ja hiljem varakult magama minema, aga eks õhtul paistab.

Mis puudutab veel tantsukaid, siis eile käisin vaatamas ühte Katrin Kubberi soolot, mis oli päris vaimukas, aga… kuna ma ei ole alati väga kindel, mil määral on need tudengite koolitööd üldse suunatud nö. laiemale avalikkusele, siis ei hakka siin pikemalt kommenteerima. Pealegi, kui UTTV peaks selle salvestuse veebi üles panema, siis saab ju igaüks ise vaadata.

Nii et praegu käib kultuurielu Viljandis veel vilkas rütmis, aga kui hansapäevad läbi ning akadeemia suvevaheajale läheb, siis ei ole tõenäoliselt enam mingit probleemi sellega, et üks üritus teist taga ajaks. Või mine tea… elame-näeme.

Kundera “Tühisuse pidu” (1/3)

Kundera“Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm), mida lahutas Milan Kundera (sünd. 1929) eelmisest romaanist 13-14 aastat, on vana klassiku viimane romaan ka selles mõttes, et jääbki (tema enese sõnul) viimaseks. Nii võib seda vaadata autori enda pandud punktina või täpina i peal, hüvastijätuna.

Kui see ilmus 2014. aasta kevadel Prantsusmaal, siis olid arvustused üldiselt kiitvad (itaalia keelde tõlgituna avaldati see juba varem, 2013. aasta sügisel), aga kui see tuli eelmisel aastal välja ingliskeelses tõlkes, siis kaldusid need olema sageli negatiivsed.

Lugesin nüüd läbi hulga Briti ja USA laiatarbemeedias (mitte kitsamale publikule suunatud kirjandusajakirjades, vaid suurtes väljaannetes) ilmunud artikleid, mille tähemärkide koguarv ei jää ilmselt palju alla raamatu enda omale, sest mind hakkas lähemalt huvitama selle teose retseptsioon. Käesolevas postituses on kokkuvõte Briti kriitikute, seeria järgmises osas USA omade ja viimases minu enda muljetest koos mõningate kommentaaride või järeldustega, milleni jõudsin neid arvustusi lugedes, retseptsiooni kohta. (Praegu olgu vaid märgitud, et mul on raamat loetud ja need kohad arvustustest on valitud siia äärmiselt hoolikalt.)

Esimesed lood kõnealuse romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul avaldati Suurbritannias 2015. aasta mais suurtes päevalehtedes Guardian ja Daily Telegraph ning need olidki kõige pikemad, põhjalikumad, asjatundlikumad ja positiivsemad.

Jonathan Coe (Guardian) artikkel oli küll pealkirjastatud provokatiivselt, “Kui oluline on Milan Kundera täna?”, ning pühendatud rohkem laiema ülevaate andmisele kui konkreetsele teosele, aga jõudis lõpuks siiski välja selle soovitamiseni.

[Coe artiklile viitas Sirbis veebruaris ka Mihkel Kunnus, aga tema ei olnud oma heietust (kuna ma seda ise lõpuni ei viitsinud lugeda, siis ei soovita seda tegelikult ka teistele, aga kui siin juba sedasi linkide kogumiseks läks, siis ei saa sellele viitamata jätta, sest tegemist on vist seni ainukese eestikeelses ajakirjanduses ilmunud tekstiga, kui jätta kõrvale Linda Järve blogipostitus, milles seda raamatut mainitakse) kirjutades nähtavasti Kundera viimast romaani veel ise lugenud.]

Coe märgib kokkuvõtteks, et kalduvus näha maailma üksnes mehe vaatepunktist on moonutanud “Tühisuse pidu” vähem kui peaaegu midagi muud Kundera poolt kirjutatut ja see võib olla hea punkt tema taasavastamiseks nende jaoks, keda naiste küllaltki piiratud kujutamine tema teostes on varem peletanud.

Duncan White (Daily Telegraph) on meelestatud veelgi positiivsemalt, leides oma arvustuses, et “Tühisuse pidu” võibki olla just see raamat, mis on Kundera esteetilise ideaali otsingute kulminatsiooniks.

Seejärel möödus nädalaid ilma ühegi arvustuseta, kuni järg jõudis nn. teise ringi arvustajateni väiksemates väljaannetes, kelle hinnangud olid valdavalt negatiivsed, artiklid lühemad ja pealiskaudsemad.

Simon Schama (Financial Times) leiab, et see ei ole üldse romaan, ning torkab sarkastiliselt, et “kergus, tuleb välja, võib muutuda talumatuks.” Economisti arvustuses antakse mõista, et lugejatele võib tunduda, et seda raamatut ei maksa võtta tõsiselt (kõik neli artiklile jäetud kommentaari annavad aga omakorda mõista, et hoopis seda arvustust ei tasu võtta tõsiselt).

Leo Robson (New Statesman) kirjutab, et Kundera kirjanduslik meetod on kasvanud suuremaks temast endast ega mõju enam uudselt ning see “tekitab mõtte, et uudsus oligi võib-olla kõik, mis tal kunagi oli.” Daniel Hahn (Spectator) leiab, et selle raamatu puhul võib tunda rõõmu stiilist, aga “stiilist üksi ei piisa.”

Kõige viimasena ilmus vabakutselise kriitiku Leyla Sanai arvustus (Independentis), mis on positiivne ning tõuseb esile selle poolest, et tema on kõigi nende kriitikute hulgas ainuke naine. Ja mida ta siis arvab sellest kuidas Kundera kujutab naisi?

“On kahju, et Kundera naisi defineerib peaaegu alati nende välimus ja et naised on siin kõigest erootiline aines. Siiski, vanad harjumused surevad raskelt, ning Kundera on võluv nii mitmel muul moel, et talle on kerge andestada,” kirjutab Sanai.

Sama mõtet väljendas prantsuskeelse väljaande ilmumisel ajalehe Le Nouvel Observateur ringküsitluses bengali kirjanik Taslima Nasrin: “Kuigi ta on kohati seksistlik, ei saa ma teda mitte austada tema stimuleeriva filosoofia eest, mis kasvatab meie mõtlemist. “Lugeja kujutlusvõime viib automaatselt lõpule autori visiooni,” ütles ta. Tema lood jätavad tohutu vabaduse nende lugejate kujutlusvõimele. Mina kui feminist võin süüdistada teda vabalt seksismis; kirglikuna kunsti ja kirjanduse suhtes oman ma aga samasugust vabadust veeta unetuid öid tema raamatuid lugedes.”

Estbel / Cate Le Bon / jne.

Viljandi Nukuteatris astus eile lavale Estbel, Eesti-Belgia ühisbänd, mida saab kuulda esinemas täna õhtul Tartus, homme Võrus ja juuli lõpus taas Viljandis, Pärimusmuusika Festivalil. Ülal on toodud nende nö. hittsingel, mida võib lasta mängida kõigil Eesti hästivarustatud raadiojaamadel (saatsin juba vastava palve Sky Plusi Soovikasse, eks näis kas mängivad ;-), räägib see Peterburist.

Varem esines sama nime all duo, mille moodustasid Leana Vapper (laul, flööt, torupill) ja Hartwin Dhoore (lõõts). Nüüd on lisandunud Sänni Noormets (laul, viiul) ja Ward Dhoore (kitarr, mandoliin). Ise kasutavad nad oma uue repertuaari kirjeldamiseks mõistet maagiline realism ning selle definitsioonile see mingil määral tõesti vastab, kuigi lihtsam on öelda, et see on kaasaegne folk.

Kava kestab üle tunni, mõned sinna kuuluvad palad leiab nende helipilvest, aga repertuaar on tegelikult veel mitmekesisem, lood eripalgelisemad – igav küll ei tohiks hakata.

Kontserdilt tulles kargas järsku pähe nimi Cate Le Bon – põhjuseks ilmselt rida väikeseid alateadlikke seoseid, mille akumuleerumine ta äkitselt meelde tuletas. Mäletan teda ajast, mil ta oli veel blond, aga viimased paar aastat on ta mul kuidagi kõrvust mööda läinud. Nüüd leidsin, et tal tuli juba aprillis välja uus album ja just eile avaldati sellelt teine singel “Love Is Not Love”.

Manustasin siia üles täna hoopis esimese singli “Wonderful” video (lavastaja Casey Raymond), sest see teine, mille lavastas Phil Collins, tundus hommikul vara postitamiseks liiga friik (peletaksin ju sedasi minema oma ultrakonservatiivsed lugejad!) ja “Wonderful” meeldib mulle ka lauluna veidi rohkem. CLB eelmine album “Mug Museum” (2013) oli väga hea, ilmselt tasub kuulata nüüd ära ka “Crab Day”.

Kuigi alustada soovitan muidugi tema debüütalbumist “Me Oh My” (2009) – kui võrrelda seda nende viimaste lugudega, siis võib tõesti öelda, tsiteerides klassikuid: “You’ve come a long way, baby!”

PS. Hetkel paistab olevat eriti moes pesumasinate-teema. Millegi pärast tuleb nüüd iga päev mõni video, mis sisaldab neid või laulu neist: 19. mail Bearson feat. Cal “Want You”, mille tegevuspaigaks on ühispesula; 20. mail taasavaldati Vivien Goldmani “Launderette’i” kadunuks peetud video; 21. mail tuli esmaettekandele Nele Kirsipuu uus YT hitt “Pesumasin”; 22. mail käis FB-st läbi järjekordne video pesumasina demonteerimisest raske eseme abil; ja eile saadeti link sellisele YT kanalile, mis on täis videosid joogaharjutusest nimega “Pesumasin”. Mis järgmiseks?