Riigikogu sai uue võimaluse

Viibin vaatlejana valimiskogus, esindades ennast #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile valimiskogus. Päev algas bussis magades. Kui Tallinnas maha läksin ja kombekohaselt sõidu eest tänasin, siis soovis bussijuht edu. Estonia kontserdisaali jõudsin juba varsti pärast seda, kui uksed avati. Rahvast oli veel vähe. Tegin majas väikese tiiru ja otsisin endale rõdul hea vaatega koha, lugesin seal ajaviiteks Wolfgang Hildesheimeri novellikogu “Armutud legendid”.

Kuna ma eelnenud ööl eriti ei maganud, siis olin tegelikult kogu päeva vaid poolärkvel seisundis. Ma ei osanud ennustada, kes võiks pääseda teise vooru, seis tundus äärmiselt tasavägine, aga Hildesheimeri absurdihuumorist inspiratsiooni saades kirjutasin Facebookis: “Lingvistilise prognoosi kohaselt on kõigil teistel paremad šansid kui Kaljurannal, sest Eesti kõigi eelmiste presidentide nimed on olnud ju ühe- või kahesilbilised. Kui Kaljurand ikkagi võidab, siis näitab see seda, et ühiskonnas valitseb suur nõudlus muutuste järele, ja poliitikutest oleks rumal seda ignoreerida.”

Inimesi vaikselt kogunes. Marina Kaljurand istus alguses kohale, mille loovutas hiljem Allar Jõksile (õiguskantsleri ja peaministri taga). See tundus kohe kuidagi sümboolne, veidi hämmastav. Peast käis läbi mõte, et ta tõugatakse ka valimistel tahapoole. Nii juhtuski.

Jälgitakse valimiskasti sulgemist #eesti #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui valimiskasti sulgema hakati, siis tõmbas minu tähelepanu hoopis see, et Keskerakonna peasekretär Oudekki Loone tõusis tagareas püsti, et paremini näha. Kast jäi minu juurest vaadates veidi nurga taha. Tegin pärast all koridoris telefoniga hulga pilte ka kasti juurest lahkujatest, nende ilmetest, aga need tulid suht udused. Võib-olla panen hiljem flickrisse või teen neist mingi kollaaži.

Rõdul istusid esimesel poolajal minu kõrval mõned kongressil külalistena viibinud keskerakondlased. Kuulsin, et üks neist oli soovitanud oma naisel, kes istus all saalis valimiskogu liikmete hulgas, valida Kaljuranda. Seetõttu tundus hiljem üllatav, et ta jäi isegi Mailis Repsist tahapoole.

Mart Helme kuulutas pärast, et EKRE saavutas presidendivalimistel kõik seatud eesmärgid – tema kogutud 16 häält, mis jäi alla isegi kandidatuuri registreerimisel nõutud allkirjade arvule, vaevalt soovitule vastas, aga valimiskogu lõppotsusega võib EKRE muidugi rahul olla.

Kui hääli lugema hakati, siis maandus minu kõrvale Sakala ajakirjanik Rannar Raba, kes päeva jooksul lehte usinalt nupukesi treis, aga lõpuks päris pettunud oli selles, et valimiskogu kedagi ikkagi ära ei valinud.

Sakala ajakirjanik tööhoos #eesti #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kahe vooru vahel vaatasin Twitterist, et Kaljuranna põrumine mõjus paljudele naisterahvastele täiesti masendavalt. Üks kuulutas, et tekkinud olukord on feministi õudusunenägu. Teine pajatas, et käis poes ja seal kõik nutsid, ja ta ise ka nuttis. Jne.

Koridoris vestlesid omavahel Juhan Kivirähk, Tõnis Saarts, Rein Toomla ja Priit Simson. Küsisin neilt, kas nad on juba välja mõelnud, kes need valimised võidab. Simson ütles, et meedia on igal juhul võitja. Toomla arvas, et president valitakse teises voorus siiski ära, aga nime keegi ei pakkunud.

Jõksi ja Kallase heitlus oli väga tasavägine ja tulemus lõpuni ennustamatu, aga kui see lõpuks selgus, siis olin vist üks vähestest, kes ajakirjanike rõdul Riigikogule antud uue võimaluse üle rõõmustas. Üldiselt paistis valitsevat pettumus nii all saalis kui ka üleval publiku hulgas.

Mõtlesin kuidas saada tagasi Viljandi ja otsustasin minna hääletama, et uurida täiesti juhuslike tavakodanike arvamust valimiskogus toimunust. Kui juba tee ääres seisin, siis helistas Meelis Kaldalu, kutsus kohtumisele ühe inimesega, kes tahab nüüd samuti presidendiks kandideerida, aga ma ei hakanud siiski tagasi kesklinna vantsima.

Passisin tee ääres üle poole tunni, läks juba vaikselt pimedaks. Lõpuks võttis peale Halliste valijamees Andres Rõigas (IRL), kellega sain otse Viljandi. Tema oli eilses tulemuses väga pettunud. Ta toetas ise Jõksi, aga ütles, et oleks leppinud ka Kallase saamisega presidendiks.

Mina olen rahul. Andsin ka ise veebis allkirja Jõksi toetuseks, sest tema seisukohad õigusriikluse ja võimude lahususe kaitsmisel on äärmiselt sümpaatsed, aga tuleb tunnistada, et muus osas ei veaks ta presidendina vist hästi välja. Vähemalt on nüüd selline mulje jäänud. Tema tugev tulemus valimiskogus saatis selge sõnumi, aga hea, et temast ei saanud president.

Avaldasin juba enne valimiskogu arvamust, et tühjad sedelid viiksid mitte katastroofini, vaid annaksid uue võimaluse: “…võib oodata, et sellisel juhul ei seata erakondade poolt Riigikogus üles enam ühtegi neist kandidaatidest, kelle abil endale nüüd tähelepanu on püütud (ka mitte Kaljuranda, kes andis selle võimaluse ise käest, kui otsustas kandideerida valimiskogus), vaid tehakse tõsine katse jõuda laiapõhjalise kokkuleppeni, mille tulemusel valitakse presidendiks mõni täiesti uus kandidaat, kes on vastuvõetav võimalikult paljudele. Minu arvates võib Eesti saada nüüd just nii kõige parema presidendi.”

Nüüd ongi riigikogulastel võimalus valida presidendiks täiesti erakondadeväline isik, kes esineb mitte suure juhi, rahva isa või emana, vaid täidabki just seda rolli, mille põhiseadus presidendile ette näeb. Kes see võiks olla?

Presidendiks peaks saama naine. Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks inimeste määramist kohtadele nende soo või mingite muude selliste näitajate alusel, aga praegu on kujunenud olukord, kus suur osa ühiskonnast tunneb ennast petetuna, sest juba ootas naispresidendi saabumist. Kui Riigikogu valiks nüüd presidendiks mõne mehe, siis nende inimeste pettumus üksnes süveneks.

Minu arvates oleks kõige sobivam kandidaat Kadri Liik, kes on piisavalt tasakaalukas ja soliidne, vaieldamatult kompetentne välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes, intelligentne ja erakondadest sõltumatu, suudab ennast selgelt ja arusaadavalt väljendada jne. Ta ise ei pruugi seda kohta küll üldse tahtagi, aga olekski hea, kui presidendiks saab inimene, kes võtab selle ameti vastu mingi vastutustunde, mitte ambitsioonikuse pärast.

Igatahes läheb erakondadel nüüd kiireks, et leida koos sobiv kandidaat, kes soostuks sellega, et ta Riigikogus presidendiks valitakse. Tahtjaid võib ju olla jätkuvalt palju, aga mõnikord on parem otsida nende hulgast, kes ise väga ei tahagi.

“Kuningas Kristiina” (2015)

kkMika Kaurismäki “Kuningas Kristiina” räägib meie esimesest naissoost riigipeast, Rootsi kuningannast Kristiinast (1626-1689), kelle eluajal ühendati tänapäeva Eesti alad esmakordselt ühe riigi alla.

Filmis ei saa see fakt ega üldse Eestiga seonduv mingit tähelepanu. Välja on jäetud loomulikult ka paljud teised ajalooraamatutest tuntud seigad, sest 103 minutit on liiga lühike aeg selleks, et anda ülevaade kõigest, kuid sellele vaatamata mõjub film temaatiliselt ülekoormatuna. Lõpuks ei ole see nii väga tugev ei ajalookursuse ega ka lihtsalt loona. Usutavust kahandab seegi, et film on inglise, mitte rootsi keeles.

Loo huvides on kaldutud samas korduvalt kõrvale sellest, mis on ajaloost teada. Näiteks jääb filmist mulje, et René Descartes ja Kristiina olid äärmiselt lähedased mõttekaaslased, kohtudes lõpuks väga sageli, kuigi tegelikult soostus Descartes sõitma Rootsi alles siis, kui tal paluti panna seal püsti teaduste akadeemia, veetis seal vaid oma elu viimased neli kuud ja kurtis ise üsna lõpus, et oli kohtunud kuningannaga ainult 4-5 korda, kuigi pidanuks andma talle eratunde kolm korda nädalas. Film toetab vandenõuteooriat, mille kohaselt suri Descartes mürgitamise tagajärjel, mitte selle tõttu, et ta pidi pidevalt hommikul kella viiest külma ilmaga lossi vantsima, saades sedasi kopsupõletiku, mis lõppes surmaga. Filmis ei ole mingeid märke nende erimeelsustest ega sellest, et nad tegelikult, nagu pärast kohtumist selgus, teineteisele eriti ei meeldinud – jäetakse hoopis vastupidine mulje.

Eeltoodust tulenevalt jääb filmis veidi segaseks ka see, miks Kristiina ikkagi pöördus katoliku usku. Kuna katoliiklasi on kujutatud üldiselt variseridena, siis tundub lõpuks, et ta langetas sellise otsuse seetõttu, et avastas enda jaoks Saatana. Ja troonist loobumise põhjusena kujutatakse üksnes seda, et ta ei tahtnud abielluda ega sünnitada troonipärijat, mitte tõsiasja, et tema poliitilised otsused olid viinud riigi raskesse sotsiaal-majanduslikku olukorda, millest ta ei näinud väljapääsu – lahenduseks oligi siis pagemine Rooma.

Brigitta Davidjants kirjutas Sirbis, et “kõnealune film on ilmselgelt kantud praegu moes feministlikust ja kväärmõttest”, aga mulle tundub nüüd tagantjärele mõeldes järjest selgem, et selle on teinud ikkagi mees, lähtudes mehe vaatepunktist, mitte naise perspektiivist (võrdluseks võib vaadata näiteks Sofia Coppola filmi “Marie Antoinette”). Ja soomlane, mitte rootslane, mistõttu leiab Kristiina selles filmis kokkuvõttes lihtsalt kujutamist, mitte mõistmist. Kristiina Rebane märkis Eesti Päevalehes mingis mõttes õigustatult, et see film “jätab toore mulje ja pole kuigi veenev”, aga samas ei annaks ma ka soovitust seda mitte vaadata. Kohustuslike filmide nimekirja samuti ei paneks.

Soome-ugrilaste olukorrast

Jaak Prozes Viljandi raamatukogus #viljandi #fennougria #jaakprozes #raamatukogu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogus esines eile Jaak Prozes, asutusest Fenno-Ugria, kes rääkis soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal, aga mõningal määral ka Eestis. Üritus kestis umbes poolteist tundi.

Prozes märkis, et varem on Fenno-Ugria asutus tegelenud ka ühiskondlik-poliitiliste küsimustega, aga Venemaal toimuvaid arenguid silmas pidades seda praegu ei tehta, sest ei taheta jõuda selleni, et seal elavate soome-ugri rahvastega ei oleks üldse võimalik tegeleda (tekivad probleemid viisade saamisega jms.). Seetõttu on tõusnud esiplaanile kultuuri- ja haridusteemad.

Sarnased organisatsioonid on olemas ka Soomes ja Ungaris.

“Kust me üldse teame, et me oleme soome-ugrilased? Kust need mõtteviisid üldse tulevad? Tegelikult algpõhjus on siin 18. sajandi ungari keeleteadlaste avastusel, et ungari keel ja saami keeled on sugulaskeeled,” rääkis Prozes, lisades, et 19. sajandil toimunud rahvuslikkuse tõusu ajal haarasid sellest keeleteadlaste avastusest kinni ungari rahvuslased, samuti ka soomlased, kelle mõju oli tuntav Eestiski, näiteks Mihkel Veske hakkas kirjutama maridest ja mordvalastest, käis isegi maride pühades hiites, nähes seal seda, mis võis olla tema arvates enne sakslaste tulekut ka siin. Sellele ungari keeleteadlaste avastusele rajatigi siis ideoloogia, mis hakkas propageerima soome-ugri rahvaste koostööd. Eesti kontekstis oli oluline see, et rahvuslikul ärkamisajal nähti Soomes suurt eeskuju.

Eesti keelele kõige lähedasemad keeled on liivi ja vadja, alles seejärel soome keel.

Liivi keelt kui esimest keelt ehk emakeelt ei räägi tänapäeval enam keegi, aga selle valdajaid on kokku umbes sada. Liivlaste asuala võis ulatuda kuni Pärnu jõeni, sealses murdes on peidus liivi keelele omaseid sõnu. Liivlastest põlvneb ka umbes kolmandik lätlastest. Viimane rahvaloendus näitas küll, et liivlaste arv on Eestis plahvatuslikult kasvanud, selle märkis oma rahvuseks 22 inimest, aga selle arvu taga on ka eestlasi, kes tegelikult liivi keelt ei valda, vaid lasid ennast lihtsalt niisama liivlaseks lugeda, sest vanaema või vanaisa oli liivlane. (Venemaal elas viimase rahvaloenduse esialgsete tulemuste kohaselt isegi üle seitsmesaja marslase, aga peaegi selline rahvus andmetest siiski kustutati.)

Venemaal esinevad suured käärid selle vahel kui paljud märgivad ennast mõnda soome-ugri rahvusse kuuluvaks ja kui paljud valdavad selle rahvuse keelt, toimub kiire venestumine. Rahvaloenduste andmetel on mõningad soome-ugri rahvad seal küll arvukamaks muutunud, aga selle põhjuseks on asjaolu, et inimestel on kasulikum ennast nende põhjarahvaste hulka märkida, sest selle eest makstakse osades föderatsiooni subjektides dotatsiooni, antakse tehnikat jms. Keeleoskuse osas muutub pilt üha halvemaks. Laste arv on soome-ugrilaste peredes küll suurem kui venelaste endi omades, aga need lapsed sageli assimileeruvad. Kaasa aitavad sellele ka vanemad ise, näiteks kui soovivad, et koolis õpetataks rohkem inglise keelt, vähendades selle arvelt nende emakeele tundide arvu.

Vadja keelt räägib Venemaal emakeelena alla seitsmekümne inimese.

Põhiprobleemiks on seal see, et soome-ugri keeltes ei ole võimalik saada Venemaal mingit haridust. Neid on küll võimalik üldhariduskoolides õppida, aga neis ei saa õppida keemiat, füüsikat, matemaatikat vms. Keeleseadused ei toimi – mitmetes vabariikides on soome-ugri keeled ametlikult riigikeele staatuses, aga sisuliselt on olukord teine, nende oskust ei nõuta üheski ametis. Ja ajakirjandusväljaannete tiraažid on väga väikesed, raamatuid antakse välja vähe, näiteks mari keeles vaid paarkümmend aastas, omakeelseid telesaateid on 2×2 tundi nädalas. Raadio osas on olukord veidi parem, pea igal suuremal rahval on üks oma jaam, aga rekord on saatepäeva osas hommikul kaheksast õhtul kaheksani (maridel). Tegemiseks pole raha ja ei ole ka piisavalt tarbijaid, et need ennast ise ära tasuks, kõik nõuab dotatsioone.

Lisaks veel see, et soome-ugrilased on Venemaal oma vabariikides vähemuses ja võimuorganites alaesindatud, nende rahvusteadvus on nõrk, kodanikuühiskond ei ole eriti arenenud. Eesti üritab aidata nende rahvuslike eliitide kujunemisele kaasa sellega, et pakub võimalusi siinsetes ülikoolides õppimiseks.

Tartu Kunstimuuseumi tööst

Pärimusmuusika Aidas alustas eile uut hooaega TÜ VKA omakultuuriakadeemia avalike loengute sari, kus võetakse nüüd vaatluse alla kultuurivaldkonna korraldamise erinevad praktikad. Esimese teemakohase ettekandega esines Tartu Kunstimuuseumi direktor Rael Artel.

Rael Artel peab loengut #viljandi #tyvka #omakultuuriakadeemia #raelartel

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ta tugines seejuures 2014. aastal palju furoori tekitanud suurele näitusele “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”, aga ei piirdunud nimetatud projektist ülevaate andmise ehk ise küsimuste tõstatamisega, vaid vastas ka teda kuulama kogunenud huviliste küsimustele.

TARTMUS käib enam kui 30 tuhat külastajat aastas, näitusi tehakse 9-11, töötab 23 inimest. Muuseumi eelarve on 400 tuhat eurot aastas, omatulu teenimise kohustus 45 tuhat. Kuidas see raha kokku ajada, see on neil üks suur nuputamise koht.

Üks võimalus on muidugi muuseumipood, aga sellega seoses on samuti rida küsimusi. Kuidas positsioneerida ennast olukorras, kus raamatuid minnakse ostma pigem suurematest kauplustest ja kunstiraamatud üldse väga hästi ei müü? Millised peaks olema müüdavad suveniirid, kuidas neid tootma hakatakse ja kui kallid need peaks olema, et keegi neid üldse ostaks? Jne.

Kõlas palju praktilisi küsimusi (Kui suur kunst mahub muuseumi? Milline peaks olema muuseumi visuaalne identiteet? Kui kaua peaks näitused üleval olema? jms.), mis andsid kuulajatele ilmselt hea pildi sellest probleemide ringist, millega kunstimuuseumi juhtides kokku puututakse.

Artel rõhutas korduvalt, et näitustest ülevaate saamiseks peaks TARTMUS käima viis korda aastas. Mis puudutab probleemi hoidlatega, siis nägi ta praegu ainsa realistliku lahendusena nurgakest Eesti Rahva Muuseumi uues hoones Raadil, aga seda pigem siiski ajutise variandina.

Hetkel ei ole küll ohtu, et TARTMUS päris kinni pandaks, aga suurem on mure veidi kaugema tuleviku pärast.

“Mida teha siis, kui enam mingeid ressursse ei ole? Me võime ette kujutada, võib-olla, praegu lihtsalt kärbitakse, koondatakse jne. Mis saab siis, kui mingi hetk otsustatakse, et muuseumi pole üldse vaja? Või et Eesti on nii väike, et siin saab olla ainult üks muuseum?” tõstatas Artel eksistentsiaalse küsimuse. “Mida teha siis, kui see muutubki võib-olla selliseks töötajate oma initsiatiiviks seda pärandit hoida ja kaitsta?”

“Sellised küsimused, ma arvan, et võib-olla ei olegi üldse väga kaugel olukorras, kus rahvusriigid hakkavad vaikselt kaduma, kõik muutub, mingisugused piirkonnad maailmas juba lähevad tagasi keskaega, mingisugused piirkonnad maailmas ütlevad, et nad tahavad koonduda Euroopasse,” lisas ta.

“Ma arvan, et need küsimused, kelle jaoks me seda kogume ja mis saab siis edasi, kui see kogu muutub liiga suureks, et kogukonnal pole enam ressurssi seda kogu säilitada, hoida, kaitsta, või kui pole enam seda kogukonda, kelle jaoks see kogu on kuidagi oluline või tähenduslik, et see on ka üks küsimus siis,” selgitas Artel, “mis põhimõtteliselt, jah, võib-olla algab sellest igapäevasest küttearvest ja lõpeb siis selliste tulevikufantaasiatega, et mis kõik võib juhtuda.”

Umbes poolteist tundi kestnud ürituse täispikkuses salvestuse leiab UTTV veebilehelt, kust saab kuulata ka omakultuuriakadeemia eelmiste hooaegade raames peetud üldharivaid ehk silmaringi laiendavaid loenguid.

“Morgan” (USA, 2016)

MorganKusagil kõrvalises paigas, keset metsa, on rühm teadlasi töötanud juba seitse aastat uue põlvkonna bioloogilise hübriidi loomise kallal. Morgan on nende kolmas katse, esimesed kaks ebaõnnestusid.

Ta on alles viie aastane, aga näeb tänu ebausutavalt kiirele kasvule välja neli korda vanem. Kuid erakordse füüsilise võimekusega ei ole kaasnenud samaväärset vaimset arengut. Morgani äkiline vihasööst kutsub esile uurimise, mille eesmärgiks on hinnata, kas projektiga jätkata või mitte.

Luke Scotti esimene täispikk mängufilm ei ole eriti sooja vastuvõtu osaliseks saanud. Eesti filmikriitikud on hinnanud selle parimal juhul korralikuks, aga pigem ikka keskpäraseks või lausa naeruväärseks. Mujal maailmas ei ole oldud heldemad.

Aga mulle tundus see huvitav.

Mitte seetõttu, et film oleks kuidagi silmapaistvalt kaasakiskuv või efektne (selles mõttes on Alex Garlandi “Ex Machina” muidugi parem), vaid nende küsimuste pärast, mida see kohati täiesti otsesõnu tõstatab.

Morgan (maletaja)

Kõigepealt, kas Morgan on see või tema? Kui teadlased peavad Morganit temaks, aga kohtlevad teda ikkagi sellena, siis kas ei ole nende käitumine ebainimlik ja Morgani reaktsioon sellele mitte elajalik, vaid sügavalt inimlik?

Kui Morgan ütleb oma vihasööstu selgitades, et ei tahtnud haiget teha, “see oli otsustusviga, ma tegin vea”, siis mõistab ta, et käitus valesti. Kui talle selle peale korduvalt rõhutatakse, et “lihtsalt ole sina ise”, siis õhutatakse teda loobuma enesekontrollist, elama välja oma allasurutud viha. Ja kui ta seda teeb, siis ei tundu ta lõpuks enam inimlik, kuigi tegelikult näitab just see, et ta seda oli.

“See oli minu viga, ma ei oleks pidanud teda segadusse ajama,” ütles Morgani esimese vihasööstu ohvriks langenud naine. “Ta on hea tüdruk. Ta sattus lihtsalt hetkeks segadusse, see võib juhtuda igaühega.”

Järgneva tapatalgu valguses võivad need sõnad kõlada küll naiivselt, aga põhimõtteliselt oli sellel teadlasel õigus. Morgan oli väike tüdruk, segase identideediga (“Ma olen midagi uut, selle kohta ei ole sobivat silti.”), kes mõistis ise enese piiratust (“Mul on aeg-ajalt raskusi metafooridega.”), aga aeti viimase piirini, kust ei olnud enam tagasiteed.

Lee Weathers

Samavõrd õnnetu kuju on projekti hindama saadetud riskispetsialist Lee Weathers, kes jätab esialgu küllaltki sümpaatse mulje, kuid osutub eelmise põlvkonna hübriidiks, halastamatuks timukaks, kellel ei ole üldse inimlikke tundeid või kes neid täielikult kontrollida suudab (filmi lõpus istub ta üksi laua taga, vaadates oma käsi, mis ei värise).

Selle filmi vastuvõtmist raskendab ilmselt tõsiasi, et siin ei ole ühemõtteliselt positiivseid või negatiivseid tegelasi, kellele vaataja saab kergesti kaasa elada või täielikult vastanduda. Morgan ja Weathers on mõlemad vastuolulised kujud, teadlased muudab inimlikuks nende ambivalentne suhtumine Morganisse ning isegi korporatsiooni juhte, kes otsustavad arendustöö lõpetada, suunata kõik vahendid eelmise põlvkonna mudeli tootmisse, võib inimlikult mõista.

See ei ole sugugi halb film filosoofiliste mõtiskluste või vestluste arendamiseks, aga lapsevanemad peavad teadma, et see on küllaltki vägivaldne. Samas ei mõju see vägivald alati üleliia usutavalt. Mind ennast häiris kõige rohkem see koht, kus Morgan verd tilkuva suuga ringi jooksma pandi – mõjus liiga edwoodilikult. Veidi teises võtmes võinuks saada sellest loost palju parema filmi.

Intervjuu kanepiaktivistiga

Elver Loho kogub veebikeskkonnas rahvaalgatus.ee allkirjasid Riigikogule suunatud ettepanekutele kanepituru paremaks reguleerimiseks. Jäänud on vähem kui kaks nädalat, et saada kokku tuhat allkirja.

rahvaalgatus

Elver, oled töötanud välja äärmiselt konservatiivse plaani kanepituru riiklikuks reguleerimiseks, mille rakendamisel muutuks ravikanep Eestis patsientidele reaalselt kättesaadavaks, kuid samas väheneks tõenäoliselt nn. tänavakanepi kättesaadavus. Vajadus sarnase reformi järele on ilmselt selge paljudele, kes on viitsinud ennast selle teemaga kurssi viia, sellesse süveneda. Oled saanud kindlasti ka negatiivset vastukaja nende poolt, kelle arvates praegune keelupoliitika muutmist ei vaja. Tahaks aga hoopis teada, kas oma pahameelt selle plaani suhtes on väljendanud ka mõni kanepitarvitaja? Ma kujutan ette, et kõik ei pruugi sellest vaimustuses olla.

Ootasin märksa rohkem negatiivset tagasisidet kui olen seni saanud. Olen kohanud üksikuid negatiivseid kommentaare siin-seal ja needki piirduvad solvamisega, mitte ei ürita kuidagi lahata miks reformiplaan paha on ja kuidas paremini Eesti kanepipoliitikat reformida. Oleksin väga tänulik kui mõni minu plaani vastane viitsiks kätte võtta ja pakkuda välja alternatiivseid viise Eesti praeguse kanepipoliitika kitsaskohtade parandamiseks.

Eesti inimeste meelsuse kraadimiseks käisin suve lõpus mööda vanalinna ringi ja küsisin neilt lihtsa küsimuse: “Mis on teie mured seoses kanepi legaliseerimisega Eestis?” Umbes pooled olid kanepi legaliseerimise poolt ilma ühegi mureta. Veerand pooldasid ravikanepit, kuid legaliseerimise küsimuses ütlesid, et nad ei tea teemast piisavalt. Viimane veerand oli kõige huvitavam. Sarnane muster kordus mitu korda. “Ma kardan, et siis saavad noored liiga kergesti kanepi kätte.” Paus. Silmad liiguvad. Suu vajub natuke lahti. “Aga nad saavad ju praegu ka kätte.” Paus. “No parem olgu ikka legaalne ja riigi kontrolli all, jah, siis saavad noored raskemini kätte.”

Kohtasin ka üht täielikku kanepivastast, kes kahjuks oli päise päeva ajal pargipingil istudes liiga purjus, et formuleerida ratsionaalset argumenti kanepi legaliseerimise vastu. Ta kordas vaid oma põhiteesi: “Riik jagab raha valesti!”

Mis puudutab kanepitarvitajate pahameelt, siis nad enamasti mõistavad, et nende hobi on olnud ühiskonna pilgu alt eemal ja selle suhtes on veel piisav võõristus, et alustada tuleb konservatiivselt. Mina ja sina teame, et kanepitarvitajate hulgas on väga edukaid Eesti ühiskonna liikmeid, kuid kuna nad pole n.ö. “kapist välja tulnud”, siis valitseb teemakaugete inimeste peades Pealtnägija poolt installeeritud stereotüüp depressioonis noormehest, kes lisaks kanepile ka kõike muud keelatut kehasse topib, kuni ühel hetkel tekib isu väljuda korterist akna kaudu. Enamus kanepitarvitajaid loomulikult mõistab, et säärases taustsüsteemis on minu välja pakutud regulatsioonimudel tõenäoliselt maksimaalne, mida ühiskond oleks nõus hetkel vastu võtma. Siiski, jah, on ka olnud üksikuid, kes tahaks rohkem ja kiiremini.

Põhiline argument minu plaani vastu kanepi pooldajatelt on see, et minu plaan ei võimaldaks neil endile ise kodus kanepit kasvatada. See tundub inimestele ülekohtune, sest kodus võib õlut ja veini pruulida, aga paar kanepitaime kapis lampide all oleks endiselt keelatud. Kuna mu plaan näeb ette kanepi väiketootmise soodustamist, siis ma soovitaks neil inimestel hakata tulevikus legaalseteks kanepi väikekasvatajateks. Varustage kanepikohvikuid, et saaks kasvatamise kulud tasutud ja jääb ka endale piisavalt toodangut tarvitamiseks järgi. Pluss niimoodi õpite ettevõtjaks olemist, mitme kuu peale ette planeerimist, kvaliteetset väiketootmist, aruandlust riigi ees ja kümneid muid sotsiaalseid ja majanduslikke oskusi, millest kõigest on iseseisvas elus tohutult kasu.

Oma algatusele ravikanepi patsientidele kättesaadavaks muutmiseks kogub just praegu allkirjasid ka Riigikogus esindamata erakond Eestimaa Rohelised. Mis on põhilised erinevused sinu plaani ja roheliste ettepanekute vahel? Miks on pandud üles kaks eraldi petitsiooni?

Mõlemad petitsioonid said alguse minu ja Roheliste esimehe Aleksander Laane vestlusest 12ndal juulil raekoja platsil. Luureinfo väitis, et sotsidel oli plaanis ravikanepi teema sügisel üles võtta. (Sama luureinfo levis eelmisel aastal eelmise sügise kohta, aga siis ei tulnud sellest midagi.) Pakkusin välja Laanele, et davai, teeme rahvaalgatuse ravikanepi seadustamiseks. Tegu on probleemiga, mis mõjutab väga väikest kogukonda Eestis, seega mõte oli, et isegi kui tuhat allkirja kokku ei saa, siis kui sotsid hakkavad sügisel ravikanepit reguleerima, saavad Rohelised taguda rinnale ja öelda, et see on tänu nende petitsioonile. Lubasin välja mõelda mis seal petitsioonis olema peaks ja koostada esimese mustandi.

16ndal juulil saatsin Laanele oma mustandi – sisuliselt lihvimata sõnastusega versioon minu tänasest petitsioonist ja sisaldas ka tänast kanepituru reguleerimise punkti. 27ndal juulil saatis Laane oma versiooni – tänase Roheliste petitsiooni – koos kaaskirjaga, et vaata üle, paari tunni pärast läheb üles. Sisuliselt minu versiooni kaks esimest punkti, ümber sõnastatud.

Mille poolest minu ja Roheliste petitsioon erineb on selles, et minu petitsioon käsitleb Eesti kanepipoliitika kitsaskohti tervikuna, mitte ei tegele vaid ravikanepi aspektiga. Üritasin Rohelistele selgitada, et vaadates seda tervikuna, on võimalik inimestele rääkida kõigist Eesti kanepipoliitika kitsaskohtadest ja saavutada rohkem muutusi kiiremini. Ainult ravikanepi reguleerimine on siuke madala oksa ubin, mida kerge ära noppida ja kuulsust koguda, aga see tähendaks ka, et märksa raskem oleks mõne aasta jooksul rääkida kanepituru reguleerimisest, sest tuleb vastus: saite ju oma ravikanepi, vaatame mõned aastad kuidas see töötab.

Mis ma kõige rohkem kardan on see, et kui Roheliste petitsioon saab tuhat allkirja kokku ja minu oma ei saa – ja Rohelistel õnnestub nõudmised saada seaduseks – siis meil ei ole võimalik rääkida kanepituru reguleerimisest enne kui pärast uusi riigikogu valimisi. Ehk siis järgmised 5-6 aastat toimuks edasi kanepitarvitajate ja -kasvatajate puuri panek ja neil puuduks legaalne ja maksustatud väljund oma hobile.

Sellest murest lähtuvalt, olles äsja saanud Laanelt Roheliste petitsiooni lõpliku teksti, veensin teda Roheliste petitsiooni ülespanekuga ootama, lihvisin ära oma mustandi ja panin selle enne Rohelisi üles. Hommikul helistas mulle väga pahane Laane ja pakkusin talle välja, et pange oma petitsioon ka üles, teeme ristturundust üksteise petitsioonidele, et teie võtke ravikanepi osa ja ma räägin kanepipoliitikast laiemalt, tegutseme mõlemad kogukonna huvides ja ühiselt, aga säärast koostööd ei ole mitte kusagilt veel materialiseerunud.

Ehk siis teisisõnu, mõlemad petitsioonid nõuavad ravikanepi osas suuresti samu asju, sest mõlema nõudmised pärinevad minu koostatud algsest mustandist. Ma loodan, et kui mõlemad petitsioonid saavad tuhat allkirja täis, siis saame korraldada asjad niimoodi, et riigikogu komisjon korraldab kaks istungit – üks ravikanepi teemal, kus on esindatud mõlemad petitsioonid ja teine kuu aega hiljem kanepituru reguleerimise teemal, kus on esindatud minu petitsioon. Kui ravikanepi reguleerimist on lisaks erakonnale nõudmas eraldi petitsiooniga ka sõltumatu aktivist, siis on vast ka riigikogu liikmetel psühholoogiliselt lihtsam ravikanepi reguleerimise protsessi algatada, sest see teema ei ole siis enam niivõrd politiseeritud, see ei ole enam “riigikogu teeb tasuta reklaami Rohelistele” juhtum. Nii mõnigi riigikogu liige ei pruugi väga tahta Rohelistele tasuta reklaami teha, hääletades Roheliste kui konkureeriva erakonna algatuse poolt.

Eesti viimaste aastate kanepiaktivismi ajalugu on kolme etapi ajalugu. Esimene etapp toimus 2013-2014, mil sai loodud MTÜ Ravikanep ja kogukond hakkas organiseeruma Mart Kalveti kui tasakaaluka ja intelligentse haritud autoriteedi ümber. Alguse sai formaalne kanepipoliitika aktivistide liikumine Eestis. 2015 sai korraldatud koos Madis Masinguga konverentse ja meeleavaldusi, läks trükki esimene korralik eestikeelne kanepiteadust lahkav raamat. Aktivistid pistsid järjest rohkem nina teki alt välja, eksperimenteerisid, õppisid ja viisid teema avalikkuse ette. Järjest enam hakkasime saama positiivset meediakajastust. Loosung “Jah kanepiaktsiisile!” kõnetas üllatavalt paljusid inimesi. Sel aastal on käes kolmas etapp: kanepipoliitika reformivajaduse ja arutelu tõstatamine Eesti päevapoliitikas, konkreetsete reformiplaanide viimine riigikogu ette.

Oleme õigel kursil ja varsti saame Eesti kanepipoliitika reformitud. Selles ma ei kahtle.

Suurbritannias tuli narkopoliitika reformimiseks loodud erakondadeülene parlamendirühm, kuhu kuulub ka mitmeid konservatiive, näiteks Peter Bottomley ja Zac Goldsmith, äsja välja põhjaliku raportiga, milles kutsutakse üles ravikanepi legaliseerimisele, aga Eestis on väljendanud kõige jäigemat vastuseisu just ennast konservatiivideks nimetavad poliitikud. Mart Helme ütles enne Riigikogu valimisi Telegramile antud intervjuus: “Üks minu poegadest, kes õpib arstiks, võttis ka selle teema kodus üles, aga meie abikaasaga võtsime mõlemad väga eitava seisukoha.” Kas on näha märke sellest, et riigikogulased on valmis seda teemat nüüd vähemalt avatult arutama (ilma selliste eelarvamusteta, mis välistavad sisulise debati)?

Nii palju kui mina olen konservatiividega rääkinud, siis vähemalt ravikanepit nad toetavad. Samas ma juhin tähelepanu kuivõrd emotsioonipõhine on Mart Helme seisukoht selles teemas. Tema arstiharidusega poeg ütleb talle sisuliselt seda, et soovib, et tema arsti-arsenalis oleksid ka kanepipõhised preparaadid, sest niimoodi oleks tal lihtsam oma patsiente ravida. Tema isa, kel ei ole arstiharidust ja kes tõenäoliselt ei tea väga palju inimese endokannabinoidsüsteemist ega arstiteaduse detailidest on aga seisukohal, et kanepipõhised preparaadid ei tohiks ühegi Eesti arsti arsenalis olla.

Kumb neist on pädevam otsustama? Kummal neist on aga reaalne võim muutmaks vastavaid seadusi?

Mart Helme soovib saada Eesti presidendiks ja ma ütlen, et mul isiklikult ei oleks selle vastu mitte midagi, aga iga president peab lisaks elukogemusele kuulama ka oma nõunikke, eriti teemades ja valdkondades, kus nõunikel on märksa rohkem elukogemust. Arstikunsti valdkonnas peaks Mart Helme kindlasti usaldama oma poja arvamust. Kanepipõhised preparaadid on ohutud. Nendest on patsientidele kasu. On patt piirata arstide ligipääsu millelegi, mis võiks oluliselt parandada isegi härra Helme elukvaliteeti, kui ta peaks vanaduses näiteks vähiga rinda pistma.

Sageli arvatakse, et kanepi legaliseerimine läheb korda ainult mingitele noortele popsutajatele, aga näiteks kevadel Viljandis toimunud temaatilisel arutelul olid hoopis mõned pensioniealised kodanikud need, kes ühe riigikogulase ümmarguse jutu peale ärritunult lahkusid.

Olen Neeme Lalliga kanepiteemat arutades kuulnud, et kanep käis sovjeti-Eestist läbi hipiajastul ja paljud tolleaegsed noored, tänased auväärses eas härrad ja prouad, paljud neist tarvitavad seda siiamaani. Samuti kohtusid mitmed tänased pensionärid kanepiga esmakordselt Vene sõjaväes, kuhu soojemate liikmesriikide sõdurid olid oma “rohelise” kaasa võtnud.

Eesti vanemate põlvkondade kanepitarvitamise harjumused on miski, millest ma tahaks rohkem teada ja millest ma ei tea piisavalt, et isegi spekuleerida palju neid võiks olla. Üks asi, mida ma olen aga 50+ inimeste puhul täheldanud on võime käsitleda kanepiteemat väga ratsionaalselt ja objektiivselt.

Ma nüüd lihtsustan ja üldistan meeletult, et näidata üldiseid trende: 20ndates pannakse pidu ja tihtipeale suitsetatakse ka kanepit, 30ndates punutakse pesa ja eriti pärast esimese lapse sündi on nii mõnigi mu pühapäevapopsutajast sõbranna muutunud järsku paadunud kanepivastaseks, sest kardetakse oma lapse tuleviku pärast. Kui lapse üles kasvatamise kogemus juba käes, siis saadakse aga taas kergemini aru, et riigi poolt mõistlikult reguleeritud kanepiturg on noortele ohutum kui see tänane Metsik Lääs meie tänavatel. Inimene võib olla paadunud kanepivastane, aga ta peab ka tunnistama, et riigi poolt konservatiivselt reguleeritud kanepiturg on tema lapsele ohutum kui tänane olukord, kus kanepiturgu reguleerivad diilerid, kel pole eriti vahet mida ja kellele nad müüvad, peaasi, et raha saab teenida.

Vanusega tuleb tihtipeale perspektiiv. Tuleb see tunne, kus nähakse ühiskonda tervikuna. Nähakse neid emotsionaalseid ja regulatiivseid jõudusid, mis suunavad inimeste käitumist. See on see aeg, kus hakatakse rääkima traditsioonidest ja mõeldakse konservatiivsemalt, sest traditsioonides nähakse harmoonilise elukorralduse saladust. Tahtes Eestis midagi muuta, ei saa me üle ja ümber nendest inimestest ja ka kanepipoliitika reformi läbi viies tuleb arvestada nende inimeste arvamusega ja nende soovidega. Ma arvan, et väga paljud neist toetaksid minu plaani, kui nad teaksid sellest, sest minu plaan on säärane, mis hoiaks kanepi noortest eemale paremini kui täna. Nii kanepivastaste kui ka kanepiaktivistide eesmärgid on sarnased – vähem noori tarvitamas ja vähem tööealisi täiskasvanuid vangis riigi raha eest puhkusel. Sellest mõttest lähtuvalt peaksime ümber kujundama Eesti kanepipoliitikat.

Suurt osa Eesti poliitikat juhivad 30ndates-40ndates mehed, kel kodus väiksed lapsed. Tegu on tõenäoliselt kõige kanepi-skeptilisema seltskonnaga. Väga raske on sellistel inimestel kodus põhjendada miks nad pooldavad kanepi legaliseerimist ja kas nad tahavad, et ka nende väike laps hakkaks tulevikus kanepit tarvitama. Tegu on emotsionaalsete teemadega, kus nüansirikka vastuse andmine on raskendatud. Kuna Eesti iive on nii madal, siis väga palju riigi poliitikat tehakse just lähtuvalt väikelastega perede nõudmistest ja vajadustest.

Mul on sõnum nendele noortele peredele: kui te tahate, et klassivend teie lapsele tulevikus kanepit ei pakuks, siis toetage minu plaani Eesti kanepipoliitika reformiks! Minu plaan võimaldaks legaalset kanepitarvitamist ainult vanuses 21+, ainult kinnistes kanepikohvikutes ja ainult perearsti poolt väljastatud tervisetõendi alusel. Igasugune reklaam oleks keelatud. Reguleeritud turu tekkimine tervetele täiskasvanutele vähendaks oluliselt kanepi musta turgu ja see ei pressiks enam kasumi otsingul otsapidi koolidesse ja laste sekka. Mida väiksem on must turg, seda lihtsam on ka politseil seda ohjata ja teie laps on paremini kaitstud kanepi mõjude eest vanuses, kus see võib teie lapse arengut negatiivselt mõjutada. Kui ta saab ükskord täiskasvanuks ja tema huvi kanepi vastu on nii suur, et ta käib perearsti juurest läbi ja taotleb endale tervisetõendi, et kanepikohvikut külastada, siis saate kindlad olla, et tema tarvitamisharjumused on tema perearsti järelevalve all ja et ta ei pahvi suvalist kahtlast heina, mida must turg talle juba täna pakub.

Toomas Hendrik Ilves on osade arvates vist küll pidevalt pilves, aga kümne aasta eest presidendiks saades väitis ta, et ei ole kunagi kanepit suitsetanud. Samas oli Ilves toona seisukohal, et narkopoliitika kujundamisel tuleks erineva ohuastmega aineid rohkem eristada. Möödunud kümne aasta jooksul ei ole tulnud tema suust sel teemal aga enam ühtegi avaldust. Praegu presidendivalimistele eelnenud kampaaniaid vaadates tundub, et Eestis võib seista ees veel kümme kaotatud aastat. See on kahtlemata ühiskondlikult oluline teema, aga valimisdebattides seda isegi ei mainita, kuigi räägitakse kõigest muust, mis presidendi pädevusse ei kuulu. Kuidas säilitada sellises olukorras lootus, et need asjad siin kunagi üldse muutuvad?

Pikaaegse kanepitemaatika valdkonna aktivistina olen kuulnud igasuguseid jutte. Inimene, kes presidendi lähikondlastega on minevikus lävinud, mainis, et otseloomulikult on THI käest kanepi ja ravikanepi teemal arvamust küsitud ja otseloomulikult on palutud tal neil teemadel avalikku seisukohta võtta. THI seisukoht olevat olnud, et ta ei taha kanepist rääkida enne oma ametiaja lõppu ja et siis on ta nõus toetama ravikanepit ja rääkima ka üldisest kanepituru reguleerimisest. Ma ei tea kas see tõele vastab, aga see ei oleks üllatav ega ammugi ainulaadne käitumine.

Niimoodi käitudes liituks THI terve rea endiste maailmakuulsate poliitikutega, keda kõiki ühendab üks asi: ametis olles vaadati halba olukorda ja inimeste kannatusi vaikides pealt, aga kui võimutool edasi antud, siis järsku tullakse välja kui suur inimõiguste kaitsja ja rahvusvahelise narkopoliitika kritiseerija.

See küsimus nii praegusele presidendile kui ka praegustele presidendikandidaatidele peaks olema julguse kohta. Neilt peab küsima: kas oled nõus kritiseerima tänast narkopoliitikat oma ametiajal või kavatsed paljude riigipeade eeskujul oodata ametiaja lõpuni, mil sul on märksa vähem võimu millegi muutmiseks?

Ja otseloomulikult peab tänase narkopoliitika kontekstis käsitlema ka legaalseid narkootikume etanooli ja nikotiini. See on minu jaoks arusaamatu miks rääkides narkopoliitikast ei räägi me tihtipeale legaalsetest narkootikumidest. Ka nende regulatsioon vajaks parandamist.

Esimesed vastavad petitsioonid tehti Eestis tegelikult juba 15 aastat tagasi, kui loodi portaal Täna Otsustan Mina, mis võimaldas nende esitamist. Kui sa nüüd need nõutud allkirjad kokku saad, Riigikogus vastava komisjoni ees ära käid ja ikkagi midagi ei muutu, mis siis edasi saab? On sul selles osas veel mingeid plaane?

Erinevus 15 aasta taguse olukorraga on selles, et täna on meil asjalikud autoriteedid kodanikuühiskonnas, ajakirjandus hakkab juba ääri-veeri kanepiteemat kajastama mitte-kollaselt ja mis kõige tähtsam – meil on konkreetne otsedemokraatia vahend rahvaalgatuse näol. Tuhat allkirja ja saad rääkida otse rahvasaadikutega, kusjuures delegatsiooni vastu võttev riigikogu komisjon peab võtma ka kirjaliku ja põhjendatud seisukoha miks mingisugune ettepanek ei ole realistlik või tehtav. Ametnik võib su kuu peale saata ja ei juhtu temaga midagi, aga poliitik avalikul istungil peab muretsema ka oma tulevase häältesaagi pärast ja see sunnib teda rohkem arvestama tema ees oleva ja oma muresid väljendava kogukonnaga.

Olen täiesti veendunud, et kui mõlemad petitsioonid saavad riigikogu ette, siis ravikanep muutub Eesti patsientidele reaalselt kättesaadavaks juba järgmisel aastal. Mis puudutab kanepituru reguleerimist ja kanepikohvikute süsteemi, siis mitu riigikogu liiget on mulle öelnud, et nad ei taha sel teemal sõna võtta, aga kui tuleb eelnõu nende töölauale, siis nad vajutavad rohelist nuppu. Ma loodan, et minu kanepituru reguleerimise plaan saab eelnõuks, et see jõuab suurde saali ja et iga fraktsioon jätab nupuvaliku iga saadiku isikliku südametunnistuse hooleks, mitte ei veena hääletama üht- või teistmoodi, nagu tihtipeale Eesti poliitikas juhtub.

Kuniks riigikogu liikmetel on vaba voli hääletada poolt või vastu ja neile see võimalus antakse, siis tuleb demokraatlikus ühiskonnas säärast otsust aktsepteerida. See on rahvusriigi parlamendi legitiimne otsus. Kui tuleb negatiivne otsus, siis kindlasti mõni erakond võtab kanepipoliitika reformiplaanid oma järgmiste valimiste platvormi ja demokraatia jätkub. Tänane kanepipoliitika on meile suuresti peale surutud Onu Sämi poolt ja Eesti ühiskond ei ole Eesti kanepipoliitikat kujundanud ise, lähtuvalt Eesti olukorrast ja Eesti inimeste vajadustest ja soovidest. Me saame seda muuta. Rahvaalgatus on suurepärane demokraatlik instrument tõstatamaks ühiskonnas teemasid, mille huvilistel puudub parlamendis esindatus.

Ma siiralt loodan, et Donald Trump saab USA presidendiks. Trump toetab ravikanepi võimaldamist patsientidele. Trump toetab osariikide õigust legaliseerida kanep, kui nad niimoodi peaks otsustama. Trump kindlasti ei hakka Eestit karistama selle eest, et meie otsustame Eestis kanepiturgu reguleerida teistmoodi kui tema eelkäijad meile ette kirjutasid. Trumpi võit võimaldaks Eestile lõpuks ometi iseseisvat ja rahvuslikest huvidest lähtuvat kanepipoliitikat. Eesti inimesed on alati suutnud keerulisi ja segaseid aegu ära kasutada oma rahva hüvanguks – see on nii meie vabariigi loomise kui ka meie vabariigi taastamise lugu. Mul on usku, et ka seekord tegutseme targalt ja näitame tervele maailmale eeskuju.

Firnhaberi juubelinäitused

Viljandis elav kunstikoguja R. Paul Firnhaber, kelle kodugaleriis avatud näitusest oli lühidalt juttu kevadel, sai täna kaheksakümne aastaseks. Kondase Keskuses avati sel puhul seitse väikest näitust, mis võtavad enda alla viis ruumi, tema kogust pärit asjadest.

Üldpealkirja “Leiud” all on pandud välja kõige erinevamaid töid: 19. sajandist pärit Honoré Daumier‘ karikatuuridest fotodeni biitlitest ja Bob Dylanist, ajakirjade Time ja Life kaanepiltidest surmatantsu kujutisteni (Firnhaberi eriline kirg, avamisel mainis ta ka Bernt Notke kuulsat temaatilist maali), vanadest ikoonidest hindu jumalate väikeste kujukesteni, Reinhold Marxhauseni meisterdistest Hiinas valmistatud plastmassist Karupoeg Puhhini – viimane kuulub kollektsiooni nimega “Lemmikud”, kus on muu hulgas veel näiteks 1969. aasta Woodstocki festivali plakat (originaal, hästi kulunud).

Kondase Keskuse kuraator Mari Vallikivi andis pidulikul üritusel ülevaate Firnhaberi eluloost, juubilar ise rääkis samas lähemalt näitustega seonduvast. Hiljem peeti veel kolm pikemat ettekannet, näiteks Tiia Toomet rääkis Tartu Mänguasjamuuseumi rajamisest jne.

Näitused jäävad avatuks 13. novembrini. Kondase Keskus on avatud K-P 10-17 ja igal laupäeval alates kella kaheteistkümnest peaks olema seal nüüd kohal ka Firnhaber ise, et huvilistele seal näha olevatest asjadest rääkida. Võimaluse korral tasub teda kindlasti kuulama minna, neid asju seal vaadata.

Juba esmaspäeval avati Sakala Keskuses (avatud E-R 10-19) aga Firnhaberi enda loomingust koostatud ülevaatenäitus (erinevatest fotodest siiditrüki- ja kollažtehnikas teosteni), mis jääb avatuks 4. novembrini. Mina käisin seda vaatamas kolmapäeval ja tõin sealt nüüd eraldi välja juuresoleva pildi.

LIFE oli omal ajal küllaltki populaarne ajakiri, umbes selline nagu Eestis kunagi Pilt ja Sõna. Firnhaber ise on kirjutanud selle kollaaži juurde: “Ajakirja “LIFE” (“Elu”) kaanelogo on teatavasti tumepunane. See kollaaž räägib “üheksast viieni elu” igavast rutiinist. Aastatega on värvid kollaažil pleekinud. Mõned aastad tagasi andsin teosele uue nime. Mulle meeldib mõte, et ka kunst muutub.”

Algselt oli selle teose nimi “LIFE 9 to 5” ehk “ELU üheksast viieni”, millest sai siis 2013. aastal ümbernimetamise tulemusel “LIFE Fades” ehk “Elu tuhmub”. Selle taustainfoks veel nii palju, et ajakiri LIFE hääbus vaikselt, eksisteerides lõpuks vaid veebilehe kujul, mis sisaldas fotoarhiivi, aga 2012. aastal sai sellegi aeg viimaks ümber. LIFE Fades…