Muusikaviktoriinist

Eile toimunud Viljandi muusikaviktoriinil tegi küsimused meie võistkond. Minu poolt oli kolm laulu ja lisaks lõpetuseks veel kaks küsimust.

Laule käis küsimusi koostades peast läbi tohutul hulgal ja valida nende hulgast välja vaid kolm oli küllaltki raske. Lõpuks lähtusin sellest, et need oleksid kõik käesolevast aastast. Kuna teiste valitud lugude hulgas ei olnud ühtegi isegi sellest kümnendist, siis mõtlesin, et tuleks asja veidi tasakaalustada.

Neist lugudest esimene oli “Daddy’s Car”, mille kirjutas tehisintellekt, matkides seda tehes biitlite stiili. Ise jõudsin selleni kultuur.err.ee portaalis ilmunud intervjuu kaudu, kus Vaiko Eplik tõi ühe enda viimase aja lemmikloona välja “Mr. Shadow”, mis pärineb samalt autorilt. Eplik märkis, et talle see biitlite stiilis tehtud lugu väga ei meeldinud, aga “Mr. Shadow” on üks lahedamaid asju, mida ta on sel aastal kuulnud.

Mina lähtusin loo valikul sellest, et “Mr. Shadow” on saanud YouTube-is kolm korda vähem kuvamisi kui “Daddy’s Car” ja viimase puhul peaks olema äratuntav vähemalt see, et loo kirjutamisel matkiti biitleid.

Nii ka oli. Eile osales muusikaviktoriinil 12 võistkonda. Laulu nime ei teadnud keegi (pakuti “Diamond Sky”, “Take Me To The Sky”, “The Other Side”, “Love Song”, “Promise Land”, “Tomorrow Never Knows”, “Take Me To The Distance” ja “Meeter”), kuid küsimusele, mis bändi stiili selle kirjutamisel matkiti, vastas õigesti üheksa võistkonda (pakuti veel selliseid bände nagu Oasis ja Beach Boys).

Esitaja asemel küsisin, kes või mis selle loo kirjutas, lisades samas, et küsimus sisaldab vihjet. Ainult üks võistkond kirjutas “tehisintellekt”, ülejäänud pakkusid valdavalt arvutit või arvutiprogrammi. Aastat ei arvanud ära keegi.

Tänaseks on “Daddy’s Car” saanud YT-s enam kui 1.3 miljonit kuvamist. Päris tundmatu looga seega tegemist ei ole, aga ilmnes, et ka väga tuntud see pole. Järgmisel aastal peaks ilmuma sellelt tehisintellektilt juba terve kauamängiv.

Teiseks sai valitud Leonard Coheni “You Want It Darker”, mis pärineb veidi enne tema surma ilmunud samanimeliselt albumilt, mida mõned kriitikud on nimetanud isegi tema parimaks. Seda lugu on YT-s kuvatud üle viie miljoni korra.

Valiku tegemisel lähtusin ma sellest, et Cohenist on tema surmaga seoses nüüd meedias palju juttu olnud ja eespool oli meil juba sees Falco “Out of the Dark”, millega see laul omapärasel moel kokku sobib. Mingit teemat meil ei olnud, aga vaatasin siiski veidi ka teiste valikuid.

Esitaja tundis ära kümme võistkonda. Loo nimeks pakuti viiel juhul “I’m Ready My Lord”, ühel lihtsalt “I’m Ready”. Kaks võistkonda pani kirja täpse nime, kaks lihtsalt “Darker” – kõik need neli võistkonda teadsid täpselt ka aastat, aga neist kolm märkis albumiks lihtsalt “Darker”, täiesti täpse vastuse andis ainult esikohale tulnud võistkond.

Kolmandaks sai pandud Savages “Adore”, sest mulle lihtsalt meeldib see laul. See on kogunud YT-s vaid veidi rohkem kuvamisi kui “Daddy’s Car” ning bändi ja albumit teadsid ainult võitjad, üks nende võistkonna liige kandis parajasti juhtumisi ka selle särki. Loo nime ja/või õige aasta märkisid ka mõned teised, aga enamasti pakuti nimeks “I Don’t Lie”, “I Don’t Like”, “Don’t Lie” või “Don’t Like”.

Järgmiseks küsisin, mis aastal alustas tegevust ja mis nime kandis Viljandi esimene kitarriansambel. Kuna see küsimus oli minu meelest tegelikult päris raske, siis andsin ka rea vihjeid…

* ansambel, kus elektrikitarridel musitseerisid Rein Terro juhendusel vene noorukid, tegutses kultuurimajas

* Vello Salumetsa raamatu “Rockrapsoodia” andmetel kuulusid selle mängukavva sentimentaalsed lookesed a la Marino Marini või Paul Anka

* ansambli nimi annab tagurpidi loetuna kokku ühe viietähelise sõna, millega tähistatakse paljudes keeltes ühte valdkonda, mis võistleb oma populaarsuselt võib-olla lausa muusika endaga

Ja vihjena aastale lasin alljärgnevat lugu, mis just siis välja tuli…

Ma ei tea, kas keegi seda ansamblit muidu ka teadnud oleks, aga seitse võistkonda arvas ära, et selle nimi oli Trops. Aasta eest (1966) sai punkti kolm võistkonda. Aastaga võis eksida +/-1, aga mitmed panid mööda 2-3 aastaga.

Lõpuks palusin nimetada see hiljuti surnud Eesti helilooja, kes kirjutas muu hulgas järgmised laulud: “Oma laulu ei leia ma üles”, “See on mu laul”, “Üks väike laul” ja “Olematu laul”. – Valter Ojakääru teadsid kõik.

Kuna jäime eelmine kord oma võistkonnaga ise viimaseks, siis sai pandud nüüd viimasele kohale välja väike ergutusauhind, Tõnu Trubetsky luulekogu “Anarhia” (1994), mille saab anda loodetavasti üle järgmisel muusikaviktoriinil.

Selline meeldejääv õhtu siis. Samas kindlasti mitte nii meeldejääv nagu sellele eelnenud päev, aga sellest ma siin ei kirjuta.

IRL-i kampaania käib

Sakala Keskuses toimus eile mõtisklus ja arutelu Eesti ja Viljandi teemadel, kus rahvaga kohtusid Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, Viljandi linnapea Ando Kiviberg ja abilinnapea Janika Kivistik. Tegemist oli Isamaa ja Res Publica Liidu üritusega, soojendusega valimiskampaaniale.

Kõigepealt jagati kohvi ja saiakesi, siis rääkis Seeder umbes pool tundi endast, uuest koalitsioonilepingust ja lõpuks päris pikalt ka Viljandi asjadest. Teatavasti saavad riigikogulased kuuluda pärast järgmisel aastal toimuvaid kohalikke valimisi taas ka volikogude koosseisu. Tundub, et Seeder kavatseb seda võimalust kasutada.

Uus koalitsioonileping on tema hinnangul parem kui eelmine, aga samas märkis ta ettevaatlikult, et “eks tulevik näitab kuidas uus valitsus seda lepingut ka tegelikkuses ellu viib…”

Seeder tõi välja hulga positiivseid punkte, kuid kritiseeris samas plaani kaotada abikaasade võimalus esitada tuludeklaratsioone ühiselt. Tema sõnul tuleb selle üle kindlasti veel palju teravaid arutelusi ja vaidlusi.

Viljandi asjadest oli tal eriti südamel Pauluse kiriku halb seisukord. Võib-olla seetõttu, et ta oli seda nüüd alles eelmisel õhtul vaatamas käinud. Aga mainis ta ühtlasi ka mitmeid linnas leiduvaid tondilosse, nagu sedagi, et lähema paari aasta jooksul tuleb kindlasti võtta midagi ette spordihoone vana hoonega, mis on muutunud juba ohtlikuks.

Pärast seda esines linnapea, kelle soolokava kestis samuti umbes pool tundi. Seejärel vastati kuskil tund aega kokkutulnud pensionäride küsimustele, kuulati nende mõtteid. Läbi käis kümneid erinevaid teemasid, siin peatun lühidalt vaid mõnel üksikul.

Linnapea loeb ette Viljandi järgmise aasta eelarvet #eesti #viljandi #kiviberg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kiviberg luges kõigepealt ette eile linnavalitsuse poolt volikogule esitatud linna järgmise aasta eelarve seletuskirja eessõna, kus on loetletud terve rida ettevõtmisi, millega tahetakse anda linnale uus arengutõuge, nende hulgas kõige silmapaistvamal kohal veekeskuse rajamine.

“Arhitektuurivõistlus kuulutati välja, see käib praegu, olen ise helistanud Eesti parimaid arhitekte läbi ja kutsunud neid osalema. Enamus neist on öelnud, et nad on väga huvitatud ja kavatsevad seda teha,” teatas linnapea. Tööde esitamise tähtaeg on juba 16. jaanuaril. Kiviberg avaldas lootust, et kui kõik läheb hästi, siis on järgmise aasta suveks ehitusprojekt valmis ja sügise alguses saab ehitusega pihta hakata.

Palju oli juttu teedest ja tänavatest, olemasolevate objektide korrastamisest. Pikast plaanist rääkides rõhutas Kiviberg, et kuna Viljandi ei jää ühegi suure magistraali äärde, siis on turistide ligitõmbamiseks oluline pakkuda midagi ainulaadset. Selles kontekstis tõi ta välja suurte rahvusvaheliste võistluste läbiviimiseks sobiliku sõudekanali rajamise.

“See tähendab omakorda seda, et siin hakkavad treenimas käima teiste riikide koondised, teiste maade sõudeklubid, ja nad kõik on siin kohapeal pikalt, kulutavad siin oma raha, ostavad meie teenuseid ja kaupu ja täidavad ka meie hotelle,” selgitas ta selle vajalikkust kogu linnale. “Nii et see on pika plaani tegu.”

Mis puudutab Vabadussõja mälestusmärgi taastamist, siis tunnistas linnapea küsimustele vastates, et 2018. aasta 24. veebruariks see valmis ei saa. Kivibergi sõnul valmistab riik praegu ette Vabaduse plats 6 asuvate riigiasutuste ümberpaigutamist ning kui see on tehtud, siis saab linn liikuda edasi plaaniga see mälestusmärk taastada.

Üldiselt tundub, et Viljandis ongi praegu, vähem kui aasta enne kohalikke valimisi, erakondadest kõige aktiivsem IRL. Eelmisel nädalal olid selle ridadesse kuuluvad linnavolinikud kohal ühel teisel linna arengut puudutanud arutelul, millest siin samuti juttu oli. Hea eeskuju teistele.

CW “Boiling Point”

CW muusika masinatele ja väljamõeldud inimestele, hetkel saadaval ainult BC kaudu (vanem kraam on kõige soodsamalt müügil RN letis). Ma ei hakka sel teemal rohkem eraldi postitusi tegema, vaid täiendan tulevikus jooksvalt seda siin. Praeguseks kõik.

Esimene kommentaar: “Hea album. OIL lood ja The Cleanup rohkem minu maitsele, aga kõik kulgesid kenasti.”

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.

Advendiaeg Viljandis

Advendiaeg algas Viljandis eile õhtul piduliku tseremooniaga Vabaduse platsil, kuhu oli kogunenud umbes tuhatkond kaaslinlast, et jälgida esimese advendiküünla süütamist.

Esimese advendiküünla süütamine Viljandis #viljandi #advent #jõuluaeg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sissejuhatuseks (ja hiljem ka väljajuhatuseks) esines vokaalansambel Maneo, seejärel võttis juhtimise üle Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost Marko Tiitus, kelle järel esinesid lühikeste sõnavõttudega ka teiste Viljandi koguduste esindajad (va. Jehoova tunnistajad, sest nemad jõule ei tähista) ning viimasena linnapea Ando Kiviberg.

Pärast sõnavõtte süütasid linnapea ja praost üheskoos esimese advendiküünla, kust soovijad oma kaasavõetud küünaldele tuld said võtta. Maneo laulis ja meie suundusime Jaani kirikusse, kus algas peagi advendikontsert.

Kirikus esitasid kõigepealt ühe loo ühendkoorid, siis esinesid ühekaupa veidi pikemalt Viljandimaa Slaavi Kultuuri Ühingu ansambel Vesna, ansambel In Unison (mille juhendaja Tuuliki Jürjo esitas orelil veel ka eraldi jõulupopurii), Viljandi Pensionäride Liidu ansambel Elukaar, Jaani koguduse naisansambel Iris ja Mulgi segakoor. Punkti pani nelja looga Maneo.

Kogu kontsert kestis kirikus veidi üle tunni. Ja kirik oli rahvast paksult täis.

Tõnis Grenzstein “Prohvet Maltsveti portree” #kondasekeskus #kunst #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Enne seda käisin päeval korraks Kondase Keskuses, kus Mari Vallikivi pidas väikese loengu Tõnis Grenzsteinist (1863-1916), Ado Grenzsteini nooremast vennast, kes oli esimene Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppinud eestlane, kuid tegutseski siis põhiliselt Saksa- ja Prantsusmaal ega ole Eestis ka tänapäeval eriti tuntud.

Grenzsteini on üsna vähe uuritud ja teada ei ole isegi tema täpne surmaaeg. Samas tegeles ta mitte üksnes maalimisega, vaid avas toona Saksamaale kuulunud Lotringis ka kooli naissoost maalijatele, mis Esimese maailmasõja puhkemisel suleti, kavandas värvitehase rajamist jms.

Kuna ta jättis paljud oma pildid signeerimata, siis võib neid olla säilinud rohkem kui teada, kuid Eestisse on jõudnud tema teostest suhteliselt väike osa ja neist paljudega on võimalik tutvuda praegu Kondase Keskuses.

Muu hulgas saab seal näha prohvet Maltsveti portreed. Tuleb tunnistada, et ta oligi päris prohveti nägu.

Lühidalt viiest filmist

Lühidalt juttu viiest sel aastal kinodesse jõudnud filmist, mida ma tõenäoliselt teist korda vaatama ei hakka. Nähtud said need väikeselt ekraanilt ja toodud on need siin vaatamise järjekorras.

10-cloverfield-lane“10 Cloverfield Lane”. Dan Trachtenbergi esimene täispikk mängufilm. Päris hoogne psühholoogiline thriller, mille lõpp valmistas pettumuse ja seda mitte üksnes mulle. Kuigi ma juba vaadates vahepeal kartsin, et see nii lõpeb, võinuks film jääda minu arvates ikkagi reaalsuse piiridesse ja mitte jõuda nii lootusetu lahenduseni.

equals“Equals”. IMDb reiting on küll suhteliselt madal, kriitikud ja publik seda filmi kõrgelt ei hinnanud, aga minu meelest on see väga stiilipuhas ja esteetiliselt nauditav, kuigi päris nö. tulevikunägemusena sisuliselt ebausutav. Rohkem “Fahrenheit 451” kui “Æon Flux”. Ja iseenesest ilus lugu. Seda vaataks tegelikult isegi teist korda.

captain-fantastic“Captain Fantastic”. Kriitikute poolt üldiselt kõrgemalt hinnatud, aga mulle veidi häirivalt mõjunud film. Sirbis kirjutati, et peategelane on vastukultuuri kehastus, aga minu meelest üritati seda hoopis karikeerida, pöörata kõik absurdiks (a la Noam Chomsky sünnipäeva tähistamine lastele nugade kinkimisega). Lihtsalt liiga palju irvitamist.

nine-lives“Nine Lives”. See komöödia meeldis mulle rohkem, sobilik ka väiksematele lastele, kuigi samas jälle mitte kõige parem selles mõttes, mis puudutab loomade ekspluateerimist inimestele meelelahutuse pakkumiseks. Ühest küljest aitab ehk arendada empaatiavõimet, näha kassides peaaegu inimesi, aga teisest küljest väga tordiga-näkku-stiil.

bridget-joness-baby“Bridget Jones’s Baby”. Bridget Jones saab lapse ja abiellub, aga film räägib rohkem sellele eelnenust. Nimelt pole ta rasedaks jäädes kindel, kes on lapse isa ning asi pole selles, et ta oleks jäänud käima peale pühast vaimust. Lugu lõpeb aga samas kirikliku laulatusega, propageerib laste saamist ka vanemas eas jne. – traditsioonilised pereväärtused moodsas kastmes.

Kuna need sel kuul kinodesse jõudnud suured kassafilmid, mille ma oma vaatamisnimekirja panin, ei ole veel internetis vabalevisse pääsenud, siis peaks vaatama nüüd vahepeal ilmselt mingeid väärtfilme. Neist tuleb siin juttu igast eraldi ehk pikemalt.

Romantikapealinn Viljandi arutab oma tulevikku

“Viljandi tuleks kuulutada romantikapealinnaks, sest siin tehakse küünlaid, tikke, patju, tekke ja head muusikat,” teatas Viljandi linnavolikogu aseesimees Harri Juhani Aaltonen eile õhtul Oja Koolis toimunud arutelul, mille teemaks oli unistuste Viljandi avalik ruum.

Üritusest võttis osa kokku 15 inimest, mida oli kohalviibinud linnavolinike sõnul rohkem kui on osalejaid linnavalitsuse enda poolt korraldatavatel analoogilistel kohtumistel. Kui seal on linna esindajad tavaliselt selges ülekaalus ja küsimusi tulevad esitama mõned üksikud inimesed, siis eilne aruteluõhtu, mis toimus vestlusringi juhtinud Piret Anieri ja Peep Tobrelutsu korraldusel kodanikualgatuse korras, valmistas neile positiivse üllatuse.

Arutelu aluseks võeti “Eesti Vabariik 100” ürituste osana korraldatud Viljandi linnaväljaku konkurss ja selle võidutöö, mis üldiselt kiidusõnu ei pälvinud. Linnaarhitekt Olav Remmelkoor rääkis, et sisuliselt konkurss tegelikult ebaõnnestus, esitati ainult kaks tööd ja ka võidutöö jätab kõvasti soovida – see valmis kiirustades ning saab olla vaid üheks aluseks edasistele projektidele.

Kõnealune töö näeb teatavasti ette nn. ametite maja lammutamist, mis looks võimaluse taastada kunagises asukohas ja esialgsel kujul Vabadussõja mälestusmärk.

Aaltonen, kes kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu ning on lubanud mälestusmärgi taastamist ka isiklikult rahaliselt toetada, tunnistas samas, et 2018. aastaks ei jõuta sellega kuidagi valmis. Linn sai küll hiljuti enda valdusse ametite maja tühjalt seisnud ülemise osa, mis kuulus varem eraomanikule, aga alumine osa kuulub riigile ja seal asuvate ametite mujale kolimine võtab aega. Heal juhul saadakse see tehtud järgmise aasta lõpuks.

Eilne üritus oli osa aruteluõhtute sarjast “Linna mõtestajad”, mis sai tegelikult alguse juba käesoleva aasta alguses. Mina jõudsin sinna esimest korda ja seda just konkreetse teema tõttu. Nimelt pakkus lähtepunktiks olnud töö muu hulgas välja omapoolse lahenduse nn. Centrumi väljakule, millega seotud teised plaanid viimasel ajal linnas laia kõlapinda on leidnud.

Remmelkoor märkis, et see oli sisuliselt ebaõnnestumine, sest tegelikult oli juba algusest peale teada, et kinnistu valdaja seal sellist asja ei toeta. Aga oleks muidugi huvitav teada, mida selle võidutöö autorid arvavad arendaja enda plaanidest. Peaks seda uurima.

Linnaarhitekt andis samas ka päris hea ülevaate mitmetest muudest kavadest, aga see jutt läheks siin võib-olla juba liiga detailseks ja ma ka ei mäleta seda täpselt. Igatahes on kavas teha suuremaid ümberkorraldusi Tallinna tänaval. Eks näis, millisel kujul või mil määral need plaanid lõpuks teostuvad.

Loodetavasti õnnestub hiljuti väljakuulutatud veekeskuse arhitektuurivõistlus paremini kui see “Eesti Vabariik 100” raames toimunud linnaväljaku konkurss.

Veel juhiti eile tähelepanu mitmesugustele probleemidele, nagu näiteks liiga kõrged äärekivid ülekäiguradade juures, pakuti välja huvitavaid ja kindlasti lähemat kaalumist väärivaid ideid, nagu ülekäiguradade juurde jalakäijaid manitsevate siltide (a la “Enne tee ületamist peatu, vaata paremale ja vasakule!”) paigutamine ja ülekäiguradade tähistamine mitmesuguste põnevate mustritega (kui seadus seda lubab).

Kõik ei tule mul praegu meeldegi. Aaltonen ütles seal, et neist üritustest tuleks saata linnavolinikele kirjalikud kokkuvõtted. Hea mõte. Ja lähenevaid valimisi silmas pidades võiks ju tegelikult ka teiste erakondade esindajad leida edaspidi aega ise kohale tulla ja neis avalikes aruteludes osaleda.

Eile oli seal linnavolinikest kohal veel ainult Gert Elmaste, samuti IRL, nende fraktsiooni esimees, kelle jutust mulle jäi eriti meelde mõte, et tegelikult ei tohiks kõiki praegu linnas olevaid auke nüüd võimalikult kiiresti täis ehitada, vaid tuleks jätta ka sellist tühja ruumi, mille täitmisega saavad tegeleda tulevased põlvkonnad, kellel võivad olla ju hoopis mingid omad, uued ja teistsugused plaanid – minu arvates väga õige tähelepanek.

Järgmine aruteluõhtu tuleb selles sarjas kunagi jaanuaris ja siis on vist teemaks Viljandi haigla võimalik kolimine kesklinna, aga Centrumi detailplaneeringu avalik arutelu toimub linnavalitsuses juba tuleva nädala neljapäeval, 1. detsembril kell 15-17 – sinnagi on kõik huvilised oodatud, Facebookis käib juba isegi eelregistreerimine.