Kriitilisim hetk: Austraalia loobub mittetunnustamispoliitikast

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

MALCOLM FRASER KOOS ABIKAASAGA. 1975. aastal Austraalia peaministriks saanud Malcolm Fraseri suhtumine Balti päritolu austraallastesse erines täielikult eelkäija omast. Suurt rolli võis seejuures mängida asjaolu, et tema abikaasa vanaisa oli lätlane.

Me ei saaks tähistada tänavu Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva, kui selle riigi õiguslik järjepidevus ei oleks vahepeal paguluses edasi kestnud. Lääneriikide toetus Balti riikide de jure iseseisvusele ei olnud midagi iseenesestmõistetavat.

Kriitilisim hetk saabus 1974. aasta juulis, kui Austraalia peaminister Gough Whitlam otsustas loobuda mittetunnustamispoliitikast. Juba järgmisel kuul tegi sama Uus-Meremaa. Ähvardas vallanduda laviin, mis lööb pinna eksiilvalitsuste jalge alt.

Whitlam lähtus reaalpoliitikast: olukord oli püsinud juba aastakümneid muutumatuna ega paistnud, et see võiks muutuda. Baltikum oli olnud enne iseseisvumist aastasadu osa Venemaast ja siin loodud väikeste rahvusriikide iseseisvus oli kestnud suhteliselt lühikest aega. Seega võis tunduda, et see oligi vaid ajutine kõrvalepõige. Samas eeldas suhete arendamine nende piirkondadega de facto olukorra tunnistamist de jure.

Välisbaltlased mõistsid juhtunu tõsidust kohe. Whitlami samm seadis ohtu kogu Balti riikide õigusliku järjepidevuse edasikestmise idee. Algasid suured meeleavaldused mitte üksnes Austraalias, vaid ka Austraalia saatkondade juures teistes lääneriikides, mille valitsused jäid esialgu äraootavale seisukohale.

Malcolm Fraser väärib tunnustust

Whitlami sotsiaaldemokraatlik Austraalia Tööpartei ei olnud mittetunnustamispoliitikast loobumise küsimuses kaugeltki üksmeelne, aga päris üksmeelne ei olnud selles asjas ka järgmisel aastal võimule tulnud paremtsentristlik Austraalia Liberaalne Partei. Sellegi ridades leidus pragmaatikuid, kes soovisid Nõukogude Liiduga suhete arendamise nimel tüliküsimused kõrvale heita.

Uus peaminister Malcolm Fraser astus siiski pretsedenditu sammu, mille eest ta vääriks Eesti Vabariigilt kindlasti postuumset tunnustust, kui otsustas selle eelmise valitsuse otsuse tagasi pöörata, hankides selleks eelnevalt mandaadi valimistel. Määravaks võis seejuures saada üks üsna poliitikaväline asjaolu. Nimelt see, et tema abikaasa vanaisa oli lätlane.

Austraalias juhtunu järel ei tulnud ühelegi teisele lääneriigile enam pähegi mittetunnustamispoliitikast loobuda, sest võimalus, et järgmine valitsus selle otsuse tagasi pöörab, ei paistnud enam üksnes teoreetilise ulmana. Laviin oli pidama saadud.

Ajaloolased on seda ammu märganud

1947. aastal, kui hakati võtma vastu Balti riikidest pärit sõjapõgenikke, näitas rahvaloendus, et Austraalias elas 1102 Eestis sündinud inimest. 1974. aastaks oli eestlasi seal kümme korda rohkem. Lisaks veel enam kui 50 tuhat lätlast ja leedulast. Baltlased moodustasid siiski vaid ligi pool protsenti Austraalia elanikkonnast. On äärmiselt tähelepanuväärne, et vaatamata sellele suudeti mõjutada valitsuse poliitikat.

Põhjalikumalt on seda teemat käsitlenud Tõnis Märtson oma magistritöös “Balti riikide annekteerimise tunnustamine Austraalia poolt” (2009), mille põhjal ajakirjas Ajalooline Ajakiri (2011, nr. 1) ilmunud sama pealkirjaga artikkel on igaühele veebis vabalt kättesaadav.

Austraalia ajaloolane Brian Carroll pühendas neile sündmustele elulooraamatus “Whitlam” (2011) terve peatüki, keskendudes eriti kunagise peaministri sõnasõjale ühe Tasmaania kooliõpetajaga. See annab hea pildi sellest, kuidas Balti küsimus kirjutas ennast sisse Austraalia poliitikaajalukku, aga on meile ühtlasi praegugi väga ajakohaseks meeldetuletuseks sellest, kui oluline on demokraatia ning tavakodanike julgus seista tõe ja õiguse eest.

Peatükk Brian Carrolli raamatust “Whitlam”

Kui ta oli koolipoiss Canberras, siis oli Whitlamil kalduvus õpetajatega vaielda. Peaministrina oleks ta pidanud ehk ettevaatlikum olema. Aga 1975. aasta keskel oli tal laialdaselt kajastatud verbaalne kokkupõrge ühe õpetajaga Launcestonis küsimuses, kas Balti riigid – Leedu, Läti ja Eesti – olid 1930-ndatel fašistlikud. Punkte näis võitvat õpetaja.

Esmalt, veidi tausta. 1700-ndatest kuni Esimese maailmasõja lõpuni olid need kolm riiki olnud osa tsaristlikust Vene impeeriumist. 1920-ndal võitsid nad iseseisvuse. See kestis kuni 1939-ndal lepiti Saksamaa ja Venemaa paktiga kokku, et neist saab osa Nõukogude “mõjusfäärist”. 1940-ndal okupeerisid Nõukogude väed kõik kolm riiki ning Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL) annekteeris need kui vabariigid sellesse liitu. See olukord jätkus pärast Teist maailmasõda, mille jooksul oli neid kolme riiki okupeerinud Saksamaa. Enamik lääneriike aktsepteeris Nõukogude annektsiooni de facto, tuginedes sellele, et tõsiasi on tõsiasi. Aga enamik keeldus tunnustamast seda olukorda de jure, tuginedes sellele, et sellel tõsiasjal ei olnud mingit seaduslikku alust. Austraalia lahkus rivist 1974-nda keskel.

Varsti pärast peaministriks saamist, ja ajal kui ta oli välisminister, hakkas Whitlam tegema sõbralikke lepituskatseid erinevate kommunistlike riikide suunas. Ta eemaldas strateegilised piirangud kaubavahetuselt Nõukogude Liidu, Ida-Euroopa riikide, Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Vietnami ja Kuubaga.

Kuigi Whitlam valis enda järglaseks välisministrina 30. novembril 1973 senaator Don Willesee, olid need kaks meest välispoliitika pärast sageli vastakuti. Kui see juhtus, ootas Whitlam kuni Willesee oli Austraaliast eemal, nagu tema amet sageli nõudis, tegi siis ühe või teise sammu, mille kohta ta teadis, et Willesee ei oleks seda toetanud. Üks selline juhtum puudutas Balti riike.

Balti päritolu Austraalia kodanikud küsisid Willesee kinnitust, et Austraalia jätkab selle tunnistamist, et Balti riigid on Nõukogude Liidu ebaseadusliku okupatsiooni all. Tema ütles: “Austraalia valitsuse poliitika on sama, mis meie eelkäijatel… Me tunnistame Eesti, Läti ja Leedu riigi olemasolu de jure.”

See ei olnud enam nii, teatas ajaleht Sun-Herald 4. augustil 1974. Austraalia suursaadik Nõukogude Liidus oli külastanud hiljuti Eestit ja Austraalia oli seega “saanud esimeseks Läänele-orienteerunud riigiks, mis tunnustas formaalselt Balti vabariikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu.” See “visiit oli mõeldud lööma pitserit Canberra tunnistusele, et need vabariigid on seaduslik osa Nõukogude Liidust.” Whitlam oli otsustanud tegutseda Willesee või valitsuskabinetiga konsulteerimata, ja avalikku teadaannet tegemata.

Balti päritolu austraallased olid peagi meelt avaldamas. Parlamendihoone juures toimusid Balti päritolu austraallaste vaiksed ja väärikad meeleavaldused põlevate küünaldega. Ühel kogunemisel kandis üks eesti naine plakatit kirjaga “Väike vassiv Gough”. Kui Tööpartei toetajad selle puruks rebisid ja tükid talle andsid, siis jooksis ta Whitlami juurde ja ulatas need temale. Ta võttis need vastu ja sosistas naisele kõrva. Rahva poole pöördudes, karjus naine: “Teate kelleks ta mind just nimetas? Ta ütles: sa kuramuse natsimõrd.” Whitlam eitas seda. “Mina ei räägi daamidega kunagi nii,” ütles ta.

1930-ndatel olid nad kõik fašistid

26. juunil 1975 esines Whitlam umbes seitsmesajale õpilasele ja õpetajale Launcestoni eelkolledžis. John Horak, tšehhoslovaki päritolu õpilane, küsis Whitlamilt, miks Austraalia oli tunnustanud kolme Balti riigi annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.

“1930-ndatel olid nad kõik fašistid,” ütles Whitlam. Mis tähtsust see omas 1970-ndate keskel, võinuks keegi küsida. Õpetaja Tom McGlynn hõikas seevastu vahele.

“Nemad ei olnud.”

“Neil oli siis fašistlik valitsus, nagu te väga hästi teate,” ütles Whitlam.

“Teie ajalooteadmised on küsitavad, härra,” jäi McGlynn kindlaks.

“Ma eeldan, et te olete õpetaja, ja ma ei arva, et te peaksite oma õpilasi eksitama,” ütles Whitlam.

McGlynn ütles Whitlamile, et ta on geograafiaõpetaja.

“Te olete häbiks oma ametile,” ütles Whitlam talle.

“Tohin ma teid parandada?” küsis McGlynn, ja jäi püsti seisma, et oodata võimalust rääkida, kui Whitlam oma valangut jätkas.

Kui McGlynn võimaluse sai, siis ta ütles: “Leedu oli fašistlik riik. Eesti ei olnud demokraatliku ilmega, aga seal olid demokraatlikud institutsioonid, ning Läti oli toimiv demokraatia kuni selle allaneelamiseni.”

“Nad olid sama palju demokraatiad nagu Hitleri Saksamaa oli demokraatia,” vastas Whitlam.

Seda kokkupõrget kajastati laialdaselt.

Tom McGlynn väitis, et ta ei olnud eelnevalt rääkinud ega õpetanud John Horakit, seda õpilast, kelle küsimus sõnasõja vallandas.

McGlynn sai enda seisukoha toetuseks nii “hoomamatu koguse posti”, et ta pidi vastama 8. juulil 1975 avalikult. Tal ei olnud enda sõnul mingeid sidemeid Liberaalse Parteiga ja ta oli tavaliselt valinud Tööparteid ning tal ei olnud mingeid usulisi vaateid. Ta oli õppinud tsaaririigi, Osmanite ja Hapsburgide impeeriumite alade ajalugu neli aastat Londoni, Viini ja Bukaresti ülikoolides, ning tal ei olnud enne seda kokkupõrget Whitlamiga mingit kokkupuudet Austraalia Balti kogukonnaga.

“Minu vastus peaministrile oli ajendatud üksnes vastuolust selle vahel, mida ta ütles ning mida mina teadsin olevat tõde,” selgitas ta.

McGlynn vabandas leedulaste ees selle pärast, et oli kirjeldanud nende riiki ebatäpselt kui fašistlikku aastatel 1926 kuni 1940.

“Loomulikult ühinesid paljud Balti riikide kodanikud natsiparteiga, peamiselt pärast 1941. aastat, ning said isegi Waffen-SSi liikmeteks. Aga see juhtus ka Norras, Belgias, Hollandis, ja NSV Liidus … Ma mõistan tunnete sügavust … teatud leedulaste ja lätlaste vastu, aga mul ei ole vaja [öeldagi], et SSi tegevuse tagajärjel sai surma ka suur hulk sakslasi, eestlasi, lätlasi ja leedulasi … Vabade Balti riikide põhiseadused ja tegevus, eriti Eesti ja Läti omad, paistavad soodsalt silma võrdluses enamike teiste toonaste riikidega.”

Kui peaministriks sai Malcolm Fraser, pärast Whitlami ametist vabastamist, pööras ta kolme Balti riigi Nõukogude Liidu poolt annekteerimise de jure tunnustamise Austraalia poolt tagasi.

Balti riigid said lõpuks iseseisvaks, nii de facto kui de jure, 6. septembril 1991, kui Nõukogude Liit tunnustas nende iseseisvust.

Aasia-baltlased Vietnamist

Whitlam kasutas mõistet “baltlased” halvustavas tähenduses umbes sel ajal, kui Saigon langes Põhja-Vietnami vägede kätte, 30. aprillil 1975.

Tuhanded lõunavietnamlased, kellest paljud olid olnud seotud USA ja Austraalia sekkumistega Vietnami kodusõtta, kartsid tõsiselt oma elu pärast, pärast seda kui Põhja-Vietnam alistab Lõuna. Räägiti sellest, et kommunistide võit tähendab veresauna, miljonite tapmist.

Austraalia evakueeris neist vaid väikese osa, aga Whitlami välisminister, senaator Don Willesee, ning tema tööjõu ja immigratsiooniminister, Clyde Cameron, tahtsid teha seda palju suuremas ulatuses.

Whitlam vetostas selle mõtte. “Me ei hakka looma Aasia-baltlaste getosid, et nad Tööpartei vastu hääletaksid,” ütles ta.

[ Paljud Balti päritolu austraallased olid tulnud Austraaliasse esimese sõjajärgse immigratsioonilainega. Arthur Calwell, toonane immigratsiooniminister, eelistas neid, sest oli teada, et nad on üldiselt heledanahalised, sirgete juuste ja siniste silmadega ning seega ei saa neid pidada “krantsideks”, kes tulid Vahemeremaadest ja olid tumedama naha, tumedate juuste ja tumedate silmadega, mis ei sobinud kokku tema ideega valgest Austraaliast. Mõistet “baltlased” kasutati sel ajal enamike immigrantide kirjeldamiseks, olenemata sellest, kas nad olid Balti päritolu või mitte. Aja jooksul muutus see aga halvustavaks ja vahetati välja “uusaustraallase” vastu. Whitlami empaatia puudumine Balti päritolu austraallaste vastu tulenes väidetavalt tõsiasjast, et kommunismi eest põgenenutena ei valinud enamik neist Tööparteid. ]

Marc Jimenez “Mis on esteetika?”

Prantsuse filosoofi, esteetiku ja germanisti Marc Jimenezi monumentaalne ajalooline ülevaateraamat “Mis on esteetika?” peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele kultuurimarksismist jahuvatele EKRE/SAPTK tegelastele, sest nagu märgib eestikeelse tõlke järelsõnas filosoofiadoktor Margus Vihalem: “Frankfurdi koolkonna, eriti Theodor Adorno, Max Horkheimeri, Walter Benjamini ja Herbert Marcuse mõju on Jimenezi mõtlemises kesksel kohal.” (lk. 346)

Ja tõesti, Jimenez teatab koguni täiesti häbenematult, et “tänapäevalgi ei leidu filosoofia ja esteetika valdkonnas kirjutisi, milles puuduksid sootuks kas otsesed või kaudsed viited Marxile…” (lk. 197)

Ta läheb oma apologeetikas muidugi veelgi kaugemale. “Marx oleks kuulutanud, et tema ei ole marksist,” arvab Jimenez (lk. 204). “Võis ta aga ette aimata, milline tulevik ootab ees tema poliitilist filosoofiat? Raske on uskuda, et talle võinuks viivukski kangastuda see uskumatu saatus, mis sai osaks tema teooriale, mida traagilisel kombel nii sageli revolutsioonilises praktikas ümber kujundati ja kuritarvitati.”

Kuidas on meie kodumaistel “kultuurimarksismi valvekoertel” jäänud märkamata, et sellist mõtteavaldust sisaldav raamat ilmus eesti keelde tõlgituna juba 2016. aastal? Miks ei ole seda skandaalset tõsiasja kajastanud Objektiiv ja Uued Uudised? Kus on üleskutsed lõpetada Tallinna Ülikooli Kirjastuse riiklik rahastamine, kasutada avalikke vahendeid selle asemel hoopis koolides kohustusliku ilukasvatuse sisseviimiseks?

Kõik need on ju küsimused, mis tõsiusksel EKRE/SAPTK toetajal eeltoodud tsitaate lugedes tekkida võivad. Kui vaikimine tähendab heakskiitu, siis… oi-oi-oi! Kas asja taga on süvariik?

Google otsingu kohaselt pole seda raamatut lahanud ei Hardo Pajula ega Peeter Espak, Peeter Helme ega Mihkel Kunnus. Tuleb välja ainult üks arvustus ajalehes Sirp (teadagi!), mille autor Kristiina Reidolv (ahhaa, Vaba Lava boss!) soovitab lugejal säilitada “kriitilise meele” (no milleks veel see?!), sest “tegu pole pelgalt esteetika ajaloo õpikuga, vaid ilmselgelt kumavad filosoofiaajalooliste arutluskäikude tagant Jimenezi enda kunstifilosoofia ja isiklikud hinnangud.” (Sirp, 10. veebruar 2017)

Jimenez tunnistab eessõnas: “Käesoleva raamatu eesmärk pole süüvida esteetika erinevate definitsioonide ja rakenduste üksikasjadesse, mida võib leida täpsemal ja kommenteeritud kujul entsüklopeediatest, üldkäsitlustest, kooliõpikutest ja sõnastikest. Samuti pole meil kavas pakkuda ranget ajaloolist ülevaadet erinevatest filosoofilis-esteetilistest süsteemidest, mis ulatuvad järjepidevalt Platonist Adornoni, ega anda ülevaadet kahekümne nelja sajandi jooksul kunsti käsitlenud doktriinidest.” (lk. 18)

Kui nüüd lõpuks tõsiseks muutuda, siis tegelikult on ta viidanud kõige rohkem sellistele autoritele nagu Kant, Hegel ja Nietzsche, kusjuures viimase puhul peab Jimenez samuti vajalikuks rõhutada, et tema teoseid väärtõlgendati ja kuritarvitati (natsionaalsotsialistide poolt). Marx on viidete arvu poolest samal tasemel Platoni ja Adornoga.

Selline klassikaline Marxi apologeetika, millest siin näide sai toodud ja millele on juba andnud hea lühikese vastuse Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo dispuudis Ahto Lobjakaga (Postimees, 29. august 2017), võtab enda alla vaid imepisikese murdosa kogu raamatu mahust. Ma tegelesin siin nüüd sisuliselt teemavälise intrigeerimisega, sest lugedes hakkas vahepeal igav ja siis oli hea kujutleda, kuidas seda raamatut lahkaksid Mart ja Martin Helme oma raadiosaates “Räägime asjast”, Markus Järvi ja Varro Vooglaid “Fookuses” jne.

Kahtlustan, et kõnealuse teose tagasihoidlik kajastus Eesti meedias ongi tingitud sellest, et paljud võimalikud arvustajad kukkusid ära juba raamatu esimeses pooles, kus Jimenez lahkab pikalt Kanti ja Hegeli õpetust. Sellest on kahju, sest hiljem, kui ta jõuab 20. sajandisse, läheb asi huvitavamaks.

“20 sajandi lõpul on kunstifilosoofia pidanud loobuma oma senisest ambitsioonist, nimelt üldise esteetikateooria loomisest, mis hõlmaks kogu meelelisuse, kujutluse ja loomingu maailma,” märgib Jimenez (lk. 334). “Kui esteetika on liiga lähedal “maailmale”, piirdub ta ajavaimu sissehingamisega, annab järele lühiajalistele moodidele ning loobub oma filosoofilisest kutsumusest, mis seisneb “teispoole” vaatamises. Reaalsusest liiga kaugele minnes upub ta aga abstraktsetesse spekulatsioonidesse.”

“Esteetika täidab oma kohust, kui vastab kasvavale nõudmisele tõlgenduste, seletuste ja mõtestamise järele; kui ta tõestab, et kultuuri lõbustusparkides ringlemine on küll meeldiv, aga sellest tähtsam on kultuuri ringlemine igaühes meist,” rõhutab ta lõpetuseks (lk. 335). Just nii!

PS. Lugesin nüüd uuesti ka ühte enda väikest heietust haakuvatel teemadel, mis sai pandud kirja 17 aastat tagasi. Toona oleks see raamat rohkem ära kulunud (prantsuse keeles ilmus see juba 1997. aastal), aga hea, et see vähemalt nüüdki eesti keeles olemas on.

Saksamaa saatus on sotside kätes

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

MARTIN SCHULZ. Saksa sotsid lootsid, et Euroopa Parlamendi endine president suudab kukutada Angela Merkeli, kuid tema juhtimisel said nad valimistel hoopis rängalt lüüa. Schulz oli suures koalitsioonis jätkamise vastu, aga tegi president Steinmeieri ja teiste vanade sotside survel poliitilise kannapöörde. Selle peale langes ta noorsotside terava kriitika alla ja otsustas nüüd erakonna juhtimisest üldse taanduda.

Saksamaa kristlikud demokraadid nõustusid tegema tugeva valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sotsiaaldemokraatidele suuri järeleandmisi. Nüüd peavad sotsid otsustama, kas neid peetakse piisavaks.

Sotsiaaldemokraadid said läinud aastal Saksamaa parlamendivalimistel halvima tulemuse pärast 1933. aastat, kui riigis tulid võimule natsionaalsotsialistid. Nende juht Martin Schulz välistas esialgu suure koalitsiooni jätkamise, sest ebaedu üheks peamiseks põhjuseks peeti seda, et eelmise nelja aasta jooksul jäädi valitsuses liigselt kristlike demokraatide varju.

Kristlikud demokraadid alustasid kõigepealt eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks roheliste ja liberaalidega. Kokkuleppele jõuti väga lähedale, kuid liberaalid hüppasid viimasel hetkel alt ära, sest kartsid, et poliitilised kompromissid, mis on koalitsiooni minnes vältimatud, viivad neilt taas valijate toetuse. Nõnda juhtus 2013. aastal, kui nad esmakordselt sõjajärgse Saksamaa ajaloos parlamendist välja langesid.

Schulz tegi poliitilise kannapöörde

Pärast seda pöördus Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier sotside poole palvega oma seisukoht üle vaadata, et riik saaks siiski stabiilse valitsuse. Steinmeier ise juhtis sotside fraktsiooni parlamendis aastatel 2009-2013, kui erakond kuulus opositsiooni.

Schulz oli varem öelnud, et koalitsioonis jätkamine oleks sotsiaaldemokraatide jaoks katastroof, kuid tegi Steinmeieri ja mitmete teiste mõjukate isikute survel poliitilise kannapöörde. Detsembris toimus sotside kongress, kus kiideti heaks eelläbirääkimiste alustamine. Schulzi jätkamist sotside juhina toetas kongressil 82% delegaatidest.

Samas alustas erakonna noortekogu kampaaniat suure koalitsiooni jätkamise vastu. Noorsotside analüüsi kohaselt oleks nüüd kasulikum opositsioonis istuda, sest seal saavad sotsid oma toetajaskonda kasvatada, et tõusta järgmiste valimistega ise Saksamaa populaarseimaks parteiks. Nad kardavad, et valitsuses jäädaks taas liigselt kristlike demokraatide varju.

Jaanuaris toimus sotside erakorraline kongress, kus kiideti heaks ametlike koalitsiooniläbirääkimiste alustamine. Seal toimunud hääletus tõi aga välja juba sügavama lõhe erakonna sees: poolt hääletas 362, vastu 279 delegaati, üks jäi erapooletuks.

Kristlikud demokraadid andsid järele

Kristlikud demokraadid tegid koalitsiooniläbirääkimistel Angela Merkeli juhtimisel suuri järeleandmisi, et kindlustada stabiilse valitsuse sünd. Sotsid peaksid saama valitsuses senise viie koha asemel kuus. Neile on lubatud isegi rahandusministri portfell.

177-leheküljeline koalitsioonileping sisaldab nii palju sotside lubadusi, et Merkel ja teised läbirääkijad langesid lausa kriitika alla omaenda erakonnakaaslaste ja toetajate poolt. Tegemist on aga siiski suhteliselt hea kompromissiga. Poliitika keskpunkti lubatakse seada perekonnad, lapsed ja haridus, näiteks tõsta lastetoetusi kahekümne viie euro võrra ja suunata viis miljardit eurot koolide kaasajastamisse.

Pikemalt on koalitsioonilepingust põhjust teha juttu siis, kui kõik osapooled on selle heaks kiitnud. Esimesena tegi seda Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit. Ülejäänud Saksamaa paremtsentriste ühendav Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit teeb seda 26. veebruaril toimuval kongressil. Kostunud nurinale vaatamata ei ole vaja karta, et see seal tagasi lükatakse.

Küll aga on ettearvamatu see, millise valiku langetavad lõpuks sotsid, kes otsustasid lasta hääletada selles küsimuses kõigil erakonna liikmetel.

Kaalul on ka sotside endi saatus

Sotsiaaldemokraatlik Partei on Saksamaal suurima liikmete arvuga erakond. Läinud nädala alguses kuulus sinna ligi 464 tuhat inimest, kes saavad nüüd kõik posti teel hääletada, et uus koalitsioonileping kas heaks kiita või tagasi lükata. Tulemused peaksid selguma 4. märtsiks.

Noorsotside kampaania suure koalitsiooni jätkamise vastu on olnud väga terav. Nende juht Kevin Kühnert kutsus jaanuaris koguni üles liituma erakonnaga kõiki, kes on sellise koalitsiooni vastu. Selle peale sai erakond lühikese ajaga juurde tuhandeid uusi liikmeid. Kuidas sotside hääled lõpuks jagunevad, seda ei oska täna keegi ennustada.

Seda, kui noatera peal sotside valik võib praegu kõikuda, näitas Schulzi otsus loobuda valitsusse välisministriks minekust ja anda erakonna juhtimine üle sotside parlamendifraktsiooni esinaisele. Kuna teda oli hakatud süüdistama kriitikute poolt selles, et ta seadis enda huvid kõrgemale erakonna omadest, siis taandus ta ettevõtmisest, millesse ta ise tegelikult ilmselt eriti ei usugi.

Kogu liikmeskonda hõlmav hääletus oli algselt mõeldud selleks, et anda erakonna juhtkonnale tugevam mandaat koalitsiooni minekuks, aga nüüd võib see viia hoopis erakonna veelgi teravama lõhenemiseni. Kui tulemus peaks tulema väga tasavägine, siis sotside sisemine kriis nii või teisiti üksnes süveneb.

Maggie O’Farrell “Esme Lennoxi kadumine”

Kööki jõudnud, täidab Iris veekannu, tõstab või külmkapist välja, pistab saiad röstrisse. Tundub kummastav teha kõike nii nagu ikka, justkui midagi poleks juhtunud. Tal on lihtsalt kogemata kombel üks hull vanadaam nädalavahetuseks külla tulnud. Iris peab isegi ümber pöörama, et veenduda Esme kohalolus. Ja seal ta ongi. Esme, unustatud vanatädi, istub tema laua ääres ja silitab koeral pead.

Mida teeksite teie, kui saaksite järsku teada, et teil on lähedane sugulane, kellest keegi ei ole mitte kunagi midagi rääkinud? Ja ta on olnud viimased 60 aastat hullumajas, mis nüüd eelarvekärbete tõttu sulgemisele läheb? Mida te teeksite?

Mida te teeksite siis, kui teid oleks 16-aastaselt ilma mingi arusaadava põhjuseta sellise asutuse seinte vahele suletud? Ja te sealt alles 60 aastat hiljem välja pääseksite? Mida te teeksite?

Šotimaal elav Iiri kirjanik Maggie O’Farrell laseb otsida vastuseid neile küsimustele oma romaani “Esme Lennoxi kadumine” lugejatel ja kahel peategelasel. Kolmas, kelle katkendlikud mälestused toovad sisse veel ühe salapäraseid sündmusi valgustava vaatepunkti, vaevleb Alzheimeri tõve küüsis.

Kõige vapustavam on selle loo juures tõsiasi, et sarnaseid asju on Suurbritannias tõepoolest aset leidnud. Kui seal taolisi kinniseid asutusi sulgema hakati, siis vabanes sealt täiesti terveid vanadaame, kes olid kõigi poolt unustatuna veetnud pea kogu oma elu sisuliselt vangistuses.

Autor ise rääkis ühes raadiosaates, et kirjutamiseks sai ta inspiratsiooni, kui luges 1920-ndatest ja 30-ndatest pärinevaid märkmeid patsientide sissevõtmise kohta. “See oli üsna südantlõhestav, jahmatamapanev lugemine,” märkis O’Farrel. “Kõik, mis selles raamatus mainitakse, kõik juhtumite kirjeldused on tegelikult tõsi. Seal oli naisi, kes koristati ära pikkadel jalutuskäikudel käimise, juuste kasvatamise või selle pärast, et nad ei tahtnud abielluda.”

Talutarest pärit eestlastel, kes on kasvanud (soost sõltumata) põlvkondade kaupa tööd rügades, on seda Briti kodanluse komberuumi (näiteks isa, kes on vastu tütre soovile minna ülikooli, sest ei taha, et tema tütred endale ise ülalpidamist hakkaksid teenima) kohati võib-olla päris raske kujutleda. Veel raskem on seda mõista. Seetõttu võib see lugu mõjuda lugedes isegi veidi ebausutavalt. Kuid ometigi on see tõepärane, küllaltki realistlik.

O’Farrell on avaldanud tänaseks seitse romaani ja ühe mälestusteraamatu, kõnealune oli järjekorras neljas ning on nüüd esimene, mis tõlgitud ka eesti keelde. Hea, ladusalt loetav tekst. Paljusid asju võib küll aimata ette juba enne, kui jutt nendeni jõuab, aga see näib olevat taotluslik, et lasta lugejatel põnevusega oodata, kas kõik tehtud oletused peavad ikka paika.

Lõpp on loogiline, kuid mitte päris selline, mida mina ootasin.

Kiri inimestele, kes loevad raamatuid

Postitus ilmus algselt kultuur.info blogis.

Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad, kirjutab Andres Laiapea.

Tere, lugupeetud lugejad!

Kirjutan teile, et tutvustada lühidalt hiljuti sarjas “Loomingu Raamatukogu” ilmunud kogumikku “Kuusteist Eesti kirja”. Selle kaante vahelt leiab kuueteist Eesti meesprosaisti kirjad, mis sarnanevad küll sageli rohkem esseedele või novellidele kui tavapärastele kirjadele, kas tõelisele või üksnes kujuteldavale adressaadile. Samas on need muidugi mõeldud lugejate laiemale ringile, kirjutatud just selles kogumikus avaldamiseks.

Andrei Hvostov kirjutab enda pojatütrele, kes hiljuti sündis, aastasse 2050. Jan Kaus oma naisele olevikus. Meelis Friedenthal ühele Norra luuletajale. Urmas Vadi aga Eesti rahvale (kehastudes justkui eestlaste unistuste pagulaseks). Enn Nõu oma ammu surnud vanaonule. Olev Remsu lausa Jeesusele. P. I. Filimonov iseendale (lugemiseks pärast isiksuse ümbertegemise operatsiooni).

Peeter Sauter kirjutab “Loomingu Raamatukogule” ja mõnele tütarlapsele. Lauri Sommer enda kunagisele tüdruksõbrale. Kalle Käsper oma siit ilmast lahkunud abikaasale Elüüsiumi väljadele. Rein Veidemann Eestile. Toomas Vint kunstisõbrale (kaasaegsest kunstist). Paavo Matsin (kehastudes oma jopekäisest leitud nagiks) Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule. Ülo Mattheus oma surnud emale. Tiit Aleksejev tütrele. Indrek Koff oma surnud sõpradele.

Kuna kõnealused tekstid on algusest peale mõeldud (sündinud) avaldamiseks, laiema lugejaskonna ette jõudmiseks, siis põimub isiklik neis tugevalt ühiskondlikuga. Nii annavad need kokku omamoodi suvalise läbilõike Eesti ühiskonna hetkeseisust, aga ka ajaloost, inimeste jaoks olulistest teemadest ja nähtustest (näiteks on mitmetes juttu sotsiaalmeediast, Facebookist), tulevikuga seotud mõtetest.

Kogumik on mõtteliseks järjeks varem ilmunud naisautorite kogumikele “Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja “Kolmteist Eesti kirja” (2016). On küll tore kujutleda, et mehed (lumehelbekesed) hakkasid protesteerima sooliselt ebavõrdse kohtlemise vastu ja saidki tänu sellele oma kogumiku, aga kuidas asi oli tegelikult, seda ma ei tea. Nii või teisiti võiks järgmine sarnane kogumik olla sooneutraalne, koostatud tõmbluku meetodil.

Tegelikult võiks “Loomingu Raamatukogu” alustada edaspidi igat aastakäiku mõne sarnase kogumikuga (“100 Eesti luuletust”, “10 Eesti novelli” jne.), mis toob ühtede kaante vahele kokku meie erinevad kaasaegsed autorid. See võimaldaks kohalikel kirjandushuvilistel saada kiiresti kerge ülevaate sellest, kes kuidas kirjutab – olla justkui kataloogiks, milles sisalduvate tekstinäidete põhjal langetada järgnevaid otsuseid raamatute ostmiseks.

Nüüd kaldusin ma juba teemast kõrvale, hakkasin lausa heietama, lihtne raamatutvustus muutus järsku sisuliselt palvekirjaks “Loomingu Raamatukogu” toimetajatele ja kolleegiumile. Kui teha veidi kriitikat, siis seisnebki see selles, et paljude kõnealuses kogumikus leiduvate tekstide puhul on liiga arusaadav, et need on suunatud eelkõige mitte nimetatud adressaadile, vaid kolmandale osapoolele ehk tavalisele lugejale – sageli ei teki seda tunnet, et meil lastaks heita pilk kellegi erakirjavahetusse.

Aga muidu hea. Tekstid on piisavalt lühikesed, enamasti 6-7 lehekülge, et mitte muutuda tüütuks. Ja kuna autorid on erinevad, siis valitseb ka stiililine mitmekesisus. Kõige parem ongi see, et nii saab kiiresti kätte pildi sellest, kuidas keegi kirjutab. Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad.

Mis saab meie valimisringkonnast?

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul Eestis rahvastiku paiknemises toimunud muutused on nii suured, et Riigikogu valimisteks moodustatud valimisringkondade piiride ümberjoonistamisega ei kannata enam kaua oodata. Seda enam, et need muutused jätkuvad.

Ma ei hakka kordama taas üle seda, millest olen Sakalas juba kirjutanud (“Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”, 31. märts 2015). Tänaseks on ka valitsus ja riigikogulased jõudnud arusaamisele, et midagi tuleb ette võtta. Asja on analüüsinud justiitsministeerium, Vabariigi Valimiskomisjon esitas omad ettepanekud ja praegu jätkub teema arutelu Riigikogu põhiseaduskomisjonis.

Pean ise jätkuvalt parimaks üleminekut ühele üleriigilisele valimisringkonnale, kus kohad jaotuvad erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kuid olen vahepeal veendunud, et selle teostumine ei ole poliitiliselt realistlik.

Põhjus on mitte üksnes selles, et muudatused valimisseaduses peavad kiitma heaks praeguse korra alusel valitud riigikogulased, kes on ise seotud palju väiksemate ringkondadega. On täiesti loomulik, et nad kardavad nii radikaalseid reforme, mille tulemusel nad ise oma koha parlamendis kaotada võivad.

Põhjus on eelkõige selles, et ka paljude valijate silmis on riigikogulase väärtuse mõõdupuuks see, kui palju katuseraha ta oma valimisringkonda pudistada suudab. Kuni suurem osa valijaskonnast ei vaata riiki kui tervikut, vaid lähtub Riigikogu valides peamiselt konkreetse valimisringkonna huvidest, seni jääb üleminek ühele üleriigilisele valimisringkonnale soovmõtlemiseks, sest selle järele puudub poliitiline tellimus altpoolt ehk tavakodanike tasandilt.

Seetõttu ei ole mõtet sel teemal praegu pikemalt heietada, sest idee on sisuliselt laualt maas.

Vabariigi Valimiskomisjon tõi eelmisel aastal välja neli võimalikku lahendust ning leidis, et kõige parem oleks jagada riik seitsmeks valimisringkonnaks. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Minu arvates oleks see võimalikest variantidest üks halvimaid.

Ühest küljest muutuksid ringkonnad siis nii suureks, et valijad kaotaksid vahetu isikliku kontakti oma saadikuga, otsene side valijate ja nende esindajate vahel nõrgeneks. Teisest küljest jääks riik ikkagi killustatuks ega kaasneks neid positiivseid mõjusid, mille tooks kaasa üleminek ühele üleriigilisele ringkonnale.

Viljandimaa läheks sellisel juhul kokku Valga-, Põlva- ja Võrumaaga. Mulle isiklikult selline suur Lõuna-Eesti valimisringkond isegi meeldiks, aga objektiivselt võttes ei oleks see kõige mõistlikum.

Ja see ei oleks ka Viljandimaa valijate huvides. Valga-, Põlva- ja Võrumaa moodustavad juba praegu ühe valimisringkonna, kus valimisõiguslike kodanike arv on pea poole suurem kui Viljandimaal. Nad hakkaksid meie üle domineerima veel tugevamalt kui meie praegu Järvamaa valijate üle.

Teise variandi kohaselt läheks Viljandimaa kokku Pärnumaaga, aga siis oleks sama häda. Pealegi, nagu tõi oma juhtkirjas välja Pärnu Postimees, asustuslikult ja geopoliitiliselt on Viljandimaa enam kaldu Tartu kui Pärnu poole.

Tartuga meid keegi ühendada ei taha, aga välja on pakutud veel Viljandi- ja Valgamaa valimisringkond. Jällegi, minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi. Viljandi domineeriv positsioon oma valimisringkonnas siis isegi veidi kasvaks. 1992. aastal olime ühes valimisringkonnas Jõgevamaaga, pärast seda oleme olnud pikalt koos Järvamaaga. Mille poolest Valgamaa neist halvem on?

Võib arvata, et Viljandimaa ise läheks selles küsimuses siiski enam-vähem pooleks. Põhjas eelistataks ilmselt praegust jaotust, sest Valgamaa jääb liiga kaugeks, kuid lõunas pigem uut, mis kogu ajaloolise Mulgimaa ühte valimisringkonda kokku tooks.

Võimalusi on palju. Käin nüüd välja veel ühe. Kuna ühe juba esitatud variandi kohaselt valimisringkondade arv hoopis suureneks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants on öelnud, et kaalutakse ka muid lahendusi, kusjuures kõne alla võib tulla isegi eemaldumine praegustest maakonnapiiridest, võikski minu arvates selles suunas edasi mõelda.

Viljandimaa jaoks oleks kahtlemata kõige kasulikum see, kui me moodustaksime ühe valimisringkonna Tõrva ja Põltsamaaga. See tähendaks ju sisuliselt Viljandimaa taastamist juba kunagi eksisteerinud piirides. Praeguse seisuga elaks sellises valimisringkonnas ligi 6% valijatest.

Politoloog Rein Toomla ütles Postimehele, et teoreetiliselt on ideaalses ringkonnas viis mandaati, sealt edasi läheb valijatel nimekirjades orienteerumine juba liiga keeruliseks. Seega oleks selline Suur-Viljandimaa või Sakala valimisringkond lausa ideaalne.

Ainuke häda on see, et muutused rahvastiku paiknemises jätkuvad tõenäoliselt ka edaspidi. Sellest tulenevalt jätkub ka valimisringkondade piiride muutmine. Kui minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale, siis on asi lahendatud ning ei ole vaja hiljem enam midagi muuta, aga nii nähtavasti ei lähe. Seetõttu kestavad vaidlused neis küsimustes arvatavasti veel vähemalt järgmised 25 aastat. Nii et varuge kannatust!

Tuld ja tõrva Trumpi ajast

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Michael Wolffi käsitlus Donald Trumpi presidentuurist ei ole kaugeltki täiuslik, kuid väärib lugemist.

Wolff kavatses esialgu kirjutada Trumpi presidentuuri esimesest sajast päevast raamatu, mille tööpealkiri oli “The Great Transition: The First 100 Days of the Trump Administration”, kuid lõpuks jõudsid kaante vahele sündmused, mis leidsid aset enam kui kahesaja päeva jooksul. Ja ka pealkiri tuli teine.

Esimese intervjuu tegi ta tulevase presidendiga tema kodus Beverly Hillsis 2016. aasta mai lõpus, kui oli juba selge, et Trump võidab vabariiklaste eelvalimised ja saab nende presidendikandidaadiks, kuid tema peremehetsemist Valges Majas oli veel raske kujutleda. Sellest kohtumisest ilmus ajakirjas Hollywood Reporter pikk lugu, mis meeldis Trumpile nii väga, et ta nõustus lubama Wolffi hiljem Valge Maja tagatubadesse.

Taolise priviligeeritud ligipääsu võimaldamises presidendile ja tema lähikonnale ei ole iseenesest midagi enneolematut. USA presidentidel ongi üldiselt kombeks lasta mõnel endale meelepärasel autoril oma ametiajast täpsem pilt saada, et nad selle ajaloo tarbeks raamatusse raiuksid.

Trumpile see peegeldus ei meeldinud

Antud juhul ei vastanud lõpuks valminud pilt aga ilmselt Trumpi ootustele ja seetõttu üritasid tema advokaadid raamatu avaldamist kohtu kaudu peatada. President ise säutsus, et ta ei olnud andnud Wolffile mingit ligipääsu Valgele Majale ega temaga kunagi raamatu tarbeks rääkinud. Tema sõnul olevat see raamat üldse täis valesid, väärtõlgendusi ja tuginemist olematutele allikatele.

“Minu usaldusväärsust seab kahtluse alla mees, kelle usaldusväärsus on väiksem kui võib-olla ükskõik kellel, kes on kuni praeguse hetkeni kunagi maapinnal kõndinud,” vastas sellistele süüdistustele Wolff, kelle sõnul õhutas Trump ise teda oma presidentuuri esimesest sajast päevast raamatut kirjutama.

Probleem on nüüd selles, et oodatud panegüürika asemel saadi “kogu-tõde-otse-letti” tüüpi litakas vastu lõugu. See on üheaegselt nii selle raamatu suurim tugevus kui ka nõrkus. Tugevus, sest võimaldab saada lugejatel asjadest ilustamata ettekujutuse. Nõrkus, sest autor läheb kohati võib-olla isegi liiga hoogsalt kaasa igasuguste spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida ta Valge Maja koridorides kuulis.

Näiteks on saanud USA ajakirjanduses palju kriitikat see, et Wolff annab kaudselt mõista nagu oleks presidendil abieluväline intiimsuhe Nikki Haleyga, kes on praegu USA suursaadik ÜRO juures. Äärmiselt ambitsioonikas Haley olevat pugenud presidendi külje alla, sest loodab saada tema ametijärglaseks. On kahtlemata võimalik, et Wolff sellist juttu Valges Majas kellegi käest kuulis, aga see veel ei tähenda, et taolistel juttudel on ka alust.

Võimuvõitluses vahendeid ei valita

Väga suure osa raamatust võtab enda alla Valge Maja sisemise võimuvõitluse kajastamine. Trumpi ja Haley kohta räägitud kuulujutud näivad olevat osa sellest. Trumpi enda ja mitmete varasemate USA presidentide teod annavad neile justkui usutavust, kuid nende tagant paistab siiski selgelt soov lihtsalt Haleyle kaikaid kodaratesse loopida.

Wolffi käsitluse kohaselt on Haley, keda ta nimetab Trumpile lähedasemaks kui ühtegi teist valitsuskabineti liiget, jõudnud järeldusele, et Trumpi presidentuur kestab, parimal juhul, ühe ametiaja, ning pärast seda võiks tema ise Trumpi toetusel presidendiks saada.

Trumpi laiemale välis- ja julgeolekupoliitika meeskonnale olevat saanud järjest selgemaks, et praeguse välisministri Rex Tillersoni vältimatu tagasiastumise järel on Trumpi perekonna valikuks sellele ametikohale Haley. Steve Bannon, kes töötas Trumpi ametiaja esimesed seitse kuud Valge Maja juhtiva strateegina, pidas aga seevastu paremaks vahetada Tillerson välja praegu USA Luure Keskagentuuri juhtiva Mike Pompeo vastu.

Hämarad vihjed Trumpi ja Haley initiimsele läbikäimisele peaksid nähtavasti tekitama Haley vastu usaldamatust Trumpi perekonna teistes liikmetes. Jutud ambitsioonist presidendiks saada pingeid tema suhetes Trumpi endaga. Ja eesmärgiks on ilmselt hoida ära tema tõusmine välisministriks. Nii on ka see raamat ise saanud osaks Trumpi administratsiooni sisemisest võimuvõitlusest.

Välispoliitika saab vähe tähelepanu

Eestit ei mainita selles raamatus kordagi. Samuti ka teisi Balti riike ja põhjamaid, Poolat või isegi Prantsusmaad (kuigi korraks käib läbi Marine Le Peni nimi). Saksamaa saab mõned tabamused, kuid sisuliselt Euroopa juhtivast riigist juttu ei ole.

Ühes kohas võrdleb Bannon tänapäeva Hiinat natsionaalsotsialistliku Saksamaaga: “Hiinlased, nagu sakslased, on kõige ratsionaalsemad inimesed maailmas, kuni nad ei ole. Ja nad lähevad laperdama nagu Saksamaa kolmekümnendatel. Tuleb hüpernatsionalistlik riik, ja kui see juhtub, siis ei saa seda džinni enam tagasi pudelisse.” Nii selgitab ta seda, miks USA jaoks peaks olema praegu kõige olulisem Hiinaga tegelemine.

Teises kohas kirjeldab Wolff veidi pikemalt president Trumpi, tema tütre ja väimehe visiiti G20 tippkohtumisele Hamburgis, mille ajal Trumpi meeskonna omavahelised arutelud keerlesid peamiselt hoopis selle ümber, kuidas vastata peagi ühele ajalehes New York Times ilmuvale loole Trumpi poja kohtumisest venelastega, mida Bannon pidas, nagu sellest raamatust selgub, riigireeturlikuks ja ebapatriootlikuks.

Venemaale on pühendatud eraldi peatükk, samuti ka välispoliitikale laiemalt, kuid neid teemasid käsitletakse seal rohkem USA sisepoliitika vaatepunktist. Raamatu keskmes asub ikkagi Trumpi administratsioon ise, mitte selle poliitika ühes või teises küsimuses.

Bannon on jätnud liiga sügava jälje

Wolff tugines kõnealust raamatut kirjutades 18 kuu jooksul tehtud enam kui kahesajale intervjuule nii Trumpi enda, teda ümbritseva kõrgema ešeloni kui ka väiksemate tegelastega, kes selles seltskonnas liikusid. Kõige tugevama jälje on jätnud tema raamatule aga Bannon, keda võib nimetada lausa selle teiseks peategelaseks.

Bannoni nägemuses olevat USA lõhenemine kaheks vaenutsevaks pooleks, globalistideks ja natsionalistideks, millel on erinevad väärtused ja sihid, mitte kunstlik lihtsustamine, vaid reaalsus. Ameerika Ühendriigid olevatki tõesti muutunud kahe vaenutseva rahvaga maaks, kus üks peab võitma ja teine kaotama, või siis üks domineerima ja teine marginaliseeruma.

Vabariiklaste edu valimistel tagab Bannoni arvates just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaaditeks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.” Trump oli alles algus. Praegu olevat vaja kaitsta trumpismi Trumpi enda eest. Revolutsioon jätkub.

Kas see nii juhtub või mitte, seda näitab aeg. Ennast ise “rahvuslik-patriootliku liikumise juhiks” nimetanud Bannoni teened Trumpi valimisvõidu kindlustamisel on vaieldamatud, kuid Valges Majas talle enam kohta ei ole ning pärast selle raamatu ilmumist pidi ta lahkuma isegi Breitbarti uudistevõrgustiku juhi kohalt, sest ettevõtte omanikud ei pidanud teda enam oma ärile kasulikuks.

Palju kära tekitanud raamat jõuab juunis müügile ka eesti keeles.