Universitas Tartuensis nr. 1, 2017

Tartu Ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis käesoleva aasta esimese numbri juhtkirjas kuulutatakse Eesti kõigi võimaluste maaks.

Uudistel ma siin ei peatu.

TÜ raamatukogu kogude arenduse osakonna juhataja Kertu Uri juhib oma kolumnis tähelepanu asjaolule, et uute ingliskeelsete õppekavade loomisega tekib vajadus ka uue õppekirjanduse järele, milleks ei ole seni piisavalt vahendeid eraldatud.

Pikema persooniloo peategelaseks on loodus- ja täppisteaduste valdkonna üliõpilaste tagasiside põhjal aasta õppejõuks valitud Ivo Leito, kes ütleb oma tudengiaega praegusega võrreldes, et üliõpilased oskavad väga hästi inglise keelt ja ei teki enam üldse küsimustki, kas ta saab kellelegi ingliskeelset materjali soovitada. “See ei ole üldse mingisugune küsimus ja seda loetakse iseeneslikult sobivaks,” räägib Leito asjade seisust meie rahvusülikoolis.

Siseaudit, millega uuriti bakalaureusetööde juhendamisprotsessi, tõi peamise probleemina välja juhendajate suure koormuse. Sellele pühendatud loos märgib Margit Sutrop, et tema kõige raskem juhendamiskogemus oli ühe avatud ülikooli tudengiga, kes ei osanud üldse inglise keelt. Kuna tegemist oli väga motiveeritud ja sihikindla tudengiga, siis lasi ta kogu tööks vajaliku kirjanduse enda jaoks ära tõlkida.

Artiklis, milles käsitletakse muudatusi õppeosakonna struktuuris, mainitakse, et vastuvõtutalitusse pandi nüüd kokku nii rahvusvaheliste õppekavade kui ka eestikeelsete õppekavade vastuvõtt. Varem oli eraldi välisüliõpilastalitus, mis kujundati ümber rahvusvahelise õpirände keskuseks.

Pikk intervjuu on tehtud ka Volli Kalmuga, kes räägib oma rektoriaja väljakutsetest, õnnestumistest ning ülikoolile olulistest teemadest, märkides muu hulgas: “Uues koalitsioonileppes on kirjas, et doktoristipendium tõstetaks kahekordseks. Mitte, et see teeb doktorandid rikkaks, aga kui see juhtuks, oleks see suurepärane samm. Praegune 422 eurot on püsinud pikki aastaid ning suurem stipendium oleks kindlasti suur tugi.”

Eraldi toon välja veel Kaja Kallase essee sotsiaalmeedia kasu ja kahju piiridest poliitikute jaoks ja artikli, milles käsitletakse lastega seotud asjade kajastamist meedias, rõhutades tänuväärselt ka ajakirjanike vastutust.

Huvitavad on ka teised artiklid, aga neile kõigile siin viitama ei hakka. Kes tahab, see saab ju ise neid kõiki veebist vabalt lugeda.

“Nähtamatu daam” (Ugala)

Käisime eile teatris. Ugala vana maja on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning näeb nüüd välja umbes sama uhke nagu kolmkümmend aastat tagasi. Interjöör ei ole väliselt küll palju muutunud, kuid tehniliselt on tase teine.

Eks sisuliselt uue maja puhul tuleb alguses välja veel ka väikeseid vigu, aga küllap ka need parandatud saavad.

Nii et vana teatrimaja on tehtud uueks, kloonitud nooreks.

Suurim probleem on selle juures nähtavasti suurenenud kohtade arv. Ugala suures saalis on neid varasemast küll vaid mõnikümmend rohkem, aga seinad on muudetud nüüd nii helikindlaks, et samal ajal saab mängida ka väikeses saalis. Tulemuseks on ummikud parkimiskohtade leidmisel, maja ees ning garderoobis. Vähemalt siis, kui saalid on rahvast täis.

Kahjuks ei tasu loota, et olukord selles osas lähiajal paraneb, sest kõik tahavad ju seda “uut” maja vaatamas käia. Pealegi näib Ugala lähtuvat ka oma repertuaari koostamisel sellest, et meelitada teatrisse võimalikult palju inimesi. Ugala uusvana maja avalavastuseks valitud Pedro Calderón de la Barca komöödia “Nähtamatu daam” näib olevat nüüd selles mõttes kindla peale minek. Kindlasti mitte nii riskantne nagu olnuks näiteks “Dorian Gray portree”.

Lavale astuvad nooruslikud tegelased 17. sajandist. Trupi kümnest näitlejast vanim on 1974. aastal sündinud Aarne Soro, ülejäänud kõik alles teises või kolmandas kümnendis. Lavastajaks on seevastu vana Lembit Peterson.

Veidi kahju, et seda maja ei avatud nüüd mõne praeguse ugalase lavastusega, aga küllap oli ka Petersoni kutsumine mõeldud kui kindla peale minek. Üleriigiliselt tuntud lavastaja nimi aitab kindlustada ju suurema publikuhuvi.

Tegelaskuju, kellele viitab tüki nimi, kehastab Laura Peterson (Theatrum), kes on lavastaja tütar. Petersoni abikaasa Ott Aardam, kes on Ugala loominguline juht, mängib üllast aadlimeest, keda “nähtamatu daam” kummitama asub.

Vaatajate silme ees rullub lahti lustakas mäng, kust ei puudu mõõgavõitlus, suured tunded ja hiilgavad kombed, mis võivad näida tänapäeval kohati küll isegi veidi liiga grotesksed. Läbivateks teemadeks on selles loos au, sõprus, armastus.

Publikut suutis eile kõige enam naerutada Martin Mill teener Cosme rollis. Noor näitleja Laura Kalle teenijatüdruk Isabelina samuti silma paistis (muu hulgas oma hea kõlava häälega).

Esimesed etendused on harva täiuslikud, sest nende ajal asjad alles loksuvad laval paika.

Kui ma alguses silmad kinni panin ja lihtsalt kuulasin, siis ei kõlanud see veel nagu kuuldemäng, vaid jäi mulje nagu vuristaksid näitlejad teksti alles selleks, et see neile paremini meelde jääks. Hiljem, kui mäng juba käima läks, ei tulnud enam meelde seda katset korrata.

Tundus, et lavastaja, kes istus paar rida eespool, tegi etenduse ajal vahepeal märkmeid.

Nüüd tagantjärele mõeldes võinuks selles tükis olla rohkem laulmist. See oleks lisanud värvi ja romantilisust, mis pikkade tekstimassiivide sisse aeg-ajalt kaduma kippus. Praegu kõlas nii vaid mõni fraas, mis tekitas minus vaatajana üksnes isu kuulda rohkem.

Publik oli üldiselt siiski vaimustuses. Nagu nädalavahetusel toimunud avamisel, nii plaksutati ka teisel etendusel püsti seistes. Eks paistab, kui kaua need ovatsioonid jätkuvad. Täita tuleb nüüd ikkagi poole suurem saal kui vahepeal kasutatud UBB.

“Paterson” / “La Tortue Rouge” / “Sophie and the Rising Sun”

“Paterson”

Jim Jarmuschi filmikeeles esitatud eepiline poeem õhutab inimesi olema loomingulised, tegelema hobidega. “Paterson” räägib Patersoni linnas elavast bussijuhist nimega Paterson, kes kirjutab luuletusi, aga on ühtlasi mõeldud sümboliseerima nähtavasti kogu seda linna – vaatajatel avaneb võimalus saada vähem kui paari tunniga ülevaade tema igapäevasest elust ühe nädala jooksul. Meid viiakse ekskursioonile läbi linna ja tema ajaloo, kohtuma tema elanikega. Väga peenekoeline lugu. Ja ka inspireeriv.

Vaatasime filmi kolmapäeva õhtul. Järgmisel hommikul läbi linna kõndides hakkasin ühe hetkel oma peas lihtsalt sõnu ritta seadma ning välja tuli luuletus…

Kõik algab tähtedest

Tähtedest saavad sõnad,
sõnadest laused, lausetest jutt
ning raamat on terve galaktika,
raamatukogu omaette universum,
lugeja nagu maadeavastaja,
vaid üks paljudest,
otsatus ilmaruumis,
mis üha paisub…

“La Tortue Rouge”

Hollandi animaatori Michaël Dudok de Witi kaheksakümmend minutit kestev sõnadeta multikas, kus laevahukust pääsenud mees satub asustamata saarele. Olles olukorraga tutvunud, ehitab ta bambusest parve ja üritab sellega lahkuda. Korduvad katsed seda teha ebaõnnestuvad tundmatu veealuse olendi tõttu, kes parve altpoolt ründab – kolmandal katsel selgub, et nende rünnakute taga on suur punane kilpkonn. Kui mees näeb teda ühel hommikul rannaliival roomamas, siis saabub kättemaksu tund. Mis pärast edasi saab, seda vaadake juba ise.

“Sophie and the Rising Sun”

1941. aasta sügisel leitakse ühe Lõuna-Carolina väikelinna bussipeatusest läbipekstud asiaat, keda peetakse esimese hooga hiinlaseks (hiljem selgub, et ta on Ameerikas sündinud jaapanlane). Mees pannakse elama ühe lese aiamajja, kus ta aegamisi terveneb, sõbrunedes samas ka ühe naisega, kelle nimi on Sophie. Kui toimub Jaapani rünnak Pearl Harborile, siis on idüll hetkega läbi – filmi lõpus asuvad nad juba koonduslaagris, kuhu jaapani päritolu ameeriklased Teise maailmasõja ajal topiti, kuid vahepeal juhtunu järel tundub see lausa pääsemisena.

Film põhineb samanimelisel romaanil, mille autor on Augusta Trobaugh. Lavastaja ja stsenaariumi autor Maggie Greenwald on teinud varem ka sellised huvitavad filmid nagu “The Ballad of Little Jo” (1993) ja “Songcatcher” (2000), mida samuti vaadata soovitan.

Akadeemia nr. 3, 2017

Michael D. Kirby, kes oli 1996-2009 Austraalia ülemkohtu kohtunik, kirjutab Ilmar Tammelost, silmapaistvast õigusteadlasest, kes oli tema õppejõud Sydney Ülikoolis. Tammelo sünnist möödus veebruaris 100 ja surmast 35 aastat. Kirby peatub mitte üksnes Tammelo elukäigul, vaid veelgi enam tema tööl, arutatud teemadel.

“Igas ühiskonnas on teoreetikuid, kes varustavad kaitsvate ja kritiseerivate argumentidega poliitilisi organisatsioone, mida nad esindavad. Nõukogude doktriinis, mille järgi riik ning selle autoritaarne aparaat ja asutused surevad kommunismis välja, oli palju valskust. Ometi andis puhkenud arutelu nõukogude teooria petlikkuse ja illusoorsuse üle meile õppetunni, et ka Austraalia ühiskond on esitanud enda kohta mitmesuguseid vääri, tõest kaugel olevaid seisukohti,” meenutab Kirby. “Ehkki Tammelo võis koos teistega kritiseerida nõukogude õigusdoktriini ja selle hukka mõista, nõudis ta samasuguse rangusega, et üliõpilased pööraksid oma juriidilise analüüsi ja realismi valgusvihu omaenda riigi õigussüsteemile.”

“Marksistliku õigusteooria tuumaks olev tõetera seisneb selles, et iga hüpotees sünnitab antiteesi ja neist kahest kerkib lõppkokkuvõttes – kui mitte päris loogiliselt, siis vähemalt loomulikult – esile süntees,” leiab ta samas. “Just nõnda juhtus viimaks Nõukogude Liiduga, kui see kokku varises, osadeks lagunes ja lõpuks Vladimir Putini oligarhiliseks Venemaa Föderatsiooniks arenes. Samuti käib see Eesti kohta tema järjestikustes esinemisvormides. Ja vähem vägivaldsel moel käib see ka Austraalia kohta, mis samuti on läbinud pika arengutee, kui pidada silmas tema kohta Briti impeeriumis 1917. aastal ning tema praegust ühiskonda ja õigussüsteemi.”

Luuletustega esinevad Toomas Kiho (üks helevalge rahatuvi lendas üle eestimaa) ja Indrek Hirv (vanad puud ümber raamatukogu / on mõtetest rasked).

Jätkub Eli Pilve kirjutis Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Autor ei suuda kuidagi mõista, millele nad lootsid, kui olid Asutavas Kogus radikaalse maareformi vastu. “Jääb mulje, et olnud kuni selle ajani rahva hulgas austatud ja vaikimisi järgitud kui esimesed eestluse ja eestlaste eestkõnelejad, ei osanud nad enam sellest aupaistest välja tulla ega tegelikkusega kontakti saavutada. Teravate klassivahede kaotamisega, mida vasakpoolsed taotlesid, oleksid kaotanud oma ainulaadsust, aristokraatset aupaistet ka poliitilised ja ideoloogilised juhid ise,” kirjutab ta etteheitvalt.

Mulle tundub, et nende vastuseisu taga oli pigem siiski põhjapanevalt teistsugune suhtumine eraomandisse. Mõisate riigistamine ja laiali jagamine läks ju vastuollu eraomandi puutumatuse põhimõttega. Sellest tulenesid ka plaanid mõisnikele võõrandatud maade eest tasu maksta. Samuti ei tahetud ajada suhteid veelgi teravamaks baltisakslastega. Vasakpoolsed esindasid vaesemaid kihte, kodanlikud erakonnad loomulikult jõukamate klasside huve. Ja olukorras, kus sõda oli toonud kaasa toiduainete puuduse, ei maksa alahinnata ka hirme, et radikaalne maareform seda veelgi süvendab. Seda, kui hästi tegelikkust mõisteti, näitab minu meelest just Rahvaerakonna seisukohtade muutumine (enne valimisi räägiti seda, mida massid siis kuulda tahtsid, aga pärast seisti selle eest, mida peeti tegelikult õigemaks).

Aleksei Lotman ja Kuno Kasak kirjutavad Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, rõhuasetusega küsimusel, kuivõrd roheliseks seda pidada saab. “Otsetoetused, mis moodustavad lõviosa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarvest, kujutavad endast ilmselt keskkonnakaitseliselt kahjuliku subsiidiumi näidet,” leiavad nad lõpuks. “Kõnealusest rahajagamise viisist ei paista olevat ka nähtavat sotsiaalmajanduslikku kasu, sest kriis tabas turuolukorra muutudes tootjaid toetustest hoolimata. Toetuste ebavõrdsus moonutab konkurentsi ühisturul, nende osaline ümberjagamine tekitab samuti vaid kibestumist. Ilmselt ei leidu mõistlikku põhjust, miks peaks sellist ebaratsionaalset rahakulutamist pärast 2020. aastat jätkama.”

Avaldatud on ka tänavu surnud Inglise kirjaniku John Bergeri pikem mõtisklus loomade vaatamisest. Berger kirjutab: “Loomaaiad, realistlikud loomamänguasjad ja loomakujutiste laialdane kaubanduslik levitamine said kõik alguse siis, kui loomad hakkasid argielust taanduma. Võiks arvata, et niisugused uuendused midagi kompenseerivad. Aga tegelikult on need uuendused ise osa samast halastamatust liikumisest, mis ajas laiali loomad. Loomaaiad oma teatraalse, vaatamiseks välja pandud dekooriga demonstreerisid tegelikult seda, kuidas loomad on muutunud täiesti marginaalseks. /—/ Loomade marginaliseerimisele on nüüd järgnemas selle ainsa klassi marginaliseerimine ja kõrvaldamine, kes on läbi ajaloo jäänud loomadega tuttavaks ning alal hoidnud tarkust, mis niisuguse tuttavlikkusega kaasas käib: kesk- ja väiketalunikud.”

Indrek Männiste kirjutab D. H. Lawerence’i industrialismi- ja modernsusekriitikast. “Kui enamikus oma romaanides ja esseedes mõistab Lawrence võrdlemisi ühemõtteliselt industriaalsuse ja hüsteerilise söekaevandamise hukka, siis näiteks oma hilisemas essees “Nottingham and the Mining Countryside” (1929) on ta võrdlemisi leebe ning kirjutab isegi mõnevõrra üllatavalt, et “kaevandusšaht ei mehhaniseerinud mehi” ja et söekaevurid ei haletsenud ennast enne, kui “agitaatorid ja sentimentalistid õpetasid neid seda tegema”,” märgib Männiste. “Neid tema tavapärasest vägagi erinevaid väljaütlemisi võib ehk seletada kasvava nostalgiaga noorusaja mälestuste vastu vanaisast, isast (mõlemad olid kaevandusega seotud) ning “põllumajanduslikust Inglismaast”.”

Meelis Sütt ja Ants Parktal jätkavad oma sõnaseiklust Wilfred R. Bioni ainetel. “Sõna uni ja unenägu (uni on läänemeresoome-mordva tüvega) viitavad nii puhkeseisundile kui mitmes sugri-mugri keeles ka unustamisele, meelest minemisele. Reverie olemus on lähedane unenägemisele ärkvel olles, kuid unenägemises puudub seos meelesõõlaja teadliku keskendumisega patsiendi materjalile. Samas viitab unenägemine siiski inimese teatud võimele näha sõnalisi tähendusi sisaldavaid pildilisi vaatemänge. Siit sündis meie ettepanek reverie ümberpanemiseks eesti keelde: ilmamine.”

Arvustusi selles numbris kahjuks ei ole, aga tavapärane järjejutt Galileo Galilei sulest läheb ikka edasi.

Kissingeri “Maailmakord”

Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).

Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse

Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.

Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.

Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).

Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises

Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.

“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”

Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”

Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.

“Endgame” / “Magnus” / “Queen of Katwe”

Kolm malefilmi, mis sobivad juba 10-11-aastastele lastele, ei räägi küll palju sellest mängust endast, kuid peaksid kannustama noori seda mängima, tekitama male vastu huvi ja mõjuma tiivustavalt.

“Endgame”

Lugu on väljamõeldis, kuid saanud inspiratsiooni tõsielust. Tegevus leiab aset väikeses Texase piirilinnas nimega Brownsville (selles piirkonnas elab tegelikult pea sama palju inimesi nagu Tallinnas), kus elab koos ema ja vanema vennaga paskaak nimega Jose, kellele kõrvalmajas elav vanaema on õpetanud väikesest peale maletamist. Jose värvatakse kooli malevõistkonda, mis jõuab lõpuks välja Texase osariigi finaalturniirile. Vahepeale mahub muidugi ka mitmesuguseid muid teemasid. Tegelasteks põhiliselt latiinod.

“Magnus”

Päris dokumentaalfilm, kus jälgitakse Norra maletaja Magnus Carlseni teekonda imelapsest maailmameistriks, tema suhteid oma perekonnaga jms. Film sisaldab arvukalt meenutusi ja on tehtud pärast mainitud tiitli saamist, kuid ilmselt huvitavam vaadata lõpplahendust teadmata. Juttu on siin küll mitmetest partiidest, aga male enda kohta saavad vaatajad teada tegelikult isegi vähem kui lastefilmist “Endgame”.

“Queen of Katwe”

Tõestisündinud lool põhinev küllaltki korralik mängufilm, mis räägib Uganda pealinna Kampala suurimast slummist pärit Phiona Mutesi tõusmisest riigi esimaletajate hulka. Filmi nime võib mõista tähenduses Katwe tugevaim nupp, kes kaitseb värvi ja hoiab kõrgel oma kodupaiga lippu, kuigi lõpplahenduseks on siin siiski pääsemine vaesusest ning kolimine teise kohta, mis tänu malele võimalikuks saab. USA naissoost filmikriitikute ühendus valis selle eelmise aasta parimaks perefilmiks.

“Endgame” ja “Queen of Katwe” kannavad endas mõlemad sõnumit, et male abil võib tõusta kõrgemale kehvadest sotsiaalsetest oludest, saada tunnustust, stipendiume jms. “Queen of Katwe” rõhutab seda materiaalset poolt rohkem, “Endgame” veidi vähem. “Magnus” räägib lihtsalt ühest imelapsest, kes käib oma rada.

Neile, kes tahavad vaadata lihtsalt mõnda head filmi, sobib neist kolmest kõige paremini “Queen of Katwe”, mis peaks olema loona huvitav isegi siis, kui male kui mäng üldse ei huvita (selle heliriba on samas minu meelest täiesti kohutav, aga ilmselt elutruu, st. sellist muusikat seal slummides kuulataksegi). “Magnus” on mõeldud ikkagi rohkem fännidele ning “Endgame” on selline ameerikalik lastekas, mis ei pruugi paljudele meeldida.

Ajalugu nr. 3, 2017

Ajakirja Ajalugu kaanepoisiks on sel kuul Adolf Hitler, kelle tõusmisest Saksamaa füüreriks pikalt kirjutatakse. Eriti päevakohane lugemine just täna, mil möödub 83 aastat 1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipöördest, mis oli ilmselt inspireeritud aasta varem Saksamaal aset leidnud sündmustest (Riigipäevahoone põlengu järel, süüdistades kommuniste riigipöördekatses, kehtestasid natsid eriolukorra ja haarasid kogu võimu riigis enda kätte – Eesti poliitiline ladvik kartis nähtavasti, et vapsid plaanivad midagi sarnast, mistõttu otsustati järgida hoopis ise Hitleri eeskuju, et seda ennetada).

Pikemalt on juttu veel sõjameditsiini ajaloost, samuraide võitlustest, NASA unustatud geeniustest (tegelastest, keda näeb ka filmis “Hidden Figures”, millel olen siin juba lühidalt peatunud), Edisoni ja Tesla nn. voolude sõjast (võitlus selle pärast, kas laiemalt võetakse kasutusele alalisvool või vahelduvvool), aga veidi ka Nostradamusest, Colenso lahingust (Buuri sõjas) ja 1968. aasta mais Pariisis puhkenud meeleavaldustest, kosmeetika ajaloost jms. noppeid.

Eesti autoritelt on kõnealuses numbris kolm pikemat lugu.

Andres Adamson mõtiskleb Eesti ajaloost enne lugu ehk ajal, mille kohta puuduvad kirjalikud andmed. Tegelikult on artiklis rohkem juttu hoopis kaugemates paikades juhtunud asjadest, mis mõjutasid küll kindlasti ka siinseid arenguid, aga kohati läheb fookus siiski veidi uduseks, jutt valgub väga laiali, kuigi sisaldab huvitavaid infokilde, näiteks mainib autor, et Gotlandi läänerannikul püsis vähemalt 16. sajandini algupooleni eesti asundus ja eraldi kohturingkond oma talupojaaristokraatia juhtimisel.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson kirjutab nimetatud muuseumis eksponeeritud muumiatest ja üldisemalt iidsete egiptlaste uskumustest, mis puudutasid elu pärast surma ning selleks valmistumist. “Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle koha laiub sügavsinine tähistaevas, mis tutvustab külastajale vanade egiptlaste maailmapilti,” kirjeldab ta veebruaris avatud muumiakambrit.

Hanno Ojalo kirjutab nn. Raua tänava lahingust, 1940. aasta 21. juunil sidepataljonis puhkenud tulevahetusest ja relvastatud vastasseisust, mis oli nähtavasti siiski rohkem lihtsalt õnnetu vahejuhtum kui mingi teadlik vastuhakk punavõimule, kuigi nüüd tagantjärele selles osalemise eest teenetemärke jagatakse.

Arvustatud on kolme raamatut. Mirkka Lappalaineni “Põhjala lõvi” kohta kirjutatakse, et siinse turu jaoks on küll peetud paremaks maha vaikida originaali alapealkiri, mis tõlkes kõlaks “Gustav II Adolf ja Soome 1610-32”, kuid “tegelikult ütleb selline rõhuasetus meile Maarjamaa kohta märksa enam kui tavapärane vaatevinkel, mis keskendub kuninga suurtele tegudele Lääne-Euroopas.”

Kogumik “Koolipoisid Vabadussõjas” võiks kanda arvustaja sõnul alapealkirja “Nende enda pilgu läbi”, sest koosneb koolipoisina Vabadussõjas osalenute päevikumärkmetest ja hilisematest mälestustest (teiste seas Eduard Viiralt ja Albert Kivikas).

Lisaks on juttu Hardo Aasmäe artiklite kogust “Tähelepaneliku loodusvaatleja märkmed”, mis sisaldab kirjutisi aastaist 1987-2014, mida “tasub lugeda igal lähiajaloohuvilisel.” Igal artiklil on seal saateks vastava teema asjatundja või mõne Aasmäed tundnud inimese kommentaar.