Urmas Paet “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”

Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.

Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubides jõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.

Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest

Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.

“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”

Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.

Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.

Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast

Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.

Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).

Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.

NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).

Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.

Lõpetuseks

Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.

Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.

Byung-Chul Han “Läbipaistvusühiskond”

Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.

“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.

Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.

Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.

Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”

“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.

Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).

Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.

“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”

Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.

Jonathan Schneer “Lockharti vandenõu”

James Bondi üheks prototüübiks peetav Bruce Lockhart (1887–1970) oli enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Suurbritannia peakonsul Moskvas. Bolševike korraldatud võimupööre viis siis diplomaatiliste suhete katkestamiseni, kuid Lockhart leidis, et Suurbritannial oleks mõistlik tunnustada Venemaa uut bolševistlikku valitsust, sest selle konkurendid olid nõrgad ja lõhestatud, ning püüda suunata seda Saksamaa vastu. 1917. aasta detsembris sai ta peaministrilt ülesande naasta Suurbritannia mitteametliku saadikuna Venemaale, et veenda bolševikke jätkama sõda Saksamaaga. Kui see missioon ebaõnnestus, asus ta lõpuks kavandama hoopis bolševike kukutamist.

“Ajaloolased määratlevad Lockharti vandenõu, mida ta nüüdsest peale [1918. aasta suvel] asus kavandama, toonases revolutsiooniliste sündmuste keerises väiksema tähtsusega ettevõtmiseks, sest seda ei saatnud edu. Selle peaarhitekti peetakse naiivseks ja kogenematuks, mistõttu olevat kogu üritus määratud läbi kukkuma, tema peamist abilist Reillyt aga suurushulluks ja eluvõõraks, koguni tolaks,” kuulutab Schneer, Suurbritannia ajaloole pühendunud USA ajaloolane. “Niisugused arvamused on ekslikud. 1918. aasta suvel rippus bolševike saatus juuksekarva otsas ja bolševikud ise teadsid seda, nagu teadsid ka Lockhart ja Reilly.”

Kuidas aga kirjutada raamat vandenõust, mille kohta ei ole täpselt teada peaaegu midagi ja milles osalemist Lockhart ise omal ajal eitas? Eks ikka nii, et tuleb avada põhjalikult tegelaste taustu ja sündmuste konteksti.

Ootasin pikalt, millal jõutakse lõpuks selle kurikuulsa vandenõu endani. Võib öelda, et väga täpset ja selget pilti juhtunust see raamat ei anna, kuid seda ilmselt põhjusel, et see oligi üks väga segane värk.

Pole teada mingeid tõendeid selle kohta, et Briti valitsus oleks andnud kunagi Lockhartile otseseid juhtnööre bolševike kukutamiseks, kuid Schneeri hinnangul võis ta eeldada, et seda temalt oodati. Lockharti vandenõu toetasid väidetavalt nii ameeriklased kui ka prantslased. Idee oli tekitada Venemaal toiduainekriis, mis suurendaks rahva rahulolematust bolševikega, osta ära neid toetanud läti kütid ning kasutada ka põrandaaluseid valgekaartlasi ja õigeusu kirikut, et viia läbi kontrrevolutsiooniline pööre. Kui kaugele selle plaani teostamisega jõuti ehk mis sellest välja tuli, võib igaüks ise lugeda.

Eesti selles loos suurt rolli ei mängi

Schneeri teekond selle raamatu kirjutamiseni algas 1986. aastal, kui ta sai ühe sõbra soovitusel Londonis peavarju naise juures, kelle ema oli olnud Lockharti armuke. Schneer oli sellest vandenõust kuulnud juba varem, kuid just Tania Alexanderi (sünninimega Tatiana von Benckendorff) mälestusteraamat “Lapsepõlv Eestis”, milles on juttu peamiselt autori emast, andis talle sellest parema ettekujutuse, mida täiendasid veelgi järgnenud kümnenditel peetud vestlused. “Aastate jooksul Taniaga vesteldes sain veelgi rohkem teada, rohkem kui üheski seni avaldatud töös on räägitud,” märgib Schneer.

Seega on üheks oluliseks tegelaseks selles raamatus ka Maria Budberg/Benckendorff (sündinud Zakrevskaja), tuntud kui lihtsalt Mura (1893–1974), kes oli pärit Harkivist, kuid kelle elu tänu tema seotusele Eestiga siinsetele lugejatele ikka huvi on pakkunud, olles ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks see raamat, mis ilmus inglise keeles alles 2020. aastal, nii kiiresti eesti keelde tõlgituna kättesaadavaks on muutunud.

Geni andmetel oli Mura esimene abikaasa ehk Tania Alexanderi isa Hans von Benckendorff (1882–1919) minu isapoolse vanaema isaema vennapoja poja abikaasa emaema õepoja Rummu Jüri ühe (väidetava) partneri Marie von Lilienfeldi ema vennapoja poeg. Mingil sarnasel moel on temaga seotud tõenäoliselt peaaegu kõik eestlased. Nii võib ehk isegi tunduda, et tegu on lausa lähedase sugulasega, kui võrrelda näiteks Vladimir Putini või mõne varasema Vene tsaariga.

Schneeri kohaselt meeldis kõrgkultuuri armastanud Murale oma abikaasale kuulunud mõisas Jänedal küll puhata, kuid mitte elada. See tekitanud ka pingeid suhetes mehega, kes tahtnuks kogu aeg seal olla, mitte Peterburis viibida. Mura hilisem abielu Nikolai von Budbergiga olnud aga täiesti fiktiivne, mõeldud vaid selleks, et saada Eesti pass, mis võimaldas tal Euroopas reisida. Nii et Eesti on selles loos ikkagi vaid kõrvaline provints, kust inimesed läbi sõidavad, mitte üks suure eluteatri pealavadest.

Huvitavaid tegelasi leidub piisavalt

Lockhartist põnevam mees on selles raamatus üks teine James Bondi prototüüp, nimelt tema kaastööline Sidney Reilly, kellesse autor näib suhtuvat kohati lausa varjamatu antipaatiaga. Kunagi ka ETV poolt näidatud Briti telesari, kus seda nn. spioonide kuningat kehastas Sam Neill, jättis temast palju meeldivama, positiivsema mulje. Samas ei alahinda Schneer vähimalgi määral Reilly rolli Lockharti vandenõus ning toob tema kohta välja mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Muu hulgas mainib ta seda, et Reilly põgenes Lockharti vandenõu nurjumise järel Venemaalt ilmselt Tallinna kaudu, mis oli toona sakslaste poolt okupeeritud. Schneer sellel seigal pikemalt ei peatu ja peab Reilly enda tunnistusi üldiselt ebausaldusväärseteks, kuid siinkohal tasub tuua siiski välja, et Reilly enda sõnul pääses ta Kroonlinnast minema toona Baltikumist pärit inimestele väljastatud spetsiaalse tunnistuse abil, kasutades ühtlasi ühe Peterburi tööliste komitee poolt väljastatud passi (vene nimega). Tallinnas peatus ta Harju tänaval asunud hotellis Petrograd, kus kasutas nime George Bergmann, liikudes kümne päeva pärast edasi Helisingisse ja sealt Stockholmi kaudu Londonisse.

Briti ajaloolane Andrew Cook kirjutab oma raamatus “Ace of Spies: The True Story Of Sidney Reilly”, et Tallinnas viibides lõunatas Reilly hotellis korduvalt Saksa ohvitseridega, suhtles nendega vabalt. Reilly lõi ise enda kohta müüte sakslaste rindejoone taha toimunud julgetest missioonidest, kuid Cooki sõnul oli see Tallinnas viibimine tegelikult ainuke kord, mil ta sõja ajal päriselt Saksa sõjaväelastega kokku puutus. Need tema kümme päeva Tallinnas vajaks ilmselt põhjalikumat uurimist.

Reilly päritolu kohta liigub mitmeid veidi erinevaid versioone. Schneer toetab seda, mille kohaselt oli tegemist Bedzinis (tänapäeva Poola aladel, toona Vene impeeriumis) sündinud juudiga, kes kandis algselt nime Shlomo ben Hersh Rozenbluim. Miks ta peab seda usutavamaks versioonidest, mille kohaselt oli tegemist Odessas või hoopis Hersonis (nagu arvab Cook) sündinud Rosenblumiga, jääb paraku selgusetuks.

Väga ajakohane lugemismaterjal

Värvikate tegelaste plejaadist väärib siin esiletõstmist veel Maria Spiridonova, vasakesseeride juht, kes kavandas 1918. aastal Saksa saadiku Wilhelm von Mirbachi tapmise Moskvas. Schneer märgib, et “selle eesmärk oli lüüa Venemaa ja Saksamaa suhetesse parandamatu mõra, tagada sõja jätkumine, millele järgneks Ukraina vabastamine ja revolutsioon kogu Euroopas.” Ukrainat ei maini ta selles kontekstis sugugi juhuslikult. Viiendal nõukogude kongressil süüdistas Spiridonova bolševikke just Ukraina talurahva reetmisest ning nõudis sõja jätkamist, et vabastada Ukraina sakslaste võimu alt.

Märtsis sakslastega sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga oli Venemaa kohustunud sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga, viima Ukraina territooriumilt välja oma väed ja punakaardi ning lõpetama igasuguse Ukraina Rahvavabariigi valitsus- või riigiasutuste vastu suunatud agitatsiooni ja propaganda. Vasakesseerid pidasid seda sealsete elanike reetmiseks ega suutnud seda bolševikele andestada. Schneeri hinnangul olidki nende aktsioonid, sealhulgas Fanny Kaplanile omistatud katse tappa Leninit, mis “tulid liiga vara”, üks neist põhjustest, miks Lockharti vandenõu bolševike kukutamiseks ebaõnnestus.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).

Liisi Seili luulekogudest

Kuigi tema esimene luulekogu nägi trükivalgust alles mõne aasta eest, ei ole Liisi Seil enam esimeses nooruses, vaid võis tähistada hiljuti juba oma 50. sünnipäeva. Seega on tegemist üsna hilise debütandiga Eesti luulemaastikul.

See ei tähenda seda, et ta oleks jõudnud luuletuste kirjutamiseni alles viimastel aastatel (esikkogus avaldatud “Algus” on dateeritud aastasse 1989), aga vähemalt laiema lugejaskonna ette lastu on pärit siiski valdavalt viimasest kümnendist. Sellest tulenevalt ei ole põhjust imestada, et tema tekstid mõjuvad üldiselt täiskasvanulikumalt nendest, mida võib lugeda näiteks ajakirjast Värske Rõhk. Selles mõttes teda päris noorluuletajaks ilmselt nimetada ei saa. Võiks võrrelda ehk hoopis inimestega, kellest saavad keskikka jõudes pühapäevamaalijad – nii mõnestki neist võib kujuneda lõpuks tähelepanuväärne kunstnik.

“Kevad on juba õhus” (2019) sisaldab valdavalt aastatel 2011–2018 sündinud tekste, arvuliselt 45. “Need kirjeldavad hetki, mil autori emotsioonid on kasvanud suuremaks kui südameruum. Paberile maalitud sõnad on aidanud tundeid kirjeldada, talletada ja vabastada,” ütleb kiri teoses endas. Luuletuste kõrvalt leiab ohtralt fotosid (peamiselt loodusest, aga mitte ainult), mis näivad olevat nendega kuidagi ideeliselt seotud. Ligi poole kogust võtab enda alla looduslüürika, neljandiku armastusluule. Kolmanda osa aga moodustavad mõtisklused aja kulgemisest, elu möödumisest jms. Just sellest viimasest on toodud siia järgnev stiilinäide, esimene salm luuletusest “Poolel teel”.

On palju nähtud, kuuldud juba,
kui käidud pool on sellest pikast teest.
Kuid ikkagi ei tea, mis ootab käänu taga,
ja ikkagi ei näe, mis ootab kaugel ees.

Väga head on ka järgmised kaks salmi ning see luuletus tervikuna – kui keegi peaks valima neist kahest kogust kunagi ühe teksti mõnda antoloogiasse, soovitaksin ma just seda. Looduslüürika, kus kõige sagedamini esinevad tegelased on vist tuul, pakane ja päike, aga läbi käivad ka toomingad ja sirelid, punetavad pihlamarjad, karge vihmapiisk ning teised sellised asjad, pole küll päris minu tassike teed, aga ei kujuta endast antud juhul lihtsalt ilmailu kirjeldust, vaid asetab need nähtused enamasti mingisse suhtesse inimese ehk autori ja tema maailmaga – loodus annab jõudu, aitab leida tasakaalu, aga on ka lihtsalt ümbritsev keskkond, millele toetudes saab kujutada midagi muud.

Armastusluule on peenetundeline ja õrn, aga sellega on lugu ikkagi pahasti selles mõttes, et vastava osa lõpuks “sõrmed haaravad vaid tühjust”, “hing karjub”, “voolab tühjaks tunnete peeker”, toimub lahkumine, jääb vaid “mina ja mu maailm” ning igatsus. Ühesõnaga: kurb.

Kui autori esimene luulekogu mõjub väga isiklikult (märksõnadeks: loodus, tunded ja mõtted), kujutades maailma, mis asub justkui peaaegu väljaspool laiemat ühiskonda või sellest kuidagi eraldi, siis teises sõidab täiega sisse koroonakriis. “Märkmed kahe aja piirilt” (2021) algab 2019. aasta detsembris ja jõuab välja 2021. aasta detsembrini. “Kui neid luuletusi kirja panema hakkasin, ei teadnud ma veel, et maailm muutub,” kirjutab autor, kes on pühendanud selle luulekogu oma sõpradele. “Sellesse aega jäi ka meie juubelite aasta. Seega: palju õnne, meile kõigile!”

Lugu algab hetkest, mil autor lendab Saksamaale, külla kunagisele pinginaabrile. Ajakirjanikuna kannab ta alati kaasas väikest märkmikku, kuhu saab teha ka niisama ülestähendusi, näiteks kirjutada luuletusi. Neid ta siis kirjutabki. Lennukis, rongis, hiljem Tallinnas ning mujal Eestis. Nüüd figureerivad neis varasemast hoopis sagedamini teised inimesed. Looduslüürika ei ole kadunud, aga tooniandvamaks on muutunud linn, tehiskeskkond, rahvarohked paigad ja üritused. Läbivaks teemaks on koroonakriisi mõju inimestele ehk meid ümrbitsevale maailmale – rabad on muutunud ülerahvastatuks, seal ei ole enam vaikne, aga vaikne vanalinn on muutunud normiks. On eraldi luuletused nii maskidest, proovi andmisest kui ka matusest, kuhu vähesed on julgenud tulla. Mainitud on isegi meeleavaldusi.

Luulekogu on vormistatud märkmikuna, kus luuletusi saadavad mitte üksnes fotod, vaid ka kõrvaltekstid, milles on võetud lühidalt kokku samal ajal Eestis laiemalt toimunu, näiteks: “18.-24.12.2020 Tallinn – Viljandi Suured jõulupeod jäid ära. 14. detsembrist 10. jaanuarini olid taas kõik koolid suletud. Peatati huvi- ja sporditegevus nii noortele kui ka suurtele, suleti meelelahutusasutused Harjumaal ja Ida-Virumaal. Jumalateenistusi tohtis pidada vaid pooltühjale kirikule.” Lugu jõuab välja peagi lõppeva aasta detsembri algusesse, kuid ei saa sellega veel läbi – lugejatele on jäetud tühjad lehed, et nad saaksid jätkata märkmete tegemist, võtta üle autori rolli.

Mõtlesin seda luulekogu lugedes, et kui lapsed, kes on praegu veel liiga väikesed, et seda aega tulevikus mäletada, umbes 15 aasta pärast küsivad, mis nüüd juhtus, kuidas see kõik algas ja mis siis toimus, siis saab soovitada neil seda lihtsalt lugeda. See luulekogu ei ole väga mahukas, kuid annab viimastel aastatel aset leidnud ühiskondlikest arengutest ja valitsenud meeleoludest päris hea ülevaate.

Samas ei nõustu ma lõpuni autori teesiga, et maailm on muutunud. Minu meelest on viimased aastad hoopis kinnitanud tuntud tõdemust, mille kohaselt ainus konstant on muutus – see tähendab, et maailm on jäänud oma põhiolemuselt samaks. Koroonakriis on muidugi äärmiselt tähelepanuväärne, oma tagajärgede ehk globaalsete mõjude poolest võrreldav võib-olla isegi selliste sündmustega nagu NSV Liidu kokkuvarisemine, 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja Araabia kevad, kuid ikkagi vaid reeglit kinnitav nähtus – maailm muutub pidevalt, mõnikord ehk järsemalt kui tavaliselt, aga mõnikord ka vaid ajutiselt või näiliselt.

Mart Laar “Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar”

Minu tutvumine Karl August Hindrey (1875–1947) loominguga algas kauges lapsepõlves (juba varem ribadeks loetud) kogumikust “Lõhkiläinud Kolumats”, mis avaldati 1979. aastal Eesti NSV-s sarjas “Eesti lastekirjanduse varamust” mingi hiiglasliku trükiarvuga (raamatut ei ole mul käepärast, veebist otsides tulevad välja nii 45 000 kui ka 80 000). Vaatasin sealt esialgu pilte, mis tundusid siis kohati väga õudsed (aga põnevad), sest lugeda ise veel ei osanud. Vahest lunisin, et seda mulle ette loetaks. Kunagi aastaid hiljem sai loetud ka 1968. aastal Loomingu Raamatukogus avaldatud novellivalik “Ja oli kunagi keegi…”.

Tema romaanidest on mul loetud ainult “Taaniel Tümmi tähelend”, mis ilmus 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal tolle aja kohta tohutu trükiarvuga 19 000 eksemplari. Rohkem tema raamatuid, peale nende kolme, meil vist kodus ei olnud. Muidu oleksin lugenud võib-olla veel mõnda, sest kirjutas ta meeldejäävalt, huvitavalt. Hiljem olen küll hankinud endale veel Hindrey viimase romaani, alles 1995. aastal trükivalgust näinud “Aovalged aknad”, kuid sellest väljaandest on loetud ainult ees- ja järelsõnad, sest rohkemaks ei ole seni aega jätkunud (ootab oma järge kunagi lugemist vajavate raamatute üha pikenevas nimekirjas).

Usun, et minu lugemus ei erine kõnealuse autori puhul oluliselt sellest, milline see on tänapäeval enamikel eestlastel, kes teda üldse lugenud on. Loetud on peamiselt ikkagi Eesti NSV-s avaldatud väljaandeid, mille tiraažid olid nii suured, et Hindrey teosed jõudsid rohkematele kodustele raamaturiiulitele kui kunagi varem või hiljem. See kogemus läheb kahtlemata mõneti vastuollu Laari mantraga, mille kohaselt oli Hindrey nõukogude ajal eriliselt vihatud ja keelatud autor.

“Teda ei tohtinud ENSV-s isegi mainida, ta oli nii keelatud. Ilmselt on tegemist ikkagi kõige keelatuma kirjanikuga Nõukogude Eestis. Isegi ta lasteraamatud keelati kõik ära. Täismäng,” kuulutas Laar nüüd selle raamatu ilmumise puhul Juku-Kalle Raidile antud intervjuus. Samas stiilis esineb ta ka selles teoses endas – mööndes küll, et Hindrey teoseid Eesti NSV-s lõpuks ikkagi avaldati, aga “kõike seda oli siiski naeruväärselt vähe. Nii ei jõudnudki Karl August Hindrey minu teadvusse mitte oma loomingu, vaid pigem oma värvika kuju kaudu, mille meenutajaid oli tollal meie seas veel täiesti arvestataval hulgal.”

Kirjandusanalüüs jääb nõrgaks

1960. aastal sündinud Laar oli 1968. aastal ilmselt veel liiga noor, et lugeda Loomingu Raamatukogu, aga 1979. aastal juba liiga vana, et lugeda “Lõhkiläinud Kolumatsi”. See isiklik kogemus on vorminud nähtavasti ka tema ettekujutust kogu nõukogude perioodist. Hindrey retseptsioon oli nõukogude ajal kindlasti vastuolulisem sellest, mis paistab Laari käsitlusest. Esialgu oli ta küll keelatud autor, nagu kümned teised, aga hiljem siiski massidesse viidud – üsna laialdaselt loetud klassik. Näiteks 1986. aastal “Eesti novellivara” sarjas avaldatud mahuka valimiku “Kaugekõne” trükiarv oli suurem kui “Taaniel Tümmi tähelennul”, mis kuulus Laari sõnul “oma aja loetumate uudisraamatute hulka.” Selles mõttes kujutab Laari teos endast järjekordset katset tühistada kogu nõukogude aega.

“Kaugekõne” kohta tasub lugeda 1986. aastal ajalehes Sirp ja Vasar avaldatud Kerttu Soansi mõtisklust, mis kinnitab, et Hindrey oli toona Laari eakaaslastele tuntud siiski ka oma teoste kaudu. Soans, kes on sündinud Laarist aasta hiljem, lõpetas sõnadega: “Et vaimustas mind ja paljusid teisi 1986. aastal ilmunud Karl August Hindrey novellivalimik “Kaugekõne” (ja tiivustas lugema 1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumikku “Ja oli kunagi keegi”), kas ei võiks see olla objektiivseks lootuseks, et kirjanduselt oodatakse peenetundelist ja humaanset elukäsitlust, et labasuste ja skandaalide kibu hakkab kohe-kohe üle vahutama?! Ehk pöördub kunsti sisemine eneseregulatsioon külmast küllastunult soojale lainele…”

Laar nõustub Peeter Oleskiga, kes leidis, et Hindreyst on raske midagi kandvamat kirjutada, kui ei ole lugenud läbi kogu tema loomingut. Selle raamatu kirjutamiseks ongi ta seda nüüd viimaks teinud, rõhutades, et “Hindrey eluteed tundmata on kahtlane öelda midagi tema loomingu kohta. Ja vastupidi.” Nii tegeleb ta pikalt-laialt ka Hindrey teoste lahkamisega, kuid seejuures jääb muidugi silma, et Laar ei ole erialalt kirjandusteadlane.

Aivar Kull tõi oma arvustuses välja, et lahtisi otsi tulevaste uurijate jaoks jätkub, näiteks hakkas silma Johannes Semperi poolt toodud paralleel Marcel Proustiga, mis vääriks edasiarendamist. Laari teoses puuduvad allikaviited. Seal ei ole ka täpsustatud, milles nägi Semper omal ajal Hindrey ja Prousti ühisosa, aga seda ei ole iseenesest just väga raske oletada. Seda hämmastavam on lugeda Laari sõnu, et Hindrey 1937. aastal avaldatud romaani “Sündmusteta suvi” olevat peetud “omast ajast mitu sammu ees olevaks. Prantsusmaal jõutud romaanide kirjutamisest jutustavate romaanide kirjutamiseni alles kümmekonna aasta pärast.” Prousti “Kadunud aega otsimas” (avaldatud 1913–1927) ei lähe siis nähtavasti arvesse. Sarnaseid kohti, mille peale tahaks küsida “Oota, misasja?”, leidub Laari kirjandusanalüüsis teisigi.

Oli ta siis konservatiiv või mitte?

Karl Martin Sinijärv ja eriti Kaarel Tarand on väljendanud nüüd hämmingut selle üle, et Laar on liigitanud Hindrey konservatiiviks. Selle peale võiks ehk torgata, et ta on võtnud lihtsalt üle nõukogudelikus kirjandusloos kasutatud määratluse (1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud novellivaliku saatesõnas kirjutas Ülo Tedre: “Maailmavaatelt ja elukäsitluselt oli Hindrey eesti kirjanikest konservatiivsemaid. Salgamata vastuvõtmatut tema publitsistikast, tuleb aga tunnustada väärtusi, mida sisaldab tema belletristika.”), kuid omistanud sellele omas ajas negatiivsele hinnangule positiivse tähenduse. Aga see oleks vaid pool tõde.

Ka näiteks tuntud Välis-Eesti (aja)kirjanik Arvo Mägi liigitas Hindrey eesti kirjanduses selle suuna esindajaks, keda iseloomustab silmatorkav konservatiivsus ilmavaates. “Üks tihedamini esinev tüüp ta loomingus on aristokraatse hoiakuga, uhke ja kangekaelne, väga konservatiivse ilmavaatega inimene, enamikus mees, tihti autori alter ego,” märkis Mägi. “Kontrastkujuna on kujundatud lodevaid, minnalaskvaid naisi või mehi, kelle puhul autori põlglik suhtumine on ilmne.” Mägi leidis, et kõiges, mida Hindrey kirjutas, “ta rõhutas konservatiivset maailmavaadet, mis kõige selgemini väljendub ta ajaloolistes romaanides.”

“Konservatiivse Hindrey puhul on mees alati subjekt, naine objekt, ta “moraalikoodeks” on (naise suhtes) äärmiselt range. See tänapäeval ülepingutatuna tunduv erootiline “tagurlikkus” ei vähenda Hindrey tõhusust inimhinge analüüsijana,” arvas Mägi, võrreldes Hindreyd selles osas näiteks August Gailitiga: “mõlemad aristokraatse kallakuga boheemlased, maailmavaatelt konservatiivid, mõlemad hella hingega, kergesti haavuvad. Mõlemad gentlemanid. Mõlemate autorite meestegelased tunnevad endil olevat õiguse pea igale naisele ja näevad igas mehes võistlejat, on n.ü. pulli sorti mehed.”

Nii et Hindrey liigitamine konservatiiviks (selle sõna avaramas tähenduses) ei ole kindlasti eksitav ega väär. Kirjanduskriitik Harald Parrest (Paukson) märkis juba tema esikromaani “Suremise eod” (1935) arvustades: “Alalhoidlikkus, konservatiivsus kõige sügavamas mõttes – see termin haarab kõige tühjendavamalt endasse Hindrey elufilosoofia.” Välis-Eesti ajakirjanduseski kasutati Hindrey kohta hiljem määratlusi nagu “üks eesti kirjanduse väheseid konservatiivsema maailmavaate esindajaid“, “veendunud konservatiiv“, “poliitiliselt murdumata konservatiiv” jne. “Loomult konservatiiv” oli ta ka kirjandusuurija Arno Oja hinnangul.

Ilmselt ei tundunud Hindrey omas ajas kaugeltki nii radikaalne, nagu ta paistab tagantjärele Tarandile ja Sinijärvele. Arusaama, et tegemist oli konservatiiviga, võib nimetada valitsevaks kogu senises kirjandusloos. See ei ole nüüd mingi Mart Laari väljamõeldis või isiklik kiiks, mis on tingitud lihtsalt soovist kasutada Hindreyd ära konservatismi upitamiseks. Küsimus on pigem selles, milline hinnang nendele tema juures esinenud joontele antakse. Laari hinnang on muidugi üldiselt positiivne, aga 1930-ndate ajakirjandusest võib leida kergesti artikleid, kus poliitilised oponendid nimetavad teda Don Quijoteks või Sancho Panzaks (Don Quijote roll omistati viimasel juhul Jaan Tõnissonile), väljendades nii hooopis teistsugust suhtumist.

Kas ta sobib eeskujuks tänapäeva noortele?

“Mida veel Hoia Ronk meile jättis? Lisaks oma teostele ilmselt kogemuse, kuidas minna läbi elu järjekindla konservatiivina. Raamatutest aga tema meelest konservatiiviks olemist eriti õppida ei saanud, seda sai pigem teha kellegi konservatiivina elatud elu eeskujul. Ja seda eeskuju Hindrey ka pakkus. Oma elu kaudu on ta õpetanud neid, kes on tulnud tema järel, milline on õige konservatiiv ja milline mitte,” kuulutab Laar.

Tarand tõi oma arvustuses välja, et kui jätta välja Hindrey elu kollasemate seikade käsitlemine, sobiks Laari raamat sõjaeelsesse sarja “Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole”. See on sihtgrupp, keda Laar seda teost kirjutades nähtavasti eelkõige silmas pidas. Ei hakka siinkohal peatuma pikemalt küsimusel, kui paljud tänapäeva noored üldse selliseid raamatuid lugeda viitsivad (pakun, et selle põhiliseks lugejaskonnaks jääb siiski 50+ eagrupp). Küll aga jäin ma mõtlema selle üle, kas Hindrey oleks tõesti hea eeskuju tänapäeva noortele.

Ühest küljest oli ta suur rahvuslane ja järjekindel antikommunist, teenides sellega hiljem ära Laari ning paljude tema eakaaslaste, kes vihkasid/vihkavad nõukogude korda, sümpaatia. Teisest küljest aga igavene pummeldaja, sisuliselt alkohoolik, kes elas pidevalt ülejõukäivat elu, lastes maksta oma võlgu kinni teistel. Tema ettekujutus töödistsipliinist jättis samuti kõvasti soovida. Laar kuulutab, et Hindrey jäi lõpuni truuks abielu sakramendile, aga pillub samas ise kahemõttelisi kilde, millega annab mõista sisuliselt vastupidist. Miks peaks selline elu olema eeskujuks tänapäeva noortele?

Ma saan aru, et 1980-ndatel võisid ajalootudengid, kes kuulsid siis Hindreyst räägitud jutte, temas eeskuju näha, aga… kas ei ole nii mõnigi neist võtnud temast eeskuju ka asjades, milles seda olnuks parem mitte teha? Selles mõttes tasuks lugeda minu arvates ikkagi rohkem lihtsalt Hindrey teoseid, mitte proovida jäljendada tema elu.

I. & G. V. Tomusk “Päästetud jõulud”

Mirjam, Taavet ja Naatan ei ole antud juhul tegelased Piiblist, kuigi kannavad sealt pärit nimesid, vaid hoopis lapsed, kes elavad koos emaga kusagil Viljandi kesklinnas. Isa selles loos ei mainita. Nad ootavad pikisilmi jõuluvana, kuid teda ei tule ega tule. Kui kell on saanud juba 11 öösel, selgub, et jõulumees ei ole käinud veel ka teiste laste juures. Lapsed lähevad pööningule ning avavad katuseluugi, ema sel hetkel nende kõrval ei viibi, kust välja küünitades märkavad vana veetorni otsas midagi kummalist. Nad räägivad sellest emale, kellega koos minnakse asja uurima.

Veetorni otsast leitakse jõuluvana, kelle nutitelefon, mida Mirjam agaralt näppima asub, pidi juhatama ta linna keskväljakule, kuid suunas eksikombel keset järve, kuhu teel olles ta jäi veetorni otsa kinni. Viga on tingitud sellest, et kuri päkapikk Holger-Polger Pomm, kellel jõuluvana on lubanud olla kuri ainult siis, kui ta on täiesti üksi ja teda ei näe mitte keegi, rikkus ära jõulusatelliidi – määris selle kokku pohlamoosi ja piparkoogitaignaga (jõuluvana oli pannud talle muu hulgas peale kohustuse armastada piparkooke ja pohlamoosi).

Loos figureerivad ka hea tehnopäkapikk Rain Gilg-Sonn ja veel mõned habemega mehikesed. Jõulusatelliit tehakse korda ja jõuluvana võtab lapsed koos nende emaga endaga kaasa. Kui kõik kingid on jagatud, maandutakse Lapimaal. Selgub, et jõuluvana tõi nad endale külla, sest vajas uusi abilisi maailm kõige tublimate laste hulgast, ja uut piparkoogiküpsetajat, kellel tuleb küpsetada iga päev igale päkapikule vähemalt kaks maailma kõige maitsvamat piparkooki. Ema on rõõmuga nõus. Mirjam abistab teda, poisid söövad samal ajal tainast ja piparkooke.

Naatan leiab jõuluvana töökojas ringi hulkudes ühest pimedast nurgast üksiku kössis päkapiku ja pakub talle kodust kaasa võetud šokolaadikommi (pildil kujutatud ümbrispaberi järgi äratuntavalt Mesikäpp). Holger-Polger Pomm on sellest nii liigutatud, et hakkab heaks. Selgub, et keegi ei ole talle kunagi varem kommi andnud, teised päkapikud kardavad teda ja isegi ei räägi temaga – just see oligi aga teinud ta vihast roheliseks. Ka jõuluvana on rahul ning silitab Naatani pead. Lõpuks viiakse lapsed koos emaga tagasi koju.

Teksti järgi peaks Mirjam olema kaheksane, Taavet kuuene ja Naatan neljane, kuid piltidel, mis on muidu päris head (joonistanud Karel Korp), näevad nad välja pea poole vanemad. Raamatut lastele ette lugedes meenus mulle oma lapsepõlvest Ellen Niidu “Nääriametid”. Mälu järgi otsustades oli ka see veidi imelik raamat, aga samas oli mul mingil ajal siiski tahtmine, et seda mulle ikka ja jälle ette loetaks. “Päästetud jõulud” kaheses ja neljases tüdrukus suurt vaimustust ei tekitanud. Näiteks erinevalt Elsa ja Anna lugudest, mis on neile juba pähe kulunud, ei ole selle uuesti lugemist minult nõutud.

Samas ongi see mõeldud (vähemalt Rahva Raamatu klassifikatsiooni järgi) hoopis nooremale koolieale, mitte koolieelikutele ja pisipõnnidele. Nii et võib-olla nad siis veel arenevad selle teose mõistmise ja hindamiseni. Või siis mitte, sest see kaob meil vahepeal nii ära, et me ei leia seda lõpuks enam kusagilt üles.