“La La Land” / “Kimi no Na wa”

Kaks filmi, mis mõlemad pärit küll juba eelmisest aastast, kuid minul alles läinud nädalavahetusel vaadatud said.

Mõne nädala eest seitse kuldgloobust võitnud “La La Land”, mida peetakse nüüd suureks favoriidiks ka Oscarite jagamisel, teeb suuri kummardusi sellistele filmiklassikasse kuuluvatele muusikalidele nagu “An American in Paris” ja “Singin’ in the Rain”.

Lugu räägib näitlejahakatisest (Emma Stone) ja džässmuusikust (Ryan Gosling), kelle juhuslik kohtumine ei tõota esialgu midagi. Peagi jõutakse siiski armulooni, millega põimub nende liikumine unistuste täitumise poole.

Nostalgiline film nii sisult kui vormilt, aga hästi tehtud ning isegi ootamatuid pöördeid sisaldav. Ühtlasi suur armastusavaldus Los Angelesele, sealsele kultuurile ja inimestele. Tänapäevane, kuid Hollywoodi kuldaega meenutav.

“Kimi no Na wa” ehk “Your Name” jookseb veel kinodes, kuid on juba Jaapani üks läbi aegade suurimaid kassahitte.

107 minutit kestev romantiline multikas kahest kooliõpilasest, poisist ja tüdrukust, kes unes omavahel kohad vahetavad, üksteise kehade sisse asuvad. Ärgates, nagu enamasti ikka, kipuvad unenäod ununema, aga lõpuks peavad nad siiski päriselt kohtuma.

Sellele fantastilisele loole lisab dramaatilisust taevast langev komeet, mille eest peategelastel ühe väikelinna elanikud päästa tuleb.

“Kimi no Na wa” on veidi rabedam, mitte nii sujuvalt kulgev nagu “La La Land” (ja subtiitreid on kohati raske lugeda), aga viimase lõpp ei ole minu meelest nii õnnelik. Korralikud peavoolufilmid on need samas muidugi mõlemad.

Trump ei ole Reagan ega Bush


Eile astus ametisse Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump, keda tema toetajad Eestis on võrrelnud kahe varasema vabariiklasest presidendi, Ronald Reagani ja George W. Bushiga. Tegelikult ei saaks miski olla kaugemal tõest.

Reagan oli küll endine näitleja, aga mitte poosetaja. Ta võis teha dramaatilisi avaldusi, kuid ei lõksutanud lõugu lihtsalt niisama. Kui tema tahtis, et üks müür maha lõhutaks, siis Trump nõuab nüüd teise ehitamist. Üks oli müüride lõhkuja, teine on nende ehitaja. Mõlemad olid alguses demokraadid, aga Reagan ei olnud poliitiline tuulelipp.

“Mina ei lahkunud Demokraatlikust Parteist, Demokraatlik Partei jättis mind,” ütles Reagan korduvalt, selgitades, et kui tema nooruses demokraate valis, siis seisis see erakond bürokraatia ja valitsuskulude vähendamise, osariikide ja kohalike omavalitsuste autonoomia suurendamise, madalamate tollimaksude ja rahvusvahelise kaubanduse eest. Vabariiklik Partei tuli samal ajal välja protektsionistlikumate algatustega.

Mõlemad erakonnad muutusid. Ajapikku said vabariiklastest vabakaubanduse eestvõitlejad ja see oli Ronald Reagan, kes hiljem kuulutas, et tema arvates on konservatismi südameks ja hingeks libertaarsus. Trump, kes tuli võimule vabakaubanduslepinguid rünnates, esindab sisuliselt hoopis teistsugust lähenemist.

Reagan võitis 1980. aastal presidendivalimised pea enneolematu ülekaaluga. Tema taga oli 44 osariiki ja üle kaheksa miljoni hääle rohkem kui Jimmy Carteril. Trump sai seevastu ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton, saades nüüd presidendiks üksnes tänu USA valimissüsteemi omapäradele, kusjuures pärast seda on ameeriklaste toetus talle veelgi langenud.

Trump maandus vabariiklaste hulka võõrkehana, kes esindab anti-intellektuaalset suunda, aga Reagani suur võit oli konservatiivide aastakümneid kestnud intellektuaalse võitluse tulemus. Tema sai selle võidu, mis jäi 1964. aastal saamata Barry Goldwateril, keda Reagan tugevalt toetas ning kelle võitlust ta Vabariikliku Partei sees jätkas. Goldwateri vabariiklaste intellektuaalse tuumiku moodustasid suuresti endised Trumani demokraadid, kelle ideoloogilised mantlipärijad ja järglased olid nüüd kõik Trumpi presidendiks valimise vastu.

Täiesti kohatu on ka tema võrdlemine George W. Bushiga, kes tegi küll kohutavaid vigu, kuid seda ilmselt oma kohatisest lihtsameelsusest, mitte selle pärast, et ta olnuks jõhkard, halva iseloomuga mees.

Trumpi ja Bushi tõenäoliselt kõige tõsisemate tagajärgedega erinevus on nende lähenemine islamile ja moslemitele. Bush, kelle ametiaega jäi 9/11, hoidus oma sõnavõttudes väga hoolikalt islami kui sellise demoniseerimisest ja põhimõttelisest vastandumisest moslemitele, sest sai aru, et suur võitlus käib islamimaailma enda sees. Trump muudab oma retoorikaga USA jaoks aga võimatuks sealt liitlaste leidmise. Kui ta kujutab vaenlastena moslemeid, mitte lihtsalt islamiste, siis kallutab ta neid järjest enam islamistide leeri, sest muudab ka mõõdukate moslemite jaoks võimatuks ameeriklastega koostöö tegemise. Sellisel lähenemisel võivad olla lõpuks täiesti katastroofilised geopoliitilised tagajärjed, Türgist Pakistanini.

Reagan ja Bush apelleerisid oma poliitikat kujundades sisuliselt ühiskonna peavoolule, aga Trump panustas sellele, et tekitada inimestes mingit ohvrimentaliteeti, mis motiveeriks neid teda toetama. Need on põhjapanevalt erinevad lähenemised. Reagan ja Bush ehitasid üles suuri poliitilisi koalitsioone, aga Trump tuli nüüd võimule lihtsalt vastandumise kaudu. Kui ta oma esimese ametiaja üle elab, siis teiseks teda tõenäoliselt ei valita, aga Reagan ja Bush võitsid mõlemad oma teise ametiaja veel kindlamalt kui esimese. Nemad olid tõelised konservatiivid. Trump on lihtsalt populist.

Mare Murumets “Legend”

15 aastat tagasi avaldatud väike luulevihik, mille autor on pärit Viljandist, kuid oli elanud selleks ajaks juba 15 aastat Hiiumaal, kannab sama nime nagu üks eelmisel aastal Viljandis avatud lokaal, kus ma küll kordagi käinud ei ole, kuid mis tundub fotode põhjal otsustades päris kena koht.

Tehnilised andmed: 28 lehekülge, 16 luuletust ja viis joonistust (illustreerinud Ilme Novek). Autori esimene luulekogu, kus sisalduvad värsid on pärit aastatest 2000/2001, lisaks üks aastast 1995, maksab praegu Raamatukoist ostes 26 senti, sisaldades peamiselt loodus- ja lembelüürikat, mis sageli põimitud on ühte.

Sind kutsusin endaga kaasa,
et näha, kuis voolavad veed.
Sa nõustusid.
Olid mu saatjaks,
lauslompide lõputul teel.

Autor kirjutab tagakaanel, et Hiiumaa imepärane loodus ja rahulik elustiil sobivad kokku tema natuuriga ning on olnud inspiratsiooni allikaks mõtete kirjapanekul. Ta märgib samas veel, et elab vägagi perekeskset elu.

Hästi vara, kui teised magavad
ja väljas veel peaaegu pime –
ma tunnen, et elu on elamist väärt.
Ma tunnen, et ELU on IME.

Ilusad, kaunid, kenad, südamlikud luuletused.

Uus saade “Suud puhtaks”

Räägime nüüd suud puhtaks! Eile alustas ETV uue telesaatega “Suud puhtaks”, mille esimene osa kandis alapealkirja “Kas Eestis raiutakse metsa liiga palju või liiga vähe?”. Minu meelest oli juba küsimus ise valesti püstitatud.

Lihtsakoeline vastandamine mõjub dramaatiliselt ning on seetõttu meedias ja poliitikas laialdaselt levinud võte, aga see takistab sageli jõudmist teemade sisulise arutamiseni, nagu ka eilne saade näitas.

Vaidlus selle üle, kas meil raiutakse metsa liiga palju või liiga vähe, ei viinudki mingi selge vastuseni. Samas torkas mulle seda kuulates ühel hetkel pähe, et raiumisest rääkimine on sisuliselt ebatäpne.

See oligi kõige põhjapanevam järeldus, mille ma seda arutelu kuulates tegin.

Päris arutelu ja omavahelist debatti oli tegelikult üsna vähe. Kuna saatekülalisi oli suht palju, siis käis rohkem lihtsalt erinevate seisukohtade väljahõikamine.

Vaadates jäi ka täiesti arusaamatuks, mida tehakse teemakohaste säutsudega, mida pidevalt saata paluti. Ekraanile neid jooksvalt ei kuvatud, alles lõpus näidati mingit väikest valikut.

Praegu leidsin ERRi lehelt nn. otseblogi, kuhu neid koondati, aga jälgida korraga seda ja saadet olnuks liigselt tähelepanu killustav. Jääb mulje, et selle asja mõte ongi lasta inimestel lihtsalt veidi auru välja lasta. #suudpuhtaks

Kokkuvõttes: Annab kiire ülevaate käsiteldavast teemast, aga laiemat debatti ühiskonnas tõenäoliselt palju ei mõjuta. Samas kulub ära neile, kes ise pidevalt teemat jälginud ei ole. Hea sissejuhatus, millest lähtudes alustada süvenemist.

“Cherbourg’i vihmavarjud” (1964)

ETV näitas hiljuti selle filmi järgi tehtud muusikalavastust, aga siin tuleb nüüd veidi juttu siiski Jacques Demy kuulsast filmist endast, mis on vähemalt praegusel hetkel vaatajatele kättesaadav isegi YouTube’is.

Lugu räägib noorest neiust ja noormehest, kes on armunud ning kavatsevad abielluda, kuid siis kutsutakse üks neist kaheks aastaks ära sõjaväkke. Neiu on rase. Tema kätt palub ka üks jõukas härrasmees. Neiu on küll tõotanud armsamat igavesti oodata, aga lahus olles võõrdub temast aegamisi ja läheb lõpuks teisele. Kui noormees armeeteenistusest naaseb, siis ei oota teda enam keegi.

Või tegelikult ootab. Tema vana ja haige tädi, ristiema, kes ta üles kasvatas, kuid mõne aja pärast sureb. Aga leidmata eest oma armsamat noormees kibestub ja käib päris alla. Kui enne sõjaväkke minekut töötas ta rõõmsalt automehaanikuna, siis pärast läheb ühel päeval ülemusega tülli ja lahkub töölt. Hiljem teeb ta saadud päranduse eest teoks ammuse unistuse soetada bensiinijaam. Vahepeal leiab aga õnne tütarlapsega, kes põetas tema haiget ristiema. Filmi lõpus kohtub ta veel viivuks vana armsamaga, kes tuleb bensiinijaama kütust tankima.

Selline võiks olla lühidalt kokkuvõetuna selle filmi sisu.

Lisaks armastusloole on see lugu aga ka omamoodi klassisuhete analüüs. Noormees ja tema ristiema põetanud tütarlaps, kellest saab hiljem tema naine, esindavad töölisklassi. Lõpuks saavad neist tänu saadud pärandusele, edasipüüdlikkusele ja töökusele juba väikekodanlased, tanklaomanikud. See teine neiu, kelle ema on vihmavarjudega kauplev väikepoodnik, on juba oma päritolult väikekodanlane, sellest kihist, mis pidevalt oma olemasolu eest peab võitlema ja suurkapitalile protsente teenib. Juveelikaupmehega abiellumise kaudu tõuseb temagi kõrgemasse kihti.

Jacques Demy (1931-1990), kes kirjutas ise ka stsenaariumi, kuulus Prantsuse uue laine andekaimate režisööride hulka. “Cherbourg’i vihmavarjud” on paljude arvates tema parim film. Muu hulgas silmapaistev sellegi poolest, et see oli üldse üks esimesi (ja tänini väheseid) filme, kus puudutakse Alžeeria sõja teemat.

Eriliseks teeb selle veel filmikeel, mis oli omas ajas küllaltki novaatorlik. Demy sisuliselt taasleiutas muusikali. Kogu tekst antakse edasi lauldes (helilooja Michel Legrand, dialoogid kirjutas Demy). Sarnaseid filme on tehtud hiljemgi, viimastest meenub (juba enam kui aasta tagasi vaadatud) “London Road”, aga teist nii head mina küll näinud ei ole. Mulle meeldivad ka kasutatud värvid, võttepaigad, dekoratsioonid, riided ja aksessuaarid, mis teevad sellest ühe täiusliku 1960-ndate filmi. Nostalgiline juba omas ajas, suur pisarakiskuja ka tänapäeval.

“Navigaator Pirx” (1978)

Eilne päev oli mitte üksnes maagiline, nagu väitis alkeemia.ee, vaid täiesti enneolematu ning kindlasti kordumatu selle poolest, et ma abiellusin. Kuna mulle, erinevalt paljudest teistest blogijatest, üldiselt ei meeldi oma eraelust avalikult kirjutada, siis sellel siin pikemalt ei peatu, vaid üksnes mainin, et kui me enne registreerimisele minekut seda filmi vaatasime, siis ütles tulevane abikaasa, et see on ikka rohkem meestekas. Nii see vist on jah (naised esinevad selles filmis vaid episoodilistes kõrvalosades), kuigi ta vaatas kah huviga.

Stanisław Lemi jutustuse “Rozprawa” (“Juurdlus”) järgi režissöör Marek Piestraki käe all valminud Poola-Eesti koostööfilm “Navigaator Pirx” on vana ulmedraama, mis võib näida noorematele vaatajatele aeglane ja konarlik, isegi naljakas. Tegevus toimub tulevikus, kus leiavad aset kosmoselennud Marsile ja Veenusele, kuid kogu stilistika meenutab rohkem 1970-ndaid – seda aega, mil see film valmis.

Teema ise on aga samas praegu kindlasti juba palju ajakohasem kui toona. Euroopa Parlamendi õiguskomisjon kiitis just neljapäeval heaks raporti robootikat käsitlevate tsiviilõigusnormide kohta, millega kutsutakse Euroopa Komisjoni üles looma õiguslik raamistik järgmise 10-15 aasta jooksul uue tööstusrevolutsiooni käigus turule tulevate robotite jaoks.

Jutt käib seal küll veel mitte päris sellistest inimnäolistest robotitest, keda kujutatakse kõnealuses filmis, aga ikkagi… tegemist on mitte nalja, vaid äärmiselt tõsise asjaga, kusjuures üks ettepanek ongi “robotite jaoks eraldi juriidilise staatuse loomine, nii et kõige keerukamaid autonoomseid roboteid saaks lugeda elektroonilisteks isikuteks, kellel on kindlad õigused ja kohustused.”

Filmis ei ole inimõigused robotitele veel laienenud ja vaevalt nad kunagi päris sellised õigused saavadki, kuigi on seal päris inimeste moodi. Nii väliselt kui ka käitumiselt.

Lühidalt sisust: komandör Pirx nõustub minema katselennule, kus tuleb testida uut tüüpi meeskonda, mis koosneb osaliselt robotitest, kes ei ole eristatavad inimestest.

ETV+ valis selle filmi näitamiseks väga hea aja. Kahe nädala jooksul on see veebis veel järelvaadatav. Soovitan seda teha, lugeda Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni poolt heakskiidu saanud raportit ja nende teemade üle mõelda. Film on tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et üks seal kõlava muusika autoritest on Arvo Pärt.

Dmitri Mizgulin “Uus taevas”

Dmitri Mizgulin (sünd. 1961) on Hantõ-Mansiiskis elav kirjanik-pankur ehk Venemaa Kirjanike Liidu liige, kes on lõpetanud ka rahandusinstituudi ja töötab panganduses. Tema luulekogu “Uus taevas” / “Новое небо” sisaldab venekeelseid luuletusi koos eestikeelsete tõlgetega (tõlkinud Arvo Valton), see tähendab 2×59 luuletust.

Lugeda on loomulikult parem venekeelseid originaale, sest need on rohkem riimis ja annavad täpsemalt edasi autori mõtet, aga siin on toodud siiski eestikeelseid tekstinäiteid, sest see postitus on kirjutatud eesti keeles.

Läbivaks teemaks on vene inimese ängistus oma maa ja rahva saatuse ning üldse elu ja maailma pärast, märksõnadeks: Jumal, alkohol (joomine), saun, poliitikud. Esineb palju rahvapäraseid filosoofilisi mõtisklusi.

Mineviku üle uhked olime,
täna kriips on peale tõmmatud.
Maailm muutunud on nüriks, labaseks
nagu kunst, mis Hollywoodis filmitud.

Mizgulin ei näe Läänes järgimist väärivat eeskuju, aga on eelkõige muidugi masenduses Venemaa pärast.

Euroopa teenritoas taas me,
pea langetatud, seisame.
Kuid orjadekski vaevalt veel
me praegu enam kõlbame.

Luulekogu ilmus vene keeles esmakordselt 2009. aastal, kui Euroopa Liidu ja Venemaa strateegiline partnerlus oli veel kõva lööksõna ning USA-Vene suhetes käimas nn. restart, kuid ei sisalda mingeid illusioone poliitikute ega ka rahva suhtes.

Nagu riigiasutustes me
õigeusu kirikutes tungleme,
häbi tundmata seal tõukleme,
õnne omal hüveks nõuame.

Sarnaseid kirjeldusi võib kohata korduvalt.

Kirikus me küünlaid süütame,
päästvat loodame ideed.
Ning moraalitutelt juhtidelt
tühje sõnu kuulame.

Kõige pessimistlikuma pildi ühiskondlik-poliitilisest olukorrast Venemaal maalib autor luuletuses pealkirjaga “Valimised”, mida ei hakka siinkohal tsiteerima.

Kõige helgema meeleoluni jõuab ta samas alljärgnevas palas.

MINU KORDAMINEK

Minu kordaminek
Ei ela elitaarmajas
Ei sõida ringi viimase mudeli autoga
Ei kanna kallist ülikonda
Ei istu aupresiidiumis
Ei suitseta toredat sigarit
Ei joo erilisi konjakeid…
Minu kordaminek
Käib laupäeviti ühissaunas
Joob õlut koos kunagiste klassikaaslastega
Loeb üliõpilasneidudele luuletusi
Naeratab lillemüüjatele
Minu kordaminek
Ei tunne huvi diskontomäära ja rahakursi vastu
Ta käib pühapäeviti kirikus
Kuid kahjuks saab ta ikka harvemini minuga kokku
Tal on tähtsamaid asju ajada

Enamasti domineerib siiski must masendus, eksistentsiaalne ängistus, kurb ja nukker meeleolu, mure Venemaa ja inimeste pärast.