EKRE valitsus võib suurendada väljarännet ja tekitada depressiooni

EKRE asejuht Martin Helme kuulutas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et tema poolest võivad praegu loomisel oleva koalitsiooni pärast muretsevad inimesed Kanadasse kolida. Kui vaadata, mis on muutunud pärast tema suure eeskuju Donald Trumpi võimuletulekut USA noorte hoiakutes, võib oletada, et selline lõhestav suhtumine oma rahvasse ei jää tagajärgedeta.

Gallupi uuringud näitavad, et kui president George W. Bushi ametiajal tahtis asuda võimaluse korral alaliselt mujale elama keskmiselt 11% ja Barack Obama ajal 10% ameeriklastest, siis Trumpi ajal on see näitaja 16%. Lahkuda soovivad eelkõige noored naised. Lausa viiendik kõigist naistest ja 30% 15-29-aastastest ameeriklastest koliks oma kodumaalt hea meelega minema.

Reaalsuses ei ole kõigil selleks muidugi võimalust. Enamik neist, kes ennast nüüd Trumpi pärast ebamugavalt tunnevad, ei koli kuhugi. Kuid ametlik statistika näitab, et väljaränne on tõesti kasvanud.

Trumpi esimesel ametiaastal asus Kanadasse umbes 2000 ameeriklast rohkem kui tavapäraselt. Varem andis Kanada sinna õppima läinud USA kodanikele keskmiselt 6000 viisat aastas. Trumpi ajal kasvas see arv kohe tuhande võrra.

Helme usub, et EKRE valitsus tooks Soomest tagasi rohkem inimesi kui nende pärast Eestist lahkub. Arvestades, et tagasiränne Eestisse on viimastel aastatel juba niigi olnud suurem väljarändest, tähendaks see üksnes senise trendi jätkumist. Küll aga võib öelda, et kui see trend peaks muutuma, võib selle kirjutada ilmselt EKRE arvele.

Ameerikas näitavad sotsioloogilised uuringud selgelt, et kõige rahulolematumad Trumpi režiimiga on seal just noored, sünnitusealised naised. Pole põhjust arvata, et siin tema kohalike jüngrite puhul asi teisiti läheks. Suurenev väljaränne on seejuures muidugi vaid üks selle rahulolematuse sümptomitest. Samal ajal on näiteks jõudsalt kasvanud ka antidepressantide kasutamine.

Artikkel ilmus 22. märtsil 2019 EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Jens Stoltenberg 60

Uuringud näitavad, et inimeste huvi poliitika vastu on suuresti pärilik. Poliitiliselt aktiivsetel vanematel on sageli ka poliitiliselt aktiivsed lapsed. Põhjus ei ole ilmselt geneetiline. Tegemist on lihtsalt õpitud käitumisega. Lapsed kalduvad matkima oma vanemaid, astuma nende jälgedes.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg, kes tähistas laupäeval oma kuuekümnendat sünnipäeva, põlvneb suguvõsast, mis on andnud Norrale mitmeid tuntud riigimehi. Juba tema vana-vana-vana-vana-vana-vanaisa vennapoeg Carl Peter Stoltenberg (1770-1830) osales 1814. aastal saadikuna asutaval kogul, kus võeti vastu Norra põhiseadus, millega vormistati eraldumine Taanist, ja valiti hiljem mitmel korral parlamenti.

Jens Stoltenbergi isa Thorvald Stoltenberg (1931-2018) alustas 1958. aastal karjääridiplomaadina, aga teenis oma riiki hiljem ka kaitseministri ja välisministrina. Samuti täitis ta erinevaid rolle ÜRO süsteemis ja oli üheksa aastat Norra Punase Risti president. Tema ema Karin (1931-2012), kes põlvnes samavõrd silmapaistvast Heibergide suguvõsast, alustas riigiteenistust 1968. aastal loodud Norra Arengukoostöö Agentuuris ja töötas hiljem samuti mitmetes ministeeriumides.

Lisaks vanematele ümbritsesid noort Jensi juba varakult teised sarnased tegelased. Tema sotsiaalantropoloogist tädi Marianne Heiberg (1945-2004) töötas teadurina Norra Välispoliitika Instituudis. Ta oli üks Norra suurimaid eksperte Lähis-Ida alal. Tädi Marianne abikaasa Johan Jørgen Holst (1937-1994) teenis Norrat samuti, nagu Jensi isa, nii kaitseministri kui välisministrina. Koos oma naisega oli ta üks Iisraeli ja palestiinlaste vahel sõlmitud Oslo kokkulepete peamistest arhitektidest.

Kasvades üles sellises keskkonnas, keset inimesi, kes olid pühendunud sellele, et teenida oma riiki ja maailma laiemalt, hakkas ka Jens tegelema poliitikaga muidugi juba nooruses. Tema isa oli tõusnud enda üliõpilaspäevil Norra Üliõpilasliidu presidendiks. Jens, kes oli astunud Tööpartei liikmeks juba 14-aastaselt, piirdus Tööpartei noorteühenduse juhtimisega.

Poliitikasse tõmbasid teda mitte otseselt vanemad, vaid vanem õde Camilla (sünd. 1958), kellega koos hakati käima USA saatkonna juures toimunud meeleavaldustel, kus protesteeriti Vietnami sõja vastu. Jensi isa oli nooruses abistanud Ungarist 1956. aasta ülestõusu mahasurumisel saabunud põgenikke. Tädi Marianne juhtis hiljem ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsiooni (UNRWA).

Ülikooli astus Jens pärast ajateenistuse läbimist. Ta lõpetas Oslo Ülikooli 1987. aastal majandusteaduste kandidaadina. Lõputööks oli empiiriline analüüs teemal “Makromajanduslik planeerimine ebakindlates tingimustes”. Samal aastal abiellus ta Ingrid Schulerudiga (sünd. 1959), kes põlvneb samuti silmapaistvast suguvõsast.

Stoltenberg ja Schulerud tutvusid juba keskkooliajal, kui olid 17-aastased. Kui koolist valiti esindajat Norra Üliõpilasliitu, sai Stoltenberg oma tulevaselt abikaasalt lüüa. Naine asus hiljem tööle välisteenistuses ja on praegu Norra suursaadik Belgias. Vahepeal töötas ta välisministeeriumis erinevatel ametikohtadel, tegeledes peamiselt Balti riike ja Kesk-Euroopat puudutavate asjadega.

Stoltenbergi esimene töökoht oli Tööparteile kuulunud ajalehes Arbeiderbladet aastatel 1979-1981. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta tööle Norra statistikaametisse ja andis ühtlasi loenguid Oslo Ülikoolis. See ei kestnud siiski kaua. 1990. aastal sai Stoltenbergist Tööpartei Oslo osakonna juhataja ja ta läks tööle keskkonnaministeeriumi. 1993. aastal valiti ta esimest korda parlamenti.

1993-1996 teenis Stoltenberg tööstus- ja energeetikaministrina. Välisministriks oli samas valitsuses alguses tema isa, kuid tema lahkus sellelt kohalt enne oma poja valitsusse tulekut, seejärel tädimees, kes aga varsti suri. 1996-1997 oli Stoltenberg rahandusminister.

1997. aasta valimiste eel teatas Tööpartei toonane juht Thorbjørn Jagland, et kui erakonna tulemus jääb alla eelmistel valimistel saadule, astub valitsus tagasi ja erakond läheb opositsiooni. Eelmine kord oli saadud 37%, nüüd saadi 35% häältest. Tööpartei oli jätkuvalt Norra populaarseim erakond ja omas võimalust peaministri kohta enda käes hoida. Jagland otsustas aga pidada antud sõna. Tema jaoks oli see olulisem kui võim.

2000. aastal varises paremtsentristide valitsus kokku. Stoltenberg, kellest oli saanud Tööpartei aseesimees ja parlamendifraktsiooni juht, tõusis peaministriks. 2001. aasta parlamendivalimistele mindi siiski Jaglandi juhtimisel. Ja saadi rängalt lüüa. 2002. aastal valiti Stoltenberg lõpuks Tööpartei esimeheks. Kuni järgmiste valimisteni oldi opositsioonis. 2005-2013 istus ta aga peaministri toolil.

Stoltenbergi ametiaega Norra peaministrina jäi teatavasti rahvuspopulismist pimestatud Anders Behring Breiviki terroristlik rünnak sotside vastu. Breivik mõrvas külmavereliselt 77 inimest. Peaministri büroo juures lõhatud autopomm tappis kaheksa, vigastada sai üle kahesaja, nende hulgas palju juhuslikke möödujaid. Utøya saarel sooritas Breivik massimõrva Tööpartei noorteühenduse suvelaagris. Seal nõudsid kuulid 69 inimelu, haavata sai üle saja teismelise, neist paljud raskelt.

Samal ajal, kui Breivik saarel lapsi tappis, valmistas Stoltenberg ette kõne, mille ta seal järgmisel päeval pidada kavatses. Veidi varem oli käinud saarel noortele esinemas endine peaminister Gro Harlem Brundtland, kes oli Norra esimene naispeaminister ja kuulus samuti Breiviki sihtmärkide hulka. Liiklusseisakute tõttu jõudis mõrtsukas saarele siis, kui naine oli sealt juba lahkunud.

“Vastus vägivallale on rohkem demokraatiat, rohkem avatust, aga mitte kunagi naiivselt,” rõhutas Stoltenberg vahetult pärast seda rünnakut. Järgnenud nädalatel said Norra erakonnad ning eriti nende noorteühendused enneolematult palju uusi liikmeid.

Breiviki võikad tapatööd on leidnud paraku jäljendamist mitmel pool maailmas. Viimati alles läinud nädalal Uus-Meremaal, kus üks teda imetlenud 28-aastane paremäärmuslane tappis 50 inimest. Mitmetes riikides, näiteks Poolas ja Tšehhis, on suudetud sarnaseid terroriakte ka ära hoida. Seal on vahistatud inimesi, kes tegid alles ettevalmistusi, kogusid relvi ja lõhkeaineid.

Kaitsepoliitika osas iseloomustas Stoltenbergi ametiaega peaministrina Norra sõjalise võimekuse parandamine, millega kombineerus tugev rõhuasetus rahvusvahelisele diplomaatiale. Sama joont on ta ajanud hiljem NATO peasekretärina.

Stoltenberg on pooldanud alati ka Norra astumist Euroopa Liitu. 2012. aastal, kui Euroopa Liidule anti Nobeli rahupreemia, ütles ta meid sel puhul õnnitledes, et see on selge tunnistus Euroopa Liidu tähtsusest püsivale stabiilsusele ja julgeolekule Euroopas. “Kahe maailmasõja õudused viisid äratundmisele, et riigid peavad leidma ühisosa. Euroopa Liit aitas kaasa Lõuna-Euroopa endiste diktatuuride demokratiseerumisele. Pärast müüri langemist jätkas Euroopa Liit rahu kindlustamist laienemisega uutesse demokraatiatesse Kesk- ja Ida-Euroopas,” selgitas ta. “See on oluline ajalooline projekt, mis on aidanud kaasa rahu ja stabiilsuse tagamisele Euroopas.”

Nii rääkis tõeline riigimees, kelle seljataga on sajandite jooksul, läbi mitmete põlvkondade akumuleerunud tarkus.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ALDE Partei alustab valimiskampaaniat

Homme, 21. märtsil annab Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Eesti Reformierakond, Brüsselis ametlikult avapaugu eurovalimiste valimiskampaaniale, mille keskseks teemaks on sel korral vastuseis rahvuspopulismile.

Eelmisel nädalal saatis tuntud Belgia poliitik Guy Verhofstadt, kes juhib praegu ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis, peaminister Jüri Ratasele e-kirja, milles kutsus teda üles mitte looma koalitsiooni Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga (EKRE).

Verhofstadt märkis, et “selline koostöö oleks kahjulik Eesti ühiskonnale ja Eesti geopoliitilisele positsioonile ning põhjustaks ühtlasi korvamatut kahju meie suurepärasele koostööle liberaalses perekonnas.”

“Ma arvan, et Brüssel ei peaks nüüd ette kirjutama Eestile, et missugune on meie uus koalitsioon,” vastas Keskerakonna esimees seda kommenteerides ERR-ile. Tema on olnud enese väitel ühenduses mitme ALDE peaministriga, kes on öelnud toetavaid sõnu.

Mina ei ole olnud ühenduses ühegi ALDE peaministriga, kuid võin öelda, et ALDE Partei individuaalsete liikmete hulgas on Eesti Keskerakonna plaan tekitanud üksnes hämmastust, pettumust ja viha. Kaugemalt vaadates on lihtsalt võimatu mõista, miks Ratas eelistab samuti ALDE ridadesse kuuluvale Reformierakonnale koalitsiooni EKRE-ga.

Sõnade ja tegude vastuolu hukutab

“Eelseisvatel Euroopa valimistel oleme meie vastujõuks populismile ning alternatiiviks vasakpoolsetele ja konservatiivsetele gruppidele,” kinnitati alles veebruaris Helsingis toimunud ALDE peaministrite kohtumisel tehtud ühisavalduses, millele kirjutas teiste hulgas alla ka Jüri Ratas.

Kui Eestis sünnib nüüd Keskerakonna juhtimisel koalitsioon, kuhu on kaasatud ka EKRE, läheb see otseselt vastuollu ALDE peamise kampaaniasõnumiga ja võib seega kahjustada eelseisvatel valimistel selle ühenduse liikmeserakondade väljavaateid teisteski riikides. Jutt vastuseisust rahvuspopulismile ei mõju lihtsalt usutavalt, kui üks ALDE Partei liikmetest täpselt samal ajal rahvuspopulistidega koalitsiooni teeb.

Verhofstadti kirjaga seoses käis Eestist juba üle väike hüsteeriahoog. Reformierakondlasi hakati süüdistama Brüsseli kaudu infosõja pidamises. Nagu lõpuks selgus, oli tegemist Igor Gräzini väljamõeldisega. Verhofstadtiga oli Eestis toimuvast rääkinud hoopis Yana Toom (Keskerakond), kelle käest Verhofstadt küsis, kas ta peaks Ratasele helistama.

Helistamise asemel ta kirjutas ja kiri lekitati ajakirjandusse. See oli tingitud sellest, et ajakirjanikud hakkasid Brüsselis küsima Verhofstadti kommentaari Keskerakonna plaanile EKRE-ga koalitsioon teha. Verhofstadt otsustas seda ALDE jaoks ebameeldivat teemat meediaväljaannetele esialgu otseselt mitte kommenteerida, andis oma vastuse diplomaatilisemal kujul.

Probleem on nüüd selles, et kui kõnealune koalitsioon sünnib, tuleb tal Brüsselis lõpuks aga ikkagi seda puudutavatele küsimustele vastama hakata. Lõputult lihtsalt ei õnnestu pead liiva alla peita. Ja mitte üksnes temal Brüsselis. Eurovalimiste lähenedes hakkavad ajakirjanikud ALDE Partei liikmeserakondade esindajatelt Eestis toimuva kohta küsima kindlasti teisteski Euroopa Liidu liikmesriikides.

Eestis võivad keskerakondlased muidugi leida ka argumente, mis toetavad EKRE eelistamist Reformierakonnale, aga mujal on liberaalidel võimatu seda valikut kaitsta.

Analoogiat teiste riikidega ei ole

Mõned erakond Isamaa juhtivkujud on viidanud Verhofstadti kirja kommenteerides sellele, et tema enda kodupartei valitses Belgiat alles hiljuti koalitsioonis flaami rahvuslaste erakonnaga Uus-Flaami Allianss (UFA). See võrdlus näitab täielikku välispoliitilist võhiklikkust. EKRE analoog Belgia poliitilisel maastikul on Vlaams Belang, mitte UFA. Seda viimast ei ole kunagi peetud “paremäärmuslikuks”.

Eelmiste eurovalimiste järel kaalus UFA, mis pooldab Flandria iseseisvumist ning esindab avatud rahvuslust, isegi liitumist ALDE fraktsiooniga. Lõpuks otsustati minna Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni, kuid paljudes küsimustes on see erakond liberaalsem kui nüüd EKRE kiiluvees liikuv Isamaa.

Selle fraktsiooni taga seisab eurorealiste ühendav Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas, millega EKRE vahepeal suhteid arendada üritas. Toona pöörduti sealt EKRE kohta taustakontrolli tehes ka minu poole. Minu vastus oli siis lühike: neil on vähe intellektuaalset võimekust, suur potentsiaal tekitada mainekahju. EKRE-st selle organisatsiooni liiget ei saanud.

Küll aga võeti EKRE noorteühendus Sinine Äratus sellega seotud noorteühenduste liitu Euroopa Noored Konservatiivid. Poole aasta pärast visati nad sealt välja, sest Sinise Äratuse rõhutatult etnonatsionalistlik suund läks vastuollu organisatsiooni alusväärtustega.

EKRE samastamine Põlissoomlastega on samuti kohatu, sest Timo Soini juhtimisel ei olnud nad kunagi nii radikaalsed nagu EKRE täna. Pealegi on EKRE juhid öelnud selgelt välja, et nemad soinistuma ei hakka.

ALDE Partei liikmeserakonnad teevad mõnel pool võimu nimel koostööd küll üsna äärmuslike jõududega (parim näide on praegu Andaluusias), kuid lähemal vaatlusel ei kannata ükski neist välja võrdlust EKRE-ga. Ja mitte kunagi ei ole mindud sellisele koostööle olukorras, kus saanuks teha parlamendis enamust omava koalitsiooni koos mõne teise ALDE Partei liikmeserakonnaga. Eestis praegu toimuv on selles osas pretsedenditu.

Keskerakond peab tegema valiku

Eeltoodu valguses on täiesti mõistetav, miks mõned teiste riikide liberaalid on teinud nüüd sotsiaalmeedias juba üleskutseid Eesti Keskerakond ALDE Parteist välja visata. Lugedes meediast uudiseid koalitsioonikõnelustest EKRE-ga tundub neile, et ALDE Partei alusväärtused (liberaalne demokraatia, õigusriiklus, inimõigused, sallivus jms.) ei ole Keskerakonna jaoks olulised.

Seda muljet, mis väljapoole jääb, on ilmselt võimatu muuta. Teistes riikides elavad inimesed ei hakka ju süvenema Eesti sisepoliitika nüanssidesse. Üritades asjast täpsemat pilti saada, leiavad nad guugeldades mõne Martin Helme ingliskeelse intervjuu või Ruuben Kaalepi esinemise. Võrreldes neid Kaja Kallasest rääkivate artiklitega, jookseb neil Keskerakonna valikut analüüsides juhe kokku.

Eesti Keskerakond on asetanud oma partnerid ALDE Parteist praegu pehmelt öeldes väga ebameeldivasse olukorda. Homme antakse valimiskampaania avapauk. Brüsselis toimub sellega seoses ka ALDE Partei nõukogu koosolek. Arvata, et keegi seal Keskerakonna valikut mõistab, on enese petmine.

“Tegelikult ei ole EKRE rassistlik partei,” säutsus ALDE fraktsiooni poliitikanõunik Alexandre Krauss, kui jagas Twitteris eelmisel nädalal Martin Helme poolt Deutsche Welle saatele “Conflict Zone” antud intervjuud, mis nüüd kulutulena on levinud. “See on natsipartei.” Need sõnad väljendavad praegu valdavat arusaama ja suhtumist.

Keskerakonna poolt oleks mõistlik, kui soovitakse tõesti minna koalitsiooni EKRE-ga, esitada nüüd nii teiste kui ka enda säästmiseks ise avaldus ALDE Parteist lahkumiseks (või vähemalt liikmelisuse peatamiseks). Vastasel korral seistakse varsti silmitsi sellise rahvusvahelise survega, mille kõrval Verhofstadti kiri on vaid väike köömes.

Mis saab Euroopa Liidust?

Märtsi alguses korraga kuuele suurele Euroopa ajalehele antud intervjuus märkis Verhofstadt, et pärast eurovalimisi on liberaalsetel, tsentristlikel jõududel viimane võimalus võita Euroopa Liidu päästmiseks tagasi pinda rahvuspopulistidelt.

“Miski ei ole igavene. Mitte miski. Kõik poliitilised institutsioonid ei ole igavesed. Reformide teostamine on meie kohustus,” selgitas Verhofstadt, “ning kui me ebaõnnestume, siis see tragöödia, siis see õudusunenägu saab reaalsuseks.”

Kas te tahate kaost või stabiilsust, hirmu või lootust, purustajaid või ehitajaid, vingujaid või tegijaid, kaeblejaid või võitlejaid, vihkamist või austust, võltsi või tegelikku? ALDE Partei väitel on see valik meie kõigi kätes. Valida saab 26. mail.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 kärbitud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Slovakkia saab uue presidendi

Laupäeval toimub Slovakkias presidendivalimiste esimene voor. 2014. aastal presidendiks valitud Andrej Kiska teiseks ametiajaks ei kandideeri. Võitu ennustatakse Zuzana Čaputovále.

Tavaliselt loobuvad poliitikud valimistel kandideerimisest siis, kui neil ei ole enam lootust valituks osutuda. Kiska puhul see reegel ei kehtinud. Tema tegi oma otsuse teatavaks hetkel, mil küsitlused näitasid, et ta oli Slovakkias rahva silmis kõige usaldusväärsem ja populaarsem poliitik.

Väga ootamatult see avaldus siiski ei tulnud. Kiska põhjendas kandideerimata jätmist sooviga lõpetada riigis poliitilise vastasseisu ajajärk ning pühendada rohkem aega oma perekonnale. Oluline on siinkohal just esimene punkt.

Slovakkia poliitkaelus on valitsenud juba pikemat aega terav vastasseis ühelt poolt sotside ja nendega koostööd tegevate rahvuspopulistide ning teiselt poolt paremtsentristlike jõudude (kristlike demokraatide ja liberaalide) vahel.

Viie aasta eest toimunud valimistel osales Kiska (tuntud ettevõtja, kes ei ole kuulunud kunagi ühtegi erakonda) sõltumatu kandidaadina. Esimeses voorus kogus rohkem hääli sotside juht Robert Fico, toonane peaminister. Teises voorus õnnestus Kiskal ta aga seljatada, sest tema taha koondusid teised sõltumatud kandidaadid ja paremtsentristlikud erakonnad.

Kokkulepe pingete leevendamiseks

Eelmisel aastal puhkes Slovakkias suur poliitiline kriis, kui mõrvati noor ajakirjanik Ján Kuciak ja tema kihlatu Martina Kušnírová. Kuciak oli keskendunud poliitikute ja ärimeeste korruptiivsete sidemete ja maksupettuste paljastamisele. Tegemist oli palgamõrvaga.

Kuciaki tapmine tõi rahva tänavatele kümnetes linnades. Bratislavas toimusid suurimad meeleavaldused pärast 1989. aasta sametrevolutsiooni. Kuna selgus, et Kuciakil oli parajasti valmimas lugu, mis puudutas Itaalia kuritegelike sündikaatide sidemeid Slovakkia võimuparteiga, kahtlustasid paljud, et tema tapmise tellisid sotsid. Meeleavaldustel hakati nõudma valitsuse tagasiastumist ja ennetähtaegsete valimiste korraldamist.

Viimased parlamendivalimised, mille tulemusel Fico koos oma liitlastega võimule jäi, olid toimunud alles paar aastat varem. Meeleavaldused ei näidanud aga vaibumise märke. Tekkinud ärevat olukorda arvestades teatas president lõpuks, et kui valitsuses ei tehta suuri muudatusi, tuleb kuulutada välja ennetähtaegsed valimised.

Peaminister Fico üritas tõrjuda seda survet esialgu väitega, et meeleavaldusi rahastab George Soros ja ka president täidab tema tellimust. Eesti sotside puhul tunduks selline rahvuspopulistidele omane retoorika ootamatu, kuid Slovakkias on ka sotsid ise poolenisti rahvuspopulistid. Selline räige demagoogia on toonud neile seal valimistel suurt edu.

2006. aastal, kui Fico esimest korda peaministriks tõusis, tegi ta võimule pääsemiseks koalitsiooni Slovaki Rahvusparteiga, mille analoog meil on EKRE. Euroopa Sotsialistide Partei (ESP) otsustas Slovakkia sotside liikmelisuse selle peale peatada.

Paar aastat hiljem, kui Fico ja Slovaki Rahvuspartei juht saatsid ESP-le kirja, milles lubasid austada euroopalikke väärtusi, inimõigusi ja kõiki vähemusrahvusi, võeti sotsid uuesti ESP liikmeks. Fico hilisema retoorika (pagulaste, vähemuste jms. teemadel) tõttu on nende liikmelisuse küsimus tõstatunud aga veel korduvalt.

Kui ühe koalitsioonile parlamendis ülekaalu taganud väikepartei juhatus leidis, et tuleb kas korraldada ennetähtaegsed valimised või nad lahkuvad koalitsioonist, muutus Fico järeleandlikumaks. Ta nõustus ametist tagasi astuma tingimusel, et aktsepteeritakse 2016. aasta parlamendivalimiste tulemusi ja koalitsioonilepingut ning uue peaministri saavad nimetada sotsid. Nii juhtuski.

Eelmise aasta märtsis Fico ja presidendi vahel sõlmitud kokkuleppe salajane, mitteametlik lisa oli väidetavalt see, et kumbki neist ei kandideeri järgmistel presidendivalimistel. Seega on nüüd mängust väljas ka eelmine kord teise vooru jõudnud Fico.

Mis puudutab Kuciaki mõrva, siis tapjad saadi kätte ning anti kohtu alla. Tellimuse vahendaja nimetas mõrva tellijana ühte suurpetisest ärimeest, kelle mahhinatsioone Kuciak oli samuti paljastanud. Mees viibib vahi all, kuid mingit süüdistust ei ole talle veel esitatud.

Valimistel osaleb 13 kandidaati

Slovakkias mindi presidendi otsevalimisele üle 1999. aastal, kusjuures presidendi volitused ei erine oluliselt Eesti presidendi omadest. Kandidaadi registreerimiseks tuleb koguda vähemalt 15000 toetusallkirja tavakodanikelt (Eesti mõõtkavas teeks see 3000) või 15 parlamendisaadikutelt (sealsel parlamendil on 150 liiget).

Parlamendisaadikute poolt seati nüüd üles neli kandidaati. Tavakodanikelt kogus vajalikud allkirjad 11 kandidaati, aga neist kaks võttis enda kandidatuuri veebruaris tagasi. Kõigepealt teatas paremtsentristliku Ungari Kogukonna Partei esimees József Menyhárt, et taandab ennast Robert Mistríki kasuks. Nädal hiljem teatas Mistrík, et taandab ennast Zuzana Čaputová kasuks.

1973. aastal sündinud Čaputová on hariduselt jurist. Laiema tuntuse saavutas ta Slovakkias üle kümne aasta kestnud võitlusega suure prügila avamise vastu ühes väikelinnas, mille linnavalitsuses ta oli ise juba õpingute ajal töötanud. Asi jõudis lõpuks välja riigi ülemkohtusse, mis otsustas, et loa andmine uue prügila rajamiseks toimus õigusvastaselt ja keskkonnanõudeid arvestamata.

2017. aasta lõpus liitus Čaputová äsja asutatud sotsiaalliberaalse erakonnaga Progressiivne Slovakkia (PS). Parlamendist kuulub sinna praegu küll ainult üks saadik, kuid eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel sai see erakond iseseisvalt kolm linnapead ja 46 saadikut ning koalitsioonis teistega kuus linnapead ja 96 saadikut. Selle ridadest tuli ka Slovakkia pealinna Bratislava uus linnapea.

Viimaste küsitluste kohaselt saaks PS täna parlamendivalimistel umbes 9,5% häältest, jäädes sellega jagama 4.-5. kohta. Kui Čaputová teatas eelmise aasta mais otsusest kandideerida presidendiks, sel teemal veel arvamusuuringuid ei tehtud, aga sügisel näitas esimene küsitlus tema reitinguks 6,9%, mis oleks tähendanud siis kaheksandat kohta.

Nüüd ennustavad küsitlused talle mitte üksnes pääsemist teise vooru, vaid ka seda, et ta väljub sealt võitjana. Otsustava pöörde tõi just Mistríki loobumine tema kasuks. Mistríki taha koondunud paremtsentristlikud erakonnad Vabadus ja Solidaarsus, ÜHESKOOS – Kodanikedemokraatia, Tavalised Inimesed ja Sõltumatud Isiksused asusid toetama Čaputová kandidatuuri.

Čaputová lubab seista presidendina selle eest, et keegi ei peaks kogema võimu õigusetust ja ülbust. Kõik inimesed peavad olema seaduse ees võrdsed. Tuleb tagada kohtusüsteemi sõltumatus. Ühtlasi leiab ta, et ka politsei ja prokuratuur peaksid olema päris sõltumatud institutsioonid, mitte alluma ministeeriumite kaudu poliitilisele juhtimisele.

Presidendina kavatseb Čaputová pöörata erilist tähelepanu kohtunike nimetamisele, kaaludes mitte üksnes nende erialaseid teadmisi, vaid ka eetilisi ja moraalseid omadusi. Tema valimiskampaanias on olnud olulisel kohal ka sotsiaalhoolekande ja keskkonnakaitsega seotud teemad.

Tulemus ei ole siiski ette kindel

Kõik viimased küsitlused näitavad, et sotside kandidaat Maroš Šefčovič peaks Čaputovále valimiste teises voorus 30. märtsil kindlalt alla jääma, aga tegelikult võib seis vahepeal muidugi veel muutuda.

1966. aastal sündinud Šefčovič on tugev kandidaat. Tema lõpetas juba nõukogude ajal Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja kaitses hiljem Bratislavas doktorikraadi Euroopa õiguse alal. 1989. aastal asus ta tööle Tšehhoslovakkia välisministeeriumis. Hiljem teenis ta nii diplomaadina välismaal, sealhulgas suursaadikuna Iisraelis, kui ka kõrgetel ametikohtadel Slovakkia välisministeeriumis.

Euroopa Liitu astumise eel oli Šefčovič välisministeeriumis Euroopa Liidu asjade osakonna juhataja. (Slovakkia ühines Euroopa Liiduga 2004. aastal, nagu Eesti.) 2004-2009 oli ta Slovakkia alaline esindaja Euroopa Liidu juures Brüsselis. Alates 2009. aastast kuulub ta Euroopa Komisjoni.

Objektiivselt võttes oleks Šefčovič välispoliitikas ja rahvusvahelises suhtluses ilmselt pädevam. Čaputová toetajaid kannustab soov, et president aitaks lahendada rohkem Slovakkia sisemisi probleeme, mis on nende silmis paljuski seotud praeguse võimuparteiga. Kumbki neist ei ole varem valimistel kandideerinud.

Artikkel ilmus 13. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mis saab sotsidest ja Isamaast?

Eeldusel, et Keskerakonna juhatus langetab homme tervemõistusliku otsuse, mis viib lähiajal liberaal-tsentristliku koalitsiooni sünnini, leiavad sotsid ja Isamaa ennast nüüd pärast valimistel saadud tagasilööke opositsioonist. Mis neist edasi võiks saada?

Mais toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Sotside juhatus langetas juba mõistliku otsuse, et enne neid erakonna juhti vahetama ei hakata. Küsimus otsustatakse juunis toimuval korralisel üldkogul.

Jevgeni Ossinovskil oleks mõistlik erakonna juhiks nüüd mitte kandideerida. Usun, et ta otsustab taanduda, nagu tegi 2015. aastal lõpuks Sven Mikser, kelle juhtimisel oli saadud siis valimistel mõnevõrra väiksem tagasilöök kui tänavu.

Kes võiks saada sotside uueks juhiks?

Indrek Saar ei ole oma ambitsioone selles osas varjanud. Nähtavasti võib ta kandideerida. Kuid mul on raske mõista, kuidas tema valimine erakonna esimeheks sotside seisu parandada aitaks. Pigem oleks see samm edasi hääbumise suunas.

Marina Kaljurand on ennast juba ise välistanud. Äsjastel valimistel oli ta sotside kandidaatide hulgast kõige populaarsem, kuid tema sihiks on selgelt pääsemine europarlamenti, mitte saamine erakonna juhiks.

Samuti pole mõtet spekuleerida siin täiesti suvaliste nimedega.

Üks võimalus on teha uuesti panus Sven Mikserile. 2015. aasta parlamendivalimistel tema juhtimisel küll langeti, aga 2011. aastal saadi oma ajaloo parim tulemus – 19 kohta Riigikogus, nagu sel korral EKRE.

Paraku ei saa äsjaste valimistulemuste põhjal öelda, kas see panus ennast ka ära tasuks. Mikseri korjatud häältesaak ei olnud just halb, aga see ei olnud ka väga hea. Mõistlik oleks teda veel eurovalimistel testida.

Valitsusest välja langemine annab sotsidele nüüd vähemalt võimaluse tulla eurovalimistel välja tugevama nimekirjaga: esikolmik Marina Kaljurand, Sven Mikser, Jevgeni Ossinovski; Indrek Tarandi võiks panna kõige lõppu.

Kui Mikser siis ka pärast häälte kokkulugemist teiseks jääb, võib tema populaarsuses kindel olla. Kui ta aga Ossinovskist tahapoole langeb, pole ilmselt mõtet erakonna juhtimises sellist vahetust teha.

Milline võiks olla nende plaan B?

Järgmine loogiline valik oleks Katri Raik. Tema sai äsjastel valimistel Kaljuranna järel ja Ossinovski ees paremuselt teise tulemuse (kui vaadata mitte häälte arvu, vaid osakaalu ringkonnakvoodist).

Raik suudaks tõenäoliselt paremini kui keegi teine võita sotsidele tagasi neid valijaid, kes läksid Eesti 200 taha. Võib-olla õnnestuks neil tema juhtimisel see erakond lõpuks (enne järgmiseid parlamendivalimisi) isegi endaga liita.

Seega, sotside asemel testiksin mina nüüd kõigepealt eurovalimistel Mikserit. Kui ta seal põrub või erakonnal tervikuna mandaat saamata jääb, siis laseks käiku plaan B.

Kõige laastavam oleks neile nüüd kindlasti see, kui üldkogul lähevad vastamisi Ossinovski ja Saar. Võimalik on teha palju mõistlikumaid käike.

Aga mis saab nüüd Isamaast?

Helir-Valdor Seederi positsioon erakonna juhina nähtavasti ohus ei ole, sest ta suutis päästa Isamaa valimiskünnise alla jäämisest, aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades ei ole nendegi seis kiita.

82-aastane Tunne Kelam võib küll taas kandideerida, kuid esinumbriks oma vanuse tõttu ju enam hästi ei sobi. Varem tema mantlipärijaks peetud Marko Mihkelson läks Isamaa ekrestumise eest ära Reformierakonda.

Jüri Luik tegi Isamaa kandidaatide hulgast nüüd parlamendivalimistel küll parima tulemuse, sobiks hästi nende esinumbriks eurovalimistel (kuigi sisuliselt oleks õigem panna selleks Urmas Reinsalu, nagu tegi 2004. aastal Res Publica), kuid jäi selgelt alla samas ringkonnas kandideerinud Kaljurannale.

Ma ei tea, mida nad nüüd tegema peaksid, et mitte kaotada kohta europarlamendis.

Need fraktsioonid, kuhu Isamaa ja sotsid seal kuuluvad, jäävad kaheks suurimaks kindlasti ka pärast mais toimuvaid valimisi. On selgelt Eesti huvides, et meil neis mõlemas jätkuvalt oma esindaja oleks. Paraku võib halvimal juhul juhtuda, et varsti ei ole enam kummaski.

Nende asemel võivad pääseda sinna hoopis paar EKRE tegelast, kes jäävad fraktsioonituteks saadikuteks või ühinevad mõne väikese euroskeptikute fraktsiooniga, mille mõju on europarlamendis praktiliselt olematu.

Koalitsiooniläbirääkimised venivad järjest pikemaks…

Belgia paistis kunagi silma selle poolest, et seal kulus pärast valimisi uue koalitsiooni moodustamiseks alati mitmeid kuid. Nüüd on sellest saamas reegel, mida järgitakse teisteski Euroopa riikides. Kas nii läheb ka Eestis?

Eestis astus uus valitsus pärast valimisi kõige kiiremini ametisse 1999. aastal (arvestusest on jäetud välja sõjaeelne periood, sest see jutt räägib tänapäevast), kui selleks kulus ainult 18 päeva. Nii kiiresti saadi hakkama tänu sellele, et toona võimule tulnud kolmikliit sündis ametlikult juba enne valimisi. Täna me millestki sellisest rääkida ei saa.

Kõige kauem aega, 43 päeva, läks 1995. aastal. Valimised võitis siis võimsalt valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus, mida toetas peaaegu kolmandik valijatest. Üksinda nad aga Riigikogus enamust kokku ei saanud. Valitsuse moodustamiseks vajati partnerit. Läbirääkimisi peeti mitmete jõududega. Koalitsioon tehti lõpuks Keskerakonnaga.

Tavaliselt on uue valitsuse ametisse astumiseks kulunud Eestis pärast parlamendivalimisi veidi üle kuu. Nüüd ennustas Isamaa hall kardinal Urmas Reinsalu juba enne valimisi, et sel korral tulevad Eesti ajaloo kõige pikemad koalitsiooniläbirääkimised.

Trend on täiesti selge

Viimasel ajal mujal Euroopas toimunut silmas pidades oleks üllatav, kui see ennustus ei täitu. Eelmisel aastal toimusid parlamendivalimised kuues Euroopa Liidu liikmesriigis. Uue valitsuse moodustamine võttis neis kõigis aega tavapäratult kaua.

Itaalias olid valimised märtsis, uus valitsus astus ametisse juunis. Sloveenias olid valimised juunis, valitsus astus ametisse septembris. Rootsis olid valimised septembris, valitsus astus ametisse jaanuaris. Luksemburgis ja Lätis olid valimised oktoobris, uued valitsused astusid seal ametisse alles detsembris ja jaanuaris.

Kiiremini läks asi üksnes Ungaris, kuid asjaolusid arvestades siiski ootamatult aeglaselt. Tänu enda huvides painutatud valimisseadusele said Viktor Orbáni toetavad konservatiivid parlamendis enam kui 2/3 kohtadest. Oma neljandat valitsust kokku pannes tegi Orbán aga rea muudatusi. See toolide mäng võttis nii kaua aega, et uue valitsuse ametisse astumiseks kulus seal kauem kui on olnud seni üldiselt tavaks Eestis, kus erakonnad peavad leppima kokku veel ka koalitsioonilepingus.

Kui isegi Orbáni poolautoritaarne hübriidrežiim, mille üks väidetavaid eeliseid liberaalse parlamentaarse demokraatia ees pidavat olema just see, et otsuseid suudetakse langetada kiiremini, sedasi venima jäi, pole muidugi põhjust arvata, et Eestis nüüd uus valitsus enneolematult kiiresti ametisse astub.

Eesti võib osutuda erandiks

Olukorra muudab siin aga teistsuguseks see, et juba kuu aja pärast lõpeb kandidaatide registreerimine Euroopa Parlamendi valimisteks. Erakondade ja valijate vaatepunktist oleks kindlasti parem, kui uus valitsus saaks Eestis paika enne nende valimisnimekirjade üleandmist.

Reinsalu sõnadele vaatamata on Isamaa, aga ka sotside huvides võimalikult kiiresti Reformierakonnaga käed lüüa. Muidu läheksid nad eurovalimistele vastu kaotajatena, kes peavad hakkama otsima endale uusi juhte. Uude koalitsiooni tormamine oleks nüüd ju vähemalt lühiajaliselt nende parteilistes huvides, kuigi selle eest tuleks tõenäoliselt maksta paljude oma valimislubaduste hülgamisega.

Eks selleks pea olema muidugi valmis teisedki parteid. “Selge on ka see, et kõiki lubadusi me niikuinii täita ei saa, sest Eesti valimissüsteem on selline, et meil on koalitsioonivalitsused ja alati tuleb teistega kokku leppida ja teha kompromisse,” tunnistas Reformierakonna juht Kaja Kallas eelmisel nädalal Facebookis tavakodanike küsimustele vastates.

Keskerakonnal ei ole eurovalimisi silmas pidades Reformierakonnaga koalitsiooni minekuga kiiret. Tsentristid saaksid nendel valimistel tõenäoliselt parema tulemuse, kui oravate katsed koalitsiooni kokku panna jääksidki nüüd esialgu venima. Samas ei saa kuidagi olla kindel, et see juhtub. Isamaa ja sotside vajadus ennast eurovalimiste eel jätkuvalt tähtsate tegijatena näidata on äärmiselt tungiv.

Tuleb leida üles olulisim ühisosa

Kallas rõhutas Facebookis, et Reformierakond on seisnud vastutustundliku eelarvepoliitika eest ning seda printsiipi püütakse järgida ka nüüd. See võiks kujuneda tegelikult heaks aluseks koostööle Keskerakonnaga. Sisaldus ju ka Keskerakonna valimisplatvormis lubadus jätkata vastutustundliku ja jätkusuutliku eelarvepoliitikaga, valmistudes seejuures Euroopa Liidu toetusfondide vähenemiseks.

Jüri Ratas aga rõhutas viimases valimisdebatis, et Eesti maksukoormus peab jääma alla 34%, nagu see on praegu. Mis võiks Reformierakonnal olla selle vastu?

Rahandusministeeriumi analüüs näitas, et kõige kulukamate valimislubadustega peibutasid nüüd rahvast EKRE ja SDE. Sellega peaksid mõlemad nimetatud parteid olema teeninud ära kohad opositsioonis. EKRE on niigi välistatud, kuid ka sotside kuulumine uude valitsusse tähendaks paratamatult paljude nende valimislubaduste murdmist ja tähendaks nende valijatele seega suurt pettumust.

Keskerakond ja Reformierakond andsid valijatele lubadusi rahaliselt enam-vähem samas mahus. Neist võiksid saada ilmselt võrdsed partnerid, kes oma programmilisele ühisosale tuginedes riiki mõistlikult majandavad.

Artikkel ilmus 6. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Valimistulemuste analüüs

Reformierakonna võit on vaieldamatu. Jääb ainult üle loota, et Kaja Kallas talle sülle kukkunud ülesandega hakkama saab. See ei ole kindlasti kerge koorem, mida tal nüüd kanda tuleb.

Viljandimaa fraktsioon Riigikogus muutus nende valimistega väiksemaks. Selline oli meie kohalike valijate eelistus, millega tuleb paraku leppida. Laiemas plaanis on pilt samuti muret tekitav.

Keskerakond kaotas eelmise korraga võrreldes hääli Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal ning Jõgeva- ja Tartumaal. Igal pool mujal saadi neid arvuliselt juurde. Toetust kaotati eelkõige venelaste hulgas. Jõgeva- ja Tartumaa oli selles osas erand. Seal liikusid paljud hääled koos Peeter Ernitsaga EKRE taha. Keskerakonnale selja pööranud vene valijad jäid aga suures osas koju. Eriti Ida-Virumaal, kus valimisaktiivsus järsult langes.

Enam kui pooled sealsed valimisõiguslikud kodanikud ei käinud nüüd valimas. Seejuures tuleb märkida, et Ida-Virumaal on ka suhteliselt palju neid, kes ei omagi õigust Eesti parlamenti valida.

Edgar Savisaare ajal toimis Keskerakond sisuliselt puhvrina, mis kanaliseeris venelaste rahulolematuse demokraatlikku otsustusprotsessi, kuid täna see enam nii hästi ei tööta. Jüri Ratas on võitnud erakonnale küll juurde toetajaid eestlaste hulgas, kuid kaotanud sellest veelgi rohkem venelaste hääli. Ja sageli mitte teistele Eesti erakondadele.

Nende valimiste eel tõstatati ühe küllaltki terava teemana venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonda, kus eestlaste osakaal on suurem kui kusagil mujal, see otseselt ei puuduta. Küll aga läheb see inimestele korda seal, kus sellised lasteaiad ja koolid asuvad.

Pole mingi saladus, et vene valijate tugev toetus Keskerakonnale on suuresti olnud tingitud sellest, et nad on näinud nimetatud erakonnas garantiid eestikeelsele haridusele ülemineku vastu (nende omakeelse hariduse säilitamise poolt). Nüüd on usk Keskerakonda hakanud selles osas mõranema. Seda näitasid ka valimistulemused.

Kui loodav koalitsioon, ükskõik kes selle moodustavad, kavatseb eestikeelsele õppele üleminekuga kiiresti edasi liikuda, nagu paljude poliitikute sõnade põhjal võiks oodata, seisavad mõnes paigas ees ilmselt päris pingelised ajad. Tagantjärele tundub, et just see võis olla lõppenud valimiste peateema. Selles mõttes, et see mõjutab elu Eestis pikemas perspektiivis kõige rohkem.

Meie valimisringkonnas oli võib-olla kõige üllatavam Jaak Madisoni häältesaak. Tundub, et Helmen Kütt andis nüüd Sakala veergudel Viljandis EKRE-ga tehtavat koostööd kiites talle üle paljud eelmine kord sotsidele läinud hääled. Ajaloost on hästi teada, et vabadussõjalased olid valimistel kõige populaarsemad seal, kus varem enamlased. Paistab, et EKRE ja sotside puhul kehtis sama seaduspära.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder võib muidugi rääkida, et EKRE korjas üles tema poolt kasvatatud rahvuslikult meelestatud valijad, kuid sellisel juhul pidanuks Isamaa ja tema enda langus olema eelmise korraga võrreldes tunduvalt suurem. Põhiosa EKRE kasvust tuli siiski kusagilt mujalt.

EKRE portaalis Uued Uudised kuulutati enne valimisi, et erakond võib saada Riigikogus ligi veerandi kohtadest. Need unistused küll ei täitunud, kuid kõva tulemus tehti ikkagi. Ust valitsusse see ei avanud (seda, et populaarsemad erakonnad taganevad pärast valimisi lubadusest EKRE välistada, võisid uskuda ainult ekrelased, nende valijad ja tõelised küünikud), aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades on stardipositsioon ju väga hea.

Äärmiselt huvitav, kellest saab eurovalimistel nende esinumber. Madison tõestas ennast nüüd tegelikult tugevama häältekogujana kui Martin Helme. Üks osutus parlamenti valituks isikumandaadiga, teine mitte. Madisoni senine positsioon Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena peaks sel korral tegema temast eurovalimistel EKRE loomuliku esinumbri, kes kehastab kõige paremini selle erakonna poliitilist sisu ja väärtusi.

Viljandi linnapea Madis Timpson ei pea ametist tagasi astuma. Sotsiaalmeedias võivad kommentaatorid kirjutada mida tahes, aga selge on see, et need valimised ei andnud hinnangut tema tööle linnapeana.

Timpson rõhutas enne valimisi korduvalt, et ta ei kavatse Riigikokku minna ja kandideerib lihtsalt liberaalse maailmavaate toetuseks. Linnapea, kes tsiteeris ühes vabariigi aastapäeval peetud kõnes Bruno Leonit (usun, et isegi 99% reformierakondlastest ei tea, kellega oli tegemist), kahtlemata ongi liberaal. Seega näitab tema häältesaak vaid tõeliste liberaalide hulka meie valimisringkonnas. Ei enamat.

Artikkel ilmus 5. märtsil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.