Mari-Liis Laanemaa “Mandala”

Sakala Keskuses avati täna Mari-Liis Laanemaa näitus “Mandala”, mis juhatab sisse 20.-21. augustil Viljandis toimuva Mandalafestivali ja jääb üles kuni selle ürituse lõpuni. Tegemist on valikuga tema parimatest paladest.

Mari-Liis Laanemaa näituse “Mandala” avamine #viljandi #sakalakeskus #kunst #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pildid on valminud enam kui kahekümne aasta jooksul, aga välja on pandud mitte erineva suurusega ja erinevates tehnikates originaalid, vaid hoopis lõuendile tehtud digiprindid, mis on mahutatud nüüd ühesugusesse vormi ja ühtlasi ka müügis.

Laanemaa rääkis avamisel, et ta puutus mandalatega esimest korda kokku humanitaarinstituudis, kus õppis orientalistikat ja jaapani filoloogiat. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta hakkas nendega kohe tegelema ja kuidagi iseenesest juhtus, et ta valis mandalad ka oma esimese diplominäituse teemaks 1994. aastal kunstiakadeemias, kus ta õppis graafikat.

Samas selgitas ta, et ei mõtle praktiliselt kunagi, et hakkab nüüd mandalat tegema, vaid lihtsalt alustab alati paberi keskelt, mitte äärest või alt, ja nii tulebki sealt väljapoole liikudes välja mandala. Talle lihtsalt sobib selline kompositsioon.

Mari-Liis Laanemaa “Täiusliku elu mandala” (2015, digiprint siidimaalist) #kunst #mandala #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris paljud tema mandalad on tõesti küllaltki ebatraditsioonilised, kasutavad justkui vaid mandala vormi, kuid samas esineb neil sageli siiski ka budistlikke sümboleid. Meenutab mingil määral seda, mida mõned mehed on teinud Venemaal ikoonikunsti aluseks võttes.

Ja viimastel aastatel on tal jäänud keskendumiseks küll vähe aega, sest palju tähelepanu nõuab pisipoeg, aga viimane mandala valmis alles eile õhtul. See nüüd veel näitusel vaatamiseks väljas ei olnud, kuid võib sinna enne mandalafestivali siiski jõuda.

Laanemaa rõhutas avamisel veel, et on nõudnud tohutut jõudu ja meelekindlust, et jääda oma kunstis truuks ilu ja harmoonia poole püüdlemisele, kui tänapäeva kaasaegse kunsti maailm väärtustab üldiselt hoopis teistsuguseid suundumusi ega hinda seda kuigi kõrgelt. Tore, et ta seda on suutnud.

Seda laulu ma kuulaks lõputult

Minu järjekordne kokkuvõte YT muusikavoost kannab küll tänast kuupäeva, aga viimased laulud on seal tegelikult reedest. Millal tuleb järgmine kokkuvõte, seda ei oska praegu öelda, aga üritan taastada selles osas ikkagi mingi korrapärase rütmi.

Eraldi tõstan siin täna esile Maissiat‘ singli “La Traque”, märtsis ilmunud albumilt “Grand Amour”, millel on kaunis sobiv video – sama minimalistlik, maitsekas ja stiilne nagu see laul ise.

Amandine Maissiat (s. 1982) alustas muusikaõpinguid juba varases lapsepõlves, võttis vahepeal suuna kinematograafiale, aga pühendus seejärel siiski taas muusikale, kuuludes tüdrukutebändi Subway, mille loomingut mõjutasid sellised artistid nagu Noir Désir ja Radiohead.

Ta ei kuulu Prantsusmaal üldtuntud superstaaride hulka ega ole väga populaarne ka nišipubliku hulgas, aga mina tunnen temaga suurt põlvkondlikku ja esteetilist ühisosa. Läbi käib palju tuttavaid teemasid. Ma saan aru, kust see muusika tuleb.

Kui juhtute 7. detsembril Pariisis viibima, siis soovitan kindlasti minna Maissiat’ kontserdile. Tal ei ole neid väga tihti.

Rachel Joyce’i Harold Fry

JoyceRachel Joyce (s. 1962) on endine näitleja, kes pühendus 1999. aastal laste kasvatamisele ja kuuldemängude kirjutamisele. 2012. aastal ilmunud “Harold Fry uskumatu palverännak” (e.k. 2015) on tema debüütromaan.

Raamatu läbisin tänu kirjastusele Varrak, mis korraldas täna selle üle Facebookis väikese arutelu. Kohtasin just enne seda usukuulutajaid, kes surusid mulle kätte lendlehe, mis algab küsimusega: “Kas keegi kunagi on rääkinud sinule, et Jumal armastab sind ja et Tal on sinu elu jaoks suurepärane plaan?”

Kuigi selle raamatu nimi võib jätta mulje, et tegemist on kristliku äratuskirjandusega, ei ole “Harold Fry uskumatu palverännak” sugugi religioosne tekst ega ka tänapäevane muinasjutt. See on lugu mehest, kes läheb korraks kirja posti viima, aga kõnnib hoopis välja riigi teise serva, käies selle retke jooksul mõttes läbi senise elu ja kulutades ära pensionipõlveks kogutud säästud.

Muu hulgas kogub ta vahepeal ka hulga jüngreid, aga uut messiast temast siiski ei saa.

Idee ise (rännak ühest Suurbritannia servast teise, mille jooksul peategelane käib läbi ka omaenda elu) on iseenesest ju huvitav ning lugu pandud kirja küllaltki kaasahaaravas ja loetavas vormis, aga mõjus mulle liiga sageli ebausutavalt, ebaveenvalt.

Kogu see teema, et keegi hakkab sedasi välkidee mõjul (tanklaneiu mõnest lausest tõugatuna, ilma igasuguse ettevalmistuseta) ühest riigi servast teise kõndima, ei olnud minu jaoks usutav. Samuti oli ebausutavaid kohti selles osas, mis seal tee peal ette tuli. Lõpplahendust ma ette ei näinud, aga samas ei mõjunud see ka väga üllatavalt.

Raamatu sisu siin pikemalt ümber jutustama ei hakka, sest võib-olla leidub lugejate hulgas keegi, kes selle nüüd siiski ka ise kätte võtab. Märgin vaid nii palju, et Jumal võis peategelast lõpuks küll armastada, aga suurepärast plaani Tal tema elu jaoks ei olnud.

Joyce pani loo algselt kirja juba 2007. aastal kuuldemänguna. Tõuke selle kirjutamiseks andis teade, et tema isal on vähk. Harold Fry omabki autori enese sõnul palju ühisjooni tema isaga. See raamat olevat omamoodi mälestusmärk.

Ülesehituselt on romaan ladusalt kulgev, sobiks hästi lehesabades avaldamiseks. Ja peale paistab see minevat eelkõige naistele.

Kuidas jõuda Veisjärve äärde

Kuna viibin ajutiselt ühes kohas, kus ma ei saa pidevalt arvutit kasutada ja postitusi klõbistada, siis olen hakanud blogima veidi ebareeglipäraselt, aga täna tuleb siiski väike postitus sarjast “Tunne oma kodumaad”. See tutvustab Loodi-Helme maanteelt Veisjärveni viivat juppi.

Siit paremale keerates jõuab Veisjärve äärde #viljandimaa #veisjärv #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kärstnast neli ja pool kilomeetrit Helme poole asub Järve tee bussipeatus, mille juurest paremale keerates jääb Veisjärveni veidi üle nelja kilomeetri. Sinna viib tavaline kruusatee, mis kulgeb põldude, heinamaade, puudesalude ja metsatukkade vahel, mööda mitmetest taludest.

Hendrik Adamsoni kunagine elukoht #hendrikadamson #mälestuskivi #viljandimaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Bussipeatusest ligi pooleteist kilomeetri kaugusel asub turismiatraktsioon (selle foto võib leida isegi veebirakendusest Google Maps): mälestuskivi, millega on tähistatud tuntud luuletaja Hendrik Adamsoni (1891-1946) kunagine elukoht. Kuna tänavu 6. oktoobril möödub tema sünnist 125 aastat, siis võiks ju käia vaatamas neid paiku, mis on seda mulgi poeeti kunagi inspireerinud.

Kui mööda teed edasi minna, siis jõuab lõpuks sildini, millega teatakse, et sealt algab eramaa, mida võib läbida ainult omaniku nõusolekul. See tähendab, et vanasti kasutatud ligipääs Veisjärvele on suletud. Aga kui keerata veidi enne seda paremale (sealt läheb üks peaaegu kinnikasvanud tee, mida ei ole kaartidel märgitud), siis jõuab varsti väikese, aga kõrvalise ujumiskohani.

Veisjärv, kohe ma sukeldun sinusse 🙂 #veisjärv #viljandimaa #järv #lake #osero

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veisjärv on paljudes kohtades nii madal, et seal ei saagi õieti ujuda, aga siin läheb vesi kohe rinnuni. Halb on see, et põhjas on palju muda, kuhu jalad veidi kinni võivad jääda, kui need põhja panna. Samuti lendas ringi palju parme, kes tulid kohe verd imema. Aga kui nende eest kiiresti vette pageda, siis ei ole see suur probleem.

Vibes Viljandis

Vibes @ Jasm #vibes #jazzbarjasm #jazz #annawibe #music #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi on praegu suvepuhkusel, aga hiljuti avatud džässibaaris Jasm esines eile ansambel Vibes.

Kuna kontsert on osaliselt järelkuulatav-vaadatav veebis, siis ei hakka kirjeldama seda, millest mittekohalolnud ilma jäid, sest toodud lingi tagant leitav osa annab sellest juba aimu küll.

Vibes koosneb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kohtunud noortest muusikutest. Ansambli liider on pianist Anna Wibe, lätlanna, kelle loomingut see kooslus esitabki.

Vokalistina kuulub selle koosseisu Linda Kanter, kelle enda kvartett astus Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin üles märtsi alguses. Laiemalt on ta ehk veidi enam tuntud tänu laulule “Mending Unknown”, millega osales saates Eesti TOP 7.

Ansambli liikmeteks on veel Tobias Tammearu (altsaksofon), Lauri Kadalipp (tenorsaksofon), Martin-Eero Kõressaar (kontrabass) ja Hans Kurvits (löökpillid). Kõik suht noored tegelased, neist mitmed pärit Viljandist.

Publikut oli kohal kahjuks ainult loetud arvul, kuigi muidu olla läinud kontserdid Jasmis ikka täismajale.

Mais toimunud Harri Heinsoo Trio esinemise ajal oli ruum tõesti puupüsti rahvast täis ja ka nädal tagasi toimunud Fjordwalkeri kontserdil, kuhu korraks ukse vahelt sisse vaatasin, täituvusega probleeme ei olnud.

Eksperdid arvasid seal eile asja omavahel leti ääres arutades, et publiku vähesus oli tingitud kultuuriakadeemia suvepuhkusest, mille ajal suur osa tudengitest on Viljandist minema sõitnud.

Kui mõelda Fellinis toimunud jazziklubi üritustele, siis on seal suure osa publikust moodustanud sageli need, kes on läinud sinna pigem lihtsalt niisama sööma. Kes teab kui palju džässipublikut Viljandis veel üldse alles on jäänud…

Ma mäletan, et kui juhtusin umbes kahekümne aasta eest vahest nendele džässiõhtutele, mida korraldasid toonases kultuurimajas ehk tänases Sakala Keskuses toonase kultuurikolledži tudengid, siis oli seal ikka rohkem kohalikku rahvast.

Aga võib-olla ongi Viljandis nüüd põhiliseks džässipublikuks kultuuriakadeemia tudengid, kes käivad kah kontserditel enamasti siis, kui esinejad tulevad samast koolist või on nende enda tuttavad kusagilt mujalt. Saab olema huvitav näha, milline olukord valitseb Jasmis selles osas sügisel.

See selleks.

Vibes andis kena kontserdi. Ja kuigi publikut oli vähe, suudeti plaksutada välja isegi lisalugu. Eks see esinemine Viljandis oligi neile ilmselt rohkem soojendus homme Riias ja ülehomme Saulkrasti džässifestivalil toimuvateks. Kahju ainult, et oli nii vähe neid, kes sellest osa said.

Blogimise kolm reeglit

blogVahelduseks midagi veidi kergemat. Panin kirja kolm selle blogi pidamise käigus tänaseks väljakujunenud reeglit, millest ma kinni üritan pidada, kuigi see alati ei õnnestu.

1. Kirjuta regulaarlselt (soovitatavalt iga päev, kindlal kellaajal, isegi kui midagi öelda ei ole), sest rutiin on harjumuse alus ja kui see puudub, siis on lõpuks raske blogimiseks motivatsiooni leida. Blogi blogimise enda pärast (umbes nii nagu osad peavad lemmikloomi või kasvatavad aknalaual lilli).

2. Ära salvesta postitusi drafti, sest siis võidki jääda neid toimetama. Ürita kirjutada postitus kohe selline, et seda ei oleks vaja enne avaldamist mitu korda üle lugeda ja muuta. Katsu kirjutada rohkem selliseid postitusi, mida oleksid ise valmis lugema isegi siis, kui sa ei tunneks nende autorit.

3. Pea alati meeles, et avalik blogi on avalik, ligipääsetav kõigile, osa avalikust infovoost. Ära jaga oma blogis asju, mida sa ei taha jagada kogu maailmaga. Ja hoidu ka teiste inimeste privaatsfääri kiskumisest avalikkuse ette.

“Nõiaprotsessid Eestis”

Aarne-RubenAarne Rubeni põhjalik uurimus “Nõiaprotsessid Eestis” on laetud äärmiselt negatiivse energiaga, sest käsitleb teemat, mille detailsem lahkamine mõjub lugejale nii või teisiti piinu tekitavalt. Naudingut võivad tunda sellest ainult sadistid.

Kui inkvisitsiooni rehabiliteerijad üritavad kujutada seda millegi peaaegu ratsionaalse ja leebena, siis Rubeni uurimusest tuleb hästi välja nii katoliiklaste kui ka luterlaste korraldatud nõiaprotsesside mõistusevastasus ja jõhkrus. Lehekülgede kaupa kirjeldusi piinamistest, millega üritati inimesi panna tunnistama üles enda süüd ja nimetama kaasosalisi asjades, mis kõlavad tänapäeval ajuvabalt, näiteks libahundiks käimine, ei jää alla Solženitsõni “Gulagi arhipelaagis” toodutele. Kohati tundub süüdistatute toonane kohtlemine veelgi kohutavam, sest on oma olemuselt mõttetum, absurdsem.

Näiteks nn. veeproovide tegemine, mille korral nõiaks süüdistatu visatakse kinniseotuna vette. Kui ta vajub põhja (sellega võib aga kaasneda uppumine), siis loetakse inimene süütuks, kuigi mitte alati (sageli järgneb ka siis tavapärane piinamine, mille käigus ta ennast lõpuks süüdi tunnistab või mille tagajärjel sureb). Kui jääb pinnale, siis nähakse selles kinnitust, et tegemist ongi nõiaga, ning inimene saadetakse tuleriidale, elusalt põletamisele.

Ruben on pühendanud nõiaprotsesside uurimisele viimased seitse aastat oma elust ning tema enese sõnul on “Nõiaprotsessid Eestis” populaarteaduslik raamat, mis ei ole “sugugi mõeldud vaid kitsale uurijate ringile, vaid kõige laiemale ajaloosõbralikule lugejaskonnale.” Käsitleb ta samas mitte ainult Eestis toimunut, vaid annab pildi Euroopast laiemalt. Esialgu võib mõjuda isegi veidi häirivalt, et ta viitab ka Eestile pühendatud peatükkides pidevalt juhtumitele teistes riikides, aga kui arvestada, et nõiaprotsesside näol oligi tegemist laiema rahvusvahelise nähtusega, siis on selline lähenemine täiesti mõistetav. Seda enam, et Eesti omariiklusest ei saanud nende toimumise ajal juttugi olla ja seetõttu oleks vale käsitleda siin toimunut väljaspool laiemat konteksti.

Tehtud on ära äärmiselt suur ja tänuväärt töö, aga tuleb teha siin siiski ka mõned kriitilised märkused.

Kuna suur osa materjalidest on hiljem teadlikult arhiividest kõrvaldatud või lihtsalt hävinud, siis ei ole täpselt teada, kui palju nõiaprotsesse Eestis toimus, aga ka teadaolevate arvu osas annab see raamat erinevaid andmeid (ühes kohas 145, teises umbes 120), mis vajaks ilmselt veel täpsustamist.

Esineb ka selliseid hüpoteese, mille paikapidavust olemasolevad andmed kõikjal ei toeta. Näiteks seostab autor nõiaprotsesse eelkõige naistevastase vihaga, heites üsna kergekäeliselt kõrvale selle, et meie kandis “on nii süüdistatute kui surmamõistetute hulgas meeste selge ülekaal, erandiks on vaid seesama massiliste nõiaprotsesside periood 1610-1619, mil rohkem kannatavad naised. See tuleneb asjaolust, et Eestimaa kohtutes on nais- ja meessüüdlaste suhe 50:50, kuid Liivimaal prevaleerivad mehed. Naiste ülekaal 1610. aastal on aga tingitud sellest, et Tartus on sel ajal tekkinud mingi naiste sõpruskond, kes kohtulaua ees ja piinapingis väitis end olevat seotud armastusmaagiaga.”

Kas ei oleks siis loogilisem oletada, et sooline motiiv ei mänginud nõiaprotsesside juures üldse nii suurt rolli nagu sageli arvatakse? Naiste suurem osakaal paljudes riikides oli tingitud ehk hoopis sellest, et seal tegelesidki nende asjadega, millega seoses tuleriidale võis sattuda, rohkem naised, samas kui siin, kus isegi kohalik keel on sooneutraalne, sellist soopõhist nö. tööjaotust ei esinenud, mistõttu oligi meeste osakaal siin süüdistatute hulgas isegi suurem.

Protsesside põhjuseid oli muidugi erinevaid. Mõnel juhul oli tegemist ilmselgete aferistidega, kes läheks kohtu alla ka tänapäeval, kuigi loomulikult mitte selliste süüdistustega. Enamasti aga mitte. Ja kui lugeda kirjeldusi juhtumitest, kus inimesed ennast ise üles andsid ning ilma piinamiseta süüdi tunnistasid (näiteks selles, et käisid kohtumas kuradiga jne.), siis jääb mulje, et alati ei tehtud lihtsalt vahet oma unenägudel ja reaalsusel – inimesed pidasid tõeliselt toimunuks seda, mida olid näinud unes.

Kokkuvõttes väga vajalik raamat, aga kindlasti mitte soovitatav nõrganärvilistele.

Raamatu sain siin tutvustamiseks kirjatuselt Varrak.