“The Book of Love” / “The Eagle Huntress”

Kaks filmi, mis on esmapilgul ehk täiesti erinevad, kuid neis mõlemas on üheks läbivaks tegelaseks varateismeline tütarlaps ning teiseks täiskasvanud mees, kes aitab jõuda tüdrukul seatud eesmärgini.

“The Book of Love” kandis algselt nime “The Devil and the Deep Blue Sea”, aga see nime muutmine filmi paremaks küll ei teinud. Tähendab, et uus nimi sobib umbes sama hästi nagu eelmine (loe: mitte väga hästi). Imelik film, lühidalt: liiga logisev.

Lugu ei ole küll eriti realistlik ega usutav, aga selles on mõningaid häid kohti.

Kui arhitekt Henry armas abikaasa Penny autoõnnetuses hukkub, siis variseb mehe maailm kokku. Üks viimaseid asju, mida naine talle ütles, oli see, et Henry võiks abistada tüdrukut, kes nende maja juurest ehitusjääke minema veab.

Tüdruk, nimega Millie, ehitab parve, millega sõita Atlandi ookeanile, järgi oma isale, kes kadus kunagi seda teed tundmatusse.

Henry hakkabki teda abistama.

the_eagle_huntress“The Eagle Huntress” on dokumentaalfilm, kuigi sisaldab ilmselt ka lavastatud elemente. See räägib 13-aastasest kasahhi tüdrukust, kes tahab saada nn. kotkakütiks ehk tungida alale, millega on traditsiooniliselt tegelenud mehed. Mõne kriitiku sõnul on see lugu feminismi jõust, aga tegelikult ju ka ühest küllaltki barbaarsest meelelahutusest.

Filmis jälgitakse peategelase Aisholpan Nurgai teekonda oma unistuse täitumise poole, kus teda saadab tema isa, kellega koos treenitakse, röövitakse pesast tüdrukule kotkas, minnakse suurele võistlusele ja püütakse hiljem rebaseid.

Kui kunagi oli kotkastega küttimine tingitud elulisest vajadusest hankida toitu, siis tänapäeval on sellest saamas nähtavasti ikkagi järjest rohkem lihtsalt omamoodi spordiala, atraktiivne traditsioon, mida näidatakse turistidele. Selles mõttes võiks ju teha sarnase filmi ka mõnest naisest, kes tahab saada näiteks härjavõitlejaks.

Kuna ma ei pea loomade kasutamist taoliseks meelelahutuseks põhimõtteliselt õigeks, siis tekitas see film veidi vastakaid tundeid, aga vaadata soovitan ikkagi pigem seda.

See on ka veidi lühem, kestab alla pooleteist tunni.

“Emadepäev” (Ugala)

Ugala dramaturgi Liis Aedmaa autorilavastus “Emadepäev” on üks hoogne jant, tragikoomiline pillerkaar, mida on raske arvustada, sest tegijad ise on asetanud selle sisuliselt väljaspoole kriitikat.

“Emadepäev” on läbi #ugala #teater

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui sissejuhatuseks kuulutatakse, et Eesti teater tegeleb valdavalt keskealiste meeste probleemidega, sest lavastajad on keskealised mehed ja naislavastajatel ei ole sageli samuti lapsi, aga nüüd on siin üks tükk, mille on teinud emad, kes tõesti mõistavad emasid, siis ju diskvalifitseeritakse igasugune kriitika, millega võivad esineda need, kes ei ole emad.

Emade endi puhul rõhutakse solidaarsustundele. Näitlejad teatavad kohe alguses, et neil on nelja peale kokku kaheksa last ja miski sellest, mida järgneva paari tunni jooksul laval esitatakse, ei muuda seda, et nad neid väga armastavad.

Näitlejad hüppavad laval ühest rollist teise, aga tegelased kannavad seejuures nende endi nimesid. Nii etenduse käigus kui ka väljaspool seda on peetud oluliseks mainida, et emadel on justkui eelsoodumus võtta loomingu pihta tehtavat kriitikat kordades isiklikumalt kui meestel (või lasteta naistel), sest nad ei suuda loomingut endast eraldada.

Ma ei taha sellega öelda, et kõnealuse lavastuse kritiseerimine on muudetud nii täiesti võimatuks, vaid juhin tähelepanu üksnes tõsiasjale, et see mõjutab kindlasti retseptsiooni.

Kui lavastaja oleks mees ja näitlejad kõik lasteta naised, siis mõjuks sama asi lavalt vaatajatele tõenäoliselt teisiti. Võib-olla nähtaks selles siis lausa irvitamist, aga nüüd annab asjaosaliste emadus neile justkui omamoodi indulgentsi, tükile teistsuguse tähenduse.

Mõtlesin, et mõni hüpoteetiline keskealine meeskriitik võiks öelda, et naised elavad seal lihtsalt välja enda frustratsiooni, aga reaalsuses kirjutas Sakala reporter Margus Haav hoopis, et “Emadepäev” on vaimukas ja südamlik uuslavastus, mis hiilgab teema suurepärase ning elulise läbitunnetusega.

Tõenäoliselt jäävadki arvustused nüüd üldiselt kiidulaulude tasemele, sest ülaltoodud põhjustel ei taha keegi öelda selle tüki kohta midagi kriitilist, kartes, et asjaosalised võivad seda liiga südamesse võtta.

Ja ega seal ei olegi eriti midagi kritiseerida. Omas võtmes on asi ju üsna hästi tehtud, mängitakse südamega jne. Mina olen lihtsalt võib-olla liiga tõsine inimene ega saa hästi aru, miks on kõik vaja keerata naljaks. Samas on nali teatavasti omamoodi kaitserefleks, järelikult on seda siis vaja. Vähemalt kellelegi.

Tegemist on sõnalavastusega, kus räägitakse palju, aga see ei mõju uinutavalt, sest lavalt kostuv on päris vali ja närviline. Mõni ütleks, et neurootiline. Korduvalt esineb ka laulmist, esitatakse näiteks “Shout” (eestikeelsete subtiitritega). Päris ürgkarje-teraapia praktiseerimiseni ei jõuta, kuid selles suunas liigutakse küll.

Tegelased on kohati stereotüüpsed (püüdlik lasteaiakasvataja, kes mõjub pealetükkivalt; väliselt igati edukas naine, kes on alkohoolik), aga eks stereotüübid olegi sageli elust võetud. Oleks siiski huvitav teada, mida arvavad sellest päris lasteaiakasvatajad, kes üritavad anda endast parima, või sellised naised, kes ei ole alkohoolikud, aga vastavad muus osas antud tegelaskujule.

Mida arvavad teised emad, vanaemad… emakriitikud, kriitikemad, emadest kriitikud, kriitikutest emad.

NB! Need vaatajad, kes ei talu kirsitubaka lõhna, ei tohiks istuda kõige ette. Mitmed vanemad inimesed hakkasid seal selle peale köhima.

Akadeemia nr. 1, 2017

Lühike kokkuvõte Akadeemia käesoleva aasta esimesest numbrist.

Marju Lepajõe kirjutab reformatsiooni mõjust hariduskäsitlusele Eestis. “Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis vallandub selles tohutu potentsiaal, nagu ajalugu on näidanud. Eesti puhul ei ole see potentsiaal absoluutselt ammendunud, vaid pigem alles avanemas ning seepärast peab haridusega praegu eriti vastutustundlikult ümber käima, et mitte seda haaramatut tunnetuslikku potentsiaali ja vabadust läbi lõigata, mis on emakeelses hariduses, kui haridusametnikud oma ühepäevahuvides survestavad keelevahetusele ülikoolides,” kõlab tema loo moraal. “Praegu on esmase tähtsusega, et Eesti noored ei pööraks Eesti ülikoolidele selga, sest neid ei lasta lihtsalt õppida oma emakeeles. See oht on väga suur ja see soov on sügavalt luterlik.”

Tõnu Viik mõtiskleb veidi selle üle kuidas tähed ja tähtkujud on saanud oma nimed. “Vanad eestlased ei jäänud üldises klassifitseerimise ja nimede panemise tuhinas teistest sugugi maha ja nii on nad nimed andnud taimedele ja loomadele, ilmastikunähtustele, maastikuvormidele jne. Samamoodi pole nad tähelepanuta jätnud tähistaevast,” märgib Viik. “Siinkohal ilmneb aga suur probleem, sest taevas on vähe selliseid tähtede moodustatud kujundeid – tähtkujusid –, millele kõik vaatlejad oleksid andnud sama tõlgenduse ja ühtlasi sama nime.”

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luuletab pealkirja “Nende suud on mulda täis” all muu hulgas järgmist:

nad müüsid oma metsa
nende suud topiti kulda täis

/—/

nad müüsid oma liiva
nende ninast niriseb nüüd hõbe

/—/

nad müüsid kivid müüsid kruusa
neil püksis punane rubiin

Mati Rahu ja Talis Bachmann on kirjutanud päris hea, pika ülevaatliku käsitluse teadusartiklite eelretsenseerimisest, kogu sellest protsessist, mida tasub ilmselt lugeda kõigil neil, kes sellega ühes või teises rollis kokku puutuvad.

Avaldatud on väike valik Ingeborg Bachmanni luulet (tõlkinud Aare Pilv). Üks stiilinäide luuletusest nimega “Eksiil” näeb välja nii:

Mina saksa keelega
selle pilvega enda ümber
mida ma koduks pean
vean läbi kõigi keelte

Ilmunud on teine osa Üllar Petersoni käsitlusest Süüria kodusõjani viinud sündmustest islamimaailmas ja eriti Süürias, mida tasuks eriti lugeda meie riigi välispoliitika kujundajatel, et mõista sealse olukorra keerukust.

Indrek Peedu arvustab Rein Raua kirjutatud õpikut “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” (2013), tuues välja, et “tegelikult leidub ka paar kultuuri mõtestavat ja uurivat valdkonda, mida Raud üldse ei käsitle. Eriti märkimisväärseks võib neist pidada evolutsioonilist kultuurikäsitust, mis on viimasel paaril kümnendil väga palju tähelepanu ja vastukaja leidnud.” Samuti “tuleks vähemasti esitada põhjalik selgitus, miks teoloogilisi arutelusid kultuuri üle ei käsitleta teoses, milles lubatakse anda ülevaade kõigist kultuuriteoreetilistest valdkondadest.” Lõpuks leiab ta, et “kokkuvõttes võib Rein Raua teost pidada siiski väärt lugemiseks, mis annab selge, sidusa ja sujuvalt loetava ülevaate kultuuriteooria põhilistest koolkondadest ja mõtestamissuundadest.”

Lisaks esinevad autoritena Marina Grišakova, Martin Heidegger ja Galileo Galilei, aga nende kirjutisi ma praegu ei lugenud.

“Arrival” / “Lion” / “Youth in Oregon”

Kolm väga erinevat filmi, mis on samas siiski mõneti sarnased – kõigis neis näidatakse teekonda, mis algab ühest punktist ning näib viivat sellest järjest kaugemale, aga jõuab lõpuks justkui tagasi algusse.

arrival“Arrival” on mõistatuslik ulmedraama, kus maale saabuvad tundmatud lendavad objektid, mis sisaldavad tulnukaid. Nende eesmärk jääb esialgu täiesti ebaselgeks. Inimeste katsed neid mõista näivad üksnes suurendavat segadust.

Dr. Louise Banks on lingvist, kes värvatakse ühte töörühma, mis üritab tulnukatega kontakti astudes mõistatust lahendada. Sellega kombineeruvad pildikesed, mis pärinevad justkui tema enda minevikust, kuid annavad samas niidiotsi, mis viivad edasi.

Viimaks selgub, et tulnukad on tulnud andma inimkonnale keelt, mis võtab ajalt lineaarsuse, võimaldab näha tulevikku. Nii jõuab see lugu lõpuks tagasi sinna, kust see näis algavat.

“Lion” räägib väikesest India poisist, kes satub eksikombel rongile, mis viib ta kodukülast tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ta ei leia sealt enam tagasiteed, vaid satub tänavalt lõpuks kolooniasse, kust lapsendatakse Austraaliasse.

Paarkümmend aastat hiljem, olles täielikult läänestunud, tuleb talle uuesti meelde lapsepõlv Indias ning ta hakkab jälle oma sünnikodu otsima. Lõpuks jõuabki ta sinna tagasi ning kohtub taas emaga, kes on vahepeal vanaks jäänud, kuid ei lõpetanud kunagi tema otsimist. Lisaks veel ka romantiline liin jms.

Film põhineb tõestisüdinud lool. Lõputiitrites kirjutatakse, et Indias jääb igal aastal kadunuks enam kui 80 tuhat last. Eestis jäi (politsei andmetel) eelmisel aastal kadunuks 99 inimest, aga neist 51 oli jaanuari alguseks siiski üles leitud. India rahvaarvu puhul teeks see umbes 97 tuhat kadunuks jäänut, neist 47 tuhat veel leidmata.

“Youth in Oregon” kannab veidi eksitavat pealkirja. Sellest võib jääda mulje, et film räägib noortest, aga tegelikult on siin tegelaseks, kelle ümber lugu keerleb, 80-aastane vanamees, kes tunneb, et on muutunud koormaks endale ja oma perekonnale. Ta tahab, et sooritataks eutanaasia.

Tema lähedased ei võta seda juttu esialgu tõsiselt, aga lõpuks peab väimees sõidutama äia ikkagi vastutahtsi Oregoni, kus eutanaasia on seaduslik, et ta saaks uurida seal oma võimalusi. Muidugi loodetakse, et ta sellest plaanist siiski loobub.

Lühidalt: road trip. Draama, mis on klassifitseeritud ühtlasi ka komöödiaks, kuigi õigem oleks seda nimetada tragöödiaks, mis sisaldab ka mõningaid naljakaid kohti. Kurb lugu tõsisel teemal.

Vaatamiseks kõlbavad kõik kolm filmi. “Lion” ja “Arrival” on suurejoonelisemad kui “Youth in Oregon”, aga viimase teema puudutab paljusid juba võib-olla lähemalt, kuigi ka teised kaks pakuvad piisavalt võimalusi tegelastega samastumiseks.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Jutustused”

Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.

“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.

Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.

Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.

Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”

Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.

Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.

Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.

Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”

Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.

“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.

Celluloide “Art Plastique”

“Art Plastique” rhymes with “Poème électronique”, but it is a bit more poétique. Divided into multiple tracks, from “Le Baiser Géométrique” to “L’Amour Est Clair”, the album is polished and complex, just like the world famous Philips Pavilion.

“Art Plastique”, the title track, is not exactly “In Contempt Of Common Sense”, but it does remind me a bit of that, so… typographic composition is not merely an abstraction, something to be mentioned in the lyrics. It is more than that.

Celluloide, the French band responsible for this work of art, owns a lot to the avant-garde experimentations of the past century. They are standing on the shoulders of giants to inspire us to think and dream.

To create new and unusual inventions. To help each generation see further and go farther. To bring on the future. In a past tense, since “Art Plastique” was released in 2014 and is now an artefact worth saving (currently available online).

“Alone in Berlin” (2016)

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.