Vikerkaar nr. 4-5, 2017

Luuletustega esinevad Eugenio Montale, Jaan Kaplinski, Andrus Kasemaa ja Andra Teede (elus üldse tavaliselt miski pole nii / nagu kirjutatakse). Kaplinski luuletused on kirjutatud vene keeles, tõlkinud Aare Pilv. Kirjutab ta muu hulgas Krimmist:

kellele minu arvates kuulub Krimm
parem ärge küsige seda minult, ma pole seal käinud
küsige neilt keda pole, kuid kes on Krimmis elanud
küsige Tšehhovilt, Vološinilt, Šmeljovilt, Grinilt
küsige neilt, kes seal on surnud, kes seal on tapetud
kindral Wrangeli sõduritelt, ohvitseridelt…

Ma isiklikult soovitaks küsida ka Lev Tolstoilt, vastuse annavad tema “Sevastoopoli jutustused”.

Luule alla on liigitatud ka Kristjan Haljaku kirjutis, aga mina seda nii ei nimetaks, üldse ei nimetaks. Või kui nimetaks, siis mitte luuleks.

Urmas Vadi “Tänukõne” on päris vaimukas, lihtne lugemine.

Proosa alla on pandud veel Sandra Jõgeva päevikukatked mõne aasta eest tehtud USA-tripist. Võib-olla need ongi ilukirjandus. Selles mõttes, et täielik väljamõeldis. Ma ei tea.

Avaldatud on katkendeid Boris Vilde vanglapäevikust, ilmselt tema sulest pärinev üleskutse vastupanuks ning Marek Tamme kirjutis mehest endast, sealhulgas tema osast Prantsusmaa vastupanuliikumises Teise maailmasõja ajal.

Edasi läheb jutt tänapäeva. David Graeber jahub revolutsioonidest, tänavapoliitikast, vastuseisust kapitalismile (hiljem tuleb ka intervjuu, mille on temaga teinud Aro Velmet). Michael Kinnucan esitab oma nägemuse Trumpi esimesest sajast päevast vastupanu seisukohalt (vasakpoolsete vaatepunktist).

Maarja Merivoo-Parro on palunud “audientsi viielt Nõukogude võimu õõnestajalt, kolm neist endised poliitvangid, kaks teispool raudset eesriiet sündinud välisvõitlejad.” Temaga rääkisid Lagle Parek, Enn Tarto, Mart Niklus, Mari-Ann Kelam ja Juta Ristsoo. Välja tuli huvitav jutt.

Kelam puudutab muu hulgas põgusalt Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse seisukohalt kriitilist hetke 1974. aastal, kui Austraalia valitsus loobus mittetunnustamispoliitikast. Järgmisel aastal tuli võimule uus valitsus, mis pöördus selle juurde tagasi. Peaks sellest kunagi pikemalt kirjutama, saaks põneva loo.

Oudekki Loone esineb sõnavõtuga antikapitalismi ehast ja koidust, protestiliikumistest ning neoliberalismist, jõudes viimaks järeldusele, et “küsimus, kas töötajad võiksid lõpuks ometi ka pagaritöökoda omada, on uuesti aktuaalne.”

Minu arvates ei ole see küll eriti õnnestunud kujund, kui sellega tahetakse näitlikustada sotsialismi hüvesid, sest väikesed pagaritöökojad kuuluvadki ju tänapäeval sageli perefirmadele, nende endi töötajatele – keelatud oli taoline ettevõtlus siinmail just siis, kui leiti, et parimaks viisiks majandust korraldada on selle allutamine riiklikule juhtimisele, vaba arengu ja konkurentsi piiramine.

Igasugustest kohalikest, valdavalt vasakpoolse suunitlusega protestiliikumistest kirjutavad veel Airi Triisberg, Mihkel Kaevats, Amaranta Heredia Jaén ja Henri Kõiv. Kõigest ma siin kokkuvõtet teha ei viitsi, aga annavad hea pildi sellest, kuidas asjad nende poolt vaadates paistavad. Kohati on see pilt küll veidi ühekülgne, piiratud, põhjendamatult eelarvamuslik teisitimõtlejate suhtes, aga hea seegi, parem kui mitte midagi.

Madli Pesti kirjutab vastupanu mõistest teatris (tema kokkuvõte: “Eestis ei tehta radikaalset vastupanuteatrit. Õnneks pole selle järele ka vajadust.”), Anders Härm aga rappimislahingutest (“Hooplemine ja vastastikused solvangud on rappimislahingu olemuslik osa. Samuti käib võitlus paremate ja efektsemate riimide üle. Enamik räpilahingutest toimub n-ö vabas stiilis, kus riimid luuakse kohapeal, vastasest lähtuvalt, ning kõrgesti hinnatakse improviseerimisoskust, kiiret reageerimist erinevatele olukordadele ja vastase öeldule.”), agonistliku teotamisrituaali mängulisest algupärast, kultuurilisest funktsioonist ja poliitilisest potentsiaalist.

Mis puudutab viimast, siis mul isiklikult on nendest poliitilistest rappimislahingutest küll suht kõrini (pigem tekib negatiivne meelestatus kõigi vastu, kes neis osalevad, täiesti olenemata seisukohtadest, mida nad kaitsevad), aga massid vajavad muidugi odavat meelelahutust. Nii et poliitiliste diskussioonide ja debattide allakäik ilmselt jätkub, kui publik seda tahab. Turg paneb asjad paika.

Avaldatud on Kaur Kenderi viimane sõna tema üle peetud kohtuprotsessil. Ma ei viitsinud seda lugeda. Selge see, et kuriteokoosseis puudus. Mulle küll see kohtuotsus üllatusena ei tulnud. Märter jäi sündimata. Mis siis ikka. Elame edasi. Pigem oleks huvitav teada, mis see Kender nüüd järgmiseks välja mõtleb, et kuidagi tähelepanu saada.

Kunstiloo rubriigis kirjutab Reet Varblane sellest, millega sai hakkama Anu Põder (1947-2013), kelle loomingu esimest ülevaatenäitust “Haprus on vaprus” praegu Kumus vaadata saab. Pilte seal nähtavast leiab ka Vikerkaarest. Pole minu maitse.

Arvustused. Peeter Sauter kirjutab I. V. “Aedniku päeviku” kohta: “Lugu on lihtne ja haraline, kirjadena kirjutatud vanglaelu päevik läbi viie vangla-aasta ja kahe riigi vanglate. /—/ Kujunev pilt on hüplik, hajus, vihjeline, taustadest otse ei räägita ja harva kirjeldatakse päris otse ka vanglaeluepisoode ja konflikte. Nihilistlik kirjeldus jääb poeetiliseks, tekst on keeleliselt leidlik, mänguline, samas konkreetne ja napp. Vanglapoeem.”

Kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu kirjutab Leo Kunnase “Sõda 2023” kohta: “Ilukirjanduslike peatükkide vahele on pikitud Kunnase analüütilisi selgitusi toimuva tagamaade ja põhjuste kohta, samuti konkreetseid poliitilisi soovitusi Eesti sõjalise kaitse ümberkorraldamiseks. /—/ Kunnas on pühendunud sõjamees ja süsteemne mõtleja, kelle avaldused ja mõttekäigud ma alati puht töiste vajaduste tõttu süvenenult läbi loen, aga temagi süsteemikriitikal on üks süsteemne puudus, ja see on oskamatus või tahtmatus arvestada ressursiliste piirangutega. /—/ Ressursiline “jõukohasus” näib olevat Kunnase jaoks defetistliku hoiaku, mitte vastutustundlikkuse ilming.”

Sirel Heinloo kirjutab Tõnis Vilu “Kink psühholoogile” kohta, et see “kõigub meeleolu ühes taktis luulemina bipolaarse siseilmaga, rahu- ja sõjaaja tsüklid vahelduvad õige kiiresti. Tervikuna räägibki raamat ühe bipolaarse patsiendi loo. /—/ “Kink psühholoogile” on tegelikult väga eneseteadlikult kirjutatud. Üldiselt, makrokõneteona paistab teos kõigepealt siiras, kuid juba järgmistel tasanditel võib eest leida nii teatraalsust kui mängulisust. Ka asjalik ja ratsionaalne analüüsivõime on seal säilinud, olgugi et lause- ja fraasitasandil purskab jällegi vahetumat hullumeelsust, ja nii edasi.”

Lõpuks on avaldatud veel vastuseid kriitikute hulgas tehtud küsitlusele (küsiti kolmekümnelt kriitikult, saadi 17 vastust), millega üritati selgitada välja eelmise aasta parimat uudisteost, debüüti ja tõlkeraamatut. Raamatutest selliste pingeridade koostamine on üsna pealiskaudne tegevus, sest keegi ei jõua lugeda kõike ja nii väljendavad need valikud tegelikult vaid seda, mis kriitikutele rohkem kätte on juhtunud, aga kui peaks nüüd ise midagi välja valima, siis hetkel oleks minu valik selline:

* parimaks uudisteoseks, mille lugemine kellelegi üle jõu ei tohiks käia, nimetan Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”

* parimaks debüüdiks pean nüüd nimetama Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”, sest rohkem läinud aastal ilmunud debüüte ei olegi ma vist lugenud, vähemalt hetkel ei meenu (kuna ma ei ole raamatukriitik, vaid lihtsalt kirjutan aeg-ajalt ka raamatutest, siis ei peagi seda tegema)

* parimaks tõlkeraamatuks nimetan David Messeri romaani “Sigmund”, sest Eesti kriitikud on pööranud sellele minu arvates teenimatult vähe tähelepanu (paljud ei ole seda vist lugenudki), kuigi autori seotus Eestiga võiks ju neis selle vastu huvi äratada

Paavo Matsin “Gogoli disko”

Kuna tuleval nädalal esietendub Ugalas selle hinnatud menuromaani ainetel valminud lavastus, mida on kavas vaatama minna, siis sai loetud lõpuks läbi ka raamat. Miks jõudsin selleni alles nüüd?

Noh, esialgu peletasid eemale kiitvad arvustused, siis teosele osaks saanud riiklik ja rahvusvaheline tunnustus. Eelmisel aastal võtsin selle küll korraks kätte, aga siis jäi lugemine juba viiendal leheküljel pooleli, kuigi midagi ebameeldivat ja vastumeelset seal ei olnud: jutt jookseb hästi, raamat on kergesti loetav. Ma ei teagi, miks see siis pooleli jäi, lugesin vahepeal lihtsalt muid asju.

Lühidalt sisust. Tegevus leiab aset justkui tulevikus, kus Eesti Vabariik on juba tähistanud oma 100. aastapäeva, kuid NATO saanud varsti pärast seda sõjas lüüa Venemaalt ja Eesti on ühendatud vahepeal taastatud tsaaririigiga. Selle põhjal võiks nagu arvata, et tegemist on mingi visiooniga võimalikust tulevikust, aga nii see ilmselt ei ole. Pigem näib autor tegelevat taoliste tõsiste tulevikuvisioonide parodeerimise ehk siis nende üle irvitamise või (pehmemalt väljendudes) muigamisega.

Huvitav, kas teda inspireeris ka Mart Laari alternatiivajalooline “Sügissõda”? Igatahes mõjus Matsini romaan mulle küll rohkem nostalgilise absurdiulme kui düstoopiana. Tema kujutatud “tulevikus” valitseb miljöö, mis on kohati justkui pärit hoopis 1960-ndatel Nõukogude Liidus valminud komöödiatest (peaosas Juri Nikulin). Tegevuspaik on Viljandi, kus tegutsevad mitte üksnes Antikvariaat ja raamatubaar Romaan, vaid ka restoran Vikerkaar (nagu seisaks see endiselt oma vanal kohal).

Kui romaanis ärkab ellu Nikolai Gogol, siis selle autorit võib nimetada Ilfi ja Petrovi reinkarnatsiooniks, väike stiilinäide: “Neiu turtsatas. Edasi läks kõik nagu lepase reega. Ippolit Matvejevitš asus asja kallale mustkunstniku osavusega.” See oli suvaline katke Ilfi ja Petrovi sulest, nüüd Matsini avang: “Taskuvaras Konstantin Opiatovitšil olid kindlad igapäevased harjumused, mis ta oli omandanud aastatega kinnipidamisasutustes.”

Kummalisel kombel ei leidnud ma sellest raamatust ühtegi vihjet Viljandi noortevanglale, kuigi tegelaskonda arvestades võinuks ka see “tulevikus” alles olla või vähemalt kellegi mälestustes esineda.

Minu arvates on see romaan paljuski täiesti tõlkimatu (tunnen kaasa neile, kes seda praegu tõlkida üritavad) ning ma ei kujuta hästi ette, milline lavastus sellest sünnib (ka lavastaja Ott Aardam tunnistas eile Sakalas ilmunud intervjuus, et see on paras pähkel, ning ütles: “Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul.”), aga eks siis ongi huvitavam vaadata.

Ahhjaa, pean siin veel lõpu ka ära rääkima. “Gogoli disko” lõpeb nii: “Lõpp.” Enne seda on palju veiderdamist ja saab kõvasti nalja, seega tõesti üks “õudselt košmaarne” lugu.

“Lovesong. Ühe armastuse lugu” (Ugala)

See laul on kurb, aga kaunis; nukker meloodia, kuid siiski ilus viis; nii võiks kesta see lõputult, kuid lõpuks peab ikkagi saabuma lõpp. Ja lõpus kõlab muidugi “The Sound of Silence” (aastast 1964).

Abi Morgani “Lovesong. Ühe armastuse lugu”, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, jõudis Ugalas lavale juba enam kui kolme aasta eest ning valiti publiku poolt kohe hooaja parimaks lavastuseks. Tubin hinnati siis hiljem ka kolleegide poolt parimaks lavastajaks. Parimaks naisnäitlejaks sai publikuhääletusel toona Adeele Sepp ja parimaks meesnäitlejaks Peeter Jürgens, keda mõlemat kõnealuses tükis näha saab. Lisaks neile on laval Luule Komissarov ja Martin Mill, kes teevad samuti suurepärased rollid.

Lugu räägib, nagu juba näidendi nime põhjal arvata võib, ühest armastusest, täpsemalt ühest abielupaarist. Tegevus leiab üheaegselt aset 1960-ndatel, mil William ja Margaret alles alustasid oma ühist elu, ja tänapäeval, mil see läheneb lõpule. Näha võib seega tegelikult ainult kahte tegelast, kuid kehastab neid neli näitlejat, kes on laval sageli kõik korraga. Nii põimub minevik ühte sellega, mis lõpuks sai; täpselt nagu mälestused saadavad inimesi kõikjal, kuhu viib nende tee. Iseenesest ju lihtne idee, kuid seda on kerge ära lörtsida, aga… siin ei ole seda tehtud.

Etendus on ühes vaatuses, tund ja 45 minutit pikk, nagu üks korralik täispikk mängufilm. Kui lavastus välja tuli, siis kirjutas teatrikriitik Enn Siimer ajalehes Sakala, et see on meisterlik poeetiline tervik. “Ugalas on valminud lavastus, mis jõuab vaatajate südamesse. See on ühtaegu lihtne ja liigutav, poeetiline ja mitmetähenduslik. Ning teema lihtsusest hoolimata üldsegi mitte lihtsustav ega triviaalne,” märkis ta.

Paistab, et laiatarbemeedias ei olegi selle kohta rohkem arvustusi ilmunud. Mõneti üllatav, sest publikule on see lavastus läinud peale üsna hästi. Eilegi plaksutati näitlejad püsti seistes korduvalt tagasi. Ja mulle tundus, et mitte lihtsalt viisakusest, vaid selle pärast, et nähtud lugu, lavastus ja näitlejate mäng teatrikülastajatele tõesti hinge läks.

Blogosfääris on jaganud enda muljeid aastate jooksul mitmed inimesed: mõni vaimustus rohkem, mõni vähem, mõni mitte eriti. Mulle meeldis, muu hulgas ka lavakujundus (kunstnik Liisa Soolepp) ja koreograafia (Raido Mägi). Eks tänaseks on seda juba ka mängitud nii palju, et kõik asjad on kenasti paika loksunud, tükk kulgeb võib-olla sujuvamalt kui esimestel aastatel. Ma ei tea, võrdlusmoment puudub.

Arvustuste vähesust kompenseerib samas ehk veidi see, et Mari Aruväli lahkas kõnealust lavastust veidi oma magistritöös “Aja- ja ruumipoeetika teatris kolme lavastuse näitel”, kust leiab muu hulgas sellise lause: “Lavastus ei kuulu uuenduslike katsetuste hulka, vaid on oma kindla süžeega näide tänapäeva teatrist.” Pean selle üle veel natukene mõtlema, aga, jah, hea näide tänapäeva teatrist selle parimas mõttes.

Täna etendub “Lovesong” Ugalas ka kirjeldustõlkega, mängukavas on neil praegu kirjas veel üks etendus sügisel, aga eks siis paistab, kas huvilistel õnnestubki seda enam edaspidi näha. Kuna loos on juttu ka kinnisvarast, mis näib kohati lausa omaette tegelasena (luues pealegi ruumi, kus kogu tegevus toimub), siis ei ole ehk sobimatu siinkohal lõpetuseks mainida, et Adeele Sepp müüb Viljandis parajasti ühte kena korterit, mille kohta leiab lähemat infot selle lingi tagant.

“The Man Who Knew Infinity” / “Genius”

Kaks eluloodraamat andekatest meestest, kes surid suht noorelt tuberkuloosi – nii võiks nende mängufilmide sisu kõige lühemalt kokku võtta, aga kirjutan neist siin nüüd siiski ka veidi pikemalt.

“The Man Who Knew Infinity”

Film põhineb Robert Kanigeli samanimelisel raamatul India matemaatiku Srinivasa Ramanujani (1887-1920) elust. Režisöör ja stsenaariumi autor Matthew Brown, peaosas Dev Patel. Kaasa teeb rida tuntud Briti näitlejaid eesotsas Jeremy Ironsi ja Toby Jonesiga.

Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, aga kui tema kinnisideeks muutus matemaatika, siis jäid teised ained unarusse ja õpingud seetõttu lõpetamata. Ta elas äärmises vaesuses. Ema korraldas talle küll abielu, kuid Ramanujani huvitas siiski rohkem matemaatika. Ja tema tööd selles vallas pälvisid ka järjest enam tähelepanu.

1913. aastal õnnestus Ramanujanil äratada enda vastu huvi mõningates Briti matemaatikutes, kellele ta oli saatnud oma valemeid. Teda kutsuti kohe Inglismaale. Esialgu ta keeldus, kuid lõpuks oli nõus. 1914. aasta kevadel maabus ta Londonis.

Filmi keskmes ongi Ramanujani elu Inglismaal, kus tema mentoriks oli G. H. Hardy. Tegevuspaigaks peamiselt Cambridge’i Ülikooli Trinity kolledž, kus ta kohtus akadeemilise maailma nõudmistega, näiteks vajadusega oma teoreeme ka tõestada. Kui esialgu oldi tema suhtes veidi skeptilised, siis lõpuks saabus ikkagi ka tunnustus, aga selleks ajaks oli tal juba diagnoositud tuberkuloos.

1919. aastal sõitis Ramanujani tagasi Indiasse, kus peagi suri, olles vaid 32-aastane.

“Genius”

See film põhineb A. Scott Bergi raamatul “Max Perkins: Editor of Genius”, mille nimikangelane on USA raamatutoimetaja Max Perkins (1884-1947), kes avastas lugejate jaoks sellised autorid nagu Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgerald ja Thomas Wolfe. Põhitähelepanu läheb siin tema lävimisele viimati nimetatud tegelasega, kes ongi siis ilmselt see geenius, kellele pealkiri viitab.

Wolfe (1900-1938), kes suri veidi enne 38. sünnipäeva tuberkuloosi, ei ole Eestis kaugeltki nii tuntud nagu Hemingway ja Fitzgerald, kes on selles filmis vaid kõrvaltegelasteks, aga tema teosed on tugevalt mõjutanud ka selliseid autoreid nagu Jack Kerouac, Ray Bradbury ja Hunter S. Thompson, keda teatakse siin kindlasti paremini. Lühidalt: veel üks hull geenius.

Inglane Michael Grandage tegi sellega oma debüüdi täispikkade mängufilmide alal, kuid oli lavastanud varem juba 20 aastat teatris. Näha võib jälle suurepäraseid näitlejaid: Colin Firth, Jude Law, Nicole Kidman jt.

Mõlemas filmis on keskseks tegevusliiniks vanema mentori suhe noore geeniusega, kes on kergelt maniakaalsete kalduvustega, nende noorte geeniuste saamine omal ala tunnustatud tegijateks, viimaks nende enneaegselt saabuv lõpp. Ja palju dramaatikat leidub mõlemas, kuid detailides on need lood siiski väga erinevad, nagu olid ilmselt ka Ramanujan ja Wolfe inimestena.

Akadeemia nr. 5, 2017

Kui mõne aasta eest tähistas Akadeemia oma kahekümne viiendat aastapäeva, siis nüüd juba kaheksakümnendat. Aeg ei ole hakanud vahepeal kiiremini kulgema. Ajakirja esimene number ilmus 80 aastat tagasi, 1937. aastal, kuid mõned aastad hiljem läks see Eestis toimunud pöördeliste sündmuste mõjul hingusele. 1989. aastal hakkas see lõpuks uuesti ilmuma.

Seega võidi 2014. aastal õigustatult tähistada kahekümne viiendat aastapäeva, sest tegemist oli sisuliselt täiesti uue ajakirjaga. Ja nüüd kaheksakümnendat, sest ilma sõjaeelse Akadeemiata ei oleks ilmselt ka praegust, sest puudunuks eeskuju, mille järgi seda 1989. aastal looma hakata.

Kolm aastat on lühike aeg, kuid selle jooksul näib olevat toimunud eurotsoonis suur inflatsioon, raha väärtuse langus. Kui 2014. aastal pakuti Akadeemia sünnipäevakuu ajal 10 euro eest aastatellimust, siis praegu käiva kampaania raames ainult kaheksat numbrit. See on endiselt äärmiselt soodne pakkumine, kuid näitab võib-olla ka Akadeemia väärtuse kasvu.

Minu isiklik kokkupuude Akadeemiaga algas 1989-1991 ilmunud numbritest, millega tutvumist alustasin pärast “Pan Kleksi akadeemia” lugemist, sest neid meil siis kodus leidus ning ma lootsin, et sealt leiab midagi sama huvitavat. Hiljem olen lugenud seda ajakirja väga pisteliselt, vahepeal ka järjepidevalt, aga sõjaeelseid numbreid üldsegi mitte, kuigi need on digiteeritud kujul kõik veebis vabalt kättesaadavad.

Seetõttu oli nüüd meeldiv näha, et ajakirja praegune peatoimetaja Toomas Kiho on teinud selle värskes numbris kokkuvõtte 80 aasta tagasi ilmunud esimesest Akadeemiast. Järjepidevus ikkagi loeb.

Avanguks on samas tekst ülaltoodud videost, mis oli osa Ugala lavastusest “Y Generatsioon” (2013). See peaks näitama nüüd nähtavasti ka sidet noorema põlvkonnaga.

Avaldatud on ettekanne, mille Jaak Jõerüüt pidas emakeelepäeval Eesti Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Kas emakeelele lüüakse hingekella?”, kus ta juhtis muu hulgas tähelepanu Tartu Ülikooli ingliskeelestumisega seotud suurtele ohtudele.

“Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline,” pahandas Jõerüüt. “Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.”

Teiste hulgas saab selles kontekstis tema käest võtta ka president Kersti Kaljulaid. Jõerüüt leiab, et “riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel, ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu ülikool ei kuulu meie “unistuste Eestisse”, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.”

Hellar Lill, ajaloolane, endine kaitseministeeriumi ametnik ja praegune sõjamuuseumi direktor, kirjutab (artikkel tugineb 2013. aastal peetud ettekandele) pädevuskonfliktist Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist, mis viis lõpuks 2011. aastal jõustunud muudatusteni põhiseaduses. Eks neid muudatusi saab muidugi käsitleda ka teise nurga alt, aga ei hakka seda teemat siin praegu pikemalt kommenteerima.

Peeter Olesk kirjutab pikalt Nobeli füüsikapreemia laureaatide Vitali Ginzburgi ja Pjotr Kapitsa kirjavahetustest oma abikaasadega. Jutt läheb kohe alguses nii detailseks, et jätsin selle praegu vahele.

Erki Lind on tõlkinud vanaülemsaksa keelest “Hildebrandi laulu”, mis on ainuke praegu teadaolev Saksa aladel kirja pandud germaani kangelaslaul, varustanud selle põhjalike kommentaaride ja saatesõnaga. Üllar Peterson on tõlkinud islamiõpetlase Abu Yusufi kuulsaima töö “Kitab al-kharadž”, mille avaldamine jätkub Akadeemia järgmises numbris. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud François Recanati (tõlkinud Henrik Sova) arutluskäik literalismi ja kontekstualismi teemadel.

Irene Tiivel, kes on õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, jagab oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest vallast, tuues arvukalt vaimukaid näiteid. “Keele ehitusmaterjaliks on sõnad, mida korrastab grammatika. Ainult grammatiliselt ühendatud sõnavarast koosnev keel ei ole aga veel normaalne ega elav keel. Tulemuseks on puine matemaatiline keel, millest teise keele kõneleja võib küll enam-vähem aru saada, kuid sedagi mitte alati,” märgib Tiivel, rõhutades, et võõrkeele õpetamisel ja õppimisel on oluline selle keele eriomane ideomaatiline fraseoloogia.

Mart Velsker arvustab Jaan Unduski raamatut “Eesti kirjanike ilmavaatest”, teatades kohe alguses sissejuhatuseks, et “Unduski uurimuslikke kirjatöid saadab peaaegu üksmeelne imetlus” ning temalgi “ei ole kavatsust ebakõlesid tekitada ja kui ka mõni kriitiline märkus allpool ette tuleb, siis lähtub see arusaamast, et kriitiku peaülesanne pole imetluse kinnitamine – kuigi kinnitamisestki praegu ei pääse.” Nii et Unduski kultus kestab edasi, kuigi Velsker märgib, et “Eesti kirjanike ilmavaatest” on teatavast terviklikkusest hoolimata siiski artiklikogu.

Lõpus läheb veel edasi tavapärane järjejutt: Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mis on jõudnud XVIII osani.

H. G. Wells “Venemaa pimeduses”

“1917. aasta lõpus tabas Venemaad krahh, kõige täielikum, mis iial on ühe tänapäevase ühiskonnaga juhtunud. Kui Kerenski valitsusel ei õnnestunud rahu sobitada ja Briti sõjalaevastik ei suutnud leevendada olukorda Balti tiival, lahkusid Vene armee riismed, relvad käes, rindelt ja läksid tagasi Venemaale; relvastatud talupoegade laviin tulvas kodu poole lootuseta, varustuseta ja igasuguse distsipliinita. See hävinguaeg oli täieliku ühiskondliku kaose aeg. See oli ühiskonna lagunemine. Paljudes kohtades Venemaal puhkesid talupoegade ülestõusud. Mõisate põletamist saatsid sageli üsna kohutavad metsikused. See oli meeleheitel inimloomuse halvimate jõudude vallapääs, ja enamlased ei kanna nende toimepandud õuduste eest sugugi suuremat vastutust kui, ütleme, Austraalia valitsus. Peterburi ja Moskva tänavatel tungiti inimestele päise päeva ajal kallale ja nad rööviti paljaks, ilma et keegi oleks vahele astunud. Mõrvatute laibad vedelesid vahel päev otsa rentslis, ja pidevalt mööda voorivad jalakäijad ei teinud neist väljagi. Relvastatud mehed, kes sageli nimetasid end punakaartlasteks, tungisid majadesse, rüüstasid ja tapsid.”

Briti kirjanik Herbert George Wells (1866-1946) oli enese määratluse kohaselt “kollektivist”, kes unistas avaliku vandenõu kaudu saabuvast uuest maailmakorrast, mis kehtestaks ülemaailmse valitsuse. Seda arvestades võib näida isegi üllatav, et tema käsitlus toonasest Venemaast on nii kriitiline, kuid tegelikult siin vastuolu ei ole. Wells näeb enamlastes ideoloogilisi dogmaatikuid, kes on riigivalitsemises kogenematud, kuid mõistab nende püüdlusi.

“Marksistid on samasugused inimesed nagu kõik ja ma pean tunnistama, et oma loomulaadi ja elukogemuse tõttu suhtun ma neisse sooja sümpaatiaga. Nad peavad Marxi oma prohvetiks, sest usuvad, et Marx kirjutas klassisõjast, ekspluateeritavate halastamatust sõjast ekspluateerijate vastu ja ennustas ekspluateeritavate võitu, kõigi maade vabanenud tööliste juhtide diktatuuri (proletariaadi diktatuuri) ning sellest tõusvat kommunistlikku aastatuhandet. See doktriin ja ennustus on tugevasti mõjutanud kõigi maade noori inimesi, eriti energilisi ja vastuvõtlikke, kellel on puudulik haridus ning kes on vaesed ja takerdunud kehtiva süsteemi lootusetusse palgaorjusse. Nad tunnevad oma nahal meie süsteemi ühiskondlikku ebaõiglust, rumalat hoolimatust ja otsatut jõhkrust, mõistavad, et see solvab neid ja toob nad ohvriks, seepärast pühenduvadki nad selle purustamisele, et sellest vabaneda. Nendesuguste mässuliste tekkimiseks pole kurikavalat propagandat vajagi; neid hariduseta jätnud ja orjastanud ühiskondliku korra puudujäägid ise levitavad kommunistlikku liikumist kõikjal, kus iganes areneb tööstus. Marksistid oleksid esile kerkinud isegi siis, kui Marxi ennast poleks olnudki.”

Tema käsitluse kohaselt olid enamlased ainsad, kes olid piisavalt hästi organiseerunud ja ühtse sihiga, et maailmasõja mõjul kaosesse langenud Venemaal kord majja lüüa. Tema arvates võisid nad küll olla oma ettevõtmistes mõnes osas eksiteel, kuid olid oma püüdlustes ausad. Ta korrutab pidevalt, et Venemaa hädades ei ole süüdi enamlased ja need on hoiatuseks ka teistele riikidele, mis võivad minna sama teed, kui oma ühiskondlikku korda reformida ei suuda.

“Venemaa pimeduses” ilmus inglise keeles 1921. aastal, koondades juba varem ajalehes Sunday Express avaldatud artikleid, milles Wells kirjutas 1920. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses Venemaal nähtust ja kuuldust. Ta viibis seal vaid paar nädalat, kuid kohtus selle lühikese aja jooksul paljude inimeste, sealhulgas Lenini endaga.

Wells oli Venemaal vana sõbra Maksim Gorki külalisena. (1919. aasta lõpus Venemaalt põgenenud Dmitri Merežkovski kirjutas 1920. aasta novembris Wellsile adresseeritud avalikus kirjas, et Gorki on hullem kui enamlased, sest kui nood tapavad ihu, siis too tapab hinge.)

David Vseviov märgib väikesele raamatukesele lisatud põhjalikus järelsõnas, et “kuigi Wellsi muljed ja järeldused sisaldavad palju naiivsust, suutis ta paari nädala jooksul näha ja mõista ikkagi rohkem, kui paljud mitme kuu või isegi mitme aasta jooksul.”

Välkloeng Ugalas 2/2

Lugu läheb edasi sealt, kust eilne postitus pidanuks algama. Välkloengu moderaatorid olid arhitektid Ülle Maiste ja Diana Taalfeld, keda sidus antud teemaga (“Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”) käimasolev Viljandi ja Elva keskväljakute projektide koostamine. Kohal oli ka Viljandi linnapea Ando Kiviberg, kes üritas juttu rohkem just sellele juhtida, kuid see hästi ei õnnestunud.

Ugala eesriide taga #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Gea Melin, kogukonnaliikumise eestvedaja, mitmesuguste ürituste korraldaja, ütles, et “Viljandi tegelikult ei vaja päästmist, vaid on päästetud.” Ta rääkis enda erinevatest algatustest ning märkis, et linn ja linnavalitsus on olnud väga toetavad, julgustavad ja innustavad. Tintera küsis, kas ta on tundnud ka mingit konflikti vanade ja uute viljandlaste vahel. Melin ütles, et pigem mitte, pigem on kõigil hea meel, et midagi toimub.

Samuti tõstis ta esile kultuuriakadeemia rolli teatava vaimsuse loomisel. Räägiti ka erinevates linnaosades toimuvatest linnaosapäevadest, millega seoses Kiviberg rõhutas kohalike kogukondade silmnähtavat aktiviseerumist.

Ugala laval (ekskursioon) #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Paul Firnhaber, juba aastaid Viljandis vanaduspõlve veetev USA antropoloog ja kunstikoguja, rääkis sellest, kuidas tema siia jõudis, enda varasemast tööst ja sellest USA väikelinnast, kus ta aastakümneid baseerus. Linnakesest nimega Estes Park. Näitas fotosid, rääkis selle ajaloost, linnas ringi jalutavatest metsloomadest, seda tabanud üleujutustest jne.

Firnhaber pidas ka kõva kiidukõne eestlastele, kes on tema sõnul tugevad ja enesekindlad inimesed, jätkuvalt seotud loodusega, endiselt paganad ja meeldivalt rahulikud. Viljandi olevat üks eriti unikaalne paik ja Eesti inimeste vaim äärmiselt tugev.

Ugala publik pääseb peagi lavale ka “Gogoli disko” vaatamiseks #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokkuvõttes küll huvitav üritus, mis laiendas ilmselt osalejate silmaringi ja sisendas veendumust, et Viljandi on üks tore linn, aga keskväljaku planeeringust seal eriti juttu ei olnudki. Nähtavasti oleks vaja pühendada sellele kunagi veel mõni sarnane avalik koosolek. Rahvast oli tulnud igatahes kokku juba kõvasti rohkem kui sügisel Oja Koolis toimunud arutelule. See justkui näitab, et huvilisi leidub.

Mis puudutab veel välkloengule eelnenud ekskursiooni, siis seal räägiti muu hulgas, et juunis lavale tuleva “Gogoli disko” ajal asetatakse publik keset lava ja tegevus toimubki seal asuvate vaatajate ümber. Publik istub seega umbes nagu mingi keerleva plaadi peal, otse plaadimängijas.