Suvine kultuurielu VLNDs

Kui vahepeal sai väljendatud kartust, et suve saabudes jääb kultuurielu Viljandis täiesti seisma ja mul ei ole siin enam millestki kirjutada, siis nii ei ole see tegelikult läinud: jätkuvalt avatakse näitusi, esitletakse raamatuid, näha võib muusikale, teatrit ja tantsu.

Kondase Keskuses avati teisipäeval Mati Küti sürrealistlike maalide näitus “Kammitud Universum”, kus välja pandud pildid näevad välja päris psühhedeelsed. Autor kinnitas avamisel, et tema neid tehes siiski triipu ei tõmmanud, vaid soovis lihtsalt luua nende kaudu positiivset meeleolu. Ja see ka õnnestus.

Viljandi Linnagaleriis esitlesid Suure-Jaani Kooli vilistlased Inessa Saarits ja Anna-Liisa Sääsk eile “Haruldaste olendite taskuraamatut”. Tegemist on äärmiselt omapärase teosega, mille esimesed eksemplarid valmisid tüdrukutel kaheksandas klassis loovtööna. SJK direktoril Epp Välbal tuli mõte, et selle peaks andma välja korralikult trükitud kujul ja nüüd ongi see siis ilmunud uhkes metallnurkadega köites.

Raamatu väljaandmine oli ühtlasi Hedi Armuliku TÜ VKA kultuurikorralduse eriala lõputööks ning sai teoks hooandjate toetusel. Abistasid selle juures veel paljud teised.

Täna õhtul võib NOORTEnotafe raames näha Koidu seltsimajas Läänemaa Ühisgümnaasiumi noortemuusikali “Valeühendus”, homme Joensuu noorteteatrit ja ühte Lasnamäel tegutsevat laste ja noorte teatritruppi, seejärel ETA tantsukooli ja Eve stuudio õpilasi. Jne. Jne.

Seega toimub Viljandis jätkuvalt rohkem kui tavaline kultuuritarbija vastu võtta suudab, eriti kui on mõte lugeda vahepeal läbi ka mõned raamatud, kuulata netist muusikat ja vaadata tõmmatud filme. Aga üritan selle raske koormaga siiski kuidagi elada ja sellest ka siin vaikselt kirjutada.

KBB “Let’s Play Love”

Let's Play LoveNädal tagasi jõudis postkasti Kali Briis Bandi “Let’s Play Love” (üheksa lugu, kestus kokku 38:36), mida nüüd 5-6 korda erineval ajal ja erineva ilmaga kuulanud olen. Hästi kokkukõlav, pehme saund, mis sobib nii päikesepaistelise päeva, uduse hommiku kui ka jaheda ööga.

Ülejäänud paladest eristub selgelt “Moment”, mis albumi keskel mõneks minutiks hoo maha võtab, “kuhugi konkreetselt välja jõudmata”, nagu kirjutas Margus Haav. Kaisa Laurimaa pani see koguni “tihti skip’ile vajutama”, aga mulle meeldis.

Meenutas selliseid asju nagu, lihtsalt näiteks, Depeche Mode’i “Agent Orange” või “Uselink”, millest ei saa kunagi tuntud hitte ja mida kontsertidel tavaliselt ei mängitagi, aga mis mõjuvad sobival hetkel huvitavate vahepaladena, omamoodi mõttepausidena ehk pausidena mõtlemise jaoks, mis katkestavad kauamängivate ühtlast kulgu, surudes kuulaja välja mugavustsoonist.

Kali Briis BandMõlemad ülalnimetatud kriitikud leidsid, et kohati läheb see album häirivalt elektrooniliseks, aga mina mõtlesin kuulates vahepeal just, et võiks olla veel rohkem electropop, rohkem süntide domineerimist ja sellist tumedamat saundi nagu “Moment”, kuigi ka praegusel kujul on album täiesti kuulatav, asjad kenasti tasakaalus.

Erkki Tero kuulis seal melanhooliat ning leidis koguni, et “kohatine paine või taak katab kummalisel kombel ka rõõmunootidega lugusid.” Mina seda ei märganud (va. “Moment”, mis oli tõesti melanhoolne), aga võib-olla olen ma lihtsalt ise liiga melanhoolne selleks, et see album tunduks melanhoolsena. Ja saund on minu meelest rohkem suviselt sillerdav kui nätsuselt veniv.

Tänavu siit ilmast lahkunud David Bowie ja Prince on need, kellele avaldatakse plaadiümbrisel tänu inspireerimise eest, aga see ei tähenda seda, et neid oleks jäljendatud. Üllataval kombel mainitakse samas ka Jim Carreyt, kes paistab olevat mõjutanud siiski rohkem kaanekujundust kui laule endit.

Lõpetuseks siia hoopis Katja von Kasseli singli “Lili Marlene” värskeim video, mis haakub mõtteliselt ja sobib mingis mõttes ka muusikaliselt KBB albumi jätkuks. Kui viimane räägib esimesest armastusest, siis “Lili Marlene” usust tõelise armastuse igikestvusse.

“Person of Interest”

Kui sa seda kuuled, siis oled sa üksi. Ainus asi, mis meist on jäänud, on minu hääle kõla. Ma ei tea, kas keegi meist jäi ellu. Kas me võitsime. Kas me kaotasime. Ma ei tea. Ma ei ole isegi kindel, et ma enam tean, mida võit tähendaks. Nii või teisiti on see läbi. Las ma siis räägin sulle, kes me olime. Las ma räägin sulle, kes oled sina.

Nende sõnadega algas kultusseriaali “Person of Interest” (e.k. “Mõrvaennetajad”) viimane hooaeg, mis läinud nädalal viimaks lõpule jõudis – kui vaadata järjest ära seriaali kõik osad, siis kulub selleks umbes viis päeva.

#personofinterest #amyacker #root

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teadmiseks neile, kes veel ei tea: “Sind jälgitakse. Valitsusel on salajane süsteem, masin, mis jälgib sind iga päev ja iga tund.” Kõnealuses seriaalis läheb sõjaks tehisintellektide vahel, mis on loodud selleks, et aidata ennetada kuritegusid, tabada kurjategijaid enne kuritegude sooritamist.

Huvitav on seejuures tõsiasi, et selle vaatajate arv langes Ameerika Ühendriikides alla kümne miljoni just 2014. aastal, kui leidis lõpuks avalikult kinnitamist, et luureagentuuride kogutud metaandmetele tuginedes tapetakse inimesi. Teema pidanuks olema aktuaalsem kui kunagi varem, ka kriitikud hindasid selle hooaja osasid kõrgemalt kui varasemaid, aga ometigi vaatajate arv langes.

Tänavu, kui sai teatavaks, et ajuvabadele algoritmidele tuginedes võib olla tapetud tuhandeid süütuid inimesi, langes vaatajate arv korraks isegi alla viie miljoni.

Tundub, et mida enam leidis avalikult kinnitamist analoogiliste asjade toimumine päriselt, seda vähem tahtsid ameeriklased seda hoiatavat seriaali näha – kuni seda võis pidada ulmeliseks väljamõeldiseks, millel puudub igasugunegi kokkupuude tegelikkusega, seni vaatajaid jagus, aga kui taolisi asju ei saanud enam kuulutada lihtsalt vandenõuteoreetikute väljamõeldiseks, siis hakkas reiting langema.

Nähtavasti on põhjus selles, et televaatajad otsivad seriaalidest enamasti ikkagi meelelahutust. Kui need muutuvad inimestele pidevaks meeldetuletuseks nende enda valitsuse ebamoraalsest käitumisest, siis on neid psühholoogiliselt raskem vaadata, kuigi seriaal ise võib muutuda aastatega paremaks.

Nüüd jõudis see lõpule ning asemele ei ole tulnud vist ühtegi teist sarja, mis sarnast problemaatikat käsitleks. Kahju.

Dahli “Eelmisel suvel”

See postitus räägib rohkem sellest, kuidas ma seda raamatut lugesin, mitte raamatust endast, kuigi juttu tuleb veidi ka sellest.

DahlNiels Fredrik Dahli “Eelmisel suvel” (norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming) ilmus Loomingu Raamatukogus juba 7. juunil. LR sai mul selleks aastaks tellitud ja võtsin nõuks kõik numbrid järjest läbi lugeda, et ennast ilukirjanduse kvaliteetsema osaga paremini kursis hoida, kuigi… alternatiivse seletuse kohaselt on muidugi ka see kõigest üks nostalgia avaldumisvorm, pöördumine tagasi kunagise käitumismustri juurde.

8. juunil jõudis raamat minu postkasti, lugesin lõpust tõlkija poolt kirjutatud tutvustust autori kohta ja mõtlesin, et peaks selle lühikese romaani kiiresti läbi lugema. Antud teost oli Tooming seal küll ainult maininud, mitte sellel pikemalt peatunud, aga muu jutt tekitas huvi ka selle vastu.

9. juunil pistsin raamatu kotti ja mõtlesin, et loen selle Tallinna sõites bussis läbi, aga lugesin ainult esimesed kaks lehekülge ja jäin siis loetu üle mõtisklema. Mõtted kandusid mööda omi radu hoopis teistele asjadele, kuni lõpuks ei tulnud raamat enam üldse meelde.

10. juunil nägin unes, et Loomingu Raamatukogus oli vahepeal ilmunud veel üks raamat, kollaste kaantega, autoriks IKE, pealkiri jäi mulle uduseks. Mõtlesin unes, et “kuidas ma küll seda ei märganud, pean neid ikka järjest lugema, Eisenhowerit ei tohi mingil juhul vahele jätta.”

See unenägu oli nii realistlik, et pärast ärkamist läksin automaatselt riiuli juurde kontrollima, kas see oligi ainult unes või on ka ilmsi.

11. juunil pistsin raamatu taas kotti, et see Tallinnas käies bussis läbi lugeda, aga sealt ma seda siis välja ei võtnudki.

13. juunil istusin õhtul maha ja hakkasin algusest peale uuesti lugema. Sel korral jõudsin läbida kuus lehekülge. Nende põhjal sain ma enam-vähem aru, mis on selle romaani teema. Samas mõtlesin, et “Dahl kirjutab päris hästi, tal on hea stiil.”

Eriti meeldisid ning jäid meelde järgnevad kaks lauset kohast, kus minajutustaja koeraga jalutamas käis:

“Seejärel kerkime aeglaselt ja loogeldes ning näeme, kuidas taevas läheb kõrgemaks ja männid jäävad madalamaks, ja ehkki me merd ei näe, räägivad tuulte vintsutatud väändunud männid sellest, et kohe näeme, varsti vaade avardub. Ja täpselt nii lähebki, vaade avardub, me astume avarusse, seisame mäeharjal ja peaaegu kaome sinna, kus meid ümbritsevad taevas ja silmapiir ja päike ja saarestik ja kajakakisa ja skäärid ja tuul ja kanarbik.”

GissingVõrratu pilt, mille peale meenusid kaks järgmist lauset, mis on kulunud mulle pähe George Gissingi romaanist “New Grub Street” (mind kunagi väga tugevalt mõjutanud teos): “You know that when a light is suddenly extinguished, the image of it still shows before your eyes. But at last comes the darkness.”

Sellest Gissingi romaanist on mul kahekümne aasta eest ilmunud trükk, mille kaanel võib näha fragmenti Gustave Courbet‘ maalist “Proudhon et ses enfants”, millega seoses soovitan kuulata ühtlasi Vennaskonna laulu “Elagu Proudhon!” – jälle nostalgia, eks ole.

Dahli romaaniga assotsieerub see laul läbi viite vaarikapunasele valgusele, mis meenutab selle kaanekujundust, aga märgatavat sisulist ühisosa neil ei ole. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et mõlemad on küllaltki nostalgilised.

17. juunil võtsin raamatu uuesti kätte, et see lõpuks läbi lugeda, aga just sel hetkel tuli järsku üks asi vahele ja sinna see jäi.

21. juunil ilmus Loomingu Raamatukogu järgmine number ning ma mõtlesin, et “no nii küll ei saa, tuleb ikka see Dahl kiiresti läbi lugeda, et lugemata raamatud jälle üksteise otsa kuhjuma ei hakkaks!”

23. juuniks sai see loetud. Lõpp.

Nii et ma lugesin seda väikest raamatut, mille lugemiseks piisab mõnest tunnist, kaks nädalat.

Eraldi toon sealt välja veel kaks kohta. Esimene pärineb üsna algusest, kui minajutustaja hakkab alles meenutama seda, mis juhtus eelmisel suvel, räägib ta seal oma naisest:

“Ilma temata olen abitu, olen eikeegi ja eimiski, olen üksainus suur auk, kust tuul läbi tuhiseb, aga koos temaga olen ma suur ja tugev ja pöörane ja pisi-pisikene. Jalutame kõrvuti läbi metsa, võtan tal käest kinni ja ta jätab selle mu pihku vaid hetkeks, kuni käe ära tõmbab ja Lokit hüüab. Ta hõikab ja vilistab, kuigi me mõlemad teame, et koer tuleb, millal heaks arvab. Minu meelest tähendab see seda, et Siri ei tunne vajadust rääkida ega käest kinni hoida ega kallistada, et ta ei tunne vajadust läheduse järele, ja ma olen sellega enam-vähem elama õppinud…”

Teine meenutus tuleb raamatus hiljem, aga käib palju varasema aja kohta, mil nad olid alles tutvunud:

“Seisime restorani ees, tema ja mina, ja ma olin üsna tujust ära, sest mõtlesin ilmselt, et muud võimalust mul ei avane ja see naine kaob mu elust, enne kui mul on mingitki väljavaadet teda enda külge haakida. Minu külge haakida, mu elu külge haakida. Oli vihmamärg õhtu linnas, linna märjad tänavad ja värvilised tuled sirasid ja see oli üpris ilus ning üpris väärtusetu, kuni tundsin, et Siri mul käest kinni võttis.”

Selline üpris lihtne sümbol, mõne arvates võib-olla isegi banaalne sentimentalism (maitsed on ju erinevad), aga minu meelest ikkagi liigutav. Kergelt puudutav.

7 mitteingliskeelset laulu

Kieslowski “Normandie” video (lavastanud David Mencl koos Agáta F. Mayerovága) on kõige pikem, mida minu iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost sel korral sisaldab. Pühendatud on see siin loomulikult Suurbritannia lahkumisele Euroopa Liidust.

Tšehhi duo, mille moodustavad Marie Kieslowski ja David Pomahač (tuntud ka kui DPK), eksistentsiaalsetel teemadel mängiv modernistlik folk (neile vaiksemaile teie hulgast, kes nutavad unes), kui kasutada Tšehhi muusikakriitikute määratlust, annab enam-vähem edasi selle meeleolu, mis mind viimastel päevadel on vallanud.

Lisaks tõstan esile Poola rockileedi Kasia Kowalska värske singli “Aya” (video lavastanud tema ise ja Dawid Krępski), esimese üle väga pika aja, mis sobib hästi üleminekuks mitte niivõrd masendavasse, aga siiski tõsisesse seisundisse, ning näitab, et ta on suundumas samuti etnolikumale, folgilike sugemetega rajale.

Kokkuvõte sisaldab, nagu tavaliselt, muidugi peamiselt ingliskeelseid laule, aga lisaks neile on seal ka Patricia Kaasi “Le jour et l’heure”, Thegiornalisti “Il tuo maglione mio”, Papa Topo “Lágrimas de cocodrilo” ja Signe Trylle “Venter på dig”.

Eesti lugudest jäi sisse ainult Karamelli “Loomad Kosmoses”, mille TAW avapäeval toimunud esitus lõpuks YT avarustesse jõudis (see on nii universaalses keeles, et seda mõistetakse kogu planeedil ja pealegi on ülejäänutele juba juhtinud tähelepanu MuusikaPlaneet, mida ei ole ilmselt mõtet dubleerida, sest nagunii kõik või vähemalt paljud kohalikud muusikahuvilised jälgivad seda).

Edaspidi panengi Eesti lugusid nendesse esitusloenditesse vähem, et jääks rohkem ruumi välismaistele, mille peale siinmail muidu võib-olla nii kergesti ei juhtuks.

Samas üritan panna ka vähem ingliskeelseid laule, et pilt muutuks mitmekesisemaks. Ma olen nõus kriitikaga, mille kohaselt on nende osakaal liiga suur (sel korral 4/5), aga radikaalseid muutusi selles osas siiski ei luba, sest kuulan ju ise ikkagi rohkem just neid.

Täna pikk poliitiline heietus

Erandkorras (ärge sellega ära harjuge!) pöördun siin täna jälle tagasi teemade juurde, millele sai pühendatud kokkuvõttes aastaid oma elust. Juttu tuleb poliitikast.

Kõigepealt küsimus: miks teie arvates lagunes Nõukogude Liit? Perestroika ja glasnost olid ju mõeldud selleks, et anda stagneeruvale kolossile uus hingamine, mitte kiirendada lõpu saabumist. Üleminek plaanimajanduselt turumajandusele algas tegelikult juba enne Eesti iseseisvuse taastamist. Gorbatšov ei soovinud ju kunagi liidu lagunemist, kuigi tema tegevus paljude arvates selleni viis.

Teadmiseks mitte üksnes noorematele, vaid ka meenutuseks minust vanematele inimestele, kes näivad olevat selle sageli unustanud: Eesti iseseisvuse taastamine toimus paljuski reaktsioonina katsetele kindlustada NSV Liidus poliitilist keskvõimu, millega kombineerusid majanduslik ummik ja rahvusküsimuse teravnemine.

Kui NSV Liidu Ülemnõukogu võttis 1991. aasta jaanuaris vastu otsuse korraldada märtsis üleliiduline rahvahääletus NSV Liidu säilitamise küsimuses, siis vastas meie Eesti kohalik Ülemnõukogu sellele otsusega korraldada paar nädalat varem rahvahääletus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses. Üleliidulist rahvahääletust otsustati Eestis boikoteeerida, kuigi siis hääletusele pandud küsimus võib näida tänapäeval küllaltki süütu.

Nimelt taheti teada, kas NSV Liidu kodanikud peavad vajalikuks nimetatud koosluse säilitamist uuendatud võrdõiguslike suveräänsete vabariikide liiduna, kus saavad olema täiel määral garanteeritud kõikidest rahvustest inimeste õigused ja vabadused. Hääletuse tulemus otsustati määrata kindlaks NSV Liidus tervikuna, arvestades hääletustulemusi igas vabariigis eraldi.

Eesti Ülemnõukogu seevastu otsustas küsida Eesti alalistelt elanikelt, jättes kõrvale siin viibinud NSV Liidu sõjaväelased, kas tahetakse Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist. Seda rahvahääletust kutsusid boikoteerima nii enamlased (Interrinne, mis loodi reaktsioonina Rahvarinde asutamisele) kui ka kelamlased. Viimastele ei meeldinud see, et osaleda said ka need, kes ei olnud sõjaeelse Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud.

Interrinne omakorda leidis, et küsimus on valesti püstitatud ja rahvahääletus ise vastuolus NSV Liidu konstitutsiooniga, aga Gorbatšov kinnitas veel samal kuul, et Eestil ja teistel liiduvabariikidel on olemas konstitutsiooniline õigus NSV Liidu koosseisust lahkuda.

1991. aasta 3. märtsil Eestis toimunud rahvahääletusest võttis osa 88.9% hääleõiguslikest elanikest, iseseisvuse taastamise poolt oli riigis tervikuna 77.8%, kuigi näiteks Narvas ainult veidi enam kui veerand hääletanutest.

Mina olin siis nö. mitteametliku valimisvaatlejana kaasas oma isal, kes valimiskastiga inimeste kodusid mööda ringi sõitis, ning ei näe põhjust nendes tulemustes kahelda, sest veendusin oma silmaga, et Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse taastamisel oli toona vähemalt Viljandi ümbruses rahva hulgas varjamatult tugev toetus.

17. märtsil, kui toimus suur üleliiduline rahvahääletus, millest võttis siiski osa ainult üheksa liiduvabariiki viieteistkümnest, üritasid interliikumise tegelased korraldada Eestis teist rahvahääletust küsimuses, kas tahetakse, et suveräänne Eesti jääks NSV Liidu koosseisu. Väidetavalt võttis sellest osa 222 tuhat inimest ja neist koguni 95% vastas jaatavalt, aga kuna vabariigi keskvõim seda hääletust ei toetanud ja see suudeti viia läbi vaid mõningates piirkondades, siis ei läinud see tulemus arvesse.

Üleliidulisel rahvahääletusel toetas NSV Liidu säilitamist uuendatud võrdõiguslike suveräänsete vabariikide liiduna, kus saavad olema täiel määral garanteeritud kõikidest rahvustest inimeste õigused ja vabadused, 76.4% hääletanutest. Tugev enamus oli selle poolt kõigis osalenud liiduvabariikides: kõige väiksem Ukrainas (70.2%) ja Venemaal (71.3%), kõige suurem Kesk-Aasia vabariikides.

Rahvahääletuste tulemustele toetudes töötati siis välja uus liiduleping, millega NSV Liit taheti kujundada ümber suveräänsete riikide liiduks, konföderatsiooniks (varem oli võetud perestroika käigus suund demokraatliku tsentralismi põhimõtte tugevdamisele, NSV Liit pidi saama näiteks otse rahva poolt valitava presidendi).

Uue liidulepingu allkirjastamine pidi toimuma 1991. aasta 20. augustil, aga jäi ära päev varem alanud riigipöördekatse tõttu, mille algatajad soovisid säilitada senist süsteemi, kuid saavutasid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise kiirendatud korras. 20. augusti hilisõhtul võttis meie Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja analoogilisi samme astuti ka mitmetes teistes liiduvabariikides, mis otsustasid loobuda uue liidulepinguga ühinemisest.

Kui lähtuda nüüd sellest doktriinist, mille kohaselt poliitika on majanduse pealisehitis, siis ei saa jätta meenutamata, et Nõukogude Liit oli tohutu eksperiment mitte üksnes oma poliitilise režiimi poolest, vaid ka majanduslikult ülesehituselt. See oli üks suur nn. ülekandeliit, kus toimus plaanimajanduse käigus vahendite ulatuslik ümberjagamine liiduvabariikide vahel.

Plaanimajandus, mis pidi tegema teooria kohaselt lõpu majanduskriisidele, jäi rahvusvahelises konkurentsis alla turumajandusele ning jooksis lõpuks ummikusse, mis väljendus tavaliste inimeste jaoks defitsiidi ja tühjade poelettide näol. Liidu paremini arenenud osades kasvasid pinged põliselanike ja liidu vaesematest osadest sissetoodud tööjõu (immigrantide) vahel. Vaesemate liiduvabariikide ülevalpidamine jõukamate arvelt muutus viimastele järjest enam vastuvõetamatuks ja tsentraalne juhtimine häirivamaks. Nii tuldi 1987. aastal välja ettepanekuga Eesti NSV täielikuks üleminekuks isemajandamisele jne.

Kuna minu kodanikuteadvuse tekkimine jäi aega ja toimus keskkonnas, kus olid väga populaarsed suveränismi ideed, siis sai ka minust nende tuline pooldaja. Alguses tähendas see poolehoidu Eesti eraldumisele Nõukogude Liidust, seejärel toetust saavutatud riigiõigusliku olukorra säilitamisele.

Kuulusin varakult euroskeptikute hulka, nagu kinnitab juba 1995. aasta kevadel ajalehes Sakala ilmunud arvamuslugu pealkirjaga “Euroopa Liit – eesti rahva hukatus”, milles andsin ühest välismaiste euroskeptikutega toimunud kohtumisest ajendatuna väga karmi hinnangu Euroopa Liidu toimimisele. 2003. aastal toimunud rahvahääletusel olin loomulikult Euroopa Liiduga ühinemise vastu, nagu kolmandik hääletanutest. Eelnevalt olin ma astunud isegi euroskeptilise Vabariikliku Partei liikmeks, aga see koosnes peamiselt varasema poliitilise kogemuseta üliõpilastest ning sisuliselt toimivat erakonda sellest ei saanudki. Mina selle tegevuses aktiivselt ei osalenud ja välja astusin juba 2004. aastal.

2004 ja 2009 sai eurovalimistel minu hääle üksikkandidaat Martin Helme, kellega ma küll siis päris kõiges ei nõustunud, aga kes esindas Eestis kõige tugevamalt seda suunda, mis vastandus föderaliseerumisprotsessi toetajatele. Helme sihiks oli ja on jätkuvalt Eesti lahkumine Euroopa Liidust, aga mina leidsin, et kui rahvas juba otsustas nii ülekaalukalt sinna astuda, siis on see asi otsustatud, tagasiteed enam ei ole – mõistlikum on keskenduda föderaliseerumisprotsessi pidurdamisele ning taotleda reforme Euroopa Liidu toimimises, uuesti eraldumine oleks liiga valus.

Minu vaated antud küsimuses vastasid täielikult sellele poliitilisele platvormile, millele tuginedes loodi 2009. aastal Briti konservatiivide eestvedamisel Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon Euroopa Parlamendis ning millest lähtudes Briti peaminister David Cameron tuli välja oma ettepanekutega Euroopa Liidu reformimiseks. Äärmiselt kahju, et teda tõsiselt ei võetud ja kõigis neis püüdlustes nähti vaid katset noppida punkte sisepoliitilises võimuvõitluses.

2014. aasta eurovalimistel andsin oma hääle Oudekki Loonele, kellest on saanud nüüd Keskerakonna peasekretär, sest tema vaated Euroopa Liidu arengut puudutavates küsimustes on mulle kõige lähemal. Ta saab aru asja tuumast, ilmnenud probleemide olemusest, aga ei soovi samas Euroopat tükkideks lammutada.

Briti konservatiivid olid minu silmis suurimad eurorealistid, vajalike reformide kõige tugevamad toetajad, aga kui 2015. aasta parlamendivalimiste eel tõusis seal võimsalt Euroopa Liidust lahkumist taotleva UK Iseseisvuspartei reiting, siis ühinesin hoopis madalseisus liberaaldemokraatide veebitiimiga. Liberaaldemokraadid on Briti kõige euroopameelsem erakond ja mulle oli selge, et kui nemad langevad ning UKIP tõuseb, siis kallutab see jõudude tasakaalu ka konservatiivide hulgas viimase poole, sest konservatism selle tõelises tähenduses on mitte mingi dogmaatiline ideoloogia, vaid ühiskonnas tasakaalupunkti otsimine.

Kõigil nendel, kes tahavad tõesti mõista Briti konservatiivide poliitikat ja selle aluseks olevat lähenemist, soovitan lugeda raamatut “Tory Modernisation 2.0: the Future of the Conservative Party”.

Konservatiivid võitsid 2015. aasta mais toimunud valimised Cameroni juhtimisel varasemast veel parema tulemusega, aga liberaaldemokraatidele sai osaks suur häving ja UKIP neljakordistas oma häältesaagi. Sel hetkel sai selgeks, et rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses tuleb pigem varem kui hiljem ning kui Cameron ei saavuta läbirääkimistel teiste riikidega olulist läbimurret Euroopa Liidu reformimiseks, siis on tal raske saada rahvahääletusel toetust selle liikmeks jäämisele.

Suurbritannia on demokraatlik riik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas, ning Cameroni lahkumine peaministri ametikohalt on lihtsalt asjade loomulik käik. Kahju, et asjad selleni jõudsid, sest see olnuks välditav, kui teised riigid ja nende juhtivad poliitilised jõud Cameroni plaani Euroopa Liidu reformimiseks toetanud oleksid.

Lugesin eile tähelepanelikult Eesti poliitikute kommentaare. Nõustun täielikult Loone ja üldiselt Helmega (välja arvatud see, et ma ei pea Euroopa Liidust lahkumist täna heaks alternatiiviks sinna kuulumisele).

Simo Runnel nägi eile unes, et ma olen kusagil kirjutanud, et ainus hea blogi, mida ma olen näinud, on Oudekki oma. Tegelikult olen ma mõnda teist head blogi ikkagi kah näinud. Ja tema blogi asemel on nüüd Keskerakonna pressiteated. See eilne oli minu meelest tõesti päris hea.

Isamaa ja Res Publica Liidu poolt esinesid avaldustega Marko Mihkelson, Urmas Reinsalu ja Margus Tsahkna, Vabaerakonnast Andres Herkel. Nõustun nendega selles, et alanud on suur segaduste ajastu, rõõmustamiseks ei ole põhjust, Eesti eesistumisperiood nihkub ilmselt ettepoole, föderaliseerumisprotsessil tuleks hoog maha võtta ning vaja on kainet meelt. Ka sellega, et Putin joob šampust, kuigi see on sama kasutu tõdemus nagu see, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli USA huvides – mida me selle teadmisega peale hakkame, kas kuulutame, et selle taga olidki vaid USA imperialistide sepitsused, või mis?

Mihkelson, Reinsalu, Tsahkna ja Herkel on selle rahvahääletuse tulemuse eest samas muidugi ka isiklikult vastutavad sellega, et ei toetanud Briti konservatiive EKRE fraktsiooni loomisel Euroopa Parlamendis ning Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liidu asutamisel, vaid otsustasid jätta IRL föderaliseerumisprotsessi toetava Euroopa Rahvapartei liikmeks. Nii et neil tasuks ka peeglisse vaadata ning mõelda sügavalt järele omaenda valikute ja nende laiema mõju üle, sest nüüd juhtunu oli prognoositav juba palju varem, aga see võinuks olla välditav, kui õigel ajal leidunuks poliitilist tahet. Täna on hilja halada.

Kõige suurema pettumuse valmistas Jevgeni Ossinovski, kes peaks tundma olukorda Suurbritannias piisavalt hästi ja on kindlasti võimeline paremaks, aga esines mingi Urmas Espenbergi stiilis avaldusega, mis näib lähtuvat eeldusest, et kui lahmida sama hoogsalt nagu Uued Uudised, ainult teises suunas, siis õnnestub sotsidel võita enda taha osa EKRE toetajaskonnast.

Nähtavasti näevad Eesti sotsid Briti rahvahääletuse tulemuses nüüd järjekordset ettekäänet, et mitte nõuda omaenda valimisprogrammis antud lubaduse (just selle, mille pärast mina viimastel Riigikogu valimistel oma hääle neile andsin) töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks täitmist, kuigi see sai kirja isegi koalitsioonilepingusse, mis peaks teoreetiliselt olema valitsuskoalitsiooni tegevuse aluseks.

Reformierakonna poolt tegid head rahulikud avaldused peaminister Taavi Rõivas ja välisminister Marina Kaljurand, samas kui nende presidendikandidaadiks pürgiva Siim Kallase ebaadekvaatne jutt jõujoontest Briti parlamendis tuletas mulle meelde kuidas jõudsin järeldusele, et tõsine sisuline debatt Euroopa Liidu teemadel on Eestis praktiliselt võimatu, sest neist teemadest avalikult rääkivad inimesed neid tegelikult ei valda.

Kõigepealt hakkas mind häirima see, kui mitmed Euroopa Liidu suhtes kriitilised tegelased (Ivar Raig, Andres Arrak jne.) hakkasid seletama, et Euroopa Ühendriikide idee käis välja juba V. I. Lenin – kui nad oleksid enda poolt viidatud artikleid lugenud, siis pidanuks nad teadma, et Lenin laitis selle mõtte neis hoopis maha.

Kui Euroopa Komisjoni eelmine president José Manuel Barroso soojendas üles vana rahvusriikide föderatsiooni idee (üks mudel, mida võiks minu arvates isegi kaaluda), siis kuulutas valvekommentaator Ahto Lobjakas, toona veel Eesti Välispoliitika Instituudi analüütikuna, selle lausa neologismiks, kuigi see oli üleval juba Euroopa Tulevikukonvendi ajal, selle käis välja juba Jacques Delors (kirjutas sellest ka oma mälestustes, mis on ilmunud isegi eesti keeles) ja tegelikult pärineb see idee veelgi varasemast ajast.

Probleem on selles, et Eestis kommenteerivad inimesed sageli asju, millesse nad ei ole tegelikult vaevunud süvenema, opereerivad selliste pseudoteadmistega, millega asjadega päriselt kursis olevad inimesed lihtsalt ei viitsi hakata vaidlema, sest need on nii rumalad, aga… nii jäävadki kõlama just need ja avalik poliitiline debatt toimub lõpuks suuresti mingis ajuvabas ebareaalsuses, millega normaalsed inimesed ei taha teha enam mingit tegemist.

Niisiis. Miks teie arvates lagunes Nõukogude Liit? Analoogia ei ole muidugi päris täpne ja ajalugu ei kordu tegelikult kunagi, aga Suubritannia tänast rolli võib ju võrrelda ka sellega, mida täitsid siis Balti riigid, aga meie oma sellega, mis kuulus siis Kesk-Aasia vabariikidele.

Lugesin eile ka ühe endise erakonnajuhi kommentaari ja kirjutan siin samuti veidi sellest kust nüüd Briti rahvahääletusele eelnenud kampaania ajal infot sain. Kui jätta kõrvale ajakirjandus (Briti oma, sest eestikeelsest meediast ei jälgi ma välisuudiseid enam üldse – ei tasu vaeva), siis põhiliselt meilidest, mida sealsed liberaaldemokraadid saadavad oma aktivistidele (tehniliselt olen vist isegi nende erakonna liige), aga ka paari Briti konservatiivi käest, kes toetasid Cameroni suunda.

Kuna ma ise enam poliitikaga ei tegele, siis piirdus minu panus selle alles esmaspäeval tehtud väikese postitusega, mis on osutunud muide juba käesoleva ajaveebi kõige loetumaks, aga see selleks.

Noh, mis nüüd siis Euroopa Liidust edasi saab? Ma ei tea. Prantslastelt kuulsin, et viimasel ajal räägitakse palju ideest kujundada Euroopa Liit ümber tugevamalt integreerunud väiksematest regionaalsetest blokkidest koosnevaks ühenduseks, aga… mis vahet seal on mida Grand Orient oma loožides arutab, kui lõpuks ei võeta kuulda isegi vabamüürlasi, keegi kurssi muuta ei julge, vajalikke otsuseid ei langetata ja selle tulemusena jätkub lõputu soigumine?

Eks aeg näitab, mis sellest liidust saab. Kui mõelda viimase saja aasta jooksul toimunud arengutele, kõigile selle aja jooksul Eestit tabanud režiimimuutustele, revolutsioonidele ja sõdadele, siis tasub olla valmis kõigeks ega maksa imestada mitte millegi üle.

Pakilisim küsimus on ehk hoopis see, kuidas Briti rahvahääletus mõjutab Eesti presidendivalimisi. Läinud kuul juba kirjutasin siin ühes tellimuspostituses, et välisministri vahetamine on praegu väga halb mõte.

Ma tegelikult juba andsin oma hääle Allar Jõksi toetuseks, et nad saaksid hakata saatma mulle meilile valimispropagandat. Jõksi eilne avaldus oli päris viisakas, kuigi ma ei oleks nii optimistlik selles osas, mis puudutab Eesti võimekust pakkuda välja omapoolseid lahendusi. Probleemide lahendamine eeldab kõigepealt nende mõistmist, aga ma ei ole märganud, et seda Eestis piisavalt oleks, kuigi meie enda ajalugu pidanuks andma selles osas ju hea õppetunni.

Väike väljasõit Moostesse 2/2

Les Anciens de La Farandole #baltica2016 #mooste #rahvamuusika #musique

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jutt jäi pooleli selle koha peal, kus kell sai viis ning Mooste folgikojas algas rahvusvahelise pärimuspeo Baltica 2016 avatseremoonia, mille lavastaja ja üks õhtujuhtidest oli Maili Metssalu (laiemalt tuntud ansamblist Rüüt).

Seal siis peeti kõnesid, tutvustati jaanikombeid, jagati auhindasid ja lühikeste kavadega astus üles veel ka rida selliseid esinejaid, kelle pikemaid etteasteid ma varem kuulama ei jõudnud, näiteks Šveitsi folklooriansambli La Farandole de Courtepin veteranide sektsioon oma alpisarvedega.

Katkend Mooste pärimuspäeva laulust #baltica2016 #mooste #rahvamuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kerisin nüüd kiiresti edasi tseremoonia lõpus kõlanud päevakohase ühislauluni, eeslaulja Urmas Kalla, sest kõike ju siia kirja panna ei jõua ja ma arvan, et sellest tehti ka videosalvestus (vähemalt üks Vanemuise Seltsi tegelane seal oma väikese kaameraga ringi liikus), mis kunagi kuhugi veebi üles pannakse, et kõik seda vaadata saaksid.

Pruuniks 23. juuniks. Head jaani! #baltica2016 #mooste #muusikmees #rahvamuusika #orkester

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Artistide hulgast tuleb tuua siin veel eraldi välja MuusikMees ehk peojuht ja pillimees Ivar Kanarik, kes ei olnud küll osa ametlikust programmist, vaid esines seal endises silotornis avatud vabalaval, hiljem samas folgikoja ees ja tuleplatsil, aga tõmbas selgelt möödujate tähelepanu. Päris mitmed uurisid seal ka võimalusi teda kuhugi oma erapidudele (juubelid jms.) esinema kutsuda ja graafik pidi tal olema päris tihe.

Nii et esindatud oli ka selline suund, mis ei liigitu küll rangelt võttes pärimusmuusikaks, aga on väga rahvalik ja selles mõttes folk.

Publik jälgib Mooste jaanitule süütamist #baltica2016 #mooste #eesti #jaanituli

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Baltica piduliku avatseremoonia järel osa kaugemalt tulnud publikust lahkus, aga samas tuli ka juurde palju kohalikke elanikke, sest pärimuspidu kasvas sujuvalt üle Mooste jaanipeoks ning rahvamängud, laulud, tantsud jätkusid veel kaua.

Kuna viimasel ajal on mul kujunenud välja 32-tunnine tsükkel (24 tundi ärkvel ja kaheksa tundi magamist), mille tõttu uimane ja väsinud ma alati näin (hah-hah-haa! hah-hah-haa!), siis lõpetasin vaatlused peoalal umbes kella 11 paiku, kui taevasse vaadates avanes see alltoodud kaunis vaade.

Loojang (22. juuni 2016) #eesti #mooste

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ööseks sain peavarju veskiteatris. Tundus jälle üks huvitav koht, kuigi öösel ei hakanud ma seal eriti ringi kolama ning hommikul lahkusin kohe pärast ärkamist, et liikuda Tartu kaudu Viljandi.

Katsetasin taas seda vanamoodsat hääletamist. Kui mai alguses Tallinnast tulles tuli oodata ligi tund aega esimest autot, mis mind peale võtaks, siis nüüd sain ühe autoga Ahjani, teisega edasi Tartu, kolmandaga sealt Viljandi ja kusagil ei kulunud hääletamisele üle viie minuti. Seega paistab see transpordiliik toimivat mõnel pool jätkuvalt täitsa hästi.

Põlvamaal liikusin viimati eelmisel kuul, läbisõidul Lätimaale, aga enne seda viimati vist eelmisel sajandil, kui käisin Piusa koobastes, kus sai siis veel vabalt uidata ja ekselda. Nüüd kutsuti ning peaaegu isegi lubasin (võib-olla, ei ole välistatud) juba tuleval kuul jälle minna. Huvitav kant. Ja inimestel on seal omapärane huumorimeel, näiteks üks kohalik mees ütles naljatades, et “me oleme mitte eestlased, vaid kagueestlased” – proovi sa kusagil mujal sarnast nalja visata, ei kõla üldse nii hästi, aga seal tundus väga diip.