Akadeemia nr. 9, 2017

* Volli Kalmu juulis peetud inauguratsioonikõne. “Üks olulisemaid arendamist vajavaid valdkondi on ülikooli tegevuse ja saavutuste tutvustamine Eestis ja rahvusvaheliselt,” märgib ta. “On kohati lausa üllatav, kui vähe teavad sellest isegi meie enda vilistlased Tartust kaugemal.”

* “Kahjuks pean päris tihti kolleegidega vaidlusi selle üle, kas teadlased peaksid oma teadustööst kirjutama ka eesti keeles ja mis mõtet on üldse eestikeelsetel (ülikooli)õpikutel – ingliskeelsed on ju olemas!” kirjutab Toivo Maimets. “Olles inglise keeleruumis pikka aega töötanud, ei ole mul probleemi ka ise vahel inglise keeles mõelda ja unesidki näha. Aga selliseid inimesi on ju sadu miljoneid. Ma usun, et meie eeliseks ka teadusmaailmas on see, et me suudame maailma näha veidi teistsuguse nurga alt. Ning vähemalt mingil määral on see tingitud sellest, et me mõtleme eesti keeles. See mõte võiks minu arvates kõiki Eesti teadlasi tiivustada aeg-ajalt oma mõtteid ka eesti keeles väljendama – sest mõtteline piir meie ja paljude sugulasrahvaste keelte saatuse vahel võib üsna habras olla.”

* “Me ei asu ei ühe ega teise sujuva kõvera keskpaigas, kus tulevik laabub minevikuga, vaid ebatavalise murdepunkti eel, millist varem on olnud märgata ainult ühel korral,” kuulutab Rein Taagepera maailma rahvaarvu kasvujärkudest kirjutades. “Elame huvitaval ajal. Loodetavasti mitte liiga huvitaval.”

* Väike valik Apollinaire’i anekdootlikke lugusid aastast 1917. “Kodukolde ja rahvuse õnne jaoks on vaja palju lapsi,” seisab ühes. “Sooviksin, et meie sõdurid ja eelkõige ohvitserid hakkaksid rasedaid naisi tervitama sõjaväeliselt. Tuleb kehtestada erilised austusavaldused naistele, kes ongi kauni Prantsusmaa kõige ilusamad viljaaiad.”

* Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luulevormis juhtkiri kannab sel korral pealkirja “Eluseaduse rakendusaktid” (eluseadus võeti vastu / täpsustati elu mõistet).

* “Optimistlik teooria käsitab tegelikkust väärtusomadusena ning see võib mõnevõrra veider tunduda. Tõepoolest, võib-olla see teooria polegi nii optimistlik, kui esialgu paistab. Mida nõnda imelist on sõnumeis, et parim kõigist võimalikest maailmadest on tegelik, kui tema tegelikkus seisneb vaid selles, et ta on parim?” küsib USA filosoof Robert Merrihew Adams tegelikkuseteooriaid tutvustades. “Võidakse pakkuda, et tegeliku maailma parimuse teeb imeliseks see, et tegu on ikkagi meie maailmaga. Aga selle võib kahtluse alla seada. Kahjuks ei anna optimistlik teooria meile alust uskuda, et meie oleme tegelikus maailmas. Võib-olla on meie maailm tõepoolest kõigist võimalikest maailmadest parim. Ja kui nii, siis on jumal kahtlemata suuteline seda teadma. Kuid meie pole suutelised seda teadma.”

* Ukraina kirjaniku Sergi Žadani kolm lühiesseed. “Kõik on õige, kõik on omavahel seotud – me oleme sellised, milliseks on teinud meid minevik, meie minevik on selline, millisena soovime seda näha,” kirjutab Žadan.

* Akadeemia eelmises numbris alanud Erki Tammiksaare üpriski huvitav artikkel “Põlevkivitööstuse sünd ja areng Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning seosed Eestiga: 100 aastat tööstusliku põlevkivikaevandamise algusest Eestis ja Venemaal” lõpeb nii: “Kas põlevkivitööstus Nõukogude Liidus saanuks 1930. aastatel sündida ilma Eesti põlevkivitööstuse eeskujuta? Sellele küsimusele saab olemasoleva teabe põhjal vastata ainult eitavalt. See on olnud ühtaegu Eesti põlevkivitööstuse õnn ja õnnetus, sest meie tööstuse edukus sai otsustavaks teguriks, miks see rakendati lõpuks Leningradi energiamajanduse teenistusse. See tähendas kaevemahu suurenemist ja võõrtööjõu massilist sissetoomist. Põlevkivitööstuse arendamine Nõukogude Liidus oli Neevalinna energianälga arvestades majanduslik paratamatus. Seega on Eesti nii mõneski mõttes olnud oma põlevkivitööstuse edu ohver.”

* (:)kivisildnik esineb luuletusega “Igav”.

* Arstiteadlane Hubert-Viktor Kahn teeb Eesti riigi sajandale sünnipäevale mõeldes kokkuvõtte Eesti ajaloost 13. sajandist kuni iseseisvuse taastamiseni, erilise rõhuasetusega sõjaeelsel ajal. Jutt on kohati väga tendentslik, näiteks vabadussõjalaste liikumist rahastas tema käsitluse kohaselt Nõukogude Liit, et õõnestada meie omariiklust.

* Juhan Maiste arvustab Raimo Pullati raamatut “Tallinlase asjademaailm valgustussajandil” (2016). “Filosoofia asemel on Pullat materjali süvenedes valinud siiski talle loomuomase lähenemise, jäädes seejuures oma põlvkonna teadusmetoodikale iseloomulikult kõrvaltvaatajaks, esitades fakte rangelt süstematiseerituna ja paigutatuna peatükkidesse, mis annavad teemast väga korraliku ja tervikliku ülevaate. See ei välista kohati ka isiklikumaid tähelepanekuid ja autorile omaseid teravmeelseid ütlemisi,” kirjutab ta.

* Järjejutuna hakkab ilmuma David Kaplani “Demonstratiivid: Essee demonstratiivide ja teiste indeksikaalide semantikast, loogikast, metafüüsikast ning epistemoloogiast”.

Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni

Käesoleva postituse peale võib pealkirjas mainitud isik küll jälle tunda, et minu mõtted keerlevad pidevalt ümber tema, aga kuna minu jaoks on Viljandi kodulinn, kus ma olen sündinud ja elanud küll mitte kogu aeg, aga siiski suurema osa oma elust, siis selgitan siin pikemalt, miks ma teda nüüd EKRE toetajatel valida ei soovita.

Kõigepealt olgu öeldud, et jutud Madisoni võimalikust kandideerimisest kohalikel valimistel Viljandis hakkasid tegelikult ringlema juba 2015. aastal, kui kohe pärast valimisi algas valmistumine järgmisteks Riigikogu valimisteks.

Viljandi linn on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurim omavalitsus, kuid 2015. aastal sai Madison siin suhteliselt tagasihoidliku tulemuse: kui Paides toetas teda isiklikult 6,3% valijatest, siis Viljandis vähem kui neli protsenti.

Madisoni osalemine kohalikel valimistel Viljandis, nii palju kui ma kuulnud olen, ongi tingitud lihtsalt soovist enda toetajaskonda siin kasvatada, et saada parem tulemus 2019. aasta Riigikogu valimistel. See tähendab, et ta osaleb nendel valimistel Viljandis täiesti valel põhjusel.

Veidi üldisemat juttu

Praegu hakatakse valima kohalike omavalitsuste volikogusid. Kohalikud valimised ei peaks olema soojendus Riigikogu valimisteks, kuid nn. kahe tooli seaduse vastuvõtmine on need selleks paratamatult muutnud.

EKRE oli parlamendis kahe tooli seaduse vastu, kuid sellele vaatamata osalevad ka sinna kuuluvad riigikogulased kohalikel valimistel, põhjendades seda sellega, et muidu saaksid teised erakonnad eelise. Poliittehnoloogiliselt mõistetav. Kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et korraga kahel toolil istumine on endiselt väär.

Kui põhimõtte rikkumist õigustatakse sellega, et sama teevad ka teised, siis näitab see mitte tugevust, vaid põhimõttelagedust.

Minu meelest on nüüd ainus viis selle teadmise viimiseks riigikogulaste teadvusse see, kui nad kohalikel valimistel lihtsalt häälteta jäetakse.

Madisoni personaalküsimusest

Mis puudutab konkreetselt Jaak Madisoni, siis küsisin juba eelmise aasta aprillis tema ja Martin Helme käest: “Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga?”

Madison eelistas mitte vastata. Helme nimetas seda tol hetkel puhtalt spekulatsiooniks.

Mõtlemisaeg kestis kaua. Veel aasta hiljem ei olnud Madison otsustanud, kas tal on poliitiliselt kasulikum kandideerida Viljandis, Paides või Järva vallas. Kui ta mõne kuu eest lõpuks ikkagi Viljandi kasuks otsustas, siis kuulutas ta avalikult, et ei välista formaalset sissekirjutust. Tegin temaga intervjuu, kus ta rääkis, et on mõelnud Viljandis korteri ostmisele, kuid ei ole seda veel otsustanud.

Ma ei tea, kas ta on seda tänaseks teinud, aga ilmselgelt ei asu tema püsiv elukoht tegelikult Viljandis, isegi kui ta siin vahepeal kinnisvara on soetanud või mõne pinna endale nüüd valimiste eel peatumiseks üürinud. Iseenesest oleks muidugi huvitav teada, mis kuupäevast ta sissekirjutuse järgi Viljandi elanike hulka kuulub (varem elas Madison ametlikult Pirital, täpset aadressi ei hakka ma avalikustama, kus ta üldiselt ka füüsiliselt resideerub), aga see ei ole lõpuks kõige olulisem.

Tema linnapeaks kandideerimise puhul on minu meelest suurimaks probleemiks tegelikult mitte sissekirjutus, vaid see, et Madison lihtsalt ei tunne hästi Viljandit ega valda kohalikke teemasid. Tema ülikõrge enesehinnang neid puudusi ei kompenseeri. Viljandi volikokku on vaja asjatundlikke inimesi, mitte lahmivaid riiukukki.

“Kohutav vandenõu”

Nüüd jõuan Sakalas ilmunud artiklite juurde.

Kogu saladus minu sealsete sõnavõttude taga on see, et Sakala peatoimetaja märkis suvel, et neil oleks hea meel, kui ma sinna arvamusküljele rohkem kirjutaksin. Honorari maksavad nad väga vähe, aga kuna tegemist on ikkagi kodukandi ajalehega (1995. aastal ilmus seal minu esimene poliitikakommentaar, mis kandis muide pealkirja “Euroopa Liit – Eesti rahva hukatus”), siis leidsin, et umbes kord kuus võiks sinna ikka midagi kirjutada.

Nii sündisid lähenevate valimiste teemal arvamuslood “Vanad programmid uuesti välja”, “Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks” ja “Jaak Madisoni tõetund”.

Neist viimase kirjutamiseks andis tõuke üks Objektiivi juhtkiri, mida seal ka mainin, mis oli omakorda inspireeritud ilmselt nö. seltskonnauudistest, kus ühe tegelasena figureeris ka Jaak Madison. Jutt tuli kergelt irooniline. EKRE tulek kohalikku poliitikasse on võib-olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, kuid samas ei kujuta ma hästi ette, kes on need inimesed, kes siin nüüd Madisonile hääle annavad – tema valimiseks peab olema ikka tõesti äärmiselt liberaalne ja tolerantne, kuid selliste valijate hääli EKRE ju ei püüa. Kuidas võiksid toetada nii kahepalgelist tüüpi konservatiivsemad valijad, kelle jaoks need väärtused, mille eest Madison enese väitel seisab, ei ole lihtsalt sõnakõlksud ja loosungid, seda ma küll aru ei saa.

Pinge kasvab

Madison reageeris sellele emotsionaalse plahvatusega, kus väitis muu hulgas, et võib mind laimamise eest kohtusse kaevata (kui ta tahab olla mees, kelle sõna vähegi midagi maksab, siis soovitan seda nüüd kindlasti teha). Jätsin vaid ühe tagasihoidliku kommentaari. Mõtlesin, et ei hakka seda kergesti ärrituvat noormeest rohkem torkima – eks valimistel paistab, kui kõrgelt viljandlased teda hindavad.

Kui avaldati kandidaatide nimekirjad, siis kirjutasin aga loo “Põhimõtteline valik”, kuhu ta kohe jälle sisse vupsas, sest sobis lihtsalt suurepäraselt konkreetseks näiteks. See lugu, milles puudutan taas eelmiste kohalike valimiste eel tõstatatud teemasid, ilmus eilses Sakalas. Madison ei jätnud kasutamata võimalust esineda järjekordse vastulausega, kus ta muu hulgas väidab, et talle ei meeldi isiklikud rünnakud, sest need on tema meelest labased.

Huvitaval kombel ei takistanud see tal kohe seejärel Facebookis oma jüngritele kuulutamast, et minu näol on “tegu heal juhul idioodiga või kehvemal juhul kellegi ülesandel tegutseva veidrikuga” (kusjuures tõenäolisemaks peab ta viimast, õhutades seega teadlikult alusetuid vandenõuteooriaid).

No ma ei tea. Kui nüüd peaks tõesti juhtuma, et EKRE esindajaks Viljandi linnavolikogus valitakse selline ebastabiilne tüüp, siis alles hakkab nalja saama. Aga küsimus on selles, kas linnavolikogu peaks olema koht taoliste komödiantide jaoks. Minu arvates mitte. Samuti ei peaks seda olema parlament. Seetõttu ei soovitagi ma EKRE toetajatel Madisoni valida ei nüüd ega ka kunagi edaspidi. Madisonil endal soovitan aga kiiremas korras närviarsti poole pöörduda või niisama aeg maha võtta, sest mulle tundub, et tal võib muidu varsti kuppel päris ära lennata.

Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!

Looming nr. 8, 2017

Luuletustega esinevad:

* Kai-Mai Olbri (Unenägudel on võime / mäletada tulevikku)
* Triin Soomets (kui meeldin hullule / kas olen ise hull /—/ kui meeldin koerale / kas ise olen koer)
* Lehte Hainsalu (Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained, / enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.)
* Jaan Kaplinski (Võin vaid paluda Jumalat / kes äratab ellu kõik surnud / ainult mitte mind /—/ kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi)
* Andrus Kasemaa (nüüd oleme vanad / kellest on saanud traktorist / kellest autojuht)
* Priit Kelder (Rohi sumiseb, õrnroheline tema. / Kuu liigub metsatukkade spaleeris.)
* Sirel Heinloo (üksinda pimesikku mängides / saab vähemalt valida / kas edasi kõndida / või paigale jääda)

Meelis Friedenthali “Vaim masinas” toob lugejate ette Georg Friedrich Parrot, kunagise Tartu ülikooli rektori, ja laiba, kellele ta oma mõttekäike tutvustab.

Juhan Voolaidi “Lõvi” (kogumikust “Läbilööjalammas ja marukoer”) viib seevastu Aafrikasse, kus turistid kohtavad rääkivat lõvi.

Maimu Bergi “Minister” ja “Clara” on pühendanud vanadele, üks räägib vanade armastusest ja teine surmast.

Toomas Haugi “Pärnu! Pärnu!” sisaldab lapsepõlvemälestusi suvisest Pärnust, emast, tädist jne.

Toomas Kall näitab aga ette kuidas Lauri Sommer tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Avaldatud on Berk Vaheri intervjuu Nikolai Baturiniga ja Aare Pilve intervjuu Maarja Kangroga. Ei räägita ainult kirjandusest, peatutakse ka ühiskonnal laiemalt, poliitikal jms.

Jaak Jõerüüt mõtiskleb riigimehelikkuse ja inimlikkuse teemal, märkides, et “riigimehelikkus ja inimlikkus ei tohiks ühegi riigitegelase ametist unistava inimese vaimus ja hinges olla teineteisest lahutatud”, kuid “paraku on inimlikud riigitegelased teretulnud ainult sellisesse ühiskonda, kus tõesti mõistetakse, et riigimehelikkust peab tuletama valemist, mille peamised komponendid on kogemus, professionaalsus ja empaatia.”

Peeter Olesk meenutab professor Karl Muru elu, töid ja tegemisi, tuues ära huvitavaid seiku ja tähelepanekuid kirjandusteadlaste töömailt.

Vahur Afanasjev kirjutab olmest ja kirjandusest, märkides, et olme on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest on see aidanud inimesi paremini mõista, aga teisest küljest on selle pärast ka palju kirjutamata jäänud.

Arvustused. Margit Tintso kirjutab Eda Ahi luulekogu “Sadam” kohta: “kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad.”

Leo Luks kuulutab, et noor Ivar Sild “luuletas nagu muistne prohvet või seestunu… /—/ Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud”, kokkuvõttes on tema “Mutant kuurinurgas” aga “eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita.” Silla kaheksa varasemat luulekogu on vabalt allalaetavad.

Made Luiga kirjutab, et varjunime Köster taha peitunud autori “KrattPunktKomm” kohta: “Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.”

Peeter Helme leiab, et Martti Kalda novellikogul “Viimsepäeva laupäeva hommikul” on “teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro-ks. /—/ Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid /—/ just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on.”

Mudlumilt väike lisandus Peeter Helme arvustusele I. V. “Aedniku päeviku” kohta, mis ilmus Loomingu juunikuu numbris.

Merlin Kotta kirjutab veidi XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosast, rõhuasetusega naiskirjanikel, nende teostel, märkamisel ja tunnustamisel.

Akadeemia nr. 8, 2017

Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.

Vikerkaar nr. 7-8, 2017

Luuletustega esinevad Hasso Krull, Maarja Kangro, Joanna Ellmann ja Triin Soomets.

Ene Mihkelsoni lühike “Harjutus” sisaldab lauseid (Mina seda kirjutavat “keegit” enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. /—/ Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha. /—/ Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. /—/ Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja. /—/ Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.), mis tekitavad suurt äratundmisrõõmu.

Donald Tombergi “Arno, isa, koolimaja ja tunnid” kulgeb, nagu arvata võib, Lutsu ainetel.

Ajakirja topeltnumber on pühendatud apokalüpsisele. Avaldatud on põlisameeriklaste nägemusi, Muhammad Ibn Ishaqi “Jumala saadiku elutee” ning 10. sajandist pärit anonüümne “Deor”, mis on kõigest 42 rida pikk, kuid varustatud 11-leheküljelise põhjaliku kommentaariga (autoriks selle poeemi vanainglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp).

Esseed. Marina Warneri “Inglid ja masinad” viib Johannese ilmutusraamatust Hollywoodi filmideni. Urmas Nõmmik kirjutab teemal “Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel”. Avaldatud on veel Immanuel Kanti “Kõikide asjade lõpp” koos Märt Väljataga kommentaariga, Hasso Krulli “Varsti”, Ott Puumeisteri “Lõplikkuse kogemus”, Joanna Nurmise “Piltilus maailmalõpp: Tuumasõjast kliimamuutusteni”, Jaak Tombergi “Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism” ja Tõnu Karjatse “Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos”.

Lühidalt: palju juttu, kohati küll ka päris huvitavaid mõtteid ja teraseid tähelepanekuid, kuid midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei avastanud.

Jaan Tallinn on andnud intervjuu Allan Aksiimile, räägivad tehisintellektiga seonduvast. Tasub lugeda.

Kunstiloo rubriigis peatub Maarja Kangro oma õe Kirke Kangro loomingul, millest toodud reprosid ka ajakirja kaantel ja nende vahel näha saab.

Arvustused. Rauno Alliksaar leiab, et Steven Vihalemi raamatut “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on romaaniks “pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Mõningane järjepidevusetus olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida teosele ette heita.” Samas on aga tema arvates tegemist ühe möödunud aasta omanäolisema ja julgema teosega.

Meelis Oidsalu kirjutab, et “Urmas Vadi uus romaan [“Neverland”] on pungil freudistlikku pahna” ning “Vadi teos ei vasta esmapilgul Milan Kundera poolt romaanikunstile püstitatud kesksele nõudmisele, mille kohaselt peab romaan paljastama mõne senitundmatu või unustatud tahu inimloomuses ja tema eksistentsis. “Neverland” ei paljasta õigupoolest midagi või kedagi, siin on kõik kuidagi liiga tuttav, lähedane ning ka autoripositsioon tegelasi empaatiliselt aasiv. Romaanilikuks teebki “Neverlandi” ehk see, mis puudub…”

Jüri Kolk märgib Mart Kanguri luulekogu “Liivini lahti” arvustades, et “tema luulega on see probleem, et autor tundub olevat täiskasvanu. Täiskasvanud autori luule jääb kahjuks automaatselt ilma paljudest külgetõmbavatest omadustest. Seda ei osteta nii innukalt, sellele ei anta lahke käega preemiaid. Kanguri puhul on asi muidugi veel palju hullem – ta pole mitte ainult täiskasvanu, vaid tal puudub ka lavapersoon. Võimalik, et ta peab seda sündsusetuks, aga see on ainult minu oletus. Kõrvalmärkusena: ma ei väida, et kirka lavapersooniga luuletajad oleks oma tegelaskuju tingimata teadlikult loonud, ei. Ütlen lihtsalt, et sellise persooni puudumine on üks asi, mis takistab Kanguri luulel masside meeltesse tungimast. Samas on see isetus, mis osutab staari puudumisele, ülimalt mõnus.”

Mikko Lagerspetz tutvustab soomlaste kirjutatud ja nüüd eesti keeles ilmunud (tõlkinud Andres Adamson) ajalooraamatut “Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”, mis “pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku”, mille kohaselt “fašismilaadne tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud. /—/ Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest.”

Hoi-hoi, maailmalõpp on iga hetkega lähemal kui kunagi varem.

Haruki Murakami “Värvitu…”

Jaapani kirjaniku Haruki Murakami (sünd. 1949) teosed müüvad Eestis nii hästi, et neist antakse välja isegi kordustrükke. Just sellise saatuse osaliseks sai hiljuti “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” (jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas).

Murakami tänavu veebruaris ilmunud viimasele romaanile jooksid fännid Jaapanis lausa tormi, kuid kriitikutele valmistas see tõeline mammut (üle tuhande lehekülje) kerge pettumuse, sest nad ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut. Sarnaseid etteheiteid võis kohata juba “Värvitu…” puhul (2013, e.k. 2016), kuid Murakami fännidele see üldiselt siiski meeldis ja eraldivõetuna ei ole sellel iseenesest väga vigagi. Kriitikutele ei meeldi enamasti lihtsalt see, et Murakami ei suuda neid enam üllatada. Ta nähtavasti ei üritagi seda teha.

“Värvitu…” nimitegelane on Tokios elav 36-aastane insener, kes tegeleb raudteejaamade kavandamisega. Kuus aastat tagasi suri tema isa, emast ja teistest sugulastest on ta võõrdunud. Sõpru tal ei ole. Kunagi keskkoolis õppides kujunes küll välja üks lahutamatu viisik, aga paar aastat pärast kodulinnast lahkumist heideti ta sealt ootamatult välja.

Keskkooli ajal oli nende vahel täiuslik harmoonia. Nad võtsid üksteist nii, nagu nad olid, nende vahel oli jäägitu mõistmine. Igaüks oli õnnelik. Kuid selline õnn ei saa kesta igavesti.

Kuna sõbrad tõmbusid temast äkitselt lihtsalt eemale, andmata selle kohta mingeid selgitusi, siis jäi see teda aastateks painama ja raskendas ilmselt lähisuhete loomist. Nüüd on ta tutvunud ühe veidi vanema naisega, kes käib peale, et mees oma minevikuga sotid selgeks teeks, sest muidu ei suuda ta liikuda edasi.

“Isegi kui mälestused on osavalt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa.” Sara jätkas talle otse silma sisse vaadates: “Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.”

Nii ei piirdugi see lugu lihtsalt mööda mälestuste radu kondamisega. Tsukuru asub teele, et oma vanadelt sõpradelt juhtunu kohta lõpuks aru pärida. Selleks võtab ta koguni puhkust, et käia ära Soomes, kuhu üks neist elama on asunud.

“Mis seal Soomes üldse on?” küsis ülemus.

“Sibelius, Aki Kaurismäki filmid, Marimekko, Nokia, Muumitrollid,” tõi Tsukuru välja mõned asjad, mis talle meenusid.

Sara soovitab käia tal kohe ära ka Tallinnas ja Peterburis, mis on Helsingist käe-jala ulatuses, kuid Tsukuru ei pea seda vajalikuks. Ja nii jääbki tal Eestis käimata…

Selline on hästi lühike ja lihtne kokkuvõte loost, mis lõpeb äärmiselt elujaatava moraaliga.

“Tskuru, ühte pea meeles. Sa ei ole värvitu. See on vaid nimi. Me muidugi narrisime sind selle pärast, kuid see oli vaid mõttetu nali. Sa oled tore ja värvikas inimene, Tazaki Tsukuru. Inimene, kes rajab vahvaid raudteejaamu.”

Tegelikult on lugu muidugi veidi keerulisem, süngem ja depressiivsem ning mitte nii sirgjoonelise ülesehitusega. Nõustun kriitikutega, kelle sõnul on selle loo puhul oluline kultuurispetsiifiline kontekst, kuid minu meelest on see loetav ka seda lähemalt tundmata. Nõustun ka nendega, kes on võrrelnud seda romaani haikuga…

Vist üheski arvustuses ei ole jäänud mainimata Liszti “Le mal du pays” (“Koduigatsus”), kogumikust “Années de pèlerinage” (“Rännuaastad”). Selles loos kõlab ka teisi palu (kord tuleb esitamisele “Round Midnight”, kord mängib vaikselt taustaks Antonio Carlos Jobimi muusika jne.), aga läbivaks teemaks on just “Le mal du pays” nostalgiline, kurvameelne, mõtlik meeleolu.

Lugedes meenus Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. Usun, et Murakami on teda tugevalt mõjutanud, kuid Feldmanise lugu oli lõpuks palju süngem. Murakami lõpetab antud juhul lootusrikkalt. Sellel lool on õnnelik lõpp. Või vähemalt jätab ta lahti võimaluse, et see on nii.

Vahepeal võib lugeda seda arenguromaani ka detektiivijutuna, aga sellisel juhul võib loo lõpp ehk selle puudumine valmistada väikese pettumuse. Parem on läheneda avatud meelega, ilma eelarvamuste ja liigsete ootusteta. Võtta seda nii, nagu see on antud.