Rodenbach “Surnud Brugge”

Oh seda Brugge lakkamatut kellahelinat! Õhus ümisevat katkematut surnumissat! Kui vastumeelne tundus selle mõjul elu, kui selge oli arusaam, et kõik on tühine, ja hoiatus, et surm on teel…

Georges Rodenbach (1855-1898) oli Belgia kirjanik, kelle tuntuim teos “Surnud Brugge” (1892) ilmus nüüd lõpuks ka eesti keeles (prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet). See räägib 40-aastasest mehest, kes asub pärast naise ootamatut surma elama Brugge linna, mille tänavate hall kurvameelsus vastab tema enda meeleolule.

Hugues, nii on mehe nimi, leinab oma kadunud kaasat. Ühel päeval silmab ta tänaval juhuslikult tolle täpset koopiat. Hugues hakkab naist jälitama. Lõpuks jõuab ta tema kannul teatrisse. Naine ilmub välja laval. Selgub, et ta on näitleja. Tema nimi on Jane. Ta kehastab ühte hauast tõusvat naist, kes ärkab surnust, ning Hugues tunneb, et “see oli tema surnud naine, kes seal naeratas, lähenes ja käsi sirutas.”

Kuidas lugu lõpeb, seda ei ole raske arvata, kuid see arvamus võib olla ekslik. Pinevust jätkub kuni lõpuni.

Rodenbachi romaan oli väidetavalt esimene ilukirjanduslik teos, mida illustreeriti fotodega. Need pildid (vanad Brugge vaated) on avaldatud ka eestikeelses väljaandes. Raamatu järgi on tehtud mitu filmi. Neist esimene Jevgeni Baueri (1865-1915) “Грёзы” (1915), kus tegevus on viidud üle Moskvasse ja tegelaste nimed muudetud.

Lisaks on see mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke. Rodenbachi romaanist said ilmselt inspiratsiooni ka Boileau ja Narcejac, kelle krimiromaani “D’entre les morts” (1954) põhjal valmis Alfred Hitchcocki (1899-1980) film “Vertigo” (1958). Seega kultuurilooliselt üsna tähelepanuväärne teos, mille mõjutused ulatuvad palju kaugemale selle oma ajast.

“Surnud Brugge” tegevus leiab aset keskkonnas, kus valitseb katoliiklik usk ja kultuuritaust. Selles mõttes sobib eestikeelse tõlke ilmumine hästi kokku peagi toimuva paavsti visiidiga. Stiililiselt määratluselt realistlik sümbolism. Soovitan lugeda sügisel, kui taevas on hall, vihmase ilmaga.

…sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettunud, lõputult venivas võrgus!

Anders de la Motte “Suve lõpp”

Suvi saab varsti läbi, käes on just paras aeg võtta kätte sellise pealkirjaga raamat.

Anders de la Motte (sünd. 1971) on tunnustatud Rootsi krimikirjanik, kes käis mõned aastad tagasi Eestis kirjandusfestivalil HeadRead. “Suve lõpp” on tema viies eesti keelde tõlgitud romaan.

Mina ei olnud temalt varem midagi lugenud ega ole tänapäeva krimikirjandusega tegelikult üldse kursis. Kunagi sai loetud palju selliseid autoreid nagu Agatha Christie ja Rex Stout, aga neile järgnenu on minu jaoks tundmatu maa.

Seega ei oska ma öelda, kuhu de la Motte sellel maastikul paigutub, kellega teda saab võrrelda või mida võinuks nüüd tema varasemate teoste põhjal oodata. Võtsin selle raamatu kätte ilma igasuguste ootuste ja eelarvamusteta.

Kiri raamatu tagakaanel ütleb: “Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul…” Samas lubatakse: “Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.”

Spoiler: lõpptulemus on tõesti üllatav, juba proloog juhatab eksiteele.

Minu abikaasa meelest oli algus parem kui lõpp. Ta leidis, et seda raamatut on üritatud kirjutada nagu filmi, aga lugedes ei mõju asjad nii nagu filmis, need muutuvad kohati liiga fantastiliseks, ebausutavaks. Nõustun selle hinnanguga.

Tõele vastab ka see, et raamatut on raske käest panna – me mõlemad lugesime selle läbi suht kiiresti, kuigi õhuke “Suve lõpp” just ei ole.

Lugu on kaasahaarav; kompositsioonitehnika väga hea, lausa eeskujulik. Peatükid on mugavalt lühikesed, tempo kiire.

Esimeses pooles toimub tegevus vaheldumisi 1983. aasta hilissuvel ning 20 aastat hiljem, kui kadunud poisi vanem õde taas minevikule näkku peab vaatama. Lugu antaksegi edasi põhiliselt läbi tema silmade. Tema hakkab täitma nö. detektiivi rolli.

Teises pooles jätkub jaht. Poisi õde peab jahti tõele, ja saab selle lõpuks kätte. See ongi suve lõpp.

Tunda on autori püüdu lugejaid pidevalt eksiteele juhatada. Või anda kätte niidiotsi, mis justkui kuhugi ei vii, kuid osutuvad lõpuks kildudeks mosaiigis, millest viimaks siiski pilt ette tuleb.

Aga eks nii olegi ju krimikirjanikel kombeks.

De la Motte töötas enne kirjanikuks hakkamist politseiniku ja turvajuhina. Seda tausta on antud raamatus samuti tunda.

PS. Raamatust on tehtud täna juttu ka ühes teises ajaveebis, kus leitakse, et eestikeelse väljaande kaanekujundus ei kõlba kuhugi. Mulle, otse vastupidiselt, tundus see kohe väga hea. Ja pärast lugemist veelgi parem. Annab üsna hästi edasi selle loo meeleolu.

Läti võib saada venelasest peaministri

Lätis on parlamendivalimiste eel valitsev seis tavapäraselt segane. Rohkem kui konkreetsetest poliitilistest ideedest ja ettepanekutest räägitakse praegu jõudude ettearvamatust jaotusest parlamendi uues koosseisus ja võimaliku tulevase peaministri isikust.

Populaarseim erakond on jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik Koosmeel, mis kogus valimistel enim hääli ka eelmisel kahel korral, kuid jäeti siis teiste parteide poolt opositsiooni.

Varem juhtis Koosmeele nimekirja Riia linnapea Nils Ušakovs, kuid tänavu tema parlamendivalimistel ei kandideeri. See ei tähenda seda, et ta oleks erakonna juhtimisest taandunud. Koosmeel on üritanud muuta ennast lihtsalt vastuvõetavamaks teistele Läti erakondadele, et saada lõpuks võimalus osaleda riigi valitsemises. Ušakovsi kõrvalejäämine valimistelt on üks samm sellel teel, sest paljud etnilised läti poliitikud on ennast teda demoniseerides nii nurka mänginud, et ei suudaks Koosmeelega koalitsiooni minekut oma valijatele kuidagi põhjendada.

1976. aastal sündinud Ušakovs on küll juba üsna suurte kogemustega, kuid siiski alles suhteliselt noor poliitik, kes jätkab Läti poliitikataevas lendamist kindlasti veel kaua. Aga sel korral otsustati teha panus teisele kaardile.

Veel üks Dombrovskis

Koosmeele kandidaat peaministri ametikohale on nüüd Vjačeslavs Dombrovskis, kes on juba olnud Läti haridus- ja teadusminister ning majandusminister. Temaga koostöö tegemist oleks varem Ušakovsi demoniseerinud jõududel kergem õigustada, kuid vastuoluline ja Lätis vastakaid tundeid tekitav kuju on ka tema.

2013. aastal, kui Dombrovskis sai haridus- ja teadusministriks, teatasid mõned ingliskeelsed kanalid, et ta on peaminister Valdis Dombrovskise vend; aga päris nii see siiski ei ole. 1977. aastal Riias sündinud Vjačeslavs räägib emakeelena vene keelt ning lõpetas venekeelse keskkooli. Ta sai Läti kodakondsuse 1997. aastal naturalisatsiooni korras ja kandis algselt hoopis perekonnanime Galuščenko.

Dombrovskise selgituse kohaselt võttis ta passi saamisel kasuisa perekonnanime, sest tema lihane isa hülgas perekonna juba varsti pärast tema sündi. Kriitikud on näinud selle taga aga tema suuri ambitsioone: nimevahetus toimus nende väitel alles 2009. aastal, kui Läti peaministriks tõusis Valdis Dombrovskis ja väljavaated sellise perekonnanimega Läti ühiskonnas edu saavutada näisid lihtsalt paremad.

Parlamenti valiti Dombrovskis, jutt käib ikka Vjačeslavsist, 2011. aastal Zatlersi Reformierakonna liikmena. See paremtsentristlik partei, mille maskotina kasutati 2007-2011 Läti presidendiks olnud Valdis Zatlersit, kogus 20,82% häältest, tulles sellega Koosmeele järel teiseks, kuid pärast valimisi kuivas erakonna toetus kiiresti kokku. Dombrovskis juhtis sel ajal parlamendis majanduskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni.

2014. aasta valimistel Reformierakond ei osalenud. Paljud selle ridadesse kuulunud poliitikud, nende hulgas Dombrovskis, kandideerisid siis suurima paremtsentristliku erakonna Ühtsus nimekirjas. 2014. aasta jaanuarist novembrini oli Dombrovskis majandusminister, kuid pärast valimisi talle uues valitsuses kohta ei leitud.

2015. aasta kevadel alustati Reformierakonna likvideerimisprotsessi ja erakonna juhatuse viimaseks esimeheks olnud Dombrovskis läks dokumentidesse kirja selle ametliku likvideerijana. Samal ajal teatas ta tegevpoliitikast lahkumisest ja loobus oma kohast parlamendis.

Haritud mees, keerulise eraeluga

Enne poliitikasse sukeldumist õppis Dombrovskis majandust ja rahandust Läti Ülikoolis ning sai majandusteaduste doktori kraadi Clark’i Ülikoolist (mainekas USA erakõrgkool, Dombrovskis oli seal USA välisministeeriumi poolt jagatava Fulbrighti stipendiumiga). Ta töötas vanemteadurina Balti Rahvusvahelises Majanduspoliitika Uuringute Keskuses (BICEPS) ja dotsendina Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis Riias. Ühtlasi kuulus ta enne 2011. aasta valimisi Läti Sorose Fondi nõukokku. Parlamendist lahkudes asutas ta aga majanduspoliitikale keskendunud mõttekoja Certus.

Varsti pärast parlamenti pääsemist jõudis Dombrovskis kollase meedia veergudele ühe armuafääriga. Veidi hiljem jättis ta maha oma abikaasa ja kaks väikest last. Seejärel figureeris kõmuuudistes veel mitmete naisterahvastega. 2017. aastal abiellus aga uuesti.

Ušakovsi tunneb Dombrovskis hästi juba üliõpilaspäevilt. Reformierakonna liikmena pooldas ta 2011. aastal Koosmeelega koalitsiooni moodustamist, aga jäi erakonna sees teistele alla. Muu hulgas kritiseeris ta oma vana sõpra toona selle eest, et Ušakovs tahtis vene keelele Lätis teise ametliku keele staatust. Dombrovskis tõi õigustatult välja, et selline soov takistas erakonna pääsemist valitsusse.

Koosmeele ridadest tänavu lahkunud eurosaadik Andrejs Mamikins, kes on nüüd erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat, tunneb Dombrovskist juba ajast, kui ta käis keskkoolis. Nad käisid samas koolis, Mamikins oli klass eespool.

Sellistele vanadele sidemetele viidates levitavad läti rahvuslased vandenõuteooriat, mille kohaselt on Dombrovskis järjekordne Kremli projekt Läti Vabariigi ülevõtmiseks. Ta on pandud täitma sama rolli, milles oli varem Ušakovs. Rahvuslaste arvates peaks see aitama mobiliseerida neil lätlasi valimistel taas enda taha. Pinge on kruvitud nii suureks, et politoloog Ivars Ījabs ütles ajalehele Neatkarīgā Rīta Avīze antud intervjuus: “Kui keegi täna Koosmeelega koalitsiooni teeks, oleksid inimesed tänavatel.”

Koosmeel on tule all nii paremalt kui vasakult

Valitsuses olles kõvasti toetajaid kaotanud läti rahvuslastel Koosmeele poolehoidjaid ilmselt enda taha võita ei õnnestu, sest nende valijaskonnad üldiselt ei kattu. Rahvuslaste retoorika on suunatud lihtsalt ühiskondliku kliima mõjutamisele, et Koosmeele asemel ise ka järgmisse koalitsiooni kaasatud saada. Kui vaja, siis tänavapoliitika, rahutuste ja meeleavaldustega ähvardades.

Koosmeele häältesaaki ohustab rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Mõningaid märke selle juhtumisest on näha.

Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel võib anda nüüd tuult tiibadesse erakonnale Läti Vene Liit, mis esindab radikaalsemat suunda. Väidetavalt oli isegi Koosmeele loobumine koostöölepingust Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa tingitud sellest, et Dombrovskis seadis selle tingimuseks, kui Ušakovs teda peaministrikandidaadiks hakkama veenis.

Dombrovskise tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardab aga viia valijaid nii uue vasakliberaalse erakonna Progressiivid kui ka ühe Läti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ja Kristlik-Demokraatliku Partei eestvedamisel loodud valimisühenduse taha.

Uued jõujooned pannaks Lätis paika 6. oktoobril.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”

“Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupimõtlemisele ja grupisurvele,” kuulutas Doris Lessing ühes 1985. aastal CBC raadios peetud loengus. “Või kes ei kohandu grupisurvega rohkem kui vaja ning säilitab vaikselt individuaalse mõtlemise ja arengu.”

“Ma usun, et intelligentne ja edumeelne ühiskond teeb kõik, mis võimalik selliste inimeste tekitamiseks, selle asemel et neid alla suruda, nagu väga sageli juhtub,” teatas ta samas. “Kui aga valitsused, kui aga kultuurid ei julgusta nende teket, saavad seda teha ja peaksid tegema üksikisikud ja grupid.”

Lessing pidas 1985. aastal CBC raadios viis loengut, mis on veebis vabalt kuulatavad. Need avaldati siis ka kirjalikul kujul ehk raamatuna, mis ilmus hiljuti lugejate ette ka eesti keelde tõlgituna (tõlkija Krista Kaer). Niisiis, viis esseed, mis omavahel haakuvad. Loo moraali võtavad kokku ülaltoodud laused, aga selleni jõudmiseks tuleb läbida pikem arutluskäik.

1919. aastal sündinud Lessing oli jõudnud nende loengute pidamise ajaks juba auväärsesse ikka ja tugines suuresti enda elukogemustele, tuues samas muidugi ka mitmeid huvitavaid näiteid asjadest, millega ta ei olnud päris vahetult kokku puutunud, tehes seejuures küllaltki suuri üldistusi.

“Ma veedan palju aega mõeldes, kuidas me võime paista pärast meid elavatele inimestele,” märkis Lessing. “Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelenud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja jõulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed.”

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad,” selgitas ta. “Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud. Kui kasutada seda klišeelikku väljendit.”

Lessing oli nooruses kommunist, kuid astus pärast Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal Suurbritannia Kommunistlikust Parteist välja ja kujunes hiljem marksismi läbinägelikuks kriitikuks. Neid kogemusi lahkab ta ka kõnealustes loengutes: grupimõtlemine, teisitimõtlejate kuulutamine reeturiteks, intellektuaalne ebaausus, lähtumine printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” jne. – aga näeb neid ilmnemas mitte üksnes kommunismi, vaid poliitiliste ja poliitilis-religioossete (natsionalism, radikaalne islam) liikumiste puhul laiemalt.

Kokkuvõttes jääb mulje, et selle raamatu avaldamine eesti keeles vähem kui aasta enne Riigikogu valimisi on omamoodi poliitiline seisukohavõtt. Ei imestaks, kui EKRE hakkab varsti nõudma Loomingu Raamatukogu riigipoolse rahastamise lõpetamist, sest näeb selles eestlaste “rahvusühtsuse” vastu suunatud õõnestustegevust. Sirp, Vikerkaar, Müürileht ja NO99 ju juba on neil selles mustas nimekirjas.

Nii et lugege kuni saate. Kui võimule tulevad “ainsad tõelised eestlased”, siis ei pruugi olla enam pikka pidu.

PS. Ajalugu on Lessingi arvates oluline tunda mitte niivõrd mineviku, vaid tuleviku pärast – eelkõige selleks, et teada, mis võib juhtuda – kuidas justkui täiesti korralikest inimestest võivad saada elajalikud barbarid, kes saadavad korda metsikusi.

Lisaks: raamatut soovitab ka Jaak Jõerüüt

Läti plakatikunst Viljandis

Haapsalu Graafilise Disaini Festival (HGDF) jõudis taas Viljandisse. Kui paari aasta eest võis Viljandi Linnagaleriis näha selle egiidi all ülevaatenäitust tänapäeva Soome plakatikunstist, siis nüüd on käes lõunanaabrite kord. Näituse kuraator Marko Kekishev ütles avamisel, et ta üritas valida just viimastest aastatest pärit töid, varasemaid on sel korral vähem.

Välja on pandud sadakond teost, esindatud 33 autorit.

Kekishev rääkis muu hulgas, et ta oli heas mõttes rabatud sellest, kui julgelt ühiskonnakriitiliste plakatitega olid Läti graafilised disainerid väljas oma riigi 100. aastapäevale pühendatud näitusel. Viljandis midagi päris ekstreemset näha ei saa, aga vaimukaid pisteid on ka selles valikus. Näitus jääb avatuks 30. augustini. Soovitan külastada.

Kuuba saab uue põhiseaduse

Kuuba uus põhiseadus lubab küll mitmes valdkonnas liberaalseid reforme, kuid ei kõrvalda suurimat takistust riigi edasise arengu teelt: see ei näe ette loobumist üheparteisüsteemist.

Formaalselt ei ole mittekommunistlike parteide olemasolu Kuubal enam ammu keelatud. Riiki on juba üle poole sajandi valitsenud Kuuba Kommunistlik Partei (KKP), aga alates 1992. aastast on lubatud ka teiste erakondade registreerimine. Paraku ei ole neil aga lubatud inimesi oma tegevusest teavitada, viia läbi valimiskampaaniaid ja rahvakogunemisi.

Sisuliselt valitseb üheparteiline režiim. Võimupartei täitis tänavu märtsis enda toetajatega kõik 605 kohta Kuuba parlamendis ning opositsioon ei suutnud seada üles ühtegi kandidaati isegi eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel. Kristlik-Demokraatlik Partei, mida peetakse tugevaima organisatsiooniga opositsiooniliseks jõuks, viib oma kongresse läbi Miamis (USA, Florida osariik) ja seda juhivadki väliskuubalased.

Kuna meedia allub KKP juhtimisele, valitseb range tsensuur ning ajakirjanikele on riigi sisemise korra ja poliitilise süsteemi õõnestamise, vaenlase propaganda ja lubamatute uudiste levitamise jms. kuritegude eest nähtud ette pikad vanglakaristused, ei ole võimalik praktiliselt kuidagi hinnata, mil määral praegune režiim ja selle tegevus vastab Kuuba rahva tegelikule tahtele.

Selge on see, et sellist aega, mis oli enne 1959. aasta revolutsiooni, Kuubal tagasi ei igatseta, aga tõenäoliselt ei ole ka järgnenu vastanud paljude kuubalaste ootustele. Üheparteilise süsteemi puudused peaksid olema eestlastel küll veel hästi meeles, kuid paar näidet sellest tasub kõnealuse teemaga seoses siiski tuua.

Üheparteilise süsteemi hädad

“Viimastel aastatel on Kesk-Ameerikas tekkinud laiaulatuslik rahvaliikumine USA monopolide ja nende käsilaste – kohalike diktaatorite vastu. Selle liikumise kõige jõulisemaks ja eredamaks kehastuseks osutus hiljutine revolutsioon Kuubal,” kirjutas noor nõukogude propagandatöötaja Tunne Kelam 1960. aastal ilmunud brošüüris “Kesk-Ameerika maad”.

Kelam leidis toona, et “revolutsioon Kuubal oli poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes tõeline revolutsioon, mille kõige silmatorkavamaks iseärasuseks on just see, et ta pole Batista kukutamisest saadik kordagi peatunud, vaid areneb pidevalt edasi rahvahulkade enneolematu vaimustuse ja initsiatiivi õhkkonnas.” Ta oli veendunud, et “Kesk-Ameerika rahvad on valmis järgnema Kuuba eeskujule.”

Kelam oli nende ridade kirjutamise ajal Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu rahvusvahelise olukorra lektor ning EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja Edasi (tänase nimega Postimees) väliskommentaator. Jutu järgi otsustades ideeline kommunist. Tema katsed astuda EKP liikmeks seisid aga alles ees ja ilmselt oli just nende ebaõnnestumine põhjus, miks temast sai hiljem hoopis innukas antikommunist.

Kui võimupartei sellised ambitsioonikad, suure võimuihaga või lihtsalt kõrget ühiskondlikku staatust ja positsiooni ihkavad inimesed eemale tõrjub, ei jäägi neil üheparteisüsteemis üle muud kui muutuda süsteemivastasteks dissidentideks. Mitmeparteilises liberaalses demokraatias, kus eksisteerib võimalus võimupartei vahetumiseks, kanaliseeruks nende energia lihtsalt mõne teise erakonna kaudu ega pöörduks süsteemi enda vastu.

Lisaks muudab suletud ühiskonnad kokkuvõttes olemuslikult ebastabiilseks see, et võimupartei endagi liikmed ei saa oma seisukohti vabalt väljendada, vaid peavad pidama kinni parteiliinist.

“Sotsialistliku majanduse rajamise praktika Kuubal on näidanud, et mitmekülgsete majanduslike kontaktide tihenemine sotsialismimaade vahel on väga tähtsaks teguriks, võimaldamaks Kuuba majandusel dünaamiliselt areneda, kasutada sotsialistliku tootmisviisi eeliseid ja tänapäeva teaduslik-tehnilise revolutsiooni saavutusi,” kuulutas majandusteadlane, Eesti Infoinstituudi teadusdirektor Tiit Made 1981. aastal avaldatud kogumikus “Muutuv maailm. Ladina-Ameerika”, tutvustades Kuuba majanduslikku integreerumist teiste sotsialismimaadega.

1980-ndate teisel poolel NSV Liidus vallandunud glasnosti ja perestroika tuultes kirjutas Made aga juba alla isemajandava Eesti ideele. 1989. aastal astus ta ühena esimestest välja NLKP-st ning temast sai eraettevõtlust, kapitalistlikule turumajandusele üleminekut propageerinud Eesti Ettevõtjate Erakonna asutaja ja eestvedaja. Nii palju siis tema truudusest sotsialismi ideele.

Need näited said toodud siin mitte konkreetsete isikute inkrimineerimiseks, vaid üksnes illustreerimaks seda, kui raske on praegu Kuubalt kostuvate avalduste põhjal ennustada midagi kindlat riigi edasise arengu kohta. Sellise poliitilise režiimiga riikides ei ütle inimesed alati seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Ja isegi väikestena näivad muudatused võivad panna liikuma laviini, mis kujundab ümber kogu maastiku.

Uus põhiseadus lubab eraettevõtlust

Kuuba parlament kiitis uue põhiseaduse eelnõu juba ühehäälselt heaks, kuid selle teksti ei ole veel tervikuna avalikustatud. Nüüd peaks see minema arutamisele augustis ja novembris toimuvatele rahvakoosolekutele, kus inimesed saavad esitada muudatusettepanekuid. Lõplik rahvahääletus Kuuba uue põhiseaduse heakskiitmiseks viiakse läbi tõenäoliselt alles järgmisel aastal.

Seni avalikustatud punktidest on saanud rahvusvahelises meedias enim tähelepanu see, et abielu kavatsetakse määratleda liiduna kahe inimese, mitte tingimata mehe ja naise vahel. KKP oma ühiskonnaelu juhtivat rolli loovutada ei kavatse, kuid riigi eesmärgiks ei ole uue põhiseaduse kohaselt enam liikumine kommunismi poole – selle asemel on seatud sihiks lihtsalt sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine.

Uus põhiseadus tunnistab eraomandit ja turu rolli majanduses, kuid samas rõhutatakse vajadust piirata omandi koondumist. Sellega luuakse lõpuks põhiseaduslik alus reaalsuses juba tekkinud väikeettevõtlusele, mis on praegu rangelt võttes põhiseadusvastane. Esmapilgul väike muudatus, aga sisuliselt väga põhimõtteline. Samal ajal kinnitatakse muidugi püsimist sotsialistlikul arenguteel.

Tähelepanuväärsed reformid leiavad aset ka riigi juhtimises. Fidel Castro ajal koondati võimutäius Kuubal ühe isiku kätte, kuid nüüd lahutatakse riigipea ja valitsusjuhi ametikohad. President ei saa olla edaspidi ametis rohkem kui kaks järjestikust ametiaega (kokku kümme aastat).

Kas kavandatud muudatused viivad Kuubal praeguse režiimi kindlustumise või kadumise suunas, seda saab hinnata aga alles tagantjärele ehk tulevikus.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.