Viljandi majutusasutused väärivad õiglast turismimaksu

Tundub tõenäoline, et varem või hiljem antakse kohalikele omavalitsustele õigus turismimaksu kehtestamiseks. Kas seda võiks kaaluda siis ka Viljandi linnas?

Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart (Keskerakond) tuli läinud kuul taas välja ideega kehtestada pealinnas turismimaks. Opositsiooniliste fraktsioonide juhid Kristen Michal (Reformierakond) ning Rainer Vakra (SDE) laitsid selle seal küll kohe maha, aga varem ja mujal on ka nende endi erakonnakaaslased mänginud sama mõttega.

2015. aastal rääkis toonane riigihalduse minister Arto Aas (Reformierakond) omavalitsusjuhtidele haldusreformi promodes, et turismimaks võib saada üheks võimaluseks omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel. Haldusreformi seadusest jäeti see siiski välja, kuid teema on ikka ja jälle uuesti tõstatunud.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on pakkunud, et turismimaksu abil võiks katta sealse lennujaama tegevuskulusid. Reformierakondlane Rait Maruste peab seda vajalikuks Lääneranna vallas. Saaremaal on asi olnud jutuks juba pikemat aega.

Entusiastlikult pooldavad turismimaksu rohelised. 2013. aastal Tallinna linnapeaks kandideerides kuulutas ka EKRE juht Mart Helme, et see väärib kaalumist. Sama juttu ajasid valitsuses olles sotside esindajad Liisa Oviir ja Urve Palo, kes pidasid mõlemad vajalikuks analüüsida turismimaksu mõjusid.

Poliitikud on seega nämmutanud teemat pikki aastaid. Ei ole kuulda olnud, et vahepeal mõnes ministeeriumis vastav mõjuanalüüs oleks valminud.

Küll aga kaitses Mari-Liis Uuk tänavu Sisekaitseakadeemia finantskolledžis magistritöö teemal “Turismimaksu kehtestamise otstarbekus Eestis”. Uuk jõudis järeldusele, et see muudatus tuleks nüüd ikkagi ära teha – omavalitsused peaksid saama õiguse turismimaksu kehtestamiseks. Samas rõhutas ta siiski, et maksumäär ei tohiks olla liiga kõrge, sest muidu võib turistide külastuste arv väheneda.

Selgituseks olgu märgitud, et turismimaksu all mõeldakse enamasti majutusasutustelt kogutavat maksu, mida tuleb tasuda inimeste poolt seal veedetud ööde eest. Selline maks kehtib enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides. Üldjuhul on see omavalitsuste kaupa erinev. Osades riikides on see peidetud majutuse hinna sisse, teistes tuleb tasuda lisaks. Mõnel pool on tehtud ka soodustusi lastele ja puuetega inimestele.

Kuna praegu Eestis omavalitsustel turismimaksu kehtestamise õigust ei ole, on see jutt siin väga hüpoteetiline, aga eks aeg-ajalt olegi ju hea ka fantaseerida. Minu arvates võiks turismimaks, kui see Viljandis kehtestatakse, olla sihtotstarbeline ja vabatahtlik.

Ma küll üldiselt ei jaga seisukohta, et maksud on riiklikult organiseeritud vargus, kuid leian, et need peavad olema maksumaksjatele arusaadavalt põhjendatud. Parim viis seda teha on anda kogutud rahale selge sihtotstarve.

Tavaliselt tuuakse turismimaksu kehtestamisel põhjenduseks, et omavalitsus teeb kulutusi tõmbamaks ligi turiste, kelle pealt majutusasutused raha teenivad. Seega tulekski kogu vastava maksuga kogutav raha suunata turundustegevusse. Kindlasti kõige õiglasem oleks valmistada ja levitada selle eest reklaammaterjale maksu tasunud majutusasutuste kohta. Ja et keegi ei tunneks ennast ebavõrdselt kohelduna, tuleks pinda nendes materjalides jagada vastavalt tasutud summa suurusele. Kui mõni majutusasutus ei taha üldse turismimaksu tasuda, võiks olla täielik õigus seda mitte teha, aga sellisel juhul vaikitaks selle asutuse olemasolu Viljandi suure turunduskampaania raames lihtsalt maha.

Usun, et sellisel kujul oleks turismimaks Viljandi majutusasutustele täiesti vastuvõetav. Ja nii ei peaks maksumäär olema ka väga suur, sest muidu võib koguneda sedasi liiga palju raha – pärast ei osata seda järsku enam otstarbekalt kulutada. Piisaks, kui iga ööbimise pealt kogutaks kümme senti. Kui turismimaks ei oleks suurem pandipakendi tagatisrahast, ei kahjustaks see tõenäoliselt siinsete majutusasutuste konkurentsipositsiooni teistes omavalitsustes asuvate ööbimiskohtade suhtes.

Just selge sihtotstarve on see, mis maksud nende tasujatele vastuvõetavamaks teeb.

Õigust kehtestada loomapidamismaks ehk lemmikloomamaks ei ole kasutanud seni ükski Eesti omavalitsus, sest poliitikud kardavad, et see muudaks nad valijate hulgas väga ebapopulaarseks. Aga… kui sellise maksu abil kogutud raha suunataks kodutute loomade varjupaigale, lemmikloomade kalmistu rajamisse ja hooldamisse ning muudesse sarnastesse ettevõtmistesse, oleks see loomasõpradele kindlasti vastuvõetavam.

Sarnane on lugu ka reklaamimaksuga. Kui ma selle mõttekuse Sakalas kahtluse alla seadsin (16. jaanuaril 2018 ilmunud arvamusloos “Kellele on vaja reklaamimaksu?”), järgnesid valdavalt negatiivsed reaktsioonid, mille põhjal otsustades tundub, et enamik viljandlastest ei poolda reklaamimaksu kaotamist. Hea küll. Olgu siis nii. Demokraatias valitseb enamuse tahe. Aga sellisel juhul võiks mõelda välja mingi selge sihtotstarbe, millega reklaamimaks omandaks mõtte ka nende jaoks, kes seda tasuma peavad.

Artikkel ilmus 20. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Paavst Franciscus – usuärataja Vatikanist

Kui paavst Johannes Paulus II veerand sajandi eest Eestis käis, kogunesid teda kuulama suured rahvamassid. Paavst Franciscuse saabumine on samuti tähelepanuväärne sündmus, kuid nii üldrahvalikku huvi see ilmselt ei ärata.

Viimase rahvaloenduse ajal elas Eestis 4500 katoliiklast. Rooma-Katoliku Kirik tegutseb siin päris aktiivselt, aga katoliiklaste arv ning osakaal elanikkonnas on järjepidevalt langenud. Seda võib seletada eelkõige eestlaste üldise sekulariseerumisega, mis on kahandanud kõvasti ka luterlaste ridu. Juurde on tulnud küll Jehoova tunnistajaid ja vabakoguduste liikmeid, kuid see ei ole muutnud üldist trendi.

Eesti iseseisvuse taastamisega kaasnes ka usuline taasärkamine. Nõukogude ajal pikalt valitsenud ateistlik ideoloogia taandus ning paljud inimesed pöörasid ärevatel aegadel pea kiriku poole. Võib öelda, et tänaseks on see laine möödunud. Enamik Eesti elanikest ei tunnista ühtegi usku.

Erinevate konfessioonidega seotud kiriklikud organisatsioonid näevad sellises olukorras mitte üksnes probleemi, vaid ka võimalust. Inimesed, kes pole seotud ühegi religiooniga, kujutavad endast nende silmis potentsiaalseid kaasteelisi – pimedaid, kes tuleb teha nägijateks. Just seetõttu on mitmed rahvusvahelised usuorganisatsioonid hoogustanud Eestis oma misjonitööd. Paavsti visiit on osa sellest laiemast pildist.

Paavst Franciscus tuleb Eestisse seega mitte üksnes kohtuma meie riigijuhtide ning kohalike kristlastega, vaid ka kuulutama oma sõnumit kõigile, kes seda kuulda tahavad. Selle visiidi abil üritatakse ilmselt peatada Eestis katoliku kiriku kokkukuivamist.

Suur missa Vabaduse väljakul

25. septembril toimuv paavsti visiit kulmineerub pärastlõunal kell 16.30 algava suure missaga Tallinnas Vabaduse väljakul, kus osalemiseks tuli eelnevalt registreeruda. Tänaseks on osalejate registreerimine juba lõppenud.

Piiskop Philippe Jourdan (katoliku kiriku apostellik administraator Eestis) pani oma läkituses Eestimaa katoliiklastele paari kuu eest südamele, et paavsti missale kutsutaks võimalikult palju inimesi. “Mitte ainult katoliiklasi, vaid ka mittekatoliiklasi ning eriti neid inimesi, kes on aastate jooksul kirikust eemaldunud ja ootavad, et ulataksime neile oma sõbraliku käe, et nad võiksid tunda end taas meie pere liikmetena,” rõhutas piiskop Jourdan.

1993. aasta septembris toimus paavsti missa Raekoja platsil, mis oli pilgeni rahvast täis. “Jumal õnnistagu Baltimaade rahvaid. Jumal õnnistagu Eestit ja kõiki tema lapsi,” ütles paavst Johannes Paulus II siis enne Eestist lahkumist. Paavsti toonane visiit oli silmapaistev ka erakordsete turvameetmete poolest, milliseid ei olnud Eestis varem nähtud.

Paavsti visiite võib selles osas võrrelda ehk ainult USA presidentide omadega. Ja eks selleks ole ka põhjust. Maailmas on umbes 1,3 miljardit katoliiklast ning paavst on vähemalt formaalselt nende kõigi vaimne juht. Kui temaga peaks visiidi käigus midagi juhtuma, pälviks see loomulikult väga palju tähelepanu. Paratamatult tõmbavad tema visiidid ligi ka mitmesuguseid meeleavaldajaid ning inimesi, kes tahavad lihtsalt kuidagi kuulsaks saada. Seetõttu on ranged turvameetmed igati õigustatud.

Eesti visiidi ajaks praegu politseis ühtegi meeleavaldust registreeritud ei ole, kuid see ei tähenda, et ei või toimuda mingeid provokatsioone. Tavaliselt leidub ikka keegi, kes midagi üritab. Paavst Franciscust on kritiseeritud Eesti veebiportaalides teravalt nii pagulaste toetamise kui surmanuhtluse vastustamise eest. Mõned kommentaatorid on sildistanud paavsti koguni “kultuurimarksistiks”. Samuti on ta rahvusvaheliselt tugeva kriitika all seoses järjekordsete suurte pedofiiliaskandaalidega, mis katoliku kirikut on tabanud.

Oleks lausa väike ime, kui paavsti visiit Eestisse möödub sellises pingelises õhkkonnas täiesti ilma mingite vahejuhtumiteta.

Jorge Mario Bergoglio lühike elulugu

2013. aastal paavstiks saades Franciscuse nime valinud mees oli varem tuntud kui Jorge Mario Bergoglio. Ta sündis 1936. aastal Buenos Aireses. On sageli toodud välja, et ta on esimene Ameerikast ja lõunapoolkeralt pärit paavst. Samuti armastatakse rõhutada, et ta on pärast 8. sajandit esimene väljaspool Euroopat sündinud paavst.

Kui aga arvestada, et Bergoglio sündis itaalia päritolu immigrantide perekonda, võib tema paavstiks valimises näha ka hoopis pöördumist tagasi traditsiooni juurde, mille kohaselt peab paavst olema itaallane. Tema isa perekond lahkus Itaaliast 1929. aastal, et pääseda Benito Mussolini fašistliku võimu käest. Ema sündis Buenos Aireses, kuid samuti Põhja-Itaaliast pärit perekonda.

Bergoglio omandas keemiatehniku kutse ja töötas mõned aastad selles valdkonnas, aidates laboris katseid läbi viia. Ta töötas ka majahoidjana, kes pühkis koridore, ning oli lühikest aega väljaviskaja ühes baaris. Seega inimene, kes on näinud reaalset elu, mitte kogu aeg pea pilvedes hõljunud. Samas valis ta vaimuliku tee juba varakult. Olles õppinud kolm aastat usuteaduste seminaris, sai temast 1958. aastal noviits jesuiitide mungaordus.

Paavst Franciscus on tunnistanud, et oli noore seminaristina kiindunud ühte tüdrukusse ning kahtles tõsiselt, kas valitud teel jätkata. Lahvatanud pedofiiliaskandaalide valguses on nõutud, et paavst kaotaks katoliku kiriku vaimulikele kehtiva tsölibaadinõude, mis ongi osade arvates selliste perverssusteni viinud, kuid paavst Franciscus selle kaotamist ei toeta.

Jesuiitide ordu esindab katoliku kirikus intellektuaalsemat suunda. Bergoglio karjäär kulges läbi mitmete õppeasutuste, kus ta on nii õppinud kui õpetanud. Alates jesuiitlikest keskkoolidest, kus ta õpetas kirjandust ning psühholoogiat, kuni selleni, et 1980. aastal sai temast jesuiitliku ülikooli San Migueli Filosoofia ja Teoloogia Fakulteet rektor.

1986. aastal vabastati Bergoglio sellest ametist. Põhjuseks oli sisuliselt tema vastuseis jesuiitide hulgas levinud vabastusteoloogiale, mis toetub marksistlikule ühiskonnaanalüüsile. 1992. aastal palusid jesuiitide juhid tal koguni mitte peatuda oma reiside ajal jesuiitide majades. Nii muutus ta nende hulgas omamoodi dissidendiks või tõrjutuks.

Franciscus on küll esimene jesuiidist paavst, kuid just Bergoglio vastuseis nende poolt Ladina-Ameerikas arendatud vabastusteoloogiale oli ilmselt üks peamistest põhjustest, miks paavst Johannes Paulus II tegi temast 1998. aastal Buenos Airese peapiiskopi ja 2001. aastal kardinali. Vaevalt temast muidu paavstki oleks saanud.

Eestist lendab paavst Franciscus Vatikani, kuid enne siia saabumist käib ta Leedus ja Lätis. Samasuguse marsruudi läbis 1993. aastal paavst Johannes Paulus II. Tõenäoliselt kulub pärast paavst Franciscuse visiiti taas veerand sajandit, enne kui mõni tema mantlipärija Eestisse juhtub. Paavsti visiidi näol on tegemist ikkagi üsna harvaesineva sündmusega.

Artikkel ilmus 19. septembril 2018 ajalehes Kesknädal.

Rosa Liksomi räpane Soome

1941. aastal avaldatud kurikuulsas propagandabrošüüris “Tallame puruks valgesoome mao” kujutatakse toonast Soome Vabariiki kontrrevolutsioonilise herilasepesa, rahvusvahelise valgekaartluse kantsi, kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskusena. Tunnustatud kirjanik Rosa Liksom (Finlandia preemia laureaat) ei jäta sellest riigist oma romaanis “Koloneliproua” paremat muljet. “Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant,” kuulutab kiri raamatu tagakaanel.

Liksomi loodud tegelased fännavad andunult natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja unistavad Suur-Soomest, mis ulatuks Uuraliteni. Eriti võigas ja jõhker tegelane on soomerootslasest Kolonel, kes kujutab endast nähtavasti “valgesoome mao” inimnäolist kehastust. Lapualased, kaitseliitlased, lottad, Isamaaline Rahvaliikumine, aga ka riigi sõjaeelsed ja -aegsed juhid – kõiki neid kujutatakse fašistidena.

Ja seda tehakse raamatu nimitegelase, kelle jutustusena lugu edasi antakse, suu läbi. Koloneliproua, kes peab sümboliseerima ilmselt Soomet ennast, isegi on tõupuhas soome nats, kuid kaugeneb lõpuks sellest aatest ja astub pärast sõda koguni Nõukogude Liidu sõprade seltsi (loe: näeb valgust).

“Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanend natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu,” võtab ta kokku loo moraali. “Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

1958. aastal, kui Liksom sündis, oleks seda teost kirjeldatud Eestis lühidalt nii: tänapäeva progressiivse soome kirjaniku antifašistlik romaan. Ja eks selline kokkuvõte sobib ju ka tänapäeval.

Mil määral on teoses loodud olustik ajalooliselt tõepärane, seda oskavad soomlased kindlasti paremini hinnata. Ühest küljest läheb see ühte ritta selliste raamatutega nagu eelmisel aastal eesti keeles ilmunud “Musta koidiku kuulutajad”, milles Soome ajaloolased kujutavad fašismi peaaegu et kunagise Soome ühiskonna peavooluna. Teisest küljest sisaldab aga ilukirjandusliku teosena ka faktilisi ebatäpsusi. Näiteks jääb Koloneliproua meenutustest mulje, et Baltikum läks Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaale, mitte Nõukogude Liidule.

“Ilukirjandus” on tegelikult sõna, mis mõjub antud juhul kohatuna, sest midagi väga ilusat selles romaanis ei ole. Pigem võiks selle liigitada kolekirjanduseks. Selles mõttes, et lugedes võib hakata vastik. Nii inetu ja räpane tundub maailm selles raamatus.

Kaanekujundus ja pealkiri võivad peibutada neid, kellele meeldivad romantilised armastusromaanid, aga selle teose soovitamine sellistele headele inimestele oleks minu meelest sadistlik.

Võib liialdamata öelda, et just sellise poliitilise orientatsiooniga raamatut paljud ootakski ühelt soomlaselt, kes tegeles nooruses skvottimisega ning õppis Brežnevi ajal Moskvas. Mis puudutab Koloneli ja Koloneliproua omavahelisi suhteid, siis need ei paku tegelikult samuti suuri üllatusi.

Väikese pettumuse valmistab see, et Liksom kordab lõpuks stereotüüpi, mille kohaselt saavad lapsepõlves pedofiilia ohvriks langenutest endist alaealiste seksuaalsed ärakasutajad. Uuringud seda müüti, muide, üheselt ei kinnita. Pigem kalduvad need näitama, et tabatud pedofiilid armastavad seda lihtsalt väita, sest siis paistavad nad ka ise ohvritena ja saavad kaastundlikuma kohtlemise osaliseks. Kui panna sellised inimesed valedetektori ette, siis paljudel jutt muutub. Enamik pedofiilia ohvriks langenutest ei lähe ise kunagi sama teed.

Kirja pandud on “Koloneliproua” samas muidugi meisterlikult. Väike kognitiivne dissonants tekib üksnes sellest, et minajutustaja on endine õpetaja, kes kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid annab oma loo (vähemalt eestikeelses tõlkes) edasi justkui väheharitud inimese keeles. Võib-olla on sedasi üritatud rõhutada ajalist distantsi, mis lahutab lugejat kujutatud sündmustest, kuid mingit ebakõla see endas sisaldab.

PS. Soovitan lugeda võrdluseks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Inga Gaile romaani “Klaas,” mis on kirjutatud Läti Vabariigi juubeliaasta puhul. Selle ainestik on ajaliselt piiratum, tegevuspaik teine, autori hoiak põhiolemuselt sama (antifašistlik), kuid stiil täiesti erinev. Ja stiilist sõltub palju.

Arvustus ilmus 18. septembril 2018 kultuur.info blogis.

Eurodemokraatia praktikas

Euroopa Liidu tasandil tegutsev ALDE Partei võtab lisaks erakondadele vastu individuaalseid liikmeid. Andsin ligi poole aasta eest sisse avalduse selleks saada, et vaadata kuidas katse luua internatsionaalseid demokraatlikke mehhanisme praktikas töötab.

On räägitud juba kaua demokraatia defitsiidist Euroopa Liidus. Paljud leiavad, et see on vältimatu, sest Euroopal puudub demokraatia korralikuks toimimiseks hädavajalik demos ehk ühtne rahvas.

Euroopa ei ole selline suur rahvaste sulatuspott nagu USA. Liikmesriike lahutavad ajaloost tulenevad keelelis-kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised erinevused, mis muudavad sarnase mudeli rakendamise siin võimatuks. Sellest tingituna olevatki demokraatia defitsiit Euroopa Liidu vältimatu pärisosa – demokraatia võib edukalt toimida rahvusriikide, aga mitte Euroopa Liidu kui terviku tasandil.

Pean tunnistama, et minagi kuulun pigem skeptikute, et mitte öelda pessimistide hulka. Veelgi enam. Leian, et eurointegratsiooni süvenedes kandub kurikuulus demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandilt järjest enam ka liikmesriikidesse. On üha vähem asju, mida kodanikud saavad oma riigis valimiste kaudu vabalt otsustada ja muuta, sest poliitikute käed on seotud Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitega.

Selline tõdemus muudab süngeks olukorras, kus Euroopa Liidule näib puuduvat hea alternatiiv. Aga mida siis teha? Äkki ongi ikkagi õigus neil, kes seovad oma lootused Euroopa Liidu demokratiseerimisega?

ALDE Partei suur eksperiment

Riikideülese demokraatia arendamiseks on astutud Euroopa Liidus mitmeid samme, alates Euroopa kodanikualgatuse sisseviimisest ja lõpetades Euroopa tasandi erakondade esikandidaatide (spitzenkandidaten) nimetamisega Euroopa Parlamendi valimistel, et anda eurovalimistele rahvusvahelisem mõõde.

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE on läinud aga veelgi kaugemale. ALDE Partei on võtnud kasutusele individuaalsete liikmete institutsiooni, mille kaudu peaks justkui saama võimaluse enese väljendamiseks ja vormimiseks Euroopa demos. Individuaalsete toetajate võrgustik on küll olemas ka Euroopa Rohelistel, kuid nende puhul on see mõeldud siiski lihtsalt rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Üldiselt kujutavad europarteid endast erinevates liikmesriikides tegutsevate erakondade summat või täpsemalt öeldes summa, milles liikuvad osakesed võivad olla kohati täiesti erinevate sihtide, nii positiivsete kui negatiivsete laengutega. Nende osakeste ühisnimetajaks on toetumine konkreetse riigi poliitilisele ruumile. Individuaalsete liikmete institutsioon peaks seevastu aitama kaasa Euroopas ühtse poliitilise ruumi kujunemisele. Vähemalt on see nii teoorias.

ALDE Partei individuaalseks liikmeks saada on iseenesest üsna lihtne. Veebis tuleb täita vastav avaldus ning tasuda liikmemaks (20 eurot aastas, noortel 10 eurot, aga samas võib teha ka hoopis suurema annetuse). Mõne aja pärast saadetakse postkasti liikmekaart. Seejärel saab hakata osalema erakonna töös.

Liikmeks astumisel ei ole vaja soovitajaid, aga inimeselt nõutakse kinnitust, et ta järgib ALDE Partei ning Euroopa Liidu alusväärtusi. Kuuluda ei tohi mõne teise europartei liikmeserakonda. Samuti ei võeta vastu neid, kes on mõnest ALDE Partei liikmeserakonnast välja visatud.

Individuaalne liige ei tohi rääkida ALDE Partei nimel, kuid omab loomulikult võimalust öelda oma sõna sekka ALDE Partei seisukohtade kujundamisel. Liikmete endi tegevust koordineerib juhtivkomitee, mis koosneb viiest liikmest, kes valitakse üksiku ülekantava hääle meetodil. Hääleõigust omavad ainult need liikmed, kellel on tasutud liikmemaks.

Väikesearvuline, kuid kasvav seltskond

Juhtivkomitee loodi 2014. aasta kevadel ja toona toimusid ka selle esimesed valimised. Järgmised olid 2015. aasta sügisel, siis 2017. aasta sügisel. Just sel ajal, kui minust sai ALDE Partei liige, tulid aga vahevalimised, sest üks sügisel juhtivkomitesse valitud isik oli sealt (mulle teadmata põhjusel) välja langenud.

Registreeritud oli kuus kandidaati. Toetasin nendel valimistel avalikult Sofia Afonso Ferreirat, kes osutuski valituks. Ma ei tundnud teda, kuid ta näis sobivat kõige paremini selleks, et kaasata ettevõtmisse uusi inimesi. Ferreira elab Portugalis, kus liberaalid on suhteliselt nõrgad ja vajavad toetust. Tema eestvedamisel on seal asutamisel uus liberaalne erakond (Democracia21). Eelmisel aastal üks selline (Iniciativa Liberal) küll juba registreeriti, aga ju siis tuntakse vajadust ka teise järele. Leidsin, et juhtivkomitee liikmeks saamine võib aidata tal oma sihte Portugalis paremini saavutada.

ALDE Partei hääleõiguslikke individuaalseid liikmeid oli kevadel 1680, aga oma hääle andis siis neist vaid 634 ehk 38%. Seevastu 2014. aastal oli valimisaktiivsus 74%, aga hääleõiguslikke kokku kõigest 294. Välja ongi kujunenud selge trend: valimisaktiivsus järjest langeb, kuid hääletamisest osavõtnute arv kasvab.

Suvel valisime delegaate novembris Hispaania pealinnas Madridis toimuvale ALDE Partei kongressile. Individuaalsete liikmete delegaatide arv sõltub hääleõiguslike liikmete arvust. Kuna see tõusis üle kahe tuhande, saime valida neli delegaati. Valimisaktiivsus oli endiselt 38%, saime endale ühe delegaadi iga 189 hääletanu kohta.

Kandidaadiks võis esitada ennast igaüks, kuid registreeriti ainult need, kelle kandidatuuri toetas veel vähemalt kolm hääleõiguslikku liiget. Mina toetasin ühte hollandlast, kes ei osutunud valituks. Registreeriti 18 kandidaati. Hääle võis anda kuni neljale. Enim hääli (271) kogus Hispaanias elav Silvia Fernandez. Andsin talle isegi ühe oma häältest.

Kasvuraskused, aktivistide vähesus

Individuaalsete liikmete jooksvad arutelud toimuvad põhiliselt vastavas Facebooki grupis. Delegaatide valimise eel ilmnesid seal paljud sellele keskkonnale iseloomulikud hädad: möödarääkimised, tülitsemised, solvumised ja solvamised, süüdistamised, väljaviskamine, uste paugutamine.

Valitud delegaatide ülesandeks on esindada ALDE Partei kongressil individuaalsete liikmete seisukohti. Prioriteediks on seatud kahe resolutsiooni vastuvõtmine, mille sisul siin peatuma ei hakka, sest jutt läheks muidu liiga pikaks. Kirjeldan vaid veidi nende eelnõude sündimise protsessi.

Individuaalsete liikmete sisekorra kohaselt peab eelnõude koostamine toimuma juhtivkomitee suunamisel demokraatliku ja kollektiivse protsessi kaudu. Juhtivkomitee on otsustanud kasutada selleks veebikeskkonda Slack. ALDE Partei individuaalsetel liikmetel on seal oma kanal, kus igaüks võis tulla välja mõne algatusega, mida siis arutati ja vajadusel täiendati.

Lõpuks pidi eelnõud toetama vähemalt 20 ALDE Partei hääleõiguslikku individuaalset liiget, et see pääseks hääletusele, kus valiti välja kaks kõige prioriteetsemat. Toetasin kolme algatust, mis kõik vajaliku toetajate arvu kokku said. Hiljem võis hääle anda kuni kahele eelnõule.

Kuulusin mõlema võitnud ettepaneku algsete toetajate hulka ja võin seega tulemusega rahule jääda. Protsess ise tekitas vastakamaid tundeid, sest Slack ei ole selliste arutelude läbiviimiseks siiski väga hea koht. Individuaalsete liikmete kanali jälgijaks registreerunute arv ületas seal küll tuhande piiri, kuid statistika näitas, et aktiivselt hoidis sellel silma peal kõigest 30-40 inimest nädalas. Facebooki grupil on samuti üle tuhande liikme, aga aktiivselt osaleb sealgi aruteludes vaid 30-40 inimest.

Individuaalsete liikmete sektor ei ole ALDE Parteis praegu seega suurem kui mõni keskmise suurusega Eesti erakond. Kogu Euroopa kohta on seda väga vähe. Samas on just see põhjus, miks eestlastelgi tasub sellega ühineda – kui kogu ettevõtmine on alles nii väike, siis on meil ju kergem seal oma ideedega mõjule pääseda.

Artikkel ilmus 12. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Esitleti uut õpikut

Neljapäeval esitleti Tartu Ülikooli raamatukogus uut õpikut “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse”, mis on esimene selline eesti autorite poolt kirjutatud eestikeelne raamat nüüdisaegses Eestis. Raamatu autorite poolt esinesid sõnavõttudega Eiki Berg ja Rein Toomla. Tartu Ülikooli Kirjastust esindas Ivo Volt.

“Rahvusvaheliste suhetega on tegeletud pea sama kaua, kui inimkond on toiminud siin maamunal, aga rahvusvaheliste suhete akadeemiline käsitlus sai alguse alles umbes sadakond aastat tagasi,” seletas Berg. Tartus hakati neid tema sõnul esmakordselt õpetama alles 1993. aastal.

Õpiku valmimiseks kulus viis aastat.

Berg märkis, et üks murranguline hetk oli 2015. aastal, kui otsustati avada ingliskeelne magistriõppe programm rahvusvahelistes suhetes. See tähendas, et eesti keeles neid Tartus enam magistritasemel ja doktorantuuris õppida ei saanud. Kuna Berg oli ise selle rahvusvahelistumise ehk ingliskeelsele õppekavale ülemineku eestvedaja, siis tundis ta karmavõlga, vajadust kompenseerida seda läbi eestikeelse õppevahendi valmistamise. Kõige suurema töö tegi tema sõnul ära Toomla, kelleta seda õpikut ei oleks tulnud.

“Kui keegi oleks öelnud viis aastat tagasi, et raamat on valmis viie aasta pärast, siis ma ei oleks hakanud edasi kirjutamagi,” teatas Toomla. Ta arvas alguses, et umbes aasta otsa kirjutatakse, siis pool aastat korrastatakse ja kahe aasta pärast ongi kõik valmis.

Seni on kasutatud erinevaid ingliskeelseid õpikuid. Toomla märkis, et nendega võrreldes on uus õpik täiesti universaalne, midagi häbenema ei pea. Käsitletud probleemistik on aga isegi laiem kui paljudes inglikeelsetes õpikutes. Eriti tõstis Toomla esile seda, et sisse pandi eraldi peatükk väikeriikide kohta. Selles on ka üsna palju viiteid Eestile.

Eesti kohta eraldi peatüki kirjutamist välditi teadlikult, kuid Toomla ei välistanud selle lisamist mõnda järgmisse trükki. Kui vaadata kohanimede registrit, siis leiab, et Eestit on mainitud raamatus 51 korda – vaid veidi vähem kui Ameerika Ühendriike. Selles mõttes seega ikkagi suhteliselt Eesti-keskne raamat, siinsetele lugejatele sobilik.

Kõige olulisema erinevusena tõi Toomla välja selle, et kui tavaliselt on sarnased õpikud kirjutatud ühe-kahe inimese poolt, kes lähtuvad mõnest kindlast vaatepunktist, mida nad peavad ainuõigeks, siis see õpik ehitati üles tõlgendustele. Raamatul on seitse autorit, kuid see ei tähenda, et igaüks esindab lihtsalt oma -ismi. Täiesti unikaalne on Toomla sõnul see, et peatükid on seletatud lahti erinevate -ismide kaudu, mis on tihtipeale teineteisega vastuolus. Ingliskeelsetest õpikutest sellist lähenemist naljalt ei leia.

Varem eesti keeles ilmunud raamatutest mainis ta seal Michael Nicholsoni kirjutatud õpikut “Rahvusvaheliste suhete alused” (e.k. 2004) ja Tiit Made raamatut “Rahvusvahelised suhted” (2002). Viimane on tema sõnul oma laadilt veidi entsüklopeediline (tegelikult ongi see määratletud leksikonina), Nicholsoni õpik katab aga vaid umbes 2/3 kogu probleemistikust.

Toomla rõhutas, et “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” ei ole mõeldud kõigile. See on õpik ülikoolidele, mitte õhtukapiraamat. See nõuab süvenemist – ülikoolis õpitakse sellest üks-kaks semestrit.

Ivo Volt, kes on Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja, ütles siiski, et see sobib ka ülikooliharidusega iseõppijatele.

Õpik ilmus suure riikliku kõrgkooliõpikute programmi raames, mis kestab edasi. Volt rääkis, et üheksa aasta jooksul on TÜ Kirjastus andnud selle programmi raames välja 21 õpikut, millel on kokku 91 autorit. Kõige rohkem autoreid, 18, oli semiootikaõpikul. Kokku teeb see 11 tuhat lehekülge õppematerjali. Viis aastat ei ole tema sõnul sugugi kõige pikem aeg, mis ühe õpiku valmimiseks on kulunud, eriti arvestades autorite kollektiivi suurust. Kirjastuse poolt vaadates olnud koostöö selle õpiku valmimisel väga kiire, asjalik ja töine.

“Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” tuleb välja ka e-raamatuna.

Volt märkis, et kui raamatuid tehakse, siis kiputakse lõpuks alati midagi unustama. Nii juhtus nüüd, et raamatu sees jäi mainimata, mida kujutab selle kaanele pandud foto. Volt pakkus, et see võiks olla esimeseks kvalifitseerumisküsimuseks tudengitele.

Tallinnas toimub raamatu esitlus reedel, 14. septembril algusega kell 14 Õpetajate Majas.

Omalt poolt lisan, et loenguid rahvusvahelistest suhetest on peetud Tartu Ülikoolis siiski ka enne Eesti iseseisvuse taastamist, tegelikult juba sõjaeelsel ajal. Ja 1932. aastal ilmunud “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti”, mille autor on Ants Piip, on küll lihtsalt populaarteaduslik raamat, mitte otseselt õpik, aga oli omas ajas küllaltki hea sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Minu arvates huvitav lugeda ka tänapäeval, sobib isegi öökapiraamatuks.

Poliitiliste kampaaniate rahastamine peab muutuma läbipaistvamaks

Hooandja kaudu raha koguv MTÜ Eesti 200 tegi ainuõige otsuse avalikustada kõigi annetajate nimed, sest erakondade rahastamine peab olema läbipaistev ja see kehtib ka erakondade algatusgruppide kohta. Antud juhtum leidis küll hea lahenduse, kuid see juhtis ühtlasi tähelepanu laiemale probleemile, mis näib muutuvat maailmas üha aktuaalsemaks: poliitiliste kampaaniate rahastamise läbipaistmatus.

Inimeste ehk valijate ja neile suunatud reklaamide kolimine sotsiaalmeediasse on tõstatanud selle küsimuse eriti teravalt. Tänapäeval ei pea raha liikuma üle riigipiiri, et kusagil valimisi mõjutada. Eesti elanikele suunatud reklaami saab Facebooki osta kõikjalt, kus sellele veebikeskkonnale ligipääsu omatakse. Nii saab viia läbi isegi Eesti erakondade valimiskampaaniate varjatud rahastamist. Võimekust seda kontrollida ja takistada omab üksnes Facebook ise.

See probleem on suurematele poliitikahuvilistele muidugi ammu teada. Näiteid rahvahääletustest ja valimistest, millele on eelnenud sotsiaalmeedia kaudu käinud ulatuslik mõjutustegevus, on kogunenud tänaseks palju, tuntuimad ilmselt 2016. aastal Suurbritannias toimunud rahvahääletus Euroopa Liidust lahkumiseks ja USA presidendivalimised. Nüüd lõpuks on aga ka Facebook ise probleemi olemasolu tunnistanud ja sellele lahendusi otsima hakanud. Kohati on seda tehes küll ilmselgelt üle pingutatud, kuid mõni asi väärib siiski ka tunnustamist.

Raamatud parima hinnaga

25. mail toimus Iirimaal rahvahääletus, millega loobuti abortide keelustamisest. See tulemus on antud kontekstis ebaoluline. Oluline on see, et tegemist oli palju kirgi kütnud teemaga ja rahvahääletuse tulemust üritasid siis enda soovitud suunas mõjutada mõlemad nn. kultuurisõja osapooled mujalt maailmast. Selle peale kerkinud kriitika survel otsustas Facebook lõpuks blokeerida igasugused välismaised kulutused rahvahääletusega seotud reklaamidele. Seda tehti vaid mõned nädalad enne hääletust, kuid asi asi seegi. Hiljem otsustati avalikustada ka üksikasjad Iiri valijatele suunatud reklaamidele tehtud kulutuste kohta.

Meie jaoks on oluline teada, et Facebook on põhimõtteliselt valmis selliseid asju tegema. Antud juhtumile viidates tuleks nüüd nõuda, et välismaine rahastus blokeeritaks ka eelseivate Riigikogu valimistega seotud reklaamide puhul. Ühtlasi tuleks avalikustada üksikasjad Eesti valijatele suunatud reklaamidele tehtud kulutuste kohta. See oleks väga suur samm poliitiliste kampaaniate muutmisel läbipaistvamaks.

Paraku ei ole põhjust loota, et Facebook astuks selle sammu omal algatusel, sest neile tähendaks see ilmselt väiksemat reklaamitulu. Iirimaal tehti seda kohaliku meedia ja poliitikute tugeval survel ning vähetähtis ei olnud seejuures ka asjaolu, et seal asub Facebooki rahvusvaheline peakorter. Eestil sellist hooba nimetatud suurettevõtte mõjutamiseks ei ole, kuid see ei tähenda, et seda ei tasuks proovida.

Kui valitsus ja riigikogulased pöörduksid ühehäälselt Facebooki poole taotlusega rakendada Riigikogu valimistega seoses samu meetmeid, mis võeti kasutusele Iirimaal, oleks raske seda palvet ignoreerida. Seda enam, et see tuleks e-riigi mainet omavast Eestist.

Vähemalt võiksid tõelised Eesti patrioodid nüüd Riigikogus vastava algatusega välja tulla. Sellele järgnevatest reaktsioonidest saaks ka lõpuks selgeks, kes on need välisriikide mõjuagendid, kelle olemasolust on rääkinud välisluureameti peadirektor Mikk Marran. On ju selge, et välismaist sekkumist Eesti valimistesse võivad pidada talutavaks vaid need, kes sellest ise kasu saavad.

Artikkel ilmus 6. septembril 2018 oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul ajalehes Eesti Päevaleht. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab EPL/Delfi arvamusveebis. Päevalehe paberlehes on jäetud mulje, et see on vastukaja paar päeva varem avaldatud Mart Susi artiklile, kuid tegelikult saatsin loo ära ammu enne selle ilmumist, täpsemalt 26. augustil. Vahepeal lükkus selle avaldamine millegipärast lihtsalt muudkui edasi.

Rootsi valimistel on kõik veel lahtine

Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.

Küsitlused ennustavad võitu sotsiaaldemokraatidele, kes moodustasid nelja aasta eest koos rohelistega vähemusvalitsuse, mida toetab parlamendis ka Vasakpartei. Keskerakond kuulub varem kaheksa aastat järjest valitsenud paremtsentristlikku allianssi, mida juhivad moderaadid. Selle ridades on ka liberaalid ja kristlikud demokraadid. Võiduajamine käibki nüüd nende kahe leeri vahel. Vasakpoolsed on praegu ees, aga nende edumaa ei ole väga suur.

Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.

Vahepeal erakondade arvestuses sotsidega juba esikoha pärast rebinud immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid näib olevat valimiste lähenedes toetajaid kaotanud. Praegu on nende reiting enam-vähem võrdne moderaatide omaga.

Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.

Valitsuse moodustamine saab olema raske

Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.

Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.

Raamatud parima hinnaga

See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.

2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.

Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.

Rootsi Demokraadid jäävad opositsiooni

Millise kokkuleppeni Rootsis pärast neid valimisi jõutakse, seda ei oska täna keegi öelda, kuid üks asi on juba täiesti kindel: Rootsi Demokraatidega keegi mingeid läbirääkimisi pidama ei hakka. Moderaatide juht Ulf Kristersson on kinnitanud, et nendega ei hakata rääkima ei valitsuse moodustamise ega selle võimaliku toetamise teemal. Samuti ei hakka paremtsentristlik allianss otsima neilt tuge riigieelarve vastuvõtmiseks.

Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.

Rootsi Demokraatide suurimaks konkurendiks on erakond Alternatiiv Rootsile, mis registreeriti alles eelmise aasta detsembris ja alustas tegevust tänavu märtsis. See loodi Rootsi Demokraatide varasema noorteühenduse baasil. Nimelt ütlesid Rootsi Demokraadid 2015. aastal oma noorteühendusest lahti, süüdistades seda sidemetes neonatslike organisatsioonidega, ja asutasid täiesti uue noorteühenduse.

Nende organisatsioonide esindajad, millega seotuse tõttu Rootsi Demokraadid oma noorteühendusega igasugused sidemed katkestasid, on muide osalenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäikudel. Rootsikeelses Vikipeedias on toodud paremäärmusliku noorteühenduse Nordisk Ungdom kohta käivas artiklis isegi ära foto, millel on näha selle juht Fredrik Hagberg koos Ruuben Kaalepiga, kes on praegu EKRE välispoliitika toimkonna juhataja, Tallinnas rahvale kõnet pidamas. Rootsi Demokraatidele olid sellised sidemed 2015. aastal liig. EKRE juht Mart Helme neis siis mingit probleemi ei näinud.

Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.

Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.

Välja on tulnud aga ka üks huvitav sarnasus. Rootsi kaitseväe uuringukeskus avalikustas, et viimasel ajal on kõvasti kasvanud valimistega seotud teemadel Twitteris säutsuvate robotite arv ning neist 47% toetab Rootsi Demokraate, 29% erakonda Alternatiiv Rootsile. Kas selle taga on lihtsalt nende erakondade kampaaniameistrite sarnane poliittehnoloogiline mõtlemine või hoopis mõne võõra jõu sekkumine Rootsi valimistesse, selle üle võib siin üksnes spekuleerida.

Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.